Tere tulemast meie tegemistesse Mallorcal

Mis lôpeb, see algab uuesti

2009-01-10T18:47:00.004+01:00

Pole uudiseks, et mis láheb ùles, tuleb ka alla.

Mis algab, see ka lôpeb.

Kuid samas ei ole algust ja lôppu olemas – ei RUUM ega ka AEG pole lineaarne.

Selle teadmisega relvastatult pole kole teadmine, et siia blogisse ei tule enam ühtegi sissekannet.

Juba kaks aastat oleme oma eredamaid muljed kirja pannud ja tuleb tunnistada, et tagantjárele on endal ka mônda asja naljaks ning pônev lugeda.

Selle ajaga on ajaveebi pidamine kuidagi kùlge jáánud ja ilma ka nagu ei oska. Kuna bloggeri keskkond on surmani ára túúdanud oma ebamugava ning piiratud sisuhaldusliidesega, siis tundus aasta algus just paras aeg olema virtuaalseks kolimiseks.

Mòningase nokitsemise járel ongi uus kirjakast avatud ja válja náeb ta selline:

lymm.wordpress.com

Klikkamine pildil viib sind meie uude blogikeskkonda. Esialgu vaid kondikava pûsti, kuid eks ajaga kasvab liha ka peale.

Mida soovime kòigile alanud aasta puhul, saab náha siit:

Ja mitte ainult alanud aastaks. Ka kôikideks járgnevateks aastateks. Loodame, et need soovid teid aitavad. Nii, nagu nad on aidanud meid.

Vaatamisel varutagu kannatust, sest allalaadimine vôtab veidi aega. Kôllid ka sisse ikka.

Rahu Heade Môtetega Inimestele

LyMM ehk Ly ja Meelis Mallorcal

Jaanuar, 2009
Santa Ponca
Mallorca

JÕULURAHU KÕIGILE!

2008-12-24T11:47:00.001+01:00

Numbrimaagia

2008-12-22T11:25:00.005+01:00

Täna siis see juhtuski.

Ajalukku väärib kirjutamist tõik, et

meie blogi on külastanud

unikaalset külastajat :)

Ajast ja Ruumist

2008-12-20T10:46:00.004+01:00

Ehk kas hispaanlastel puudub täielikult arusaamine nendest kahest vôi oleme meie, eestlased, orja-aastatega sakslaste pedantuse poolt geneetilielt kohendatud.

Igal päeval ja ka öösel jäävad mulle kogu aeg jalgu kaks tegelast – Aeg ja Ruum.

No kuidas ma ka ei ei üritaks, ikka suudab üks nendest mulle koraldada mittesoovitud olukorra. Ise ilmselt irivitavad mônuga kusagil läheduses.

Täna on laupäev ning kell 06.45-ks nimetataval ajahetkel vôiks 5 päeva nädalas töötav kodanik teenitult puhata. Kuid mitte mina. Mitte, et ma poleks seda ära teeninud – nädal oli koormav nii kehale kui vaimule ning mööduva aasta raskus vajutab ôlad lössi. Lihtsalt minu juustuviilu meenutav mobiiltelefon hakkas sellel ajaruumihetkel mahedat jazzmuusikat mängima. Kuna seda muusikat tôlgendab minu aju tänu Pavlovi refleksile (see vähemalt töötab olenemata ajast ja ruumist, muig) signaalina “Uneaeg on möödas”, siis peale telefonikella vägivaldset vaikimasundimist tundsin, kuidas minu seni veel ookooolt funtsioneeriv aju andis kehale vastuvaidlematuid käivituskorraldusi.

A vöib-olla olid hoopis ema Vaike poolt saadetud pakiga üle-eile meieni jôudnud “Maiuspala” kommid need, mis mind voodist välja ajasid. Tänud igatahes :)

Esimene môtteväärt môte, mis mind täna tabas oli meenutus eilsest korterivaatamisest. Ei-kolima me ei hakka. Üleüldse ma ei viitsi enam kolida, sest kahe aastaga on meie maine vara paisunud kolmest kaasasolnud kohvrist üsna tülikalt suureks ja kolimine lööb elu vähemalt 2-ks nädalaks täielikult pea-peale. Käisime ise-enda harimiseks lihtsalt ühte korterit vaatamas, mis asub meie majakompleksis. Enne aja kokkuleppimist ütles omanik, et me vôime helistada igal ajal, sest ta elab kohe siinsamas kôrval. Minu môistuse järgi tähendab see umbes seda: “Ma olen suurema osa ajast kodus, ning saan tulla teile sobival ajal. Kuna ma elan kôrvalmajas, siis pole vaja ette teatada. Ma saan ruttu kohale.”

Kui Ly üritas tänaseks aega kokku leppida, siis selgus, et ega ikka ei sobi küll iga aeg. Niisiis käisimegi eile hilisôhtul asja uurimas. Kui omanikult enne lahkumist küsisin (noh, nii monitoorimise huvides) et kus viimane siis ka elab, nimetas ta linna, mis asub meie juurest kilomeetrite kaugusel.

Niisiis – siit peseb tänane esimene ôppetund hispaanlastega RUUMI ning DISTANTSIDEGA jahmerdamisel. Olen tähele pannud, et hispaanlasd eksivad 99 % juhtudel hinnangute andmisel ja suuruste määratlemisel. Seetôttu tuleb ettevaatlik olla, sest see vôib teid ennast üsna valusalt hammustada. Ja ma arvan, et nad ei eksi pahatahtlikult – see ongi kuidagi nende eksistentsiaalne olemus. Piirangute teoorial pôhinevatest aja juhtimise metoodikatest ja hinnangute andmistest ei ole môtet siinses keskkonnas isegi unistada mitte.

Aga - elust enesest:

- Eilne korteriomanik - “Ma elan siin kôrval” tähendas 8 km eemal asuvat linna.

Tundmatu meeskodanik Palmas: “ Tasuta saab parkida seal - siinsamas lähedal” - minu küsimuse peale, kus on esimene läheduses asuv avalik parkla. Ja rehmas käega sinnapoole. Sealpool ei olnud ühtegi parklat. Esimene tasuta parkimise vôimalus näidatud suunas tuli 4 km pärast.
Politseinik Andratxis: “Linn, mida te otsite, on sealpool. Hakkate siit sôitma ja siis jôuategi kohale. Ei, ei ole kaugel”. Meie küsimise peale, kuidas ma Andratxist Valldemossasse saame. Valldemossas olime 2 tunni pärast, suunda olime muutnud vahepeal 3 korda.
Maahärra Chris: “Mel, kas sa saaksid mind homme töölt tulles endaga kaasa vôtta? Mu auto on remondis ja ma ei saa koju?” Mina: “Ikka saab. Mis kohast ma su peale vôtan?” “Port de Mallorca juurest, Mere Puiesteelt.” Järgmisel päeval selgus, et Port De Mallorca (1 Palma jahisadamatest) on ligi 6 km pikk. Mis te arvate, kui kaua läks aega enne, kui ma Chrisi üles leidsin?

Muideks – hispania keeles on olemas erinevad sônad distantsi määramiseks. Nii saab öelda, et asi on siin, seal vôi veel rohkem seal eemal. [ Aquí (akii), Ahí(ai) ja Allí (aji)] Ei saanud aru ? Pole ullu – enamustel teist ei lähe seda kunagi vaja.

Kui ruumilise lodevusega tuleb eraldiseisvalt veel kuidagi toime, siis tunduvalt pônevamaks läheb asi juhul, kui lisame siia veel ajalise dimensiooni. See vôib aeg-ajalt viia ikka väga suure segaduseni, naer.

Hispaania keel lubab kasutada viite erinevat ajavormi: lihtminevik, enneminevik, täisminevik,olevik ja tulevik. Enneminevik on ajavorm, mida meie emakeel otseselt ei toeta. Enneminevik väljendab hispaania keeles korduvaid tegevusi minevikus, teisi minevikuvorme kasutatakse vastavalt lôpetatud ja lôpetamata tegevuste kirjeldamiseks. Tuleviku kirjeldamiseks saab hispaania keeles kasutada ntks. sôna “Hablaremos”, mis väljendab tuleviku vormi sônast “rääkima” - ehk siis siinkohal “räägime”. Eesti keeles tuleb sellest tulevikuliselt arusaamiseks lisada eraldi ajaline dimensioon, mis on ntks. “homme räägime”. Hispaania keel seda ei nôua. Eestikeelne tuleviku väljendamine on ju seega palju kui hispaanlaste lihtsalt kunagi tulevikus räägime. Huvitav tähelepanek on siinjuures see, et minule ja Ly-le teadaolevates keeltes on kôigis rohkem mineviku kui tuleviku kirjeldamiseks môeldud ajavorme.

Ja pange nüüd tähele: kui me tôstame sellise grammatilise lähenemise argiellu, siis saame situatsiooni, kus teil ja teie vôimalikul vestluspartneril (eeldusel, et viimane pärineb hispaaniakeelsest kultuuriruumist ja teie sotisaalne lapsepôlv on möödunud kusagil mujal) on täielikult erinevad arusaamised tuleviku ajalisest môôtest.

Isegi kui suudate oma kaaslaselt välja pressida, millal täpselt tulevikus, siis ei pruugi nad sellest kinni pidada. Ainus ajaline môôde, mis töötab Hispaanias nagu kellavärk, on seotud rahaga. Kui kellelgi on lootus vôi ôigus sinult raha saada, siis on nad alati kohal täpselt – nii ajalises kui ka ruumilises môttes. Vastupidises olukorras see otseloomulikult ei toimi.

Huvitav, kas pole?

Elust enesest:

“Nädal aega. Me teatame teile, kui kaart on valmis”, sain vastuseks oma küsimusele, kui kaua vôtab aega minu pangakaardi tegemine. Pangakaardi sain kätte 4 nädala pärast. Pangas nimega BBVA ärge endale pangakaarti tehke.
“Ma tulen homme pealelôuanal” tähendab ajavahemikku kl.13.00-18.00. Päev ei ole teada.
“Meie kontor asub teie hotelli lähedal ja me saame teile vajaliku auto toimetada sinna viie minutiga” útles Carlos (minu endine ülemus auorendifirmas töötamise päevilt) kliendile, kes soovis rendiauto toimetamist hotelli, kus ta puhkuse ajal peatus. Klient saigi auto juba 1,5 tunni pärast. Muidugi ta ootas – sest tal polnud muud valikut.
“Üks minut, palun” teenindaja suust vôib tähendada 20-minutilist ootamist. Sellistel juhtudel ma küsin tihti et: “Kas 1 hispaania minut vôi euroopa minut?”. Reeglina saan selle peale mind ribadeks käristava pilgu osaliseks. Selle koha pealt nad eriti nalja ei môista. Huvitav, miks?

Môni aeg tagasi lugesin kusagilt, et eestlased saavad uhkeldada Euroopa lühimate poejärjekordadega. No meie siin same uhked olla Euroopa pikimate ja aeglaseimate järjekordade üle. Kassiir vôib vabalt 5 minutit sinu ees oleva kliendiga maast ja ilmast ennastunustavalt lobiseda justkui oleks hüpermarketi kassas tehingu sooritamine selle päeva suurim sotsiaalne sündmus nende môlema jaoks.

Sarnanae umbmäärasus saadab hispaanlaste kôiki tegevusi. Ise nad sealjuures muidugi ei arva, et nad on udud. Mina ei saa siiani aru, kuidas siin kogu riiklik aparaat üleüldse saab toimida...

Kirjutame :)

Meelis

Rahu heade kavatsustega inimestele

2008-12-19T18:52:00.004+01:00

Sellel vaimupimedal pärastlõunal, vahendajate kaitsepühaku päeval saavad täis nii kannatuste karikas kui reovee mahuti ja ilma kõvaketas.

Taganemisteed on lõigatud läbi, supermarket seisab kodu ja kalmistu vahel.

Pax hominibus bonae voluntatis.

Meelis

Jôulud Mallorcal on avatud ja me lähme raiskame natuke raha. Niikuinii me midagi ei saa.*

2008-12-08T13:09:00.013+01:00

Kui kell täna hommikul täpselt 06.45 äratas, tundus korraks, et olen kaotanud kuhugi 24 tundi. Läksin ju eile ôhtul magama ôndsa teadmisega, et varsti saabuv esmaspäev on meiekandis töörahavale vaba seoses jumalaema (Maria) sünnipäeva tähistamisega. Päeva peetakse nii pühaks, et lehed ka ei pidavat langema. Aga noh, vôltsvagadusega on hispaanlased ka varematel aegadel silma paistnud ning risti ja usku ettekäändeks tuueks on nad palju hullemaid asju korda saatnud kui minu eilne eksimus – nimelt unustasin äratuskellale sisendada, et täna pole vaja tööd teha. Loll masin – ei saanud siis aru, et ma magan?? Nii siis istungi üleval kui aabitsa kukk ja kuna hommikune aeg kella seitsmest kuni kümneni on minu prouktiivseim, siis siit tuleb ribu-rabupidi viimaseaja juhtumisi :)

Aastalôpupalaviku avapaugu Mallorcal andis Baleaaride valitsus, kes teatas, et seoses majanduskriisiga lülitatakse meie pealinna kaunistma môeldud jôulutuled sisse nädal aega hiljem – et raha kokku hoida. Kasumi kaotamise hirmus ägavad kaupmehed kuulutavad aga juba novembri keskpaigast alates, miks oma raskelt teenitud raha just nende juurde peaks jätma. Nii armas on vaadata, et üleriigiline telemeedia on kaubandusele raskel hetkel käe ulatanud ning jagab ohtralt soovitusi, kuidas kriisi ajal tuleks oma raha lahkelt kaupmeestele üle anda. Ja inimesed ostavad. Pangad paiskavad turule üha uusi krediiditooteid ning uusi autosid saab meiekandis tänapäeval peaaegu puhta ilma. Töötuse määr kasvab ning kinnisvara hindade kasv on seiskunud. Jôulukaunistuste asemel ripuvad paljudel majadel ja korteriakendel müügisoovi väljendavad sildid. Laskmata ennast sellest häirida, otsustasime môned päevad tagasi külastada kohalikku jôuluturgu keset Palma de Mallorcat asuvas Pueblo Españolis.

4 euri sissepääsupilet vôrdus lahja ersatsväljapanekuga ning plasttopsitäie tasuta hôôgveiniga. Siiski oli sellel külastusel ka helgem pool – nimelt vôitsin loterii-allegriiga tasuta päeva kusagil spordikeskuses. A jee. Pildile jäi ka lama-aegne Jôulumees koos oma abilisega. Muideks – kohe näha, et rasked ajad – abiline nuias minult peale pildi tegemist viite eurot. Mida ta muidugi ei saanud.

Rahakulutamisevôimaluste piiratusest pettunult pidime juba koju tagasi pöörduma, kui märkasime bussipeatuses Ly töökaaslast. Kuna bussid meil siin tavaliselt hilinevad, tulevad varem vôi ei tule üldse, siis tundus môistlik talle küüti pakkuda. Tänutäheks kutsus ta meid endale külla ning väike vestlus ja lonks San Migueli sobis sellesse hetke kui valatult.

Hea vähemalt, et meil on normaalne detsembrikuu ilm – eile andis pluss 18.5 kraadi ja jôulueelse lume puudumine eriti hetkel ei sega. Akna taga laiutavad palmid segvad pisut jôulumeeleolu ja kui ikka lund kusagilt vôtta ei ole, tuleb silmapaistev môistus appi vôtta. Eelmisel nädalavahtusel tuletasime Ly-ga meelde lasteaia viimase rühma ôppetunde ning môningase pusimise ja paari klaasi veini abiga ônnestus meil koduses lumevabrikus valmis toota aukartustäratav hulk lumehelbeid. Nüüd jääb veel aknalepaigutamise töö ära teha.

Ligi kaks nädalat järjepanu räsisid Mallorcat mingid arusaamatud tormid – vihma sadas vist kogu aeg ning tuule kiirus oli kohati 120 km/h. Ebatavaliselt madal temperatuur (pluss 8) tegi mind isegi murelikuks – no kui kaugele lôunasse peab inimene siis kolima, et talv teda kätte ei saaks? Tormijahtimine pakkus siiski pônevaid elamusi ning láksin looduse stiihiale nii lähedale kui julgesin. Meri virutas vastu kallast sellise jaksuga, et veesambad paiskusid minu silmamôôdu järgi vähemalt 40 m kôrgusele ning oma julguse eest sain ka kohe muidugi karistatud – paarsada liitrit külma ja soolast merevett kaela. Kuna adrenaliin oli kehas üleval, siis külma ei tundnud – ônneks.

Siiski vaibub iga torm ning ûhel ôhtul koju tulles avastasin maja tagant sellise lummava vaate:

Muidu on Mallorcal rahulik. Turistid on kenasti tagasi omas kodus ja tänavatel laiutab kôikehaarav tühjus. Suuri poliitilisi skandaale pole ka viimasel ajal olnud – kui ehk välja arvata väike eksimus saare läänepoolseimas maakonnas Andratxis. Rannikukaitse alale uhke merevaatega kalju otsa ehitati maavalitseja seadusevastase loaga 56 maja, milledest 54 ka maha müüdi. Ühel hetkel avastasid poliitilised rivaalid maavanema eksimuse ning heausklikelt uutelt omanikelt vöeti nende uued kodud käest ja sundlammutati. Maavanem pandi suure kisa ja käraga pokri, kuid rahaga uttu tômmanud arendajast pole siiani kippu ega kôppu. Kuna tegemist on tsiviilasjaga, siis on uued omanikud ilma nii oma kinnisvarast kui ka rahast. Mis teha. Hispaania – udutajate paradiis :) Poliitik ju ometigi ei vastuta.

Tere tulemast Andratxisse, Mallorcale ja Euroopa Liitu - lambad :)

Üks naljakas, kuid kohalikku koloriiti arvestades oluline asi meenub veel sellest aastast. Nimega Palma de Mallorca metroo. Suur projekt – kallis ja ilus. Hispaanlaslikult said paljud selle paistel ennast särada lasta. Peale metroo käikulaskmist tuli korralik vihm maha ning tunnelitesse valgus (ehitus? projekteerimise? nii levinud hooletuse?) vea tôttu meetermaad vett. Süüdlast otsitakse vist siiamaani – naer. Igatahes telliti koheselt peale projekti valmimist 200 tuheuri eest ekspertiis, mis tuvastas, et tuleks veel investeerida ca 25 mlneuri projekti, mis oli juba maksnud 50 mlneuri. Kanalisatsiooni polnud, näedsa, algupäraselt sisse planeeritud ja nyyd tuleb asi veidi ümber teha. Kuidas siis arhitekt vôiski arvestada, et hakkab vihma sadama. Tavaliselt ei saja ju....

Ma sain korralikult luksuda selle peale. Naerust muidugi.

Selliseid toredaid asju meil ikka juhtub. Juba teised jôulud siinmail, kuid ikka veel pole aru saanud, mis hispaanlastele tegelikult korda läheb ja mis otsaga nad ôieti môtlevad.

Üks asi on aga selgemast-selgem – süüa neile meedib ja mida ebatervislikumalt, seda parem. Ning kui teilgi tekib detsembris pidevaid ôgimishooge, siis püüdke harvade, aga suurte toidukordade asemel süüa tihedamini ja väiksemates kogustes tervislikke toite. Ja kui sellele vaatama on teil pidevalt nälg, siis on teil kindlasti hea meel kuulda, et sellele on olemas lihtne füsioloogiline pôhjus. Jôulude ajal tarvitab teie keha glükoosi ja muid toitained öö-päev läbi ja veresuhkru tase langeb sedavôrd, et tunnete end pidevalt näljasena. Olge rahulikud – see on normaalne ja näitab, et teie keha kohaneb jôuludega (kingiootuse ärevuse, piparkoogihôngu ja mandariinilôhnaga).

Viimaseid keni páevi siis veel selleks aastaks.

* 2006 aasta detsembris juhtus selline lugu, et Mihkel etles oma luulet Ly-le ja mulle otse saunalaval. Ise roosa ja paljas – nii nagu meiegi :) Sealpeale meenub mulle detsembris ikka ja jälle tema kusagil kaubanduseskuses kuuldud lause: lähme raiskame natuke raha – niikuinii me midagi ei saa.

Kaevatsit soovitan lugeda – kes seda veel teinud pole. Tema blogisse saab siit: Mihkel Kaevatsi blogi

KÜLMAPÜHAD

Mihkel Kaevats

Vaatasime emaga oma maja koridoriakent ja ta ütles,

vaata aknal on jäälilled täpselt nagu minu lapsepõlves

Mina ütlesin, minu lapsepõlves ka

ja tõsi oli see, et me polnud jäälilli kaua näinud.

Kui hiljem turule jõudsin, ei olnud seal ühtegi hinge,

nii külm oli päev ja pidutseti külmapühasid.

Leidsin siiski ühe memme, kes müüs mulle kilekotis

hapukoort ja ütles, ära väga kaua seda õues hoia

muidu saad jäätist

Hapukapsast tal ei olnud, sellest oleks ka vist

jäälilli saanud, ja ema retsepti jaoks läksin

seda ostma kaubanduskeskusse. Seal oli palju

inimesi, kaubanduseskuse ees parklas oli palju

autosid, kõik seisid soojas, sabas ja mõned vaatasid asju,

mida veel osta.

Kassade lähedal koridoris oli klaaskast,

mille põhjas olid mänguasjad ja üleval

juhitav raudkäsi, millega neid püüda.

Üks isa võttis oma taskust raha ja ütles

oma väiksele tütrele soojalt naeratades,

raiskame natuke raha nagunii me midagi ei saa

Kadril varbad külmetavad

2008-11-24T22:27:00.005+01:00

Mäletan oma ajaarvamise algusest siiani kahte korda, kui talv varem kui moraalselt lubatud kohale sadas. Üks kord oli ammu lapsepõlves, kui kadrilaupäeval (täna, ei tea kui kakskümmend mitu aastat tagasi) sai ületeenaabritüdrukuga tõukekelkudega mööda külavaheteed kiirusrekordeid tehtud ja kadrisante taga aetud. Nii igaks juhuks, põnevusest. Teine kord oli alles mõned aastad tagasi, mil tali juba septembri lõpus maad puudutas. Ja enamvähem siis sinna jäigi. Kole pikk sai siis see külmunud, kampsunikrae kurguni olek. Seekordne põhjalik eestimaine talve algus oli tõeliselt muljetavaldav. Ja muidugi ootamatu. Talv kohe tuleb alati ootamatult, kuigi kõik nagu teda ootavad.

Meieni on jõudnud vaid positiivseid ja ülivõrdes elamusi möödunud nädalavahetuse ekstreem-romantilisest lumetormist. Ilm pole ju eriti krõpskülm ka. Ainult see silmad-nina-suu lund täis olemine on vist pisut külm ja jäine. Murueide juukseid olevat ka eile pealinnas jagatud - selliseid lumiseid ja pikki. Elame teile kaasa :)

Meiegi saime eile hommikul pisut lund. See oli küll Rootsi oma ja televiisorist, aga täitsa talve ja külma tunne tuli neid valgeid puid ja suusaradu vaadates peale. Talvisesse metsa võiks minna küll, aga sinna peaksin ma üksi minema, sest Meelis ei ihka ikka veel lumekriuksu saapa alla. Mul ei oleks küll mitte midagi lumise metsa ega suusatamise vastu. Lume värsket lõhna hingaks paar kopsutäit küll. Aga korraks, ainult korraks. Ning sellist vaikust, nagu lume all olevas metsas, pole mitte kuskilt mujalt leida. Ja siis vaatasin ma aknast välja ning igirohelised kaktused ja palmid tõid mind taas malbesse Mallorcatalve tagasi.

See on lumevaikus.

Aga tegelikult me vist haistsime tänahommikuses tormiõhus pisut seda põhjamaist lumelõhna, sest teie poolt tulema hakanud ja Saksamaa ka lumetormiga vallutanud õhumassid jõudsid vist nüüd meieni. Küll lumeta, aga jahedad ja tugevad. Päris ehtsa lume piir ei ole meist enam üldse kaugel ning nädala pärast ennustatakse siia saarelegi jubekülma ilma. Päevaks vaid 8 kraadi. Natuke ma juba kardan. Päriselt. Tegelikult ei ole siin naerda midagi, sest meie kehad on sooja kliimaga nii harjunud ning üliniiske +8C on ikka megakülm. Ning lõunapoolsetel laiuskraadidel elades on külmataju hoopis teine kui põhjapool olles. Kui me praegu Eestisse satuks, siis oleksime me ilmselges väljasuremisohus. Aga me jääme ellu, sest sel talvel me ilmselt sinnakanti ei satu. Hea ja halb ühekorraga.

Kaamoselaadne olek hakkab meilgi maad võtma ning kohalike Kadride varbadki külmetama, sest enamik Mallorca-Kadrisid elavad kivipõrandatega ja kütteta majades, kellel pole Eestis vanaemasid, kes villaseid sokke kooks ja ”soojale maale” saadaks. Aga hingest hoiavad kaamose eemal juba tänavate kohale installeeritud jõulukaunistused (NB! Jõulude fännid - esimene advent on juba sel nädalavahetusel) ning teadmine, et juba 2 kuu pärast hakkavad meil mandlid õitsema ...

Toredat lumes sumpamist!
LyMMM

Miljon pimeduses inimest.

2008-11-15T11:21:00.005+01:00

Mallorca Daily Bulletin eestikeelne spetsiaalväaljaanne.
Uudseid kodukuningriigist vahendab erikorrespondent Meelis.

ÕUDUS MALLORCAL

Miljon inimest jäi pimedusse peale Alcudia elektrijaamas tekkinud topeltviga.

Suur osa Baleaari saarestikust jäi eile tundideks elektrita peale seda, kui välk oli tabanud regiooni peamist elektrijaama Alcudias.

Regiooni haaras kaos kui Mallorcal ja Menorcal kadus elekter eile kell.12.06 ning ligikaudu miljon inimest jäid ilma elektritoiteta.

Seiskusid liftid, valgusfoorid lakkasid töötamast ning tuhanded inimesed jäid lõksu arvukatesse maaalustesse parklatesse, kuna parklate väravad ei avanenud enam. Kraanidest ei tulnud vett, telekommunikatsiooni seadmed lakkasid töötamast ning tuhanded inimesed leidsid ennast pimedaksjäänud kaubanduskeskustest. Registreeriti mitmeid liiklusõnnetusi, kuna autojuhtide ootamatuks üllatuseks lakkasid töötamast valgusfoorid.

Calvia maakonna valitsuse välismaalaste osakonna töötajad ning telefoniliinid olid ülekoormatud arvukatest ning meeleheitlikest residentide kõnedest, kes üritasid hirmunult aru saada, millal taastatakse elektrivarustus.

Christine Thirwell Santa Ponsast oli väga vihane, kuna elektrikatkestuse likvideerimine võttis nii kaua aega. ”Ma olen siin elanud 21 aastat ning midagi sellist ei ole kunagi juhtunud. Mallorca ei ole Kolmanda Maailmajao riik – kohalikud võimud oleksid pidanud probleemi lahendama palju kiiremini. Päevad, mil oli tore baarilaua taga istuda või enda korteris küünlavalgel istuda, on ammu möödas. Kui Mallorca tahab olla soositud sihtkoht äri-,spordi,- ning kultuuriüritustele, siis olenemata põhjusest ei peaks ta olema tundideks ilma elektrita”, ütles ta.

Mallorca lennujaam, haiglad, metroo ning mõned kaubanduskeskused jätkasid elktrikatkestuse ajal häireteta tööd, kuna neil olid kasutada alternatiivsed jõuallikad elektrienergia tootmiseks.

Baleaaride regiooni poliitikud nõuavad seletusi, miks GESA (a la Eesti Energia tüüpi, monopoolses seisundis, tarbijast mittehuvituv riigile kuuluv koloss. Toim.) varusüsteemid elektrienergia tagamiseks ei käivitunud. Baleaaride peaminister kutsus kõiki üles GESA vastastele sanktsioonidele ning saarestiku siseminister Maria Angeles Lecinena nõudis täpseid põhjuseid, miks varusüsteem ei hakanud tööle Alcudias asuvas elektrijaamas EsMuretar peale eile kell 12.06 toimunud voolukatkestust.

Kokku olid erinevad piirkonnad ilma elektrivarustuseta ligi 6 tundi.

Tegemist ei ole ulmelise proosaga, vaid minu vabakäelise refereeringuga eilsest ajalehest. Meil tõepoolest kadus tervelt saarelt umbes 4 tunniks elekter, tekitades elanikes kõhedust ning mõnedes nõrgema närvikavaga kaaskodanikes paanikat.

Ilmselt on see esimene ja viimane eesikeelne artiklijupp ajaloos, mis refereerib Grupo Serrale kuuluvat ning kohalike poliitikute kontolli all oleva inglisekeelse päevalehe Mallorca Daily Bulletini veerge. A see selleks – poliitikute ja riigikorra üle pole mõtet viriseda – valijate arvamusi niikuinii arvesse ei võeta ning ka valitusused ning arvukad ministeeriumid ei saa muuta oluliselt siseriiklikku situatsiooni, kuna on liialt mõjutatud piiritagusest kapitalist ning selle omaniku tahetest. Isegi, kui leiduks korrumpeerumata riigiametnikke, kes tõsimeeli usuvad, et nende tegevusest miskit lihtsale linnakodanikule kasu on.

Niisiis – tagasi selle õnnetu elektrikatkestuse juurde. Peab tunnistama, et asi oli siiski üsna tõsine. Ja seda mitte niivõrd asja enda pärast, vaid hullemini lõikas teadmatus, mis oli tingitud kommunikatiooni puudumisest (raadiod ja telekad ju ka ei töötanud). Õnneks töötasid mobiilioperaatorite sidevõrgud ning päris teabepimeduses ei pidanud kobama. Korraks leidsin ennast mõttelt, et mis siis saab, kui mobiilside ka maha kukub (eelmise aasta orkaantormi ajal see nii juhtus)?

Õnneks side toimis ning kinnitus pereliikmete ja sõprade turvalisuse kohta rahustasid olukorda. Vahtisin täiesti nõutult tumma suurt telekasuurust monitori oma kontorilaual ning pidasin aru, mida oma eluga siis nüüd peale hakata. Kabineti koristamine tundus hea mõte olevat ning kõigest 15 minutiga olid ebavajalikud paberid leidnud oma loomuliku otsa. Jälle nõutus. Teeks koosoleku? käis korraks peast läbi. Selle asemel läksin hoopis jalutama, et oma silmaga näha, mis pealinna tänavatel toimub. Kõik käitusid rahulikult, poolits oli tänavatel liiklust reguleerimas, kohvikud ebaharilikult rõõmsalt sädistavat rahvast täis. Kuna oli parasjagu lõunaaeg, siis kassarekordeid lõid söögikohad, milledes sai toitu valmistada gaasipliitidel. Ka päike oli selleks ajaks välja tulnud ning tagasiteel kontorisse tänaval kohatud tuttavatega lobisemine viis elektri mitteolemasolu sootuks meelest. Õhtupoolikult elektrivarustus taastus ning ilma suuremate viperusteta läks kõik vana rada mööda edasi.

Olen vahete-vahel ennast leidnud mõttelt, et mis juhtub siis, kui maailmast kaob internetiühendus. Missuguseid drastilisi tagajärgi toob endaga kaasa meid märkamatuks jäävalt ümbritsevate ajakriitiliste süsteemide kollaps ja kuidas suur osa inimkonnast on suuteline peale always-online harjumust eluga hakkama saama.

Elektri puudumisele pole ma mõelnud. Selle tähandusest arusaamiseks peaks vist minema aborigeenide juurde ellujäämiskursustele või siis liituma mõneks jaks pügmeedega.

Kedagi, kes tahaks selles eksperimendis kaasa lüüa??

Elektrit igapäevaellu ja suhetesse,

Melekter

Head Eesti Asjad

2008-11-07T21:17:00.012+01:00

Üldiselt ei saa me hinnataseme üle Mallorcal eriti nuriseda. Relatiivne elatustase on kahtlemata parem kui Eestis. Joriseda võib mõningate kohalike teenuste üle, kuid seda peamiselt hinna ning ajakulu suhte koha pealt. Sellist nürimeelset hinnatõusu kui Eestis viimase pooleteise aastaga on toimunud, meie pole pidanud läbi elama. Kohati isegi tundub, et osad eluks vajalikud kaubad on odavamad kui Maarjamaal. Näituseks kütuse hind. Keskmine nädala ostukorv kahele jääb toidupoes tavaliselt kusagile 80 eur-i kanti (sisaldab mõningaid esmatarbekaupu ning nädalast veinivaru, muig), mis polegi hull, isegi Eestiga võrreldes mitte. Ainuke suurem viga on E-tähega koostisosade kahtlaselt suur kontsentratsioon söödavas-joodavas.

Muidugi on kohalik hinnatase otsevõrdlemisel kõrgem kui Eestis, aga elatustaseme suhtelises võrdluses ikkagi mõistlik.
Kuid.
On midagi, mida siit ei leia isegi juhul, kui oled paugupealt nõus välja käima kogu arveloleva rahanatukese:

Mulgi Kapsas.
Saku Õlu.
Sprotid.
Suitsuvorst.
Eestikeelne ajakiri ”Peod ja Pulmad”
Naturaalsed Eesti metsas kasvanud jõhvikad ja pohlad.
Metsmaasikamooooooooos.

Tänane postimees tõi meieni just need eelnimetatud Head Eesti Asjad. Seekord oli pakkimisega vaeva näinud Ly ema Vaike. Viimasel ajal ei tule Eestist häid asju üldse (vähemalt avalikku meediavoogu jälgides tekib tunne, et asjad on ikka väga Sirtsu Soos) - meil pole ammu külalisi käinud (viimati agostos), me pole ammu pakke saanud (viimati vist abrilis) ja viimane hea uudis Eestist oli ka kusagil suve keskel (päike pidi paistma, muig).

Suitsuvorst ja sprotid leiavad oma otsa homme hommikul, Saku Õllest juba suu seks ning kapsas podiseb headkuulutavalt. Jõhvikad on leidnud praeguseks juba uue asukoga Ly sees. Salamisi pean tunnistama, et Saku Õlle maitse oli mul juba ununenud. Kurb. Veel kurvem olin ma selle üle, et see oi niiipaganahea. Ma kujutan ette, missuguseid jõupingutusi tegi Ly isa Arvo, et seda poolt liitrit paki sisse suruda J

Kiit.

Igatahes üks asi on selgemast selgem – pikemat aega harjumuspärasest tarbimiskeskkonnast eemalviibimine mõjub viljastavalt ning silmaringi laiendavalt, kuid on siiski mõned harjumuspärased tooted, milleta on elu kurb.

Inimene harjub küll kõigega, kuid Eestimaiste toodete riiuli puudumine kohalikes supermarketites ajab kohati närvi. Palun, kas keegi võtaks midagi ette?

Tervitusi Palmisaarelt,

Meelis
Kah Üks Hea Eesti Asi

9 ja pool

2008-11-02T01:19:00.008+01:00

Meelis : “Kas teil vahest keeled segamini ei lähe?”
Andrus: ”Muidugi lähevad. Näiteks: kui ma pean vene keeles rääkima, siis lööb hispaania keel sisse. ”
Merit: ”Ma juba mõtlen hispaania keeles. See on nii imelik...”
Katrin: ” Mu mees küsis minult eile, et ”miks ma meie koeraga hispaania keeles rääagin? Ma ei osanud vastata...”
Meelis: ” Teate, mis täna juhtus? Olin hommikul Carrefouri parklas Ly-d ootamas. Kuna parkimiskohta ei olnud, siis seisin lihtsalt autoridade vahel. Ühel hetkel pidin kaarikut liigutama selleks, et minu paremal küljel parkiv auto saaks lahkuda. Sama-aegselt aga peatus minu vasakul küljel masin, mille juht vajutas nõudlikult signaalile. Pöörasin pea avatud aknast välja ning käratasin sulaselges maakeeles: MIDA SA TUUTUTAD?”
Me naerame.

See pole näitemäng. See on jutt elust enesest.

Umbes-täpselt selline oli jupike kuuetunnisest eestikeelsest jutumaratonist.

Eile kellkolm said kokku Mallorcal elavad 9 ja pool eestlast.Katrin; Merit ja Joshua; Kati; Andrus, Hedi ja Kalli; Ly, Meelis ning Mait-Artur ( viimane näeb ilmavalgust kusagil järgmise aasta aprilli algul – seetõttu oli esindatud vähe poolikult.Aga oli kohal). Eredaimad meist olid kahtlemata Joss ja Kalli.

Kaks toredat tirtsu, kes meiega rääkisid eesti keeles, kuid omavaheliseks suhtluseks eelistasid hispaania keelt ( õigemini: castellanot). Põhjus väga lihtne – need kaks eestimaalast-hispaanlast on sündinud Mallorcal ning nende igapäevane kultuuriruum on täidetud pigem Mallorcapäraste kui Eestimaaliste sündmustega.

Viimane ametlik Mallorcaeestlaste kokkutulek oli Jaanipäeval, kus meid oli kogunenud lausa 4. Võrreldes nelja kuu taguse sündmusega on toimunud eestlaste kohaliku kogukonna plahvatuslik kasv – tervelt 100 % on selle lühikese ajaga lisandunud, muig. Väikese aritmeetika abil võime järeldada, et kui senine kasvutendents jätkub samas tempos veel 60.000 aastat, siis võrdub eestlaste arv Mallorcal kohaliku elanikkonnaga.

Tegelikult on mul äärmiselt kena meel selle üle, et muidu kidakeelsete ning möhaklike eestlaste sotsiaalia näitab kohapeal kasvutendentsi ning kõik tänased kohalviibijad on meeldivalt nakatunud hispaaniapärasest avameelsusest. Heas mõttes muteeruvad natuurid.

Sai kokku lepitud, et jõulude ajal tullakse jälle kokku.Samuti sai kokku lepitud selles, et meie tulevased kohtumised on apoliitilised ning omavahel rahaasju me ei aja.
Ühel hetkel sain ma aru, et mul on täiesti ükskõik sellest, kas Ansip astub tagasi, kas Savisaar lüpsab riigi tilgatumaks, kas Ülemiste Vanake lõpuks ometi uputab Tallinna või kas Tartu Vaim läks pankrotti või siis mitte.

Meie tänane jutuvoor oli meeldivalt intellektuaalne ning koosnes isiksustest, kellel on eesti sotsiaalpornoühiskonnast korralikult kopp ees. Kui elate vähemalt paar aastat Eestist lääne pool, siis saate aru, milles seisnes tänaste vestluste võlu.

Juba isand Hemingway ütles, et ” Igast maalima sadamast võite te leida vähemalt ühe Eestlase”

Head otsimist ning tähh kõigile tänastele osalejatele.

Meelis.
Ahh ja. Kui kellelelgi peaks olema soovi omandada bokseri ( buldogi??) kutsikaid, siis Katrinil on neid tervelt 9 isendit. Neljal veel kodu leidmata. Kätte saab Mallorcalt, Palmast.

Parem tume minevik kui lilla tulevik.

2008-10-27T15:52:00.007+01:00

Môned päevad tagasi kirjutasin emaga SkYpes ning äkki ilmusid mu ekraanile járgmised sônad: “ Mida hiljem saabub kiirabi, seda täpsem on diagnoos.”
Tohoh, môtlesin – kas keegi on surnud vôi ?
Enne, kui jôudsin ennast koguda, ilmusid uued read: “Kus viga näed laita, saada perse, ära aita.” Mul kiskus naerule ja hakkas kergem. Järgmisena helendas kuvaril .” Parem väike kupüür kui suur tänu.”

Taipasin.

Väike eneseiroonia ning nali aitab ka hulleima frustratsiooni puhul. Uurisin, et kustkohast ta neid vôtab ? Vastuseks sain, et tegemist on uuema ajastu vanasônadega. Keegi olla saatnud. Kuna need on lahedalt tôredad eestimaised ütlused, siis palusin endalegi saata. Et reaalne elu meelest ára ei láheks, muig. Siin siis veel sellised ütelused:

Ihne maksab ühe korra,rumal kaks korda, jobu - kogu aeg.
Kui leidsid oma unistuste naise, pead muudest unistustest loobuma.
Elu on kurb, seevastu palk ajab lausa naerma.
Kui hoiad kokku kondoomide pealt, pead raiskama mähkmetele.
Vein on tervisele hea; aga tervist on vaja selleks, et juua viina.
Jalakäijal on alati õigus - kuni elus on.
Mida laiem on naise talje, seda pikem on mehe tööpäev.

Kuna rahvatarkuse teemad on mind ikka huvitanud, siis sobrasin veidi veebis, selleks ise-enda ja eesluse mentaliteedi üle veidi ilkuda. Lätlased, va kuuevarbalised, ilguvad eestlaste üle muideks palju paremini, kui meie soomlaste üle –a läti keelest ei saa ma kahjuks halligi aru.
Niisis sorisin veidi veebis ja silma jäid järgmised uuema aja vanasônad, mis siinkohal blogimusta kannatavad:

Kes tasa sôuab, sel aerud mádanevad kätte ära
Kes viimasena naerab, see ei saanud kohe naljast aru
Kes kannatab, see teeb varsti púksi
Keegi ei jää süütuks, elu kepib meid kôiki
Kes teisele nime annab, see annab teisele nime
Kes vana asja meenutab, see tunneb ajalugu
Kes otsib, sellel on meelest láinud, kuhu pani
Háda ajab lehma hárja juurde
Kel suu matsub, see on ebaviisakas
Mölise, palju tahad, ikka on alati vôimalus lôuga saada
Viin on meil vedel, kuid maitseb ikka sitasti.
Lühikesel on valed jalad
Parem varblane peos, kui nuga neerus
Süües kasvab isu, juues kasvab habe
Metsameeste vanasôna: “Ega käsi kännust kaugele kuku”
Kui maks töötab, siis aju puhkab
Kvaliteetveini tunned tetrapaki járgi.
Kui vôtad hommikul, saad vaba páeva.
Ega kobarkino ilma küprokita ei ehita
Kiilaspeade vanasôna: kalliskivi peal sammal ei kasva
Pedede vanasôna – kiirteel muru ei kasva
Laenad perse külasse, siis situd lábi ribide
Karvase mehe vanasôna: raagus puule ôige linnuke pesa ei tee
Pigem must minevik, kui lilla tulevik
Pole midagi odavamat, kui teine viin
Mis tána tehtud, see homme uuesti
Kevad tuleb, môistus láheb
Parem varblase peol, kui tuvi matusel
Pada sôimab neegrit, ühed mustad môlemad
Kingitud neegri suhu ei vaadata
Kui sind saadetakse ôlle járele, siis táhendab sind usaldatakse
Teed tóód ja náe vaeva, siis tuleb ka viha süsteemi vastu
Igast tütarlapsest sirgub kord mees

Muigasin mône üle páris magusalt. Tegelikult on kiiduváárt ise-enda üle naljaviskamise oskus. Hispaanlastel náiteks selline geen puudub táielikult – nende eneseimetluslik uhkus ja puhevil suled seda lihtsalt ei luba. Küll on nad aga varmad oma naabrite üle nalja viskama. Mulle meeldib eestlalikult otsekohene olla ning kuidagi ei taha harjuda kiitmisega ilmselgelt viletsalt tehtud töö eest vôi ise-enesest môistetava teo imetlemisega. Kui asi on ikka halvasti, siis tuleb öelda, et on halvasti. See omadus on meie rahvusel kenasti a priori olemas. Kuid kui midagi on hásti, siis tuleb ka öelda, et on hästi. Just seda viimast peaksid eestlased aga hispaanlastelt ôppima. Kui viitsite vaadata, siis positiivseid asju on meie ümber sootuks rohkem, kui negatiivseid. Isegi nendes julmavôitu uutes vanasônades on omajagu positiivsust peidus.

Päikest,

Meelis

Peale môningast juurdlemist avastasin, et ega ma tápselt ei teagi meie vanasônade páritolu vôi saamislugu.
Teiegi harimiseks siinkohal váike kárbitud ülevaade Wikipediast:

Eesti vanasõnade kohta on otsesed andmed hilised (16.–17. sajandist alates), mistõttu ei saa kuigi hästi jälgida nende teket ja arengut. Ent Anton Thor Helle vanasõnaüleskirjutuste (1732) ja 1900. aastate vanasõnade võrdlemisel on näha, et sajandi jooksul kaob käibelt kolmandik vanasõnu. See-eest lisandub pidevalt uusi ütlusi.
Kõige varasem teadaolev üleskirjutus eesti vanasõnadest pärineb 1587. aastast Hiiumaalt, kus arvekirjade kirjutaja Lorenz Becker on muu hulgas üles kirjutanud kaks eestikeelset lauset: "Kuy Taivas koitap / si Tallopoick hobosett jotap" ja "Arro, Rickus / Ikapeevf Remus", millest viimasel on olemas ka otsene saksa paralleel.
Eesti vanasõnad lähtuvad põhiliselt talupoja seisukohast. Pikad orjusesajandid on vanasõnadesse tugeva jälje jätnud. Hinnatakse töökust, julgust, headust, ausust ja teisi positiivseid omadusi, kuid rohkemgi veel alandlikkust, kannatlikkust, vastupidamist, piskuga leppimist, tasa ja targu toimimist, ettevaatlikkust. Elu mitmepalgelisus ning vastuolud tingivad suuresti ka asjaolu, et võib kergesti leida vastukäivaid eesti vanasõnu ("Pikad juuksed, lühike aru" ja "Pikad juuksed, pikk aru").
Eesti vanasõnade edetabeli eesotsas seisavad järgmised vanasõnad:
1. "Kelle jalg tatsub, selle suu matsub" ja "Kes koera saba kergitab, kui koer ise";
2. "Kui tõnisepäeval nii paljugi päikest paistab, et mees näeb hobuse selga hüpata, siis tuleb kena aeg";
3. "Varane pühib nokka, hiline saputab tiibu";
4. "Pill tuleb pika ilu peale";
5. "Käbi ei kuku kännust kaugele" ja "Suur tükk ajab suu lõhki"
35 kõige levinuma eesti vanasõna seas on kaks sellist, millele maalimas vastet ei leidu: "Parem suutäis soolast kui maotäis magedat" ja "Kes kannatab, see kaua elab". Rohkesti on käibel rahvusvahelisi vanasõnu (näiteks "Häda ajab härja kaevu", "Tasa sõidad (sõuad), kaugemale jõuad").

Vajatakse eestlasi

2008-10-21T11:25:00.003+02:00

Oletame, et sa oled mutter. Selline tubli mutter, kes elab mutrite maailmas ning teeb mutri tôsidusega mutrite asju iga päev. Sinu naine on mutter, naaber on mutter, lapsed on mutrid ja sinu koer on ka mutter. Ühel páeval aga avastad, et peale mutrite on maailmas veel olemas seibid, poldid, kruvid, naelad, needid, nôelad ja muud huvitavad isendid.
Ja otsustadki väheke náiteks seibide maailmas ringi vaadata. Seibid elavad palju paremas kohas, kui mutrid seda sajandeid teinud on. Nimelt - kui mutrite jaoks on vana kast, kust kôik ôliste kátega endale meelepárast káivad vôtmas, siis seibid elavad hoopis kenas klaaspurgis, mis on aknalaual ja sealt on palju parem vaade. Seibide juures on soe ja valge. Mis sellest, et seibid on imelikud ja teistmoodi, kui mutrid. Ja mônda aega on sul seibide hulgas lahe olla – sa ise oled teistsugune ja sinu vastu tuntakse huvi.
Siiski tüütab see kôik ühel hetkel ära ning kuna sinus tuksub väike mutrisüda, siis hakkad taga igatsema teisi mutreid. Kuna aga klaaspudelis valgel aknal elamine on sulle rohkem meeldima hakanud, kui ôline kast, siis uurid ringi, et kas ehk on siinsamas klaaspudelis veel môni mutter, kellega klemmida.

Ah, mis ma jauran siin. Asi siis selline, et kui Mallorcal on môni püsivalt elav eestlane, keda me Ly-ga veel avastanud ei ole ning kes ei pelgaks laieneva eestlaste kommuuni sotsiaaliaga liituda, siis palume ennast lahkelt märku anda. Seni on meie poolt organiseeritud kaasmaalaste kohtumised olnud juhusliku iseloomuga, kuid oleme otsustanud väikese “eesti grupeeringu” moodustada ja kohalike eestlaste läbikäimist plaanipärasemaks muuta.

Esimesel novembril, laupéval nii kella kolme paiku pealelôunal, on kavas hingedepäeva puhul mallorcaeestlaste kokkusaamine meiepool Santa Ponsas.

Kavas: tapas y vino ning kohalik keelepeks
Riietus: vaba

Üritus on tasuta, kaasa vôtta suupisteid oma äranägemise järgi.
Kaugeltnurga omad vôivad etteteatamisel saada öömaja.

Kui üritusega samal ajal juhtub môni eestimaalane siin puhkusel olema ja on huvi kohalike eestlastega klemmida, siis antagu julgelt teada – kôik on teretulnud.

Saludos,
Meelis

Seitse pôhjust, miks Mallorcal pole hea elada

2008-10-07T15:19:00.004+02:00

Justnimelt seitse. Peale eilset postitust láks meil postkastis lahti tôeline torm. Nagu näha, siis eestlaslikult tagasihoidlikult keegi kommida ei julge ( ei taha, ei viitsi¿?) kuid e-maile kribatakse küll. Táhh kòigile tagasiside eest.

Tegelikult hakkas mind eilne postitus pisut häirima, sest jääb justkui mulje, et siia saarele ongi kokku kogunenud kogu maailma pudrujôed ja piimamáed. Korrektsuse ja selguse huvides otsustasin hammast teritada asjade kallal, mis siin háirivad. Ehk pôhjused, miks MITTE MALLORCAL ELADA. Nimme koondan kokku seitse peamist, kuna pôhjuseid, miks siin siiski elada sai kaheksa. Ning iga laev peab ju edasijôudmiseks váhekene kreenis olema. Ärge arvakegi, et universumis valitseb tasakaal :)

Niisis. Peamine pôhjus, miks meie auulist peaks eemale hoidma, on mallorcalaste paindumatu mentaliteet. Mallorkiinidega heast lábisaamisest vôite aint unistada. Tunne on umbes samasugune, kui mandrieestlastel Vormsi saare pòliselanikega suheldes. (Tegemist on metafoorilise ning kirjandusliku vôrdlusega, see ei pretendeeri tôeváártusele ning selle lause sisu eesmárgiks ei ole alaváársitada Vormsi elanikke ega ka mandrieestlasi mitte mingisugusel moel). Lihtsalt – kohalikele ei meeldi válismaalastest residendid ja kuna enamus saare majandusest on kohalike kontrolli all, siis paljudesse ettevôtetesse ei palgata PÔHIMÔTTELISELT kedagi muud, kui mallorcalasi. Loll ja laisk sugulane leiab 100 korda ennem tööd kui kôrgharidusega multilingvistiline spetsialist. See on seik, mis ei allu mulle teadaolevatele loogikapôhimôtetele. Mitte úhelegi nendest. Ning ma kahtlen, kas ma sellest kunagi üldse hakkan aru saama. Kohalike tagurlikest arusaamadest ning pôikpäisusest vôivad kôik siinviibinud eestlased pajatada. Kuid tagasi teemasse – nimelt pôhjused siis:

1. Kohalikud ei salli sisserändajaid – kohe mitte üldsegi. Ja pôhjus on selge – eriti eurooplaste osas. Kôrgem haridustase, oskus majandada, töökus, pealehakkamine ning vôôrkapitali juurdevool viib alla kohalike elatustaseme. Vôôrkapitalil ( raha, teadmised, inimesed etc.) pôhinevate ettevôtete konkurentsitase on oluliselt kôrgem kohalikest firmadest ning tasapisi kuid kindlalt libiseb kontroll saare kinnisvaramassiivi ja árivaldkondade úle hoopis inglaste ja sakslaste taskutesse. Kuigi see pole kerge – varjatud suhted kohalike hulgas koos altkáemaksude ja áraostmistega on liiga levinud ja vôôrkapitalil on suhteliselt raske siia imbuda. Ja kohalikel on, kellega rinda pista- mandrihispaanlased, sakslased, inglased, prantslased, skandinaavlased, venelased ,ladina-ameeriklased – kôik on otsapidi magusa turismi- ja kinnisvarapiruka kallal.

2. Killustatus – kontseptsioon “kaubanduskeskus” on kohalikele vôôras termin. Tervel saarel on kokku neli enam-váhem talutavat kaubanduskeskust (árge unustage, et saarel elab úle miljoni inimese). Selleks, et sooritada oma iganádalased ostud varuge heaga 5-7 tundi. Sest “saia müüb saiapood” ja "juurvilju müüb juurviljapood”. Ja reeglina ei ole need kôrvuti. Sama tendents ilmneb ka kôikvôimalikus asjaajamises. Mis on kohutavalt stressitekitav, aeganôudev ning piinarikas. Asjaajamise lihtsustamiseks vôib kasutada “asjaajaja”teenuseid. Umbes 100 euroga aetakse siin enamus asju korda – kas riigilt miski paberi taotlemine, lihtsamad ostu-müügitehingud vms. Te ei usu, kuid oma esimest pangakaarti ootasin ma 1.5 kuud.

3. Vassimine rahaga – kui te siin raha käest annate, siis te seda enam ei náe. Vôin oma pea panti panna. Kui te ei küsi üürikorteri depot makstes tshekki, siis váidab majaomanik lepingu lôppemisel surmatunnini, et pole teie káest kunagi midagi saanud. Kui te ei täpsusta teile osutatava teenuse pisemaidki üksikasju, siis vôite arvestada, et hind, milles te kokku leppisite, pole see, mida teil tuleb tegelikult maksta. Jne.Jne.Jne. Igaüks proovib pügada – kes vähem, kes rohkem. Kohalikud ei ole náiteks vága varmad poodides kaupadele hindade mááramisega – see játab müüjale( kes tihtipeale on ka omanik) vabaduse máárata kauba hind sôltuvalt teie válimusest vôi siis päritolust. Sama kehtib ka toitlustusasutustes. Pean tunnistama, et see viimane ilming on pöördvôrdeline – mida rohkem káid, seda rohkem avaneb omaniku süda sulle ja nii môneski kohas maksan mina tána ôlle eest 1 euro, kui turist laob 3.50 lauale. Eks see tahab harjutamist saada.

4. Olematu preventiivsus – kohalikud ei tee midagi enne, kui selleks pole eksistentsiaalselt karjuvat pôhjust. Never. Millegi ebameeldiva ennetamiseks neil lihtsalt puudub vajalik geen. Ja selline mittehoolimine on nakkav. Ôudusega olen tabanud ennast môtetelt nagu:”Milleks kontrollida rôhku auto rehvides, kui need on veel piisavalt táis, et auto liigub?” vôi siis “Milleks kontrollida gaasibaloonide sisu, kui praegu sealt veel gaasi tuleb?”. Ônneks pole ikka veel külge hakanud ja tihtipeale pean seletama, miks ma tegelen asjadega, milleks justkui pole pôhjust.

5. Külm – jah, just. Lugesite ôieti. Kui elate siin oma esimese talve, siis saate aru, mida ma selle all silmas pean. Siia tulles avastasin, et 90 % elamiseks môeldud hooneid on ilma küttesüsteemideta. Ning ilma ventilatsioonisüsteemideta. Ning soojustamata. Ohoh –mötlesin – talvel on nii soe, et pole vaja kütta – super. Kuid tegemist on lihtsalt kohaliku, áármiselt madala ehituskvaliteedi tulemiga. Ning kui talv tuleb, siis kôik külmetavad. Mida ehitusteadlikud arvavad majast, mille kôik seinad on “külmasillad”? nagu 100 %-lised külmasillad? Ja kui arvestada, et talvel langeb siin temp. öösiti siiski kohati nulliláhedale ning ôhuniiskus on 95% ja te peate elama külmas ja niiskes kivihunnikus, mida kohalikud nimetavad majaks, siis on teil 2vôimalust: maksta ennast elektriga kütmise eest ogaraks ( mis sellest, et toas seeskôik hallitab) vôi vahetada elukoht keskküttega elamisse. Ja see viimane, uskuge mind, on siin haruldus.

6. Madal digitaliseerituse tase – kiviaeg, mis kiviaeg. Arvuti on e-maili saatmiseks ( ja ainult) ning e-panganduse funktsiooniks on kontováljavôtte tegemine ( ja ainult). Minu id-kaarti ei tunnistata aeg-ajalt isikuttôendavaks dokumendiks, sest “see pole isikut tôendav dokument, millel on kiip küljes”. Räákimata pin-kalkulaatoritest, vabalt levivast vihvist, digitaalsest asjaajamisest, tsentraliseeritud valdkonnainformatsiooni sisaldavatest portaalidest, e-koolist, kodusest internetiühendusest, 95 % mobiilsidelevialast ja kôige sellega seotud DIGITAALSEST TEADLIKKUSEST. 60 % kohalikest elanikest ei ole netti kunagi kasutanud, sest neil pole selleks pôhjust. Ma ei játka selle punktiga, sest ma ärritun.

7. Asjaajamise keerukus – mul on tunne, et kohalikud leiutavad reegleid selleks, et oleks reeglid. Terve môistus náikse siinkohal kaameks tômbuvat ning sellel pole midagi pistmist kohalike haldustoimingutega. Váhe sellest, et sina sellest aru ei saa – nemad ka ei saa. Avalikku káttesaadavat teavet napib ja nad ei ráági sinuga muus keeles, kui majorkiinis. Pôhimôtteliselt. Nii ongi tihtipeale lihtsam sammuda asjaajaja juurde( kohalikus keeles “hestor”), kes môôduka tasu eest sinu eest asjad jonksu ajab. Kuigi – eestlaslikult kangekaelselt oleme püüdnud ka omal käel asju ajada. Eile näiteks ônnestus vormistada auto omanikuvahetus kôigest 4 tunnise pingutusega ning residendi paberite vormistamiseks eelmisel aastal külastasime kohalikku omavalitsust kôigest 8 korda (ôigemini Ly tegi seda). Ning môningase vandumise ja pusimise saatel saab pôhimôtteliselt kôik asjad siin korda ajada. Ainult, et aega peate varuma endale. Varusite? Varuge veel rohkem.

Me oleme saanud siin üsna korralikud vitsad ning negatiivne kogemus on vast kôige váártuslikum, mida siit korjatud. Samas pole siinsed ebameeldivused talumatud vôi siis lahendamatud. Positiivseid asju on ikka rohkem ning see annab jaksu.

No nii – núúd on siis medali môlemad pooled veidi ára náidatud – kuigi kiirustades. Jáán játkuvalt ja vapralt oma seisukohta kaitsma:”Siin elades úletab positiivne negatiivse fooni ning kokkuvôttes pole elul háda midagi.”

Saludos,

Meelis

Kaheksa pôhjust, miks on Mallorcal hea elada.

2008-10-06T14:37:00.001+02:00

Sai ju lubatud – ja siit nad siis tulevad. Väikse sissejuhatuse teen ikka ka.
Kui me eelmise aasta 22. veebruaril miinus kolmekümnekraadisest Eestist Barcelonasse lendasime, polnud ei minul ega Ly-l selget ettekujtust, mida me Mallorcal tegema hakkama, kui kauaks me siia jääme vôi mis meid ees ootab. Tulime kotid näpus ilma ootusteta valmis vastu vôtma midaiganes Mallorcal on meile pakkuda. Muidugi olime me üritanud ennast kurssi viia kohaliku ajalooga ning tôstnud oma lugemust kohalike olude osas. Ainus teadmine, mis ennemallorcaeelsest perioodist on osutunud tôeseks, on kohalikud klimaatilised olud. Mallorca on minu arvates üks parimaid kohti Euroopas, kus elada. Logistiliselt lihtsalt ligipáásetav ning suurepárase ilmastikuga – suvel pole liiga palav ning talvel pole liiga külm. Samuti on siin esindatud kôik neli teadaolevat aastaaega –sügis küll kôige vähemeristumavana, kuid kevad, suvi ning talv on selle eest superlikud. Nii, et siis kliima. Ma ei julge kinnitada tagantjárele môeldes, kas meie puhul oli kolimise peamiseks tôukajaks hele ja soe kliima vôi siis tüdimus eestis lokkavast sotsiaalpornost. Olenevalt valitsevatest pealisemotsioonidest vahetavad nad oma kohti. Kuid môlemast neagtiivsest ilmingust meie eludes oleme praeguseks igatahes lahti saanud – siin on soe olla ning Eesti jabur ning äraspidine ellusuhtumiseetika ei ulatu enam meieni.

Kuna eile vôtsime terve páeva páikesevanne ning tána hüppas kraadiklaas plusskolmekümnele siis paigutan kliimapôhjuse hetkel esikohale.

Palun vága – siin siis pôhjused, miks Mallorcal on hea elada.

1. Suurepärane kliima - 300 páikselist páeva aastas ei vaja komme. Mahe ja kuiv talv, mil páevased temperatuurid ulatuvad ca 20-21 kraadini on lausa jumalik. Vôime alati lennata paari tunniga láhima lumeni, kui soovi on. Selle aasta esimesel jaanuaril lebotasin meie rôdul páikese káes ihualasti ( ei, ma pole joogi – ôhutemp. oli 28 kraadi lihtsalt) ja enamuse aja aastast pole óósel vaja kanda pidzhaamat ega suletekki. Valgus ja soojus annavad energiat ning lausa sunnivad veidi aeglasemale elutempole. Mônus on.

2. Madal stressitase – kuna Mallorclased on digitaalses kiviajas, siis lokkab siin ühesuunaline massimanipulatsioon – meediakanalid, mis on úhe poliitilise grupi monopoolse kontrolli all, edastavad peamiselt positiivseid uudiseid ja lugusid sellest, kuidas kohalikud poliitikud páevast páeva pingutavad kohalike eluolu paremaks muuta. Lausa lust ! On tore, et mind see ei huvita ja et mina ei huvita kedagi. Ja mulle tôepoolest ei láhe korda, kas maailmas majandus tôuseb, langeb vôi kaob üleüldse ára. Saarel on kapitali piisavalt ning iga hamstri IQ-tasemest kôrgema môtlemisvòimega inimene suudab endale siin inimváárse reaalsuse luua. Ma saan tegeleda mulle huvipakkuvate asjadega. Ja vôhivôôrad inimesed naeratavad sulle.

3. Tervislik toit – tegelikult on paljukiidetud vahemereköök suht raske seedida ning kohalike söömisharjumused on kôike muud kui tervislikud. Kuid – saar toodab aastaringselt lokaalset värsket kraami ning kohaliku toore oskuslik árakasutamine välistab igasugused seedimisprobleemid. Missugune oliiviôli, missugused veinid... Uskuge mind – kui te pole puu just puu otsast nopitud apelsini maitsnud, siis te ei tea ,mis on tegelik apelsini maitse.

4. Lihtne majandusmudel – 85 % saare SKP-st tuleb turismist. Lihtne – môtle válja teenus, leia sisendid ja väljundid ning katsu turisti käest raha kátte saada. Kogu ári. Kusjuures kohalikud omavalitsused veel toetavad ka sind – maksumáárade alandamisega, reklaamivôimalustega, koolitusega jms. Ja kui on hooajaväline aeg, siis vôib KOV-ist rahalist toetust küsida, et talv üle elada.

5. Ma pole turist, ma elan siin – vahest ütlen ma seda lauset pisut ôela alatooniga, vahest lôbusalt, vahest uhkelt. Enamus saarelolevaid inimesi sôidab iga järgmine nädal koju tagasi, kuid mina vôin aastaringselt nautida mágesid, liivarandu, päikest ning kôike seda head, mida saarelt leida vôib. Náiteks iga páev lahtise autoga ringi kurnida. Vôi jalutada meie majast 900 meetri kaugusel olevasse veinikeldrisse”Tere!” útlema ja ôhtusöögi juurde head eelmise aasta kaberneed tooma. Muideks – isegi Hispaania kuningas Juan Carlos koos oma arvukate pereliikmetega veedab oma iga-aastase puhkuse siin, Mallorcal. Saite nüüd.

6. Riik toetab kultuuri – ja seda päris korralikult. Nii mitmedki Euromastaabis suursugused sündmused toimuvad siin jub aastaid ning Moskva Bolshoi Teatr balletietendused on meil siin statsionaarses mángukavas. Lugematud tasuta kontserdid, vôimalused enda loomingulisust arendada, muuseumid ja midakôike veel siit leida vôib. Kuigi infoteenused on siinmail hektilise iseloomuga, on nad kultuuriinfo leviku saanud tööle üsna tôrgeteta ja igal kuul ilmuvad tasuta kataloogid sündmuste jms. kohta.

7. Logistiliselt hea asukoht - lendan, kuhu tahan ning superhindadega. Kuna turistide vedamise üle käib kibe konkurents, siis on hinnad mônusalt maas. Euroopasse saab paari tunniga ning 50 euroga. Lennud iga 15 min tagant. Nagu Kopli tramm.Ilma pagasita reisimisel saab teha on-line check-inni ja pole ajaveetmist ullult pikkades jártsudes. Tahad Aafrikasse – palun – poolteist tundi lôunapoole. Itaalia pea-aegu paistab siit meie juurest ning mandrile saab tunniasjase lennuga.

8. Turvalisuse tase on kôrge – ei teagi, kas sellepárast, et oleme saarel; sellepárast et inimesed pole vágivaldsed vôi siis sellepárast, et avaliku korra valvamiseks tehakse tugevaid pingutusi – autosid igatahes ei varastata, vandaale pole náha, kambad ei kakle. Tean maju, kus uksi ei lukustata tánapáevani veel. On hea ja rahulik.

Tegelikult vôib pôhjusi loetleda veel mitmeid. Nagu näiteks kohalikele residentidele on mandrivahelised lennud tavahinnast poole odavamad; riigipühi on palju rohkem, kui eestis; kui tóótad kohalikul kapitalil pôhinevas firmas, siis on pôhipuhkuse pikkus vähemalt 35 páeva; kuna kohalike haridustase on suhteliselt madal, siis hea haridusega multikeelne válismaalane saab korraliku tóó; kohalik erameditsiini tase on üks kôrgemaid euroopas, politsei pole rahva vaenlane, inimesed naeratavad teineteisele, saarel on superhüper loodus, üks Mallorca randadest tunnistati káesoleval aastal parimaks Euroopa rannaalaks, ma saan purjetada aastaringselt, turistid tulevad siia alati táis rahakotiga, sinu sôbrad ei pane sind iial tanki, peresisene kultuur on väärtustatud kôrgelt, palgatöötaja suudab normaalselt ára elada, talvised küttekulud on minimaalsed, vesi on úúrihinna sees; meil on aias bassein, milles saab aastaringselt ujuda, saunas saab káia 15 euri per-persoon; iga páev on kusagil puuvilja-juurviljaturg; kütus on odavam, kui Eestis jne.jne.jne.

Kui keegi nüüd tormab kohe üheotsapileteid ostma, siis seda ma teha siiski ei soovitaks.
Igal medalil on kaks külge ja on väär arvata, et mallorcamedalil seda teist ei ole. Loomulikult on siin asjaolusid, mis vahest kurja vanduma panevad. Kuid – on üks väga oluline seik– váhemalt meie jaoks on Mallorcal positiivset rohkem, kui negatiivset ning elamisestressiga toimetulek nôuab oluliselt vähem energiat. Ja me oleme rahul. Sest meil Ly-ga jagub rohkem aega ja jaksu teineteisele. Ja sellest olulisemat asja maailmas ma ei tea.

Comments?

Päikest ka ikka,
Meelis

Kaks lugu

2008-10-02T09:05:00.002+02:00

"Asjatundjad"

Sôbrad viisid surnuks peetud mehe surnuaeda.
Kui kirst pidi hauda lastama, árkas mees ákitselt ellu ja hakkas vastu kirstukaant taguma.
Kirst avati ja mees tôusis istuma.”Mida te küll teete?” küsis ta inimestelt. “Ma olen elus. Ma ei ole surnud.”
Tema sônadele vastas jahmunud vaikus. Lôpuks ütles úks kohalviibijatest: “Me oleme sinu surnuks tunnistanud ja surnuks sa ka jääd. Vaevalt, et me eksisime!”
Nônda kruviti kaas uuesti peale, ja mees maeti kombekohaselt maha.

"Diogenes"

Filosoof Diogenes sôi kasinaks ôhtusöögiks läätsi.
Tema juure tuli filosoof Aristippos, kes elas kuningat ülistades külluslikku elu.

Aristippos ütles:”Kui sa ôpiksid kuninga ees alandlik olema, ei peaks sa läätsedest elatuma.”
Diogenes vastas:”Ôpi sina ubadest toituma, siis pole vaja sul kuninga ees lipitseda.”

Seni, kuni meie täie môistuse ja tervise juures talvekorterisse kolime ning oma elu Hispaaniat rabavate koondamislainete ja murelikukstegeva majanduslanguse kiuste paremale járjele oleme otsustanud seada, saate teie teha väikese môtlemisharjutuse ivade üle, mis on nii selgelt ára toodud selles kahes loos. Head járeldamist :) Pühapáevani,

Meelis

Jõhvikad ja kastanid ja mandlid

2008-09-18T16:05:00.004+02:00

Ka Hispaanias/Mallorcal hakkab suvi tasapisi taanduma, kuigi märgid sellest on veel õhkõrnad. Endiselt laiutab üle saare 30-kraadine rannailm, kuigi pilvi on rohkem kui varem. Sirtsud siristavad laisalt. Üle me maja lendab tunnetuslikult vähem lennukeid kui suvekuudel ning tänavail on ka näha pisut hõredamalt turiste. Sügise märgiks on veel tuulisemad ilmad, mis meelitab Palma lahele hulgaliselt surfareid, kes kasutavad aplalt tuule jõu ja lainete energia koosmõju, et ennastunustavalt oma purjelaudadega lendamist imiteerida (oi, Reku, sulle meeldiks praegu siin). Tuul annab juba märku ca kuu aja pärast meile jõudvatest kõvadest tormidest, mis on selge märk suve vahetumisest talve vastu. Mõned õitsejad on ka oma õied kokku korjanud, kuigi meie ilus roosiaed õitseb endiselt veel non-stop. Klassikalist ilusat eestilaadset sügist oma kirevates värvides, tammetõrudes, kastanimunades, jõhvikarabades, seenevihmas ja lehesahinas siin ei ole. Siin pole isegi värvilisi puid, sest enamus neist on aastaringselt rohelised. Sügiselaadsest aastaajast annavad märku vaid valmivad mandlid, granaatõunad ja viigimarjad. Kuigi, miks peaksid need just sügisekuulutajad olema kui teisi vilju valmib aastaringselt (apelsinid nt detsembris). Tegelikult ei ole mallorcalaste jaoks sügist olemas. Neil on küll sõna selle tähistamiseks – otono – kuid mina pole neid veel seda kasutamas kuulnud. Nad räägivad suvest ja talvest ehk soojast ja külmast (sic!) aastaajast ning üliharva ehk kevadest või siis liigitavad nad aasta hooaegade järgi kõrghooajaks (suvi), keskhooajaks (kevad ja sügis) ning madalhooajaks (talv).

Juhtusin lugema just üht vihmateemalist uuringit, mis on tehtud mandri-Hispaania kohta viimase 44 aasta jooksul. Ja leiti selline huvitav seaduspärasus, et talviti sajab vihma tavaliselt nädala sees ning suviti, kui üldse sajab, siis nädalavahetuseti. Missugune rannailma ihkavate tööinimeste kiusamine, ahh? Kui natuke järele mõelda, siis on vist tõepoolest nii olnud. Vähemalt sel suvel laiutas esmaspäevast reedeni alati sinitaevas ning nagu tuli vaba päev, tulid kuskilt Mallorcale oma nädalavahetust veetma ka pilveperekonnad.

Seekordne paljuräägitud majanduslangusest tulenev kehv turismihooaeg on end andnud valusalt tunda ka Mallorcal. Mitmed hotellid ja söögikohad ei avanudki sel hooajal oma uksi ning paljud on oma uksed alatiseks kinni pannud. Tööpuudus on siin enim suurenenud ehitus- ja turismisektoris. Aga hoolimata neist tendentsidest on kohalikel ikka meel rõõmus ja pidutuju lakkamatult üleval. Keegi on öelnud, et mallorcalastel on pidevalt üks fiesta ja siesta (a la pidu ja puhkus). See kehtib ka siinsete suviste ürituste kohta. Et pidu otsa ei saaks, on igal külakesel oma nö päev, millest tegelikkuses kujuneb nädalajagu pidustusi. Korraldatakse rongkäike, grillipidusid, kontserte, spordiüritusi ja tulevärke. Eelmisel nädalal tähistati Santa Ponsas 779 aasta möödumist hetkest mil hispaania kuningas Jaime I vallutas Mallorca ja võitis selle mauride käest Hispaaniale ning ühtlasi tõi selle retkega saarele ka ristiusu. Seda sündmust tähistati uhkelt võitlusstseenide taasetendamisega, rongkäiguga, kus vabatahtlikud olid end riietanud nii maurideks kui kuninga õukonna esindajateks. Kostüümid olid neil vägevad. Tundus, et nad on uhked oma kuninga röövretke üle. Mõned iroonilisemad kriitikud aga julgevad väita, et kogu kultuur, mis Mallorcal üleüldse alles on, on pärit mauride ajast. Mauritaania koosseisu kuulumise aegade tugevaid jalajälgi on tunda eriti arhitektuuris ja kokanduses. Mallorca on oma geograafilise asendi tõttu (pisut lähemal Euroopale kui Aafrikale) olnud mõlema mandri jaoks ihaldusobjekt, mis on toonud kaasa hulgaliselt võitlusti ja vallutusi läbi pika ajaloo.

Suuremamastaabilistest pidustustest on sel kuul tulemas taas Palma härjavõitlusareenil härjavõitlus. Ning eelmisel nädalal korraldati Felanitxis härjajooks, st et kitsastele linnatänavatele lastakse köite otsas jooksma härg (et loom pisutki kontrolli all oleks), kelle eest põgenevad siis röökivad inimhordid. Olevat lõbus... Nii et närvi aetud härgadega meeldib neil siin jahmerdada.

Üleilma kuulsatest nimedest on siia sel aastal pidutsema jõudnud Diana Krall, Juanes, Gloria Estefan, Deep Purple, Chambao.

Pidutsemiseks on andnud põhjust ka olümpialt kulla meie oma saarele toonud tennisemängija Rafael Nadal, keda siin hellitlevalt kutsutakse ka manacori ehk eesti mastaabis oleks see a la pärnakas. Rafale on antud hulgaliselt tiitleid ning ma arvan, et laste tennisetrennid on nüüd popimad kui ealeski varem. Iga väärika ajalehe kohustusliku kava hulka kuulub juba nädalaid artikkel Rafast, tema vanaisast, tema lapsepõlvest, tema reketitest, sokkidest ja taskurätikutest.

Aga lisaks niisama tilulilule on hispaanlased saanud hakkama ka uskumatult asjaliku asjaga. Kanaari saartele (Gran Canariale) pannake hetkel püsti maailma suurimat teleskoopi, mille läbimõõt on üle 10 meetri, kaalub peaaegu 17 tonni ning sellega hakatakse uurima päikesesüsteemist väljaspool asuvaid planeete, mis oleksid Maaga sarnased, et uurida võimaliku maavälise elu olemasolu. Äkki seal siis ikka on veel keegi???

Lisaks mõnedele suvepidustustele ja sooja-ilma-pidevale-chilloutile on meil endal käsil ka mõned asjalikud projektid.

Meie kahe mõistuse, loovuse ja käteosavuse tulemusena on valminud meie elu esimene bambuse-tuulekell. Heliseb tuules päris ilusasti ja on kena vaadata ka. Pambused said korjatud juba varakevadel ja peale kuivamist vaatasime neile otsa: et mis siis nüüd? Isetehtudtuulekellamõte oli juba ammu ning sestap saigi uuritud Hiinamaa kangeid raamatuid. No Eestimaa kanged raamatud ei kõssanud sellest. Tulemi üle oleme rahul ja sellesinatseid helinaid pole kõrv veel varem kuulnud.

Selline kena asi sai tehtud. Ise oleme rahul :)

Tasapisi hakab meie chilloutsuvi, mida veetsime puhkavate eestisõprade seltsis võtma asisemat kuju ning peagi ootab meid ees taas oma maahäärberist väljakolimine ning talvisteks linnainimesteks muundumine. Aga neist seiklustest juba edaspidi.

Jõhvikaid põske ja kastanimune taskusse!

Ly

Ilmselt täna öösel me ei maga mitte.

2008-09-10T09:02:00.006+02:00

Sellel lihtsal põhjusel, et meil ei ole midagi hingata. Nii kuum on lihtsalt.

Ja kuuma ilma kõnelused on kuumast ilmast.

Jah, me teame, et see on sihilikult eestlaste kiusamiseks. Ilm.ee lubab ülehomseks sinnakanti öökülma. Või siis vähemalt nulliringi.

Allikas: www.ilm.ee

Meie just saabunud õhtupimeduses on ikka veel 30 soojapügalat ja ei tuulepoegagi. Tõestus selle kohta on allolevatel piltidel:

Aru me ei saa, miks täna, 09.09.2008 kui jahe(dam) ilm peaks juba täieõiguslikult platsis olema, laiutab siiski Mallorca kohal kohatult kuum ja lämbe suvine leitsak. Päeval oli varjus +32C sooja ning pilvealune olemine oli värskeõhuvaba.

Ilmselt lõpeb see lähipäevadel suure tormiga, mille ootuses me elame. Siiski hellitab ilmateade meid mahedate soojade ilmadega, selle asemel, et külma anda.

Selline siis meil ilm járgnevatel páevadel. Martes = teisipáev, Miercoles = kolmapáev jne.

Allikas: http://tiempo.meteored.com

Tegelikult on september maailma parim aeg Mallorca külastamiseks. Tappev suvine kuumus on taandunud ning koos sellega on kadunud tänavatelt räuskavad britituristid.

Ilm on veel oktoobri lõpuni sumedalt soe ning merevesi kannab vähemalt 25 kraadi endas.

Sügise saabumisest annavad märku ka langevad hinnad ja vähenenud lennukite arv taevalaotuses. Vahest harva kostab meie kõrvu eestimaalaste nurinat hinnatõusu osas, kuid siinkogetu ületab ikka igasuguste heade inimeste taluvuse piiri. Aasta jooksul võib kohata kuni 100 % kõikuvust ja just praegu, septembris, on enamuste teenuste ja otse/esma/muidutarbe kaupade hinnad kukkunud kolinaga tavakasutajale söödavale tasemele.

Tumepunased ja õhkõrnad araabiakardinad meie magamistoas lendlevad laisalt õhtutuules.

Nüüd te siis teate, miks meile meeldib siin.

LyMM

09.09.08

kell 23.00, Es Capdella

Väike lisa ka.

Täna hommikul kell seitse asusin tervitama jällesaabunud päeva. Kuum on vähe järgi andnud ning kraadiklaasi pügal taandunud 25-le kraadile.

Oli kuum öö.

¿Miks Eestis ei ole hea elada ?

2008-09-03T13:41:00.004+02:00

Tegelikult võiks ju neid põhjuseid rohkemgi olla, kui kaheksa.
Minu RSS-i lugejasse potsatas täna siinkohal uuesti esitamistvääriv lugu.

Ja originaalallika blogi, mida saate lugeda siit, on ka igati soovitamist väärt.

8 põhjust, miks Eestis ei ole hea elada

Hea küll, kõik räägivad sellest. Sina, mina ja kõik mu sõbrannad, kes on parasjagu ringreisil Austraalia-Tasmaania-Jaapan või teevad karjääri Brasiilias, kuhu nad lendasid esimese võimaluse tekkel. Ja veel rohkem kuuleb seda juttu nende käest siis, kui nad on tagasi tulnud ning üritavad parasjagu kohalikku elusse tagasi sobituda. Mõned enam ei sobigi. Mis imelikud põhjused need siis on, mis selle Eesti elu nii väljakannatamatuks teevad?

Inimesed ei ole ausad. Heaküll, enam ei ole see KGB, mida peaks kartma, küll aga ametialane ja/või sotsiaalne hukkamõist, mida kardetakse vähemalt samapalju. Mõelge ise järele – millal te viimati ütlesite ühele olulisele inimesele seda, mis teil päriselt südamel kripeldas? Ükskõik, kas see on kriitika või heakskiit, eestlane eelistab ikka oma suu kinni hoida ja säilitada välise neutraalsuse (süütu nurisemine ja kahjurõõm käivad asja juurde).
Elu on liiga kallis. Just, relatiivselt liiga kallis. Kui Taanis võib osta kinnisvara sama hinnaga, aga kuna inimeste palgad on seal keskmiselt kümme korda suuremad, on vahe ilmne. Muidugi, lähtudes punktist 1, ei ole sel teemal ka muutust loota – kuna keegi ei taha näidata näpuga iseendale, öeldes “Mina olengi vaene inimene!”, siis ollakse nõus elatuma makaronidest, et sõita ringi Lexusega, ja jätma aluspesu ostmata, et lubada endale Gucci kleiti. Ja nii kannatavad majanduslanguse korral hoopis enam esmatarbekaupade müüjad (okei, esimesed märgid tulevad juba ka mujalt).
Inimesed on nõus kannatama. Nagu keegi ameeriklane tabavalt mainis, minnakse seal suurte loosungitega tänavale juba siis, kui bensiinihind tõuseb paari aastaga 10% võrra, aga siin istuvad inimesed oma kodudes edasi ka sel juhul, kui see kasvab kümnekordseks. Mis muidugi on suurepärane mootor turukäitumise taga, võimaldades punkti 2 ja ei saa salata, on otseselt seotud punktiga 1.
Kõigil on stress. Ausalt, rääkige kunagi sõpradega lõunasöögilauas sel teemal. Kui palju teil on tuttavaid, kes pole eluski käinud psühholoogi juures ega tarbinud kunagi antidepressante? Stress on kõigil, see on trend, see on IN. Töö tapab, suhted on mokas, lapsed istuvad pähe. Kuna vahel tahaks puhata ka, tuleb teha topeltkoormusega tööd, et jaksata puhkust kinni maksta, sest 2 on ju niikuinii ning 3 saab aastatega harjumuseks.
Pill tuleb pika ilu peale (ausõna, Kerli, see on väga tark tähelepanek). Ja kõik need teised vanasõnad ja rahvatarkused, millele toetudes pole kunagi põhjust paremat loota. Kui teil on parasjagu hästi, palvetage, et kohe kõik metsa ei läheks, ning kui teil on halb – no jah, mida te siis ootasite? Kõigil teistel on ju ka halb. Vaadake pensionäre ja mõelde punktile 2, ning palvetage, et te enne pensioni-iga ära surete.
Riskid on maandamata. See kehtib igasugustel tasanditel – alates riiklikust ja erasektorist kuni pere-eluni välja. Ei saa ju loota, et ainuke töötaja, kes on võimeline täitma ülikeerulisi tööülesandeid, ei haigestu kunagi ega taha iial töökohta vahetada. Samuti ei saa loota, et pereisa, kes juba viiendat aastat Soomes leiba teenib, ei hakka kunagi igatsema normaalse suguelu järele. Või et tema abikaasa tahab veeta oma elu akna all kududes. Jne jne, panite tähele 4. ja 5. punkti?
Igal pool mujal on parem. See on muidugi nali, aga jälgige tähelepanelikult, kuidas võõrsilt kodumaale saabunud inimeste silmis sära järk-järgult kustub. Mõni saab shoki juba lennujaamas, teine konutab 2-3 kuu pärast nurgas ning mõtiskleb identiteedikriisi teemadel. Ah et miks mujal parem on? Inimesed naeratavad, mitte ei sõina igal sammul. Sest et nende jaoks pole punktid 2, 3, 4 ja 5 niivõrd igapäevased.
Teile ikka veel meeldib siin? Tõuske korraks püsti ja vaadake aknast välja. Põhjus nr 8 on ilm. Need kaks nädalat suve, mil te ootasite pikisilmi oma puhkuse saabumist, kui puhkuselt tulnud pruunid kolleegid teile kontoris vastu jalutasid ning selle suve päike ennast akna tagant vastu teie kukalt ära põles, et ruumi anda kaamosele, mis kestab, hm, suure tõenäosusega vähemalt maini. Ja et sellest kliimast ja punktist 4 pääseda, peate te olema 1 ja 3, et leevendada punkti 2 ning kordama endale nagu mantrat, et 5 ei pea alati paika.

Autor on päris valusalt vajutanud, vöi mis? Tegelikult on hea seal, kus meid ei ole ja kusagil on alati parem. Puhtast oma kogemusest aga vöin väita, et olen eelkirjutajaga üsna ühel nöul. Seda nimetan ma tarkuseks peale 1,5 aastat mallorcaelu.

Oma järgmise postitusena luban esitada seisukoha pealkirjaga :"8 põhjust, miks Mallorcal on hea elada"

Besos,
Meelis

Heegeldamine ja kitarrimäng

2008-08-25T15:13:00.021+02:00

Laupäev, 23 aug.2008

“Heegeldamisega on nagu kitarrimänguga, et esimese päeva lõpuks on sõrmed aiged.”ütles Ly ja sellepeale läksin mina allakorrusele ahjus olevat kana välja võtma.

Erinevalt minu kokkamisest, mis täna miskipärast untsu läks, tuleb Ly´l heegeldamine hiiglama vahvalt välja. Tavaliselt tuleb mul kokkamine ka välja. Tavaliselt tuleb see eriti heasti välja. Heegeldamise kohta ei oska öelda – pole proovinud.

Kõik kolm – nii heegeldamine, kitarrimäng kui ka kokkamine, on minu arvates suurepärased loomingulised tegevused. Nii nagu maaliminegi, mida isegi mina olen siin harrastama hakanud. Ja muideks – paljud meie selleaastased külalisedki on saanud pintsli valgeks. Siin maalitud piltidele oleme aga seadnud range reegli: ”Mis siin maalitud, see ka siia jääb”. Tegelt on meil sellega väiksed kasud sees, sest mine tea, kellest võib ühel heal päeval saada järgmine Picasso või Monet. Ja nii ilustavadki meie majakese seinu meie sõprade esimesed pintsliproovid. Mis on omamoodi lahe, sest nii on nad meiega koos. Pean tunnistama, et seni on mööduv aasta meile toonud oluliselt rohkem külalisi, kui me oskasime oodata. Endalegi ootamatult on meil täiesti pidevalt olnud külalised alates märtsist kuni augusti keskpaigani. Ja selleks, et asi ilusti bloggerdatud oleks peangi siinkohal jätkama eelmises postituses alustatut – kõik ei mahtunud sinna lihtsalt ära.

Minu suurimaks rõõmuks veetis meie juures oma väärtuslikku aega noorsand Mattias aka Matu. Ta on minu maailma parim poeg ja pealekauba veel ka ilus, tark ja hea. Olin ülimalt rõõmus, et tal jätkus oma aktiivse eluviisi juures aega tervelt pea poolteist kuud meie juures visiteerida. Ja muidugi ei lasknud me sellel ajal lihtsalt niisama merre voolata, vaid tegime igast huvitavaid asju. Meeletuim nendest paljudest oli ilmselt kesköine alasti ja salaja naabrimehe basseinis ujumine. Mida me oma arust tegime eriti vaikselt, kuid Ly kinnitas, et pool orgu kajas meie solistamisest. Asja püänt on selles, et naaber oli samal ajal ise kodus. Noh – kuidas muidu ikka nalja saab, kui ise ei tee.

Aga eks mahtus meile antud lühikese aja sisse ka mehisemaid tegevusi nagu näiteks

golfimängimine,

riiuliehitus,

jalgpallimaania,

veepargis lõbutsemine,

”rasked” rannapäevad,

mägironimine,

maalimine,

tsiklitega ringikurnimine

ning Mattiase

ja m inu enesetapjalikud vettehüpped kaljudelt.

Tegelt tegime me veel palju rohkem igatsugu stuffi ja ma usun, et ta jäi oma heade õpitulemuste tõttu auga väljateenitud puhkusega igati rahule.

See erudeeritud noorsand omab suurepärast tulevikku ja just temasugused peaksid minu kui uhke isa arusaamise järgi tuleviku draivijad olema.

Mida ta ise maailmast arvab, saab näha allolevalt videolt.

Kuna Mattiasel hakkas mõte liikuma (ma küll täpselt ei tea, mis suunas) siis lubas ta lahkelt järgmisel vabal hetkel tagasi tulla. Millal see olema saab, ei ole mulle veel teada. Ilmselt just siis, kui tal see tekib.

Muide – Ly käis vahepeal all kana vaatamas ja ütles, et see on ok. Aint et riisi-ploomi-porgandi-lillkapsa täidis, millega ma selle vaese linnu täis toppisin, pidavat olema toores ja kõlbmatu ning ta olevat ise uue riisi teinud. Noh, sellega sai siis korda vähemalt.

Korda sai ka meie sõber Annikaga, kes päriselus veedab oma päevi Midri-Maailmas. See tubli naine on Tallinna ühe edumeelseima lasteaia asutaja ja omanik ning meile Ly-ga meeldib kohe irmsasti, kui ta meid väisab. Samuti meeldivad mulle tema esoteerilised kaldumised ning sisurikkad vestlused täiendasid meie kõikide maailmapilti. Muideks – nii Mattias kui ka Annika tegid siin oma esimesed maalikatsetused ja nüüd on nende shedöövrid kenasti klaasiall ja seinal. Mõlemad täpselt omal kohal.

See pilt on meist vöetud küll eelmisel aastal
kuid ega selle aasta jooksul pole miskit muutunud ju

Annikaga juhtus misikt, mida me ei oodanud – nimelt jäi tema kohver, mis sisaldas meile nii tähtsaid maitseid eestist, kusagile maailma lennuavarustesse kondama ja ta sai oma kohvri kätte alles kolmandal päeval peale saabumist. Ja minu ema poolt saadetud sutsuvorstid olid koos kohvritega kes-teab-kus. Vorste, muide, jagub veel siiani.Tähh ka. Aga- pole ullu – peamine, et kätte saime. Kuna ilmad olid soojad, siis Annikal eriti riideid vaja ei olnudki, muig. Ta on ilus inimene nii seest-kui ka väljastpoolt ja milleks siis ilu veel miskite riietega peita?

Annika.

Kui ma ta Palma lennujaamast ühel neljapäeva öösel vastu reedet kell kaks kätte sain, siis ütles ta minu uurimise peale, et ta ootab aint puhkust ja rahu. Mida te, Inimesed seal Eestis teete, et te nii otsas olete omadega? Usun, et ta leidis meilt seda, mida otsis ja meie heameel teda uuesti võõrustada ei ole kuhugi kadunud. Ja tähhid muidugi heade raamatute eest, mida ta vapralt meile tassis. Ma loodan, et ta ei ole trossis meie pihta, et me väga ei jaksanud ringi trampida ja näidata et: ”Näääee, kui tore saar meil siin on”. Annika oli siin juba teist korda, olles vend Argo järel teine, kes siia oma sammud uuesti tagasi on seadnud. Lubaduste järgi peaks neid üsna palju olema, keda me üsna pea siin uuesti näha võiksime saada.

Annikale soovin järjekindlalt sedasama, millega ma ta Palmas lennuki peale saatsin: ”Ela nagu tahad” ütlesin ma talle peale hüvastijätukallistamist. Kuigi sellest soovitusest on mul ka iseendal vahest kuradima raske kinni pidada.

Kinnituseks sellele, et mul mitte alati toit untsu ei lähe, läheme korraks ajas tagasi kahe unustamatu õhtusöögisündmuse juurde, kus ma (edukat?!) peakoka rolli etendasin.

Kusagil, ma arvan et Eleri esimestel siinolemise päevadel kutsusime omale külla toredaid inimesi ja Sean ning Charlotte (v.t. eelmist postitust) olid ka just Austraaliast saabunud.

Oli tore grilliõhtu ja selle krooniks külastas meid meie sõber Merit oma poja Joshua aka Jossi ja boifrendi Benjaminiga. Merit elab siin juba 7 või 8 aastat (ta ise ka täpselt ei mäletanud) ja on meie uusim mallorcaeestlasest sõber. Igatahes väsis Joss kohe põksti ära ja leidis omale kena pesa meie võrk-kiigus, kus ta muretult norsates veetis kogu ülejäänud õhtu.

Benjamin ja Merit

Väsinud Joshua.

Kui ma ei eksi, siis olime m Seaniga viimased, kes sellel õhtul lõkke ja veini juurest minema said. Kellkuus hommikul. No oli, millest rääkida lihtsalt.

Umbes nädalapäevad hiljem kippus peale kange tahtmine valmistada midagi eriti hispaaniapärast ja pakkuda kohalikke maitsenaudinguid meie külalistele. Seda enam, et nii Eleri kui ka Sean-Charlotte olid peatselt lahkumas. Peale kolme tundi köögis müdistamist leidsid lauale tee üli-hispaanialikud Paella Valenciana koos suurepäraselt väljakukkunud rosmariini-lambafileega ning desserdiks sai tookord ülimaitsev Peras el Vino. Ohh demit kui maitsev oli. Külm lambaliha sobis veel järgmisel päevalgi imeheasti. Toidu juurde klikkisid heasti nooremapoolsed veinid mida, muideks, polegi siit kaubandusvõrgust nii lihtne saada. Üleüldse on peale pooltteist aastat kohalikke veine valik ennast ammendama hakanud ning minu silmis pole Itaalia ja Prantsuse veinid veel elus nii kõrgelt hinnatud olnud, kui praegu. ( Muid välismaised ehk väljaspool Hispaaniat valmistatud veine meil siin lihtsalt ei ole. Karm siseturukaitsepoliitika.)

Peakokk serveerimas.

Ühe teemasse mittehaakuva pildi pean ka veel üles panema. Me ei uskunud oma silmi, kui Ly õe Eleri kohvrist tulid välja Ly ema poolt meile saadetud ja Nõva meelelistest metsadest tema oma valgete käekestega korjatud mustikad.

Növa mustikad ja meie oru mäed.

Kohalikust kaubandusvõrgust mistahes kujuliste metsamarjade otsimine on tulutu tegevus ning õunugi on meitel siin ainult paar sorti saadaval. Ja need ka kusagilt Põhja-Hispaaniast pärit.Kuigi kohalike värskete puu-ja juurviljade valiku üle nurisemine oleks siinkohal ilmselge patt on justkui sissekodeeritud, et kusagil suve teises pooles hakkvad käima neelud sõstarde, karusmarjade, valgete klaaride ja kõikide muude Eestis kasvavate saaduste järele.

Tundub, et selleks aastaks on meie külalistekalendri sündmused kõik otsas. Mõtisklesin siin kõikide toredate Eesti inimeste üle, kes meid tänavu väisanud on ja nimekiri sai päris pikk: Reku aka Regiina, Vaike the Ema ja Arvo the Isa, Vend Argo ja sõbrad Rait ning Karmen, Poja Mattias ning Õde the Eleri ja listi lõpetuseks Ingliplika Annika. Lisaks nendele on meid erinevatel aegadel rõõmustanud paljud uued, kohalikud ja kaugemaltpärit tuttavad. Ja pange nüüd tähele: juba praegu on alanud broneerimine meie vabale ajale ja tagasihoidlikule elamispinnale järgmiseks aastaks. Kiirustage, seltsimehed, sest aastas on aint 12 kuud ja üle ühe seltskonna kuus meie külalislahkus välja lihstalt ei kannata. Nii, et – kes ees see on esimene.

Muidu soovitame elu ikka läbi lillede vaadata ja seda va tüütust mitte niiväga tõsiselt võtta.

Näiteks nii, nagu seda teeb Ly,

Või siis võite minumoodi läbi lillede ümbritevat piiluda.

Ning oleme ikka sõbrad edasi.

Päikest,

Meelis

P.s. Ahh et mida Ly heegeldab? Kui valmis saab, siis paneme pildi üles. Ja kui mina leian endale siit lõpuks oma hispaania kitarri, siis teeme võistluse, kelle näpud rohkem valutavad – kas Ly-l heegldamisest või minul pillimängust.

¿Mis toimub?

2008-08-21T17:58:00.015+02:00

Ei viitsi enam tööd teha täna. Mull on külge hakanud kohalik arusaamine, et tänasega ei saa veel maailm otsa ja ehk jöuab homme ka üht-teist korda saata. Seda enam, et löpetasin just ühe kolm päeva minu elust napsanud analüüsi ja vöin nüüd lubada endale väikest proosalist luksust blogimise näol.

Sestap täidan oma ammuse lubaduse ja heidan pisut valgust meie kaugele, hämarale ja arusaamatule elule siin koledas ja pimedas kohas, nimega Mallorca.

Peab tunnistama, et selleaastane suvi on olnud pisut jahedam eelmisest ning tappev augustikuine kuumus on meid säästnud tavapärasest madalamate temperatuuridega ulatudes kesmiselt ainult +35 kraadini. Samuti on meil olnud augustis kahetsusváársed paar-kolm pilvist ilma ning peale kolmekuulist vaheaega tuli úkspáev isegi vihma. Kole, onju ?

Aga heakene – aitab norimisest.

Tegelikult on meil palju uudiseid, millest pajatada ning niiii palju toredaid külalisi on meie juures sellel aastal käinud. Kuna suvine aeg ei ole just parim kirjutamiseks, siis on blogiread viimastel kuudel pea muutumatuna püsinud. Kuid árge muretsege – oleme mölgutanud mötteid oma lehe totaalsest muutmisest. Kui kolime oma talvekorterisse, kus lisaks muudele luksustele on olemas ka pidev elektriühendus, siis korraldame selle váikse asja ára.

Meie sündmuste kronoloogiast katsun seekord mööda hiilida ja jagan siinkohal lihtsalt möningaid toredaid juhtumusi.

Meie külaliste üldiseks lemmikuks on kujunenud rohkem meie kui naabrite koer Söör Winston aka Winston Man aka Winniboy vöi siis lihtsalt Winston. Oma lakkamatu röömuga käib ta enamusele närvidele ning kord temaga kiviviskamismängu alustanule on kohe selge, et see oli suur viga. Aga muidu on ta tore koer –ajab oma koera asju ja on suuteline sind oma heas tujuks oimetuks lakkuma.

Winston Man ja tema lahutamatu kaaslane.Kivi.

Winniet tuleb kiita, sest ta on alati seal, kus midagi toimub. Ja annab oma panuse.

Kui meie vooluandev generaator úhel páeval enam voolu ei andnud, siis kadus koos vooluga ka vesi meie majast. No ei jáánud siis midagi úle, kui tuli appi vötta terve talupojamöistus ja vesi kátte saada ilma vooluta.

Ma kahtlen, kas ma ilma Winnieta oleks sellega toime tulnud :)

Kuidas me Winniega imet tegime. Ja imesimegi välja.

Eelmisel aastal oli meil piisavalt kannatust, et kasvatada hiidpäevalilli. Sellel aastal otsustasime katsetada tomatite ja roosidega. Tomateid tuleb juba 2 kuud nagu laudu saekaatrist ning roosid öitsevad vahetpidamata juba mártsist saadik. Úks päevalill tegi aga esimese külalisena meile üllatuse – meile teadmata pöhjusel otsustas lihtsalt suvalises kohas kasvama hakata. Meie teda ei istutanud ja seda ei teinud meie teada ka keegi teine. Aga suur on ta. Ja isekas .

Páevalill on paremalt teine.

Järgmine isekas üllataja oli Eleri. Tema on Ly öde. Isekas sellepärast, et alguses ei tahtnud ta siia jöuda ja pärast ei tahtnud ta Eestisse kuidagi tagasi jöuda.

Vaene tüdruk sattus esimest korda üksinda suurde kurja maailma ning maailma köige kurjem lennukompaani Eesti Öhk ei toonud teda kokkulepitud ajaks Barcelonasse, mistöttu ta jäi maha lennukist, mille piletid lubasid ta toimetada Barcelonast Mallorcale.

No egas midagi – kohapealne operatiivmeeskond mis koosnes minust ja Lyst orgunnis uued piletid ja peale möningast vintsutust laekuski Eleri. Vot selline on ta.

Mida ta parasjagu seljataga peitis, pole teada. A eks ta ise kirjutab sellest.

Estoninan Air isegi ei kompenseerinud raiskuláinud edasilennupileteid.

Muide, kui Estonian Air on ainult kole oma klientide vastu ja lennud, kuigi hilinemisega toimuvad, siis SpanAiriga ärge küll lennake. Eile kukkus nende Madriidist startinud lennuk alla ja miski 170 inimest hukkus. Uudist saate lugeda siit.

Eleri veetis meil mönusalt aega ja omaselt köikidele teistele eestlastele, hakkas juba neljandal páeval isegi ráákima. Mitte, et ta enne midagi öelnud ei oleks, kuid oleme täheldanud, et muidu kinnise ja endassetömbunud kaasmaalastest külalised muutuvad kui nöiaväel siinse päikese, hea toidu, veini ja terve elufilosoofia väikesel kaasmöjul avatumaks ja mulle tundub, et see neile isegi meeldib.

Öigetel ödedel on alati midagi, mida teineteisele öelda.

No jah. Tema tagsilennul juhtus, et ta jäi oma Mallorca-Barcelona lennust sootuks maha. Hetkeks oli oht, et ta jááb Barcelona-Tallin lennust maha ja see oleks juba olnud väga paha.Korraks nárviliseks kiskunud öhkkond lahtus siiski tänu uuele lennupiletile ( jállegi kord .sic!) ja juba samal öhtul pisut enne keskööd hingas Eleri eestimaiselt vihmast 12 plusskraadist öhku.

Ise ta oma siinolemist palju ei kommenteerinud, kuid “Lahe oli” meelitasime ta suust ikka válja. Lubas járgmisel aastal tagasi tulla ja riputas osad oma pildid veebi úlesse. Neid saab náha siit

Vastamisi ise-endaga eneseleidmise vaatepunktis.

Umbes samal ajal, kui Eleri meil ise-ennast, meid ja Mallorcat otsimas káis, saabusid meile kauged külalised Austraaliast. Shean ja Charlotte. Shean on meie maahárra Chrisi vennapoeg ja Charlotte tema silmarööm. Kuna Chris oli juba kolm kuud kusagil merel, siis palus ta mul nende eest hoolitseda. No midagi – saigi siis hoolt kantud. Pean tunnistama, et nad on esimesed elus Austraallased, keda ma tunnen ja ma ei pidanud pettuma. Toredad olid nad ja on ilmselt ka edaspidi. Pidasime maha mönedki mönusad ja varajaste hommikutundideni veninud grilliöhtud ja targad öised vestlused táhistaeva ja lökketulega olid just tápselt omal kohal. Shean sebib ringi digimaailmas. Mida ta seal tápselt teeb, saate lugeda siit. Charlotte on váhihaigete pöetaja - missugune üllas amet.

Shean. Löbus sell. Meil oli millest ráákida.

Sheani silmarööm Charlotte. Pikka iga neile kahele.

Mönus öhtusöök India restooraanis. Köik oli maitsev. Vein. Toit. Seltskond.

Meie endi elu kulgeb löbusalt ja kuidas sa ikka hallist argipáevast muidu jagu saad, kui eneseirooniaga. Positiivsega, loomulikult.

Nii kehastun mina aeg-ajalt koledaks kurjaks kokaks

Ja Ly minu köördsilmseks naisukeseks.

Ja árge muretsege majanduslanguse párast – see on üleüldine. Ka meil siin Hispaanias töuseb töötuse tase ja kinnisvaralitakas on kohe-kohe tulemas.Üleüldse – ärge muretsega asjade pärast, mida te ei saa möjutada. Sest te ei saa neid niikuinii möjutada. Ja ärge ka muretsege nende asjade pärast, mida te saate möjutada. Sest neid asju te möjutate niikuinii. Sestap kasutage seni muretsemisele kulunud aeg ise-enda ja lähedaste eest hoolitsemisele, andke endast parim igal páeval ja uskuge mind – päike paistab ka siis, kui köik teadaolevad taevad on pilves.

Saludos y Besitos

Vabandused ka - fontidega on miskit lahti ja ma ei saa neid öigeks. See oli viimane piisk minu Blogspoti karikas ja katsume kiirelt meie blogi üle kolida Wordpressi platvormi peale. Mis on oluliselt blogijasöbralikum.

Päikeseratas keerleb

2008-08-06T17:26:00.005+02:00

Sumedast suvest on küpsenud tuline august.

Ja meiega on kõik kõige paremas korras. Vist isegi veel paremini. On olnud kosta rahulolematut nurinat, et me pole juba liiga kaua aega klaviatuuri siin klõbistanud, aga see ei tulene mitte millestki muust kui sellest, et meil on suvine chillout.

Meil on veel õitsev päevalill, roosiaed umber väikse maja, päikesekuldsed ihud, umber kella kolksuvalt kolisevad lambakellad magamistoa akna all (ükskord me need lambad sealt aedikust veel valla päästame), päevi näinud võrkkiik vaatega mägedele, öösiti päevapäikest õhkavad majaseinad ja terrakotast terrassiplaadid. Meil on ka riietesse kleepuv niiske lämbe vahemerine õhk, sinine-sinine taevas ja must tähti tihedalt täis topitud taevas, vaikusetus, sest päeviti on väljas valjuhäälsed tsikaadikoorid ja öösiti vilistavad ööritsikad. Ja hing nagu midagi enamat ei tahagi.

Chillout-võrkkiik mandlipuude vahel. Ja miljonivaade.

Meie senisesse suvesse on mahtunud palju tegemisi ja mitmeid muutuseid, palju külalisi, kellest osad on lahkunud ja mõni meiega jäänudki. Ühel tulevasel hetkel kirjutame oma suvemõtetest ja suvetegudest ka pikemalt.

Kui Eestis oleksime, siis naudiksime hetkel ilmselt värsket õhku, murul paljajalu kõndimist, vanematekodude juures sauna, mustikaid-vaarikaid-maasikaid ning kohe-kohe valmima hakkavaid valgeid klaare. Siin olles aga otsustasime kultuurielamuste kasuks ning läheme paari nädala pärast kuulama üht mõnusaimat Hispaania muusika tegijat - Chambao´d.

Besos y abrazos, amigos!

LyMMM

Sume Suvi

2008-06-23T14:17:00.003+02:00

21. juuni öösel saabus ametlikult põhjapoolkerale kauaoodatud suvi. Loodus tähistab seda sündmust vääriliselt, aasta kõige pikema päevaga. Kuigi Mallorca laiuskraadidel ei ole see päev nii drastiliselt pikem talvisest pööripäevast kui Eestis. Eestis on valget aega praegu 3h 40 min rohkem kui Mallorcal. Seda muidugi päikesetõusude- ja loojangute järgi, siinmail on selles lühemas päevas aga tunduvalt enam päikese eredust. Tegelikult on põhjala valged ööbikulaksused ööd need, mis alati meeled tundlikuks teevad ja hinge nipernaatluse poetavad.

PÄIKE

Mallorca Eesti
Tõuseb : 6.22 4.04
Kukub : 21.20 22.42

Meil võttis suveeit oma saabumist tõsiselt ning kohe järgmisel päeval paiskas meie saare üle 36 pügala ilmasoojaga ning väljas luusides saime tugeva jume oma palgeile. Kätte on jõudnud soojade ööde mõnus aeg, kui kraadiklaas näitab ka pimedas meelekindlalt 25 kraadi, aknarestid on ööseks valla ning tekk leiab järgmised 5 kuud endale koha kapinurgas.

Juhtusime kuulma toredat ilmateadet kohalikust raadiost, mis teavitas, et hetkel on väljas 27 kraadi sooja ning kraadiklaas näitab vähemalt sama palju kuni oktoobri lõpuni. Ühe hetkega 5 kuu ilmateade antud! Klassikalise sinitaeva aeg on käes.

Tähistasime suve saabumist kultuurikeskuses Sa Taronja (see sama koht, kus apelsinimoosi käisime tegemas), kus öösse laulis Orishirishi, mis osutus lahedaks jazz-reggae grupiks aafrikalike biitide ja bongodega. Sa Taronja rustikaalne atmosfäär on suveöös eriti sume. Põõsastes kõlkuvad laternad, murus hõõguvad küünlad ning katuseks tähine taevas. Leidsime endale pingi keset apelsinipuude salu, otse suure lõkke ääres, kust laval musitseerijad paistsid läbi virvendava tulekuuma ja lõkkesuitsu. Nii mõnigi kokkutulnutest tunnistas, et tunne on, nagu oleks mõne sugulase sünnipäeval või pulmas, mida peetakse kellegi koduõuel. Selline soe ja maalähedane olemine. Mallorca eestlaste kokkutulek oli väheldane, sest mitmed meist pidid rügama tööd või olid sõitnud Eestit külastama. Aga lisaks meile andile olid kohal Merit, Joshua ja Gert. Viieaastasel Joshual oli tegemist muidugi kõige rohkem, mängides apelsinidega palli, loopides mahakukkunud vilju lõkkesse, nii et lõke kelmikalt sädemeid taevasse pildus ning suurt elevust tekitas. Hiljem üritas Joss orgiga mustaks muutunud kerasid lõkkest kätte saada, et veenduda, kas need ka seest pehmemaks läinud on ning põleva orgiga hirmkiiresti ringi joostes kaaskodanikes õõva tekitas. Sellest tüdinud, palus ta mind elegantselt hispaania-eesti segakeeles tantsima. Sellisele ilusale poisile ja südantlõhestavale sõnale: „paluun“ ei saa ju kuidagi „ei“ öelda. Ja ega tahagi . Ta oli vabalt nõus ka Meelisega tantsima ja nii mul õnnestuski sel õhtul kahe mehe saatel jalga keerutada. Ei labajalavalssi ega kaerajaani, vaid sambat ja rumbat.

Poolteist nädalat kestnud transporditöötajate streik on kah läbi, puu- ja aedviljad on 20% kallimad ja kala 45%. Pole midagi, toitume edaspidi lihast, mis sobibki tänaõhtusele San Joani aka Jaanipäeva grillile hästi. Igaüks võtab lõkke äärde rannale kaasa oma õie, puuvilja ja mündi ning viskab öösel üle õla merre, et ikka tulevateks aegadeks ilu, viljakust ja mammonat endale soovida. Mallorcal see toimib, miks ei peaks siis see Eestis toimima. Sõnajalgu siin ei kasva, aga õied õitsevad küll. Natuke teisiti on sellel aastal köik.

Jaane ja Jaanikaid!

LyMM

Eestlaste kesksuvine kogunemine Mallorcal

2008-06-12T12:01:00.006+02:00

Sel aastal tähistame kesksuve saabumist täiskuu all, hubases Sa Taronja apelsinipuude aias, kus mängib muusikat Orishirishi.

Laupäeval, 21. juunil kell 21 Andratxis.

Vaata ürituse ja koha infot siit või helista kohalejõudmisjuhiste saamiseks meie veebilehe allosas olevatel telefoninumbritel.

Kõik Mallorcal viibivad eestlased on teretulnud :)

P.S. Sissepääs on 10 €.

Millal ometi saaks puhata ja mängida...

2008-06-12T11:41:00.006+02:00

Ma olen hoidunud seni teiste autorite artiklite avaldamisest. Móni üksik on ehk sattunud siia blogilehele, kuid allpool toodud kirjutis on lihtsalt nii hea, et ma kohe pean oma seniseid póhimótteid veidi korrigeerima.

Olen viimased paar kuud ennast üsna rahutult tundnud . Magan kehvasti, mótted hüplikud ja tundub, et ümbritsev sisaldab endas ainult móttetusi - igapäevaseid nómedaid móttetusi.

Puhkus ja mäng on see, milleks pole aega ja mis on puudu. Usun, et mitte minu elust - vaid ka teie elust.

Allolev isand Kaplinski kirjutis on igatahes väärt lugemisvara ning ehk leiab igaüks sellest endale miski iva. Jaani kodulehele saab siit.

Mónusat lugemist

Puhkus ja mäng
Jaan Kaplinski

Eesti ja võru keeles seostub puhkamine hingamisega. Puhkamine on umbes seda kui puhumine-puhkumine ja võru keeles nimetati puhkamist hingamiseks.
Nagu vanemas eesti keeleski. Nagu vene keeles otdõhat. Mu tädi armastas veel öelda võru keeli henge haarda. Mille mõte on selge. Rasket tööd tegev inimene või tänapäeval viimseni pingutav sportlane peab tõesti millalgi saama vabalt hingata, hinge tõmmata.
Puhata saab see, kes on väsinud. On loomulik, et ennevanasti, kui enamik inimesi tegi rasket füüsilist tööd, oli ka väsimus füüsiline ja väsinud keha sai puhata, kui oli võimalus pingevabalt, sügavalt hingata. Elu oli selles mõttes lihtsam. Väsimus oli väsimus, töö oli töö ja puhkamine tähendas võimalust rahulikult, sügavalt hingata. Nüüd on palju muutunud. Küll võiksid meie esiisad ja esiemad imestada, kui näeksid oma järglasi kulutamas aega ja raha treeninguseadmetele, kepikõnnile ja muule kehalist pingutust pakkuvale. Küllap imestaksid nad veel enam, nähes, kuidas me jätame masinate hooleks ka niisugused lihtsad tööd nagu muruniitmine ja küttepuude saagimine. Kuigi võiksime teada, et vikatiga niitmine pakub kehale paremat liikumist kui kepikõnd. Ning pakub seda meeldivamas keskkonnas kui treeninguseade jõusaalis. Rasket füüsilist tööd teeme aina vähem, nii vajame ka vähem puhkust, hingamist vanas mõttes. Ent elulaadi muutudes tuleb ilmsiks, et puhkus tähendab pääle jõuvarude taastamise ka palju muud, ennekõike vaheldust. Päev läbi kotte tassinud, kive kaalunud või puid lõhkunud talumees vajas võimalust maha istuda ja rahus hingata. Päev läbi kontoris istunud ametnik vajab füüsilist pingutust, liikumist. Omal ajal, Nõukogude võimu viljastavates tingimustes, kannatasime infonälja all, nüüd elame infouputuses, ja vajame vahetevahel võimalust elada ilma mobiilita, telerita, internetita. Usun, et tegelikult on inimesel vaja mõnel määral keskkonda, mis ei koosne sõnadest, lausetest, mis pole kellegi kujundatud ega sisalda inimlikku informatsiooni. Sellise keskkonna leiame näiteks metsast, keset loodust, mis ei soovi meile midagi öelda, ei sisalda mingit otsest sõnumit, millele peaksime vastama.

Eestlased ei taju sageli, kui õnnelikus olukorras on nad siin maal: meil on veel palju metsa, võsa, mereranda, soid ja luhtasid, kus võime lõdvestuda, olla lihtsalt olemas, mõtlemata sellele, kes oleme, kes peame olema, mis meist arvatakse-oodatakse. Ometi kanname endaga kaasas seda, millest tahaksime puhata. Jätkame ka looduses puhates, rannaliival ja kodumurul seltsielu, muretseme selle pärast, kas puhkame küllalt trendikalt, stiilselt, moodsalt, andmata endale aru, et tegelikult vajaksime puhkust ka trendidest, stiilist. Meil oleks vaja ehk puhkust ka sellest, mida nimetatakse puhkuseks ja lõõgastumiseks. Autosõitudest metsa, spaadest, golfiväljakutest, rannariietest, rannavollest ja paljust muust, mida reklaam sugereerib meid õigeks pidama ja soovima.

Mängime esivanemate eluMulle tundub, et sageli me ei oskagi puhata, ei tea, mida võiks puhkus olla või peaks olema. Me ei tea, mida on meil päriselt vaja. Lihtsamalt öeldes ei tunne me iseennast ja niimoodi Marie Underi sõnades elame iseendast mööda. Tahaksin uskuda, et meid aitaks iseenda tundmisele ligemale see, kui paremini teaksime, kust me tuleme ja kust oleme pärit; millise eluga oleme tuhandete inimpõlvede jooksul kohanenud ja millisest elust järelikult nii või teisiti tunneme puudust.

Oleme saanud selleks, kes oleme, Aafrika savannides ja sooja mere rannikul. Oleme sääl arenenud loomaks, kes suudab joosta ja ujuda väga pikki maid, kellel on väga hääd silmad ja osavad käed, kes vajab omasuguste seltsi, kuid suudab lähemalt suhelda vaid mõnekümne, kõige rohkem mõnesaja inimesega. Vajame ka vahelduvat, huvitavat ümbrust, võimalust midagi uut näha, kogeda, avastada. Vajame võistlust, vajame nii sõpru kui ka konkurente, kedagi, kelle eest hoolitseda ja kes meie eest hoolitseks. Vajame teisi loomi, olgu lemmiklooma, saagi või vastasena. Vajame võimalust fantaseerida, luua oma maailmu ja neisse uskuda.
See nimekiri pole muidugi täielik. Ent mingi pildi meie põlisvajadustest ta annab ning võib viia meid mõttele, et tegelikult püüame nii palju kui võimalik mängida seda elu, mida kunagi väga ammu elasid meie esivanemad. Püüame veeta aega alasti-poolalasti sooja mere rannal, püüda kalu, sukelduda, käia jahil, matkata mägedes ja metsas, võistelda jooksmises, ujumises, käteosavuses, jõus, meeldida teistele, eriti sellele, keda sooviksime oma partneriks. Nii on tsivilisatsioonis, tehnika progressis midagi paradoksaalset. Mida rohkem vabastame end tööst ja vaevast, mida rohkem lubame endale puhkust, seda mängulisemaks muutub elu, seda enam pöördume mängult tagasi oma eellaste elu juurde. Veedame rohkem aega mererannas, kalal, jahil, lihtsalt matkates, sportides, aeda harides, koera ja kassiga mängides. Laseme end kaasa tõmmata võistlustel, jalgpallil MM-il või vormel ühel. Viimase inimpõlve-paari jooksul viibime aina enam virtuaalmaailmas, olgu siis telerit vaadates, internetis siblides või mänge mängides. Raal, mis kunagi oli tõepoolest arvuti, matemaatikute ja inseneride töövahend, on nüüd aina enam mänguasi. Ning taas paradoksaalne seigake: moodsad ülikiired raalid lubavad meil sukelduda arhailisse virtuaalmaailma, seigelda lohede, nõidade, võlurite, jumalate, tontide ja teiste inimvaimu ammuste saatjate seltsis.

Tõsiselt võetavad mängudMänguline on ju suuresti ka meie aja majandus ja poliitika, reklaam, poodlemine ja selle kaudu ka töö. Ons suurfirmade konkurents midagi tõsisemat kui kahe jalgpalliklubi oma, ons võistlus selle eest, kes saab enda kätte suurema osa mobiiliturul, tõsisem kui kukevõistlus kuskil Lõuna-Aasias? Ons konkurents kristlaste ja muslimite vahel midagi tõsisemat kui konkurents kahe parfüümitootja vahel? Võime ehk lihtsalt öelda, et on mänge, mida meie tsivilisatsioon võtab tõsiselt, tehes näo, et tegu pole mänguga. Niisugune mäng on läänemaailmas olnud religioon, mida mõnel pool mujal ei võeta nii tõsiselt. Ka majandus, mängud börsil on paljudele midagi väga tõsist, rääkimata poliitikast. Jällegi paradoksaalselt: sageli on tõsiselt võetav mäng (mida nimetame tööks) midagi, mis lubab meil saada rohkem aega mänguks, mida me tõsiselt ei võta.
Mõtlen vahel, et oleme sallimatud teiste mängude mängijate suhtes, sest kardame, et meie mängu (religiooni, sporti, kultuuri, rahvuslust) ei saa viimati päris tõsiselt võtta. Kardame, et keegi rikub mängu ära. Samal ajal teame südames, et mäng on mäng. Paraku ei tea me ilmselt tihti, mis ei ole mäng, vaid on päris. Võib-olla sellepärast olemegi nii väsinud ja krampis ega ei oska puhata. Puhata mängust, mis tahab olla midagi enamat kui mäng. Lihtsalt olla, elada, töötada. Ka siis, kui meile tundub, et tegelikult mängult ongi päris ja päris ongi mängult, kui ümber öelda Hando Runneli lasteluuletust.

Mis seals ikka. Mängime oma mänge edasi lootuses, et me ise omaenese tarkuses/lolluses neid mänge ära ei riku. Vähemasti meil siin Mallorcal hakkab suvi vist kätte jóudma peale pikka, külma ja vihmast kevadet. Lópuks ometi saab mängida suviseid mänge.

Lusti ja lóbu teilegi, amigos.

Maailm on viletsalt remonditud koht

2008-06-02T21:02:00.031+02:00

Ja inimeste hinged vajaksid väljavahetamist paremate vastu.

Just nii laulab meie viimase aja hispaania muusika leid. Kaks venda, kes on oma vokaal-instrumentaal ansambli nimeks pannud ”Estopa”, viljelevad üsna nauditavat flamenko-poppi. Nende kodulehele saab siit.

Muide – nad annavad kontserdi 17.juulil Palmas. Kellel mahti on, siis tasub külastada. Piletid maksavad 34 eurihhi tükk ning neid müüvad kõik Mallorca piletivahendajad. Meie läheme.

See, et meil on aega huvituda muusikast tähendab, et meie elu hakkab vaikselt oma normaalsesse rütmi tagasi mahtuma. Kreeniajavaid sündmusi on viimase kahe kuu jooksul olnud lakkamatult. No võtke kasvõi ajaloost seni teadaolevalt vihmaseim maikuu, mille jooksul sadas maha tervelt 264 liitrit taevavett ruutmeetrile. Eelmisel aastal oli sama näitaja kõigest 31 liitrit maaruudu kohta. Tänu sellele on meie saareriigi majandus saanud paraja löögi allapoole vööd – hooaeg on hiljaks jäänud ning turiste napib. Seda vihasemalt käib armutu võitlus nende rahale. Kohalik meteoroloogia-hüdroloogia instituut aga annab veksleid välja seninägematult kuuma suve kohta. Alates 15.juunist peaks päevased temperatuurid tõusma üle 30 plusskraadi ning lubatakse, et seal ripuvad nad kuni oktoobri lõpuni. Sooja ning kuiva ilma oleks vaja juba küll, sest meie mägimaja, kuhu kõikide sündmuste kiuste kolisime mai algul, on niiske mis niiske. Nii niiske, et pesu kuivab väljas kolm päeva ning maja siseseinad on märjad mis märjad. Ja pilved ripuvad otse akna taga. Õhuniiskus 200%.

Aga.

Kõigest siis järgemööda.

Reku külaskäik märtsis Ly sünnipäeva paiku on viimane suurematsorti sündmus, millest me siin aru oleme andnud. Peangi siinkohal suure asjaga Rekut udjama, sest tema lubatud blogisissekanne koos oma elamustega ei ole meie meilikasti veel potsatanud. Võtangi siis ülbe õiguse avaldada väike fragment tema kirjast, mille ta meile pisut peale kojunaasmist saatis.

Unistused. Kas pole ilus pilt ?

Vot nii kirjutab meile Reku, kes lubas kätte võtta mitmepäevase toksimise ja on kahe kuuga juba kaks päeva kirjagi saanud. Kiidame :)

” Me ei ole niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii lõpmata kaua juba kirjutanud, et see teeb lausa nukraks. Et nukrusest vabaneda, siis tegelen ma järgnevalt mitme-päevase toksimisportseduuriga ja toksin teile oma viimase aja tegevuste kohta.

REEDENE toksimine:

Alustagem siis ääretult headest uudistest, mis puudutavad minu majanduslikku seisu. Korterimüügile järgnevad päevad on minu ellu palju rõõmu toonud! Seda ennekõike homme saabuva uue purjelaua komplekti näol. Mitte, et ma meistriliigas sõidaks ja igaks tuuleks eraldi lauda vajaks…aga eesti tuuled tingivad küll vajaduse ühe SUURE ja teise väikese laua järele. Suur on mul olemas, väike aga tulemas. Homne päev on siis minu ja Enno elus võrreldavad pisipere juurdekasvu näol, sest surf – see on meie väike ühine beebi, kes vajab hoolt ja andumust :)

Ja veel surfist – 26.aprillil proovisin siis lõpuks ära oma mallorca-kalipso!!!! Kalipso selga panemisele eelnes 30 minutit rannas ringijooksmist ja küsitluse korraldamist teemal, kas tegu on suvise kalipsoga või kuiva kalipsoga. Kui valdav osa surfareist arvas, et selle “kalipsoga” kannatab juba vette minna võibolla, siis võtsin julguse kokku, tõmbasin selle selga ja läksin vette. Minu õnneks oli tegu super kalipsoga, mis küll lasi esialgu 10 kraadist vett läbi, ent osutus õige pea väga soojaks ja palavaks riietuseks. Sedapuhku on minu surfipäevad olnud seotud Harku järvega, kus me Ennoga mõlemad ka oma varustust hoiame. Äärmiselt mugav, sest siis ei kulu aega varustuse vedamisele ja kokkupanemisele. Auto pagasiruumis on mul kalipso ja sussid alati olemas ning võin täiesti suvalisel hetkel surfama minna.

ESMASPÄEVANE toksimine:

Sel nädalavahetusel proovisin siis oma uut surfivarustust! Aga enne seda tegime läbi paraja kadalipu…. Nimelt alustasin päeva Rahumäe kalmistus vanaema hauda korrastades ja seejärel ema-õde välja sööma viies. Siis liitus meiega Enno, kes andis mu suguseltsile ülevaate oma tutt-uuest Kawasaki-tsiklist. Koos temaga sõitsime Harkusse, et sealt kogu surfikama mu väikese punase Citroen C3-peale loopida ja tuult otsima hakata…Sõitsime läänerannikut pidi esialgu Väänasse, kus varustuse kokkupanemise järel selgus, et oleme “tuule-kotis” ja sõita ei saa. Kella 16 paiku anti meile siis teada, et tuul on Laulasmaal. Panime staffi kokku ja sõitsime sinna – Enno tsikli seljas ja mina kalipso ja märgade sussidega autoroolis, saatjaks Pearu Pauluse rõõmsad lauluviisid…

Laulasmaal oli tõesti tuul ja me saime seal jälle oma kama kokku panna ja õnneks sõita ka… Õhtuks olime kohutavalt väsinud, sest päev oli olnud palav, märg, ekstreemne ja liivane. Mu auto on nagu kallurauto kast – paksult männirisu ja liiva täis…

Aga nädalavahetus oli meil tore! Saime palju uusi tuttavaid lohesurfarite näol ning rohkelt naerda.

Eile oli aasta esimene TÕELISELT ilus mallorca-ilm Eestis! Loodan, et nii see jääbki…

Loodan, et naudite oma sooja suvist aega mägimajas ning leiate aega teinetesega olemiseks ja mõtisklemiseks, unistamiseks :)

Kallistan ülikõvasti!!!!

IGATSEN!

Regina “

Igatahes tundub, et temaga on kõik korras ja selle üle on muidugi hea meel. Missuguste päevadega täpselt oli tegemist ja kus on ülejäänud päevade jutud, pole meile kahjuks teada.

Tegelikult pidi märtsi keskpaiga ja aprilli alguse vahele mahtuma veel sõber Gunnari külaskäik. Peangi siinkohal lendu laskma sapinoole, mis kadunud kamraadi peaks valusalt torkama. No ei ole see töö nii tähtis mitte, et ei leiaks aastas nädalakest hea veini, mõnusa seltskonna ja filosoofiliste kesköiste arutelude jaoks. Tegelikult on mul isegi hea meel, et Gunnar ei tulnud märtsis – nii minu kui Ly töötempo oli selleks ajaks kruvinud ennast maksimaalse lubatu peale ja ega polekski olnud jaksu ennast jagada. See ei tähenda aga, et küllakutse oleks aegunud või koos ajaveetmise soov jahtunud. Anna endast märku, mees !

Peale Regina lahkumist hakkasime valmistuma Ly ema ja isa aprillialguse puhkusereisiks, mille nad olid varakult juba eelmisel aastal meie juurde planeerinud.

Nii kenasti musserdasid meie rõdul. Lausa lust oli vaadata.

Asjale lisas vürtsi see, et kumbki neist ei olnud varem Lätist lõunapool käinud (lääne-, ida- ja põhjapool on käinud) ning väga suuri maalimarändamise kogemusi ka ei olnud. Seetõttu pidigi Ly neile Barcelonasse vastu minema, et nad ikka kindlasti kohale jõuaksid ja peale Tallinn-Barcelona lendu sihtkoha lennujaamas maakeelsetena kaotsi ei läheks. Sellest viiimasest oleks küll kahju olnud, sest siinveedetud 10-ne päeva jooksul oli kuhjaga elamusi nii neile kui ka meile. Ly veel muretses enne nende tulemist, et: ”...ei tea mis saab – ma pole nendega peale keskkooli lõpetamist rohkem kui paar päeva koos elanud”. No mina pablasin hoopis rohkem, kui keegi arvata oskab. Igatahes said nad Barcelonas kenasti kokku ja väikse viivituse peale ka Palma de Mallorcasse. Nende siinveedetud 10 päeva läksid nagu unenäos meie kõigi jaoks. Selle sisse mahtus nii vihmaseid ilmu kui ka kenasti päikest. Viimasega liialdamise tagajärjel oleks kallid esivanemad pea-aegu kärssama läinud, kuid kaasaegne kosmeetika päästis kõige hullemast. Kuhjaga saadud kulinaarseid elamusi kroonis ilmselt konnajalgade söömine. Kui kirglikult isa Arvo sellesse suhtus näeb siit:

Nämm. Tegelikult on konnajalad päris maitsvad. Umbes nagu kanaliha.

Ma täpselt ei tea, kui paljusid asju ema Vaike ja isa Arvo selle reisi käigus elus esimest korda tegid, kuid päris kindlalt võib väita, et nad ei olnud enne sõitnud lahtise autoga, külastanud toimivat veinikeldrit, ujunud vahemeres, söönud sushit, purjetanud, sõitnud mägiteedel peadpööritava kiirusega ega tütart mehele pannud. Mhmhhh – lugesite õieti. See viimane oligi asjaolu, mille pärast mina pablasin. Nimelt oli mul väga hädasti vaja mingis meeltesegaduste hoos Ly´d endale naiseks küsida. Tema enda käest muidugi. "Jah"-vastuse üle ma eriti üllatunud ei olnud ja nii jäigi üle vaid vanemate käest nõusolek saada. Korraldasime asjad nii, et ühel kenal päeval läks Ly emaga juuksurisse ja mina jäin isa Arvoga kahekesi koju. Samaks õhtuks oli meil reserveeritud laud kenas jahtklubi restoraanis ning pealesöögiseks desserdiks maiustused koos hea brändiga. Pole tähtis, mida me sellel reedesel pärastlõunal isa Arvoga kahekesi rääkisime, kuid väikse õlle juurde lippas jutt kenasti ning me mõlemad oleme andnud oma sõna. Meestevaheline kokkulepe – sõnad on antud, käed pigistatud, pisarad silmanurgast pühitud - nüüd veel siis teod teha. Kui naised kenamatena kui kunagi varem saabusid, olime meie täies hiilguses neid ootamas ning sellele järgnev ilus kihlumisehetk jääb ilmselt kuni järgmise suure sündmuseni meie kõigi meeli köitma. Igatahes läks kõik kenasti, tütar tanu all ja pulmaplaanid peetud.

Vot sihuke ilus sündmus oli.

Mõnus pidusöök leidis aset restoraanis "El Amarre". Üks Santa Ponsa
eksklusiivseimaid söögikohti on see kindlasti, seoses tema
paiknemisega otse jahtklubis. Toit oli maitsev ja kena oli olla.

Järgmisel päeval, mis juhtus olema laupäev, rabas Ly mind maailma parima sünnipäevakingiga. Nimelt oli ta reserveerinud meie väikesele seltskonnale purjeka, millel veetsime super-hüper päeva. Minule kui võistlustel purjetanule, oli see parim, mis üldse sai olla. Tuult oli parasjagu, ilm oli soe ja laine oli ca 1,5 m.

See siin on juhuslik mööduja. Ma ei ütleks ära selliel purjekal kruiisimisest.

Sellel reisil nägin ka esimest korda elusat delfiini mööda vilksatamas. Pärast pole ma teda enam näinud. Igatahes, rassimist oli kõvasti ja päeva tippsündmuseks võib nimetada spinnakerpurje ülestõmbamist. Muide – saime sellega sõber Anthonyga kahekesi hakkama ning selle saavutuse üle headmeelt ei varjanud meist kumbki. Kes on purjetanud, see teab, mis valu on spinni ülesse saada. Olgu öeldud, et me võtsime ta kolmekesi (isa aitas ka kaasa) maha ka.

Spinnakerimehed.

Ema Vaikel oli vist vahepeal süda natuke paha suurest
loksumisest. Ma ei teagi, kas see rõõmus pilt oli tehtud
enne seda, kui süda paha oli või siis peale seda.

Igatahes heitsime ühes väikses lahesopis keskpäeval
ankrusse ning küpsetasime grillil ja otse laevapardal
endale head-paremat. No meresõitjate
perekond võiks meist ju saada küll?

Tasa ja targu pidasime ära ka minu seekordse sünnipäeva, mille käigus saime üles näidata oma kaunite kunstide tundimise oskusi. Mulle endalegi üllatuseks oli Ly sebinud minu sõbra käest täiesti elusa akustilise kitarre ning kuna me oleme isa Arvoga mõlemad muusikapisiku käes vaevlejad, siis lasime aga muusikal kõlada.

Vot nii kitarras Arvo

Ja niimoodi läbi lillede laulsin mina.

Just. Peakski oma kitarrid ka Eestist Mallorcale sebima.
Siis on nagu kindlam olla.

Ly vanemate siinkäigust väärib veel märkimist suurepärane automatk saare põhjatippu. Sinnaviiva sinkavonka kitsa-kurvilise ning hingematvalt maalilise tee jooksul lõhestasid autos olnud rõhuvat vaikust vaid isa Arvo kommentaarid ”Pole paha” ja ”Johhaidii”. Kui keegi satub elus Mallorcale, siis soovitan raudselt Pollensa linnast põhjapoole jääva Formentori majaka juures ära käia. Midagi sellist kusagil mujal maailmas ilmselt ei näe. Tabavalt nimetati see paik sellel reisil Maailma Lõpuks.

Maailma Lõpus

Kulinaarseid elamusi jagus parasjagu.
Ja ega me naljaga ka kitsid ei olnud.

Mmmmidagi on õhus. Nauding, ma arvan.

Peale päikese käes lebotamist tundus väike chill
lahtise Miniga lausa endast mõistetav.

Igatahes oli elamusi küllaga ja meie koosveedetud kvaliteetaeg sulas kui jääpurikas kevadisel katuseäärel. Isa Arvo lubas järgmisel aastal puhkuse ajal tulla meie mägimajja kiviaedu ehitama ning iga siiatulejaga meile saata kolm eestimaist raudkivi. Planeerimisjärgus sauna tarbeks. Ah et kivid? No ikka kerise jaoks. Siin lihtsalt raudkive ei ole. Sai räägitud, et tuleval aastal tullakse jälle kokku – sedapuhku meie kord Eestisse minna. Muljeid sai vägevalt nii meile kui Ly vanematele ning päikseliste tervitustega Vaikele-Arvole jõuamegi meie kolimse juurde.

Nimelt sai meil 30. aprillil otsa linnakorteri üürileping ning suvisesse mägimajja kolimise protseduur ootas meid koheselt järgmisel päeval peale Ly vanemate lahkumist. Ma mäletan suurepäraselt meie siiakolimist eelmise aasta veebruaris, mil meie maine varandus mahtus kolme kohvrisse ja kolitud sai ühe väikse sõiduautoga kahe tunni jooksul. Seekord võttis terve nädala, enne, kui kõik asjad üles mäkke saime. Mina ei tea, miks on inimestel vaja oma energia asjade vastu vahetada. No ei saa aru. Kuid asju-asju palju asju on vaja. Kui olime läbi häda kõik asjad mäkke saanud, siis selgus, et nende paigutamine võtab ka omajagu aega ning tegelikult hakkab iga asi omale kohale saama alles nüüd, kui oleme juba kuu aega oma maalilist keskkonda nautinud.

Lisaks sellele otsustasime ette võtta ühe toa sisustamise projekti, mille käigus oli muidugi vaja ka kogu tuba üle värvida. No kinnitan, et ponnistus oli seda väärt ja nüüd on asjal ikka jumet.

Mis te arvate, et Ly lasi mul värvida või? Lasi küll, siis kui asi vähe untsu läks.

Nüüd pean ma ümber hüppama kellegi teise ellu. Ma poleks arvanud, et ma pean kellegi teise elu elama või siis olema mõjutatud nii lähedalt kellestki teisest. On aeg kergitada saladusekatet minu Londoni kiirvisiidilt, mille ma tagantjärgi analüüsides tegin pigem enesekesksusest kui ligimesearmastusest.

Üks selle visiidi põhjustest istub alloleval pildil:

Anne on vasakul.
Ly´l oli hädasti vaja meie uhiuusi tugitool-diivaneid
ise kokku monteerida. Tubli tüdruk oli. Saigi nad kokku.

See charmantne vanadaam on meie maaisanda ema. Landlord Chris sai sellel kevadel mesimagusa tööotsa 60-meetrisel luksusjahil, mille kapteniks ta palgati. Seoses sellega pidi ta Mallorcalt lahkuma 4 kuuks aprilli lõpus. Ega sellest polekski ju miskit hullu kui tema naine Angela ei oleks maailma kõige hullem alkohoolik, keda ma elus kohanud olen. Ja selle alkohooliku hooleks ei oleks jäänud 17-aastane tütar, ilus aga loll koer Winston ning 9000 m2 suuruse aiaga majapidamine, mis pidevalt kipub mitte toimima. Lisaks sellele on Angela aka Angie ilma jäetud juhtimisõigusest ja kohustatud kolm kuud oma õigusrikkumiste pärast tegema ühiskondlik-kasulikku tööd. Ma ei hakka hetkel peatuma kõikidel nüanssidel ja täiesti uskumatutel juhtumustel, mis meil on tulnud tema kõrvalmajas elades läbi elada ning need katsumused jäägu meie teada. Loomulikult keeras Angie katus peale Chrisi mereleminekut täiesti ära ning Chloe (nende tütar) kolis elama sõprade juurde, sest kodusviibimine polnud lihtsalt võimalik. Tema eest hoolt kandma saabus Chrisi ema, kes aga kahjuks ei pidanud siin vastu kauem kui kolm päeva. Olukord oli päris hull ja tänu Anne korraldamisele lendas Londonisse paar nädalat tagasi Angie õde Austraaliast, kes pidi Angie Austraaliasse toimetama. Kuna aga polnud kedagi, kes Angiet oleks suutnud või tahtnud transportida Londonisse, siis pidin selle raske koorma endale võtma. Muidugi ma tegin seda. Lukustasin ta öö enne lendu tema magamistuppa, et ta ära ei saaks joosta (ta on maailma parim Nipernaadi) ning talusin tema joobnud solvanguid kui ta ronis aknast oma maja katusele ja lubas sealt kohe alla hüpata, kui ma talle alkoholi ei too ning teda toast ei vabasta. Ei vabastanud. Ta ei hüpanud ka.

Igaljuhul pakkisime tema väikese maailma kohvrisse koos Lyga, järgmisel päeval lendasin temaga Londonisse ja andsin ta tema perekonnale üle.

Vot niimoodi lamas see Mõõsus, kui meie tema eest
kotte pakkisime. Pildile on ta jäänud oma tsükli viiendal päeval,
kus ta ei jaganud enam ööd ega mütsi ning oli segi nagu Zil-i uks.

Tänaseks on chikk viidud Austraaliasse, kus ta vastu oma tahtmist rehabi paigutati. Tagasi peaks ta tulema sealt alles oktoobris – ajal, mil meie oleme juba linna kolinud. Jesss.

Meie suurepäraseid kannatusi kroonib hetkel aga asjaolu, et me elame päris üksi sellel 9000-ndel ruutmeetril asuvas mägimajas ja meil on siin väga hea olla. Maahärra koer on meie hooleks ning kui päris aus olla, siis kogu situatsioon võikski jääda nii. Omada sellist luksust üle-asustatud kärarikkal turismisaarel pole just väike privileeg. Kuid nagu me teame, pole olemas mite midagi, mis kestaks igavesti.

Suure kolimise ja kodudraama lõpetuseks laekus lühikese etteteatamise ajaga Ly vend Argo. Temaga olid kaasas sõber Rait ja Ly ning minu ühine tuttav Karmen. Eelmisel aastal oli Argo siin vaid kolm päeva ning sellel aastal õnnestus meil teda keelitada vähemalt nädalaseks siinviibimiseks. Kuna naabermaja oli tühi, siis kolisid Argo ja Rait neutraalsele pinnale ja Karmen otsustas meie majakese kasuks. Ma usun, et nende siinviibimisest oleksid kõige paremad jutuvestjad nemad ise. Kuna nad meie blogi kindlasti loevad, siis võivad na ise meile kirjutada, et mis tunne oli ja kuidas meeldis. Ly´le meeldis väga Karmeni toodud kimp lemmiklilli - täitsa ehtsaid piibelehti, mis lõhnasid nädalat paar meie toas niiiii hästi, et hing läks hellaks.

Remargina pean siinkohal ära tooma Karmeni sõnad, mis pärinevad ajahetkest kaks päeva peale tagasijõudmist Eestisse: ”Niuts – tahaks tagasi.”

Mõned pildid aga panen ikka siinkohal üles:

See on ainus pilt, mis mul Karmenist siinoleku ajal on.
Ülejäänud pildid temast tegin miskipärast tema enda
kaameraga või siis Argo omaga.
Kaaarmeeenn - saada palun pilte.

No mida need kaks tublit (?!) mehepoega siin muhelevad,
pole kahjuks teada. Teada on, et nad lubasid
hiljemalt juulis tagasi tulla. Meest sõnast.

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, leidsime me vahepeal aega tegelemiseks meie lemmikharrastuse - purjetamisega. Meie saareriigi pealinnas Palmas leidis aset järjekordne nautikamess, mille raames me täiendasime oma mereteemalisi elamusi. Nimelt õnnestus meil veeta mälestusväärne öö tuliuuel luksuskaatril, mille meie suureks rõõmuks ei ööbinud samal ajal kedagi teist, muig. Väike meenutus siin:

Just nimelt. Kelgime jah oma kuningliku magamisasemega.

Mõni päev hiljem sai teoks unistus, mida ei arvanud kunagi teostuvat – nimelt saime kutse meresõidule luksuspurjekal, millel pikkust 18 meetrit ning mille müügihind hetkel on ainult 1,39 mln euri. Kellel huvi paadi kohta rohkem teada saada, saab seda siit. Pildile jäin koos kapteni Marcel´iga.

Millegipärast ma arvan, et sellest purjekast me veel kuuleme. Nimelt: kuna paat on müügis, siis on omanikul plaanis see peale hooaja lõppemist Mallorcal (s.o. ooktoobris) viia üle Atlandi Kariibidele, et proovida paati seal müüa. Ma sain ettepaneku liituda meeskonnaga ja anda oma panus paadi üle ookeani viimisesse. Ma siiralt loodan, et nad ei müü seda paati enne oktoobrit ja ma saan seilata 3 nädalat sellel luksusjahil. Ja kuhu siis veel – Kariibidele! Igatahes teen ma selle reisi suurima rõõmuga kaasa ning luban, et igapäevased sissekanded koos fotoreportaazhiga jõuavad siinsele veebiväljundile kohe päris kindlaste.

Poleks paha Kariibidel veidi niimoodi näiteks aega veeta?

Nagu näete, on meie läbielamised siin suht mitmekesised. Meie ümber juhtub asju ja meie koju kuhjub üha rohkem asju. See asjaolu kinnistab meid Mallorcale ning ise-endalegi märkamatult oleme iga päevaga üha rohkem seotud selle huvitava saarega. Viimase kahe kuu jooksul on lisandunud meie asjadenimistusse lisaks lugematutele mugavusvidinatele veel sõiduauto BMW ning 42-tolline teler. Kui enne neid asju ma veel olin kindel, et vahetan veelkord elus elukohta, siis nüüd näikse see mõte olevat teostatavate asjade nimistu viimases veerandis. Kuid, miski pole võimatu. Ly arvab ikka veel, et tema valiks omamise asemel iga kell olemise.

Niisiis sõbrad – kui te pole kindlad, kuidas oma elu elada, siis soetage endale võimalikult palju asju. Need elavad teie elu teie enda eest. Ohh, kuidas mulle meeldib elu asjadega ja elu ilma nendeta. Kuid siiski on kõige tähtsamad inimesed meie ümber. Kui sulle meeldib see, kelle kõrval sa hommikuti ärkad, siis ei oma maailma mõttetud asjad mitte mingit tähtsust.
Häid ärkamisi, Amigos ja kui mahti saate oma asjade kõrvalt, siis põigake meie Palmisaarele.

Ning ikka päikest soovin teile, mis muud.

Küsitlus: Mallorca in my heart

2008-05-29T13:17:00.003+02:00

Oleme saanud Mallorcale sõita plaanivatelt inimestelt tihti küsimuse, et kus soovitaksime me kindlasti Mallorcal olles ära käia. Oleme seni vastanud oma äranägemist ja maitset mööda. Kuid igaühel, kes on reisil käinud, on südames erilise koha leidnud mõned hetked või kohad, mida nähtud ning mis on kuidagi eriliselt rahulikult lummanud või magusat hasarti tekitanud.

Seni kuni meie oma kirjutamise atra siin hoogsalt seame, et vahepealsed hirmusolulised ja väga huvitavad tegemised ja juhtumised sõnas ja pildis siia üles panna, anname me teile võimaluse meie blogi kirjutamises kaasa lüüa.

Palume teil, kes te Mallorcal juba käinud olete, jagada meile oma elamusi erilise jälje jätnud kohtade kohta Mallorcal. Oodatud on kommentaarid igasuguste paikade kohta, olgu selleks kas pisike tundmatu lahesopp, stalaktiitidega koopad või Palma katedraal. Palume aga lisada, mis selles kohas sulle muljet avaldas ning kui tegemist on mõne mitte üldteada paigaga, siis palun kirjeldada ka, kuidas seda kohta leida.

Niisiis:

MISSUGUST KOHTA PEAKSID MALLORCA KÜLASTAJAD KINDLASTI KOGEMA/NÄGEMA?

P.S. Kui keegi on sinu lemmikkoha juba kirja pannud, siis kirjuta ikka omalt poolt ka sama koha kohta oma muljed, nii saame teada, missugused on kõige-kõigemad paigad :)

Palun kasutage kirjutamiseks siin all olevat kommentaaride linki.

Homme sôidan Londonisse

2008-05-15T16:16:00.003+02:00

Tegelikult ka.
Minu lend väljub kell 14.10 kohaliku Mallorca aja järgi ning kl.15.40 kohaliku Inglismaa aja järgi maandub lennuk Londonis, Stansteadi leannuväljal.

Mis on imelik, sest mul ei olnud sellel nädalal plaanis Inglismaale minna. Kui mäletate, siis ma elan Hispaanias. Kus on soe ja hea.

Kui aus olla, siis ei olnud mul plaanis Inglismaale mitte kunagi minna. Ma ei olnud leidnud ühtegi pôhjust ega meeldivat teadmist selle maa kohta, mis oleks ajendanud mind seda maad külastama. Agressorid, tapjad ja anastajad - nagu nende ajalugu uurides selgub. Peale selle on nad koledad ka.

Veel imelikum on see, et ma tulen kohe homme tagasi. Kell 18.10 kohaliku Inglismaa aja järgi lendan ma tagasi oma paradiisisaarele Mallorcale. Selleks ajaks on juba maandunud Eestist tulev lennuk, mis toob meieni järjekordse laine toredaid eestlasi. Seekord on grupijuhiks Ly vend Argo, keda assisteerivad tema sôber (nime ma veel ei tea) ning minu ja Ly ühine tuttav Karmen.
Nad on lubanud meile jääda kuni järgmise nädala reedeni.

Ah et mille kuradi pärast ma lähen Londonisse?
Uskuge vôi mitte - ma lähen sinna ühte inimest viima.

Luban, et teen sellest inimesest pikema sissekande.

Ja ka sellest, mis viimase kahe kuu jooksul meiega siin juhtunud on.

Saludos,
M

Täiskuuhommik

2008-04-23T09:20:00.008+02:00

Üritan silmad kõvasti kinni pigistada ja kõrvad ka, et mitte kuulda öise kuurortlinna pidutsejate häälitsemist ega kõrvalmaja lokaali lauliku "Hotel California" katkeid vaheldumisi "improviseeritud" kitarrisoolodega. Turistid pidutsevad, alati lärmates. Kesköö paiku soovin, et üleeile-öine torm oleks tagasi ja lainete müha summutaks kunstlikult tekitatud helid (kuigi siis tundus, et lainete mürin on peaaegu toas) ja tugev tuul puhuks tänavahääled teise suunda nagu paberist volditud linnu. Lõpuks ma vist suutsin siiski kõrvad kinni pigistada, sest hommikul äratas mind juba "armsakssaanud" prügiauto klaaspudelimäng. Kell 06.45, iga jumala päev peatub põgusaks, kuid valjuhäälseks hetkeks prügiauto ja kallab endale suure konteineritäie pudeleid sisse, muidugi kildudeks. See on kõige õõvastavam heli hommikusele unisele peale, mida ma tean. Teen silmad poollahti ja ütlen hommikutere minu ärkamist oodanud kahele naeratavale rohesilmale. See on ilusaim hetk hommikutes. Tänases hommikus oli meil veel 1 külaline. Aknast piilus sisse täiskuu (tegelikult on täiskuu valgus nii tugev, et see on pigem otse jõllitamine kui piilumine). Jõuan veel mõelda, et huvitav, kuidas mõjub täiskuuvalguses magamine psüühilisele tervisele (olen kuulnud igasuguseid kummitus- ja unes kõndimise jutte) ja just siis katkestavad mu mõttelõnga tänavapuhastusmasinad, kell 06.58. Meie maja ümbrus on kas väga must või on nad selle piirkonna absoluutse puhtuse oma südameasjaks võtnud. Igal nädalapäeval, s.h ka nädalavahetustel (NB! ikka samal kellaajal), tiirutavad nad korralikult ümber maja, mitu korda edasi-tagasi.

Hea meel on, et algab taas tavalise vahemerise taevaga päev. Taevas muutub järjest sinisemaks, mis on kindel märk sellest, et päike tõuseb ja särab taas. Tõdeme, et õnneks on linnahelinais hommikuid meile selleks korraks jäänud veel vaid 3. Oleme rahulikult rahul, et saame tagasi mägede rüppe lambakellade kolksude ja öötsikaadide hellade vilistav-viiuldamiste vahele :)

Palju õnne, kullake! :)

Ooota

2008-03-29T01:40:00.009+01:00

Miskipärast olen ma harjunud juba väikesest peale ootama. Minu esimene ootamine, mida mäletan, oli pimedas Meie Maja Trepikojas, kui ma seisin seal esimesel astmel oma valgete põlvikute ja paindumatute nahast koledate rihmik-sandaalidega, jalas punased lühikesed püksid ja tundes külma kevadhommiku hingust igal ihurakul. Ma teadsin, et kohe astub üle ukse Ema ja ütleb mulle, mis edasi saab. Ma usaldasin teda pimesi. Ja mis seal salata -kohati teen seda ka nüüd – 37 aastat hiljem.

Ootan. Ise ka ei tea parasjagu mida nimelt.

Siis ta tuligi ja ütles, et lähme lasteaeda.

Samas hakkasin kohe ootama õhtut, et saaksin koju tagasi.

Hehh, kui mitmeid õhtuid olen kustutanud oma unedesse alates sellest päevast...

Kuid need ei vaata ju tagasi.

Aastaid hiljem alustan oma päeva ootamisega. Ootamise oskus on parim, mida olen seni õppinud. ”Toimi toimimata ja pole midagi, mis jääks tegemata”:ütleb isand Konfuutsius juba mitu-tuhat aastat tagasi.

Teinekord oootad puudutust. Seekord avastasin,
et meie vahel oli klaas. Külm mis külm.
Kuid meie soe pilk ei jätnud ka
seda klaasi puutumata.

Kui minu õptaja isand Kelder selle tarkuse mulle maha ütles loengus, siis olin ma suht ülbe tema suhtes:”Mida Sa, vana mees, mulle räägid?”

Nüüd, kolm aastat hiljem, saan ma aru, mis nende sõnade tegelik mõte on.

Minu ihutu tera on olnud ootuses juba mitu head aega, et anda endast teada.

Ja niikaua, kuni Aeg kohmerdab meie aegaede hämaruses, on meil aega askeldada porgandipealsetes, nagu Siilid seda teevead. Ja praginal saata oma ootamise aeg välja kehast.

Ma tean, et läksin pisut luuleliseks ja ootamatuks. Meie siin Mallorcal ootame häid külalisi. Sõpru ja vanemaid. Ja kontvõõraid.
Suvi on meil juba käes ja ainus mida veel oodata, on Head Eesti Inimesed.

Ja kohe ju oletegi siin.

Palju enne seda aega ootasin kergust. Mäletan ise-ennast soovimas igal võimalikul maagilisena tundunud hetkel :”Tahan õndsaks saada”. Nagu Põrgupõhja õnnetu fella.

Aga ei tulnud see minuni. Ootasin, ootasin – midagi ei tulnud. Ootasin nagu miskit rasket kannatust. Mõned ajad tagasi loobusin sellest. Ja pean tunnistama, et kohe kui ma loobusin ootamast, siis oli käes see, mida ma ootasin.

Vot täpselt sellist naerusuud olen oodanud oma ellu.
Selliste tähnidega (mis siis, et need mu enda maalitud).

Ja kõik ongi täpselt nii, nagu ootasin. Või siis natuke parem veel.

Soovin, et enne kellakeeramise laupäevaööd jõuaks Teieni see, mida te enam ei oskagi oodata. See, mis teeb ootamise ajast parima ja annab teie palgele jume.

See oodatu.

Nii, nagu meie õitselepuhkenud roosid punavad meile.

Proudly Powered by LyMarMM

Muideks.

Kui ma mõned nädalad tagasi puhastasin meie mägimaja krundi nõlvakuid, siis märkasin rohus miskit raudset.
Ma sain aru, mis see on kuid ma ei puutunud seda. Käisin hoopiski muid asju ajamas ja õhtukanti käisin uuest kaemas. Ja ta oli sealsamas.

Vot selline täitsa krõbe ja kobe hobuseraud oli.

Tõstsin ta taskusse. Kribasin ennast mäest ülesse ( kes ei tea, siis meie mägimaja krunt on mitmetasandiline) ja sättisin istuma Ly vastu, kes oli keskendnud meie väheselaadse peenra kasimisele. Minu lihtsa küsimuse peale"Arva ära, mida ma aiast leidsin?" nimetas ta pikemalt mõtlemata kõikidest meie maailmas eksisteerivatest 10 astmes 16 asjadest justnimelt selle, mis mu tagataskus oli: "Hobuseraud" - ütles ta.

Midagi sellist ma ei oodanud.
Kas ma olen siis nüüd ära oodanud selle, mida ma olen oodanud?

Oleks palunud küll.

Kui on meri hülgehall...

2008-03-22T10:55:00.004+01:00

siis on meri hülgeid täis. On meelde jäänud kellegi naljakas lause eiteakuskilt ja kerkib mu pähe igal hetkel kui täna aknast välja vaatan. Tavaliselt nii türkiissinine vesi on täna hülgeid täis. Armsalt soe eestikodune tunne tuli peale. Meil on täna torm.

Mulle meeldivad tormised ilmad. Iga kord soovin hinges, et tuul ikka rohkem puhuks (see on sarnane tunne, kui juba nii õudsalt väga tahaks näha esimest märki, et lumi sulab ja on soojem ja saab kindad koju jätta ja ongi peaaeguetkevad), et torm paisuks ja paisuks ja enesetunne läheks adrenaliinisemaks. Noil hetkedel on lihtsalt kontrastid enese sees ja väljaspoololevaga nii suured, et sisemine rahu tundubki olevat päris. Kui leiame endas üles selle sisemise koha, kus me ei karda enam väliseid muutusi, siis vabaneme kartustest, mida tekitab välistest muutustest sõltumine. Siis oleme vabastavalt need, kes oleme. Elan nagu tahan!

Palmid on kõik ühele poole kiiva

ja rannas tallavad tuult ainsate hingelistena
suured kajakad.
Nad ei liiguta tiibu, vaid triivivad lustides tuules.

Õhtul oli meil vaja stiihiat tunnetada. Tirisime rannatoolid vee ja maa piirile, täpselt laine jõu raugemise lähedusse, nii et soolaseid vepiisku pritsis pisikese uduna me näkku. Aga nii tagasihoidlikuks ei saanud meri me suhtes lõpuni jääda. Ühel eriti krapsakal lainel oli vaja Meelist korraks ikkagi nilpsata. Ma mõistan teda küll :)

Mere jõud transformeerus inimenergeetikaks

Eriti tore on see, et peale igasuguseid torme on taevas eriti selge ning õhk erakordselt klaar!

Ly

Kui meid on kolm...

2008-03-19T08:37:00.017+01:00

...kaks naist ja üks mees, siis kolmas nainegi olla võiks veel.

Nii laulis Jaak Joala aka Jashka aka Kremli Ööbik juba aastaid tagasi. Justnimelt see laul kummitas mul juba nädal aega enne seda, kui meid sai kolm.

Meelis, Ly ja Regina. Kusagil Tramuntanas külma põhjatuule käes.

Üle hulga aja oli meil keegi jälle Eestist külas – seekord siis Ly sõbraanje Regina aka Reku. Koos temaga jõudsid meieni Balti Vürtsikilud, hapukoor, kauaoodatud raamatud, mis meile huvi pakkusid ning veel mõned virdod asjad, mida eelistame endale Eestist saata lasta. Üritasime selle pisku nädala jooksul, mis Reku meil külas oli, anda endast parima, et tal tekiks miskigi ülevaade Mallorcast ja on ilmselge, et me koormasime ta igatsugu infoga nii üle, et vaeseke pidi ütlema vähemalt kaks korda päevas: ”Ma olen paradiisis”.

Paradiisi esimene kallistus.

Igal korral, kui ta seda tegi, olid muidugi erinevad põhjused. Kas lummavad vaated, hea toit, mõnus vein, soe päike, enam-vähem talutav seltskond või siis shopahoolikute mekana tuntud tehastepoodide keskus. Nädal oli uskumatult tihe (nii nagu oli olnud sellele eelnevgi) ning ega ei olnudki väga jaksu ringi rallida. Seda enam, et meil algas käesoleva nädalaga ametlikult hooaeg ning enne seda on tavaliselt kõik vaakumis – kõigil on ees veel viimased ettevalmistused ning 7 kuud kestev raha äravõtmise protsess turistidelt võib rõõmsalt alata. Uskumatult hea on ikka elada kohas, kus kogu ülejäänud maailm puhkamas käib. Muide – Mallorcal paistab päike 300 päeva aastas ning selle asemel, et maksta ränka raha nädalakese eest päikese all ja soojas mere-/basseinivees viibimise eest, piisab meil lihtsalt peale tööpäeva või nädalavahetuse hommikul uksest väljaastumisest. Ja ongi jalad soojas liivas. Omajagu seda sooja liiva viis siit Eestisse Rekugi. Kuigi ilmad ei olnud teab-mis-soojad (vahetult enne tema tulemist oli meile saabunud miski külmalaine ”kusagilt Skandinaaviast”), leebus tsüklon eelmise nädala alguseks ja vormis meie kauaoodatud külalise mõnusalt kuldpruuniks.

Chillisime seepäev spas tegelikult.
Kuna selles oleva mõnusa sauna küljes
on suur neljatärni hotell koos tuhandetesse
ruutmeetritesse ulatuva päikeseterrassiga,
siis ei jätnud me pakutavaid mõnusid
loomulikult kasutamata.

Eelmise nädala sisse mahub ka suhteliselt oluline sündmus – nimelt tähistasime Ly sünnipäeva ning ühe Meelise nimelise ise-hakanud art-directori käe all sai meie maamaja aias maha peetud väiksemat sorti kunstiline perfoormanss – mis oli omamoodi kingituseks sünnipäevalapsele.

Asi ise nägi välja nii:

Polnudki väga keeruline inimestest kujundeid luua, muideks.
Inteligentse materjaliga on ju lust töötada, muig.

Sellel sünnipäeval juhtus veel midagi väga olulist – kuid seda teavad ainult sealviibinud ja ega see üldsusele niikuinii hetkel laiemat huvi ei pakuks – tegemist isiklike asjadega. Aga õige aja saabudes anname siis märku, et mis ja kuidas ja miks.

See fotoviga on ise-enesest üsna huvitav.
Kuid mine nüüd võta kinni, kes või mis
pildistamise hetkel Ly peas oli.

Ei mäletagi enam, mis järjekorras allpooltoodud sündmused kõik juhtusid, kuid summa ei sõltu ju liidetavate järjekorrast.

Ükspäev oli kena ilm ja minul (Meelisel) oli parasjagu aegagi – otsustasin näidata Rekule midagi sellist, mis hinge matsuga kinni lööb. Aga – nii nagu ikka väga heade asjadega, tuleb nende nimel kõvasti vaeva näha. Seekord seisnes meie vaevanägemine üle suure aia ronimises ning Reku sai sellega suurepäraselt hakkama (minul, kui varasemas elus poisterahval, on üle aedade kargamine, teadagi ju veres).

Vot selline kõrge aed oli. Okastraat aia taga maas.

Ja muidugi oli sedalaadne pingututus ennast vääriv. Vaated, mis meile avanesid vanast sõjaväebaasist, olid lummavad. Huvitavaks teeb selle asjaolu, et tegemist oli suletud tsooniga, mida keegi ei valva. Kuna seal ei toimu kinnisvara-arendust veel järgmisel sajal aastal, siis on ümbritsev mõnusalt avar ning mitte-mallorcalikult tühi. Tühi kõigest. Eeskätt muidugi turistidest. Ja ilus on seal. Meeltel on rahulik ning ükski närv ei liigu. Närvis on vaid ümberringi tiirutvad kajakad, kes inimkehadega sel poolsaarel eriti harjunud pole.

Vist isegi sama päeva hommikul sattusime Rekuga udusse. Juba varahommikul oli udu meie rõdu taga, nii et merd ei olnud näha, ega ka kuulda. Udu oli paks ja sellises udus tulevad ikka lahedad mõtted. Filosoofilised nimelt. Isver, kuidas ma jumaldan sellist udu. Mitte mittagi ei ole näha.

Udu. Kui see ära võtta pildi pealt, siis avaneks
kilomeetrite taha paista olev Palma laht.

Jalgsimatkamise vahepeale oli mõnus kulgeda autoga mööda Tramuntana mäeaheliku põhjapoolset selgroogu ning ahmida endasse iga nurga tagant avanevaid isesuguselt maalilisi vaateid. Sellel reisil avastas Reku enda jaoks oliivipuud. Neid kasvas suuremates ja väiksemates kooslustes tee ääres igal pool. 95% Mallorca oliivipuudest on üle 500 aasta vanad. Selle pika ajaga on nende tüved kasvanud väärikateks paksudeks puitskulptuurideks. Kui Rekul oleks suurem kohver kaasas olnud, siis oleks ta raudselt siit paar puud koju kaasa vedanud. Ta käis lausa istanduses juba puude hindu hiilimas. Ühel õhtul koju jõudes otsustasime katsetada minu (Ly) uhiuusi pastelle ning kui viskasin õhku küsimuse, et mida joonistame, siis Reku hüüatas sekundi pealt: oliivipuu. Ilmselt jätsid need puud sellesse hinge niivõrd sügava jälje. Ma ei küsinud, kui mitu ööd ta neid unes nägi.

Chikad olid põrandal kõhuli maas,
keeled suust väljas ja värvisid.
Nagu väikesed lapsed.
Nagu me kõik.

Meile kõigile meeldib sushi ning me otsustasime Rekule näidata kohalikku vaatamisväärsust – sushi-buffe´d. Kui nüüd otse ja maakeeli välja öelda see, mida tegelikult keel ei paindu üldse ütlema, siis on tegemist sushi-sööklaga. Lauaridade vahel ringleb ”lint”, mille peal on erinevad sushid, norid, mitut sorti ja mitut moodi valmistatud lihalisi (mh konnakoivad – päris head, kusjuures), nuudleid, puuvilju jne, jne. Sealt saad siis oma isude järgi valida mida ja kui paju parasjagu soovid. Kuna meie olime seal varem käinud ning teadsime juba oma kõhtu sushide jaoks säästa ning ettevaatliku tempoga süüa, siis Rekule oli kõik nii uus ja huvitav, et ta vaeseke sõi ennast ikka täitsa ägisemiseni ja kurguni täis. Veeretasime teineteist pärast vastastikku autoistmetele. Kuigi selline söökla-stiil on meie arvates totaalne sushikultuuri devalveerimine, siis vahest on ikkagi hea sellist suurepärast ja taskukohast maitseelamust endale lubada.

Toitumise teemasid arutasime me tegelikult vist iga päev – on see ju niivõrd oluline osa igapäevaelust. Rekul on ka kokkamise soon olemas ning tema silmis põles alati tuluke, kui Meelis miskit Hispaaniapärast valmistas. Kuulsime, et juba kojujõudmise järgsel päeval katsetas Reku teha kanapaellat Eesti moodi ning olevat tulnud välja ”muy bien” J Gurmaanlusse kalduvad õhtusöögihetked koos mõnusa vestluse, arutelu ja väikese veiniga on siinse vahemereliku elustiili osa ning kõik me kolm nautisime seda koosveedetud aega väga.

Meil oli plaanis ka vallutada mõni kõrge mäetipp, kas Galatzo või Puig Mayor, kuid kuna Ly pidi enamuse Reku siinveedetud päevadest tööl olema, siis kahjuks jäi ajast lihtsalt puudu, et nii pikk teekond ette võtta. Kuid vallutamisplaani täitsime me kaks korda ikkagi. Siinsamas kodu-Santa Ponsaski on kohalikud ronitavad künkad, mille otast avaneb avaram vaade kui alt linnatänavailt.

Paremal peopesal Galatzo mägi,
vasakul tema sõsarmägi S Esclop.
Kuna otsa ei jõudnud ronida,
siis proovisime peopesas hoida.
Taamal kodulinna panoraam.

Läksime sinna Rekuga kahekesi, Meelis jäi sel korral koju miskit askeldama. No ja meil oli vaja naisteasju ka vahepeal ajada. Aga leppisime kokku, et kui tipus oleme, siis saadame allajääjale signaali oma saavutuse kohta. Ülesjõudmise ajaks oli juba parasjagu hämar, nii et ega meid enam eriti seal paista ei olnud. Meie nägime kodumaja ja kodumaja koos Meelisega nägi meie all olevat mäge. Aga et meie asupaikadest märku anda, tegime me vastastikku välguga pilte. Ja välk paistis kätte, nagu morse.

Teine mägi, mille vallutasime, on kõrge ca 500m merepinnast ning me oleme seda senini hellitlevalt kutsunud kodumäeks, sest asub ta otse meie suvemaja lähedal ning seda tippu oleme vallutanud juba oma 8 korda vist. Kodune juba J

Aga seekordse käigu ajal sai mägi kodumaiste kõrgendike auks ristitud Munamäeks. Tarisime tippu kaasa oma maalimisvahendid, seadsime end mugavalt istuma, võtsime varbad paljaks ning lihtsalt maalisime seda, mida nägime. Mägesid. Oi kui raske on mägesid maalida. Mul tuli vahepeal kuri plaan muuta stiil sürrealistmiks või kubismiks. Lihtsalt lihtsuse, kunsti ja arusaamise huvides. Aga Reku pilt tuli täitsa tõetruu.

Maalimisega kaasneb alati vabanemine, endast osa ära andmine. See emotsioon käis eriti hästi kokku mäkke ronimisega – kahekordne rahuldus saavutatust. Mäest alla jalutades oli jalg kergem ja jutt jooksis. Meelis oli meile poolde mäkke vastu tulnud ning meie vulisev jutuvada olevat juba kaugelt kaikunud.

Reku, see on nii tore, et sa lõpuks meie juurde tulid. Me räägime sinust ilmselt veel mitu nädalat, sest emotsioone on nii palju. Ning kuna meil jäi veel nii palju tegemata, nii palju käimata ja Puig Mayor vallutamata, siis ehk tuled sa peagi siinset kuuma suve ja temperamentseid järgivilistavaid chicosid nautima J

Pole midagi, mis kestaks igavesti. Nii oligi käes hetk, kui pidime Rekule järele vaatama Nii nagu tema jäi meile järele vaatama, kui Eestist ära sõitsime.

Mine nüüd võta kinni – kas elu ongi selline järelevahtimine ning tagantjärgi arusaamine ?

Tagantjärgi ning distantsilt öeldud sõnadel on hoopis väiksem mõju ning tähendus, kui inimeselt inimesele öeldul. Ning neil päevil ütlesime me palju. Oli pisaraid, oli naeru, oli kibestunud väljaütlemisi, oli arutelusi. Jälle kord sai kinnitust fakt, et kui tahad midagi kellelegi öelda, siis tee seda esimesel võimalusel. Kui tahad midagi teha, siis tee seda kohe, kui mõte tuleb. Muidu võib olla hilja ning väljaütlemata asjad ning tegemata teod saadavad ja kurnavad teid veel mõttetult kaua.

Varjud seljataha, amigos –

LyMM

Esimese aasta õppetunnid

2008-02-28T09:59:00.006+01:00

Just. Kui te pole veel märganud, siis meid pole olnud Eestis juba 1 aasta. 23.02.07 varahommikul astus meie ühes suunas astuv jalapaar Mallorcale ja siiani pole me oma varbaid kuhugi mujale suunanud. Muide, ma tean päris kindlalt mõnda, kes on küll märganud, aga pole tärganud meiega jagama seda uut olukorda. Noh, pole ullu. Kõik on meie ja teie ümber pidevas muutumises ja sealt, kust võetakse, sinna antakse ka midagi asemele. See viimane tõik lubab kaduvate sidemete ja suhete asemele tekkida uusi.

Sellise tähtpäeva puhul on põnev vaadata korraks uuesti selja taha.

Oma siinveedetud aasta jooksul oleme ületanud igasuguseid isiklikke rekordeid. Kõige põhjapanevam rekord on ilmselt see, et me kumbki pole nii kaua järjest varem Eestist eemal olnud. Kõik ülejäänud rekordid tulenevad sellest faktist.

Muidugi oli meil esialgu igasuguseid kartuseid ning me ei seadnud oma siinviibimisele eriliselt kõrgeid ootuseid. Olime valmis võtma vastu seda, mis meie teele jääb, samal ajal oma samme läbimõeldult ja kaalutledes astudes. Kui ei looda ega oota midagi konkreetset, siis on kõik mis tuleb, hea. Siis ei ole kohta pettumustele. Muidugi me ootasime, et meil läheks siin kenasti. Möödunud 365 päeva jooksul tuli meil puutuda kokku sootuks teistsuguste katsumustega kui olime osanud oma elavas kujutlusvõimes ette kujutada. Oh ei – ei midagi lahendamatult hullu. Tuli lihtsalt hakata kasutama teistsuguseid ajukääre kui senini ning mõne koha peal tuli ennast ka murda. Aga ka rõõme on olnud kosutavalt palju ja naere on olnud õnneks naerda palju meie suul. Nüüdseks oleme juba kogenud sotsiaaladapteerujad ning põnevuse huvides võiks järgmisena ette võtta mõne ekstreemse koha nagu Hiina, Lõuna Aafrika Vabariik, Läti või Lõuna-Eesti.

Rõõmud

Ohh ei jõua enam ära kiita seda pehmet kliimat, päikest ja olematut talve. Sooja merevett, milles saab supelda maist kuni novembrini ning piiluda snorkides merepõhjas elutsejaid. Mägesid, mis oma kaljukindlusega rahustavad ja veenavad välisilmast üle olema. Mägedes on Mägede Aeg – mitte miski muu enam ei loe.
Inimesed on siin loomulikud, nad ei häbene teineteise lähedust ega õrnust ja seda on pagana ilus vaadata.
Kusagilt ei hakka silma ärategemise mentaliteeti ega uhkeldamise maaniat, mida paraku Eestis nii sageli kohata võib. Sallivust, sõbralikkust, lahkust on siin tunduvalt rohkem.

Kujuteldamatult hea on kaasa minna mõtteviisiga: ole see, kes oled – ära karga üle oma varju ega püüa sellest lühem olla. Kohalikud inimesed arvavad, et tänasega ei saabu veel maailma lõpp - ehk jõuab ka homme midagi korda saata. Ja küllap on neil õigus. Siiani vähemalt on olnud.

Meie siiakolimine on tõmmanud meie vanemad vuhinal digiajastusse ning enam ei ole neile võõrad iganädalased videokonverentsid või messengeris chattides emotikonide kasutamine. Seni nii suurena tundunud maailm kahaneb meie jaoks kohutava kiirusega ning seda eeskätt tänu meediakasutuse laienemisele ning elule riigis, mis on Eestist 45 korda suurem.

Vahemere kokakunst on vallutanud meie potid ja pannid. Särava päikese käes valminud mahlastest viljadest on võimalik mixida suurepäraselt hõrke soolaseid ja magusaid maitseelamusi. Meelise kreatiivsus ja kirg on löönud sellel alal tõeliselt leegitsema. Nende koosmõjul on meist saanud tervisliku, maitsva ja pilkupüüdva toitumise fännid.

Ly Lennutab

Mured

Nendest polegi siiani veel juttu olnud. No ei saanud me pakkuda teile seda rõõmu, et meie kohapealsetest muredest suisa kirjatüki teeks. Aga ega ilma nendeta pole me ka päriselt läbi saanud.
Meie mõlema suurimaks mureks on erialane seisak – võib isegi öelda, et taandareng. Kui inimene teatud oskusi ei kasuta, siis ajapikku need llihtsalt hääbuvad. Meelise loodetud trump tööturul – kobedad kogemused ja teadmised digitaalturundusest, osutus kasutuks kosmoseteaduseks, kuna saarel valitseb digitaalne düsgraafia ning Mallorca kiviaajast tänapäeva jõudmine näikse võtvat aega rohkem kui liivast köie keerutamine. Ly kohkumuseks selgus esimese kuu jooksul, et tema erialane valdkond on veelgi hullemas seisus - selles pole isegi Suurt Pauku veel toimunud. Ma kujutan ette mida Ly, kes oli Eestis õppejõud ja meediakontserni HRM (inimressursi juht) tundis kui selgus, et Mallorcal puudub personalijuhtimine kui äri- ning tegevusvaldkond praktiliselt üleüldse. Nats nukraks teeb. Tööalaselt on segavaks asjaoluks ka siinse tööturu hooajalisus. Tööd on siis, kui on turiste. Aga me oleme oma koha otsingul selles vallas edusamme tegemas ning üht-teist juba servast natuke paistab. Kui on õige aeg, siis räägime (kirjutame) J

Olime salamahti lootnud, et meie rikkaliku keelevalikuga saame kohapeal ladusalt hakkama. Noh valdavalt saimegi, AGA ...... Asjaajamine kohalike võimude ning tervishoiusüsteemiga käib heal juhul Hispaania keeles, halvemal juhul Mallorca keeles. Ja nuta-naera või viska tiritamme, kohalik ei räägi muud kui kohalikku keelt. Põhimõtte pärast. Aga eks on ka igati normaalne, et kui elad mujal riigis, siis oskad rääkida ka selle riigi keelt.

Üsna palju on peavalu valmistanud mitmesugustest kehtivatest õigusaktidest aru saamine. Õnneks ei ole me oma teadmatusest eksimusi korda saatnud, oleme ikka suutnud ennetada tekkida võivaid probleeme. Selle valdkonna tõsiseimad pähklid on kohalik tööõigus ning maksupoliitika. Viimased on aetud nii keeruliseks, et hispaanlased ise ka ei saa kohati aru, mis on õige ja mis mitte. Isegi kui meil on tugev õigusalane eelteadmine Eestist olemas.

Esialgu tundus vägagi kohutav, et meie olemasolev raha sulas nii kiiresti kui jää põrgus.
Nüüdseks oleme ekvivalendiga harjunud ning EEK-ides ei mõtle me juba ammu.
Üsna murettekitav oli saada Eestist sõnumeid hinnaralli kohta. Kuid hiljem selgus, et asjata – siinnne stabiilne majandus ei tunne suuri kõikumisi ja tänaseks on selgemast-selgem, et siin on elukorraldus oskusliku majandamise puhul isegi odavam kui Eestis.

Raha sulamine peatus ühel maagilisel hetkel ja on tänaseks muutunud rahuloleva keskklassi (et mitte öelda lumpeni) mõõdukaks kasvuks.

Leitud

Suurim ja parim leid on kahtlemata hispaania keel. Augustiks olime jõudnud arusaamisele, et ilma kohaliku keeleta meil siin pikka pidu ei ole. Nii alustaski Ly intensiivõpinguid ja tänaseks on tema sõnavaras rääkimiseks vajalikud ca 1000 sõna. Ja mis veel toredam – ta oskab neid õigetes vormides teineteisele järjestada nii, et temast saadakse aru. Meelise keeleõpingud katkesid jaanuari keskel, kui kuri viirus muutis kuuks ajaks nuusutamise-kuulmise-neelamise organid peaaegu kasutuks. Aga nüüd on haigus murtud ja pusime rõõmsalt edasi.

Muusikalembid nagu me oleme, ajendas see meid kõrvad-silmad lahti ringi käima ning huvitavaid artiste otsima. Tänaseks on meie uued lemmikud igapäevase muusikavaliku osa ning sõnadki kipuvad juba pähe jääma.
Meie tervis pole varem nii pikka aega nii laitmatult käitunud – muutunud toidulaud, uued kokandusteadmised ning huvi Hiina toitumisfilosoofia vastu on ilmselt selle peamised põhjused.

Kuna meil ei ole vaja ennast ühiskonna silmis hingetuks tõestada, siis jääb enneolematult palju aega teineteise jaoks. Mis on lihtsalt suurepärane – soovitan seda kõikidele homo-, bi- ja heteropaaridele. Võtke aega iseendale, hoolitsege oma suhte ja teineteise eest – ja uskuge meid – kõik sujub nagu nõiaväel. Seesugune naeratav eluviis on lisanud meisse tublisti vitaalsust ja meelerahu.

Meie uued tuttavad (kes, muideks, on väga erinevate rahvuste ja kontinentide esindajad) peavad meid vist veits kummakateks, kuid sellest olenemata naudivad meie seltskonda. Ja eks meiegi naudime nende seltskonda – sajaga kohe. Oleme paljude jaoks mingi eksootilise, pimeda ja külma maa kodanikud (Eestist pole reeglina keegi midagi kuulnud) ning neis tekitab segadust meie maalähedane ning maagilis-rituaalne eluviis, mis ei sobi kuidagi kokku meie elu akadeemilise ja kõrgtehnoloogilise osaga. Aga noh – nagu eelnevalt öeldud, on tolerants siinmail suurepärane üldkehtiv isikuomadus.

Meelis Manab

Kaotatud

Ilmajäämine raskemeelsest ja sotsiaalpornost kubisevast Eesti ühiskonnast on siiani suurim kaotus, mida oleme pidanud taluma. Sellega koos on meie rõõmuks kuhugi tuhandete kilomeetrite taha jäänud ka pikk talv. Tulevik ei tundu üleüldsegi tume olevat, sest näoga päikese poole seistes jäävad varjud ju seljataha.

Kaduma kipuvad ka mõned suhted seni olulisteena tundunud isikutega. Kuid omavaheliste suhete kadumine või säilimine näitabki nende tugevust – järelikult ei olnud tugevad ja olulised suhted, mis nüüd oma hääbumises vaid mälestusena eksisteerivad.

Peaaegu aastaks kadusid meie elust nii meeldivad ja vajalikud iganädalased saunaskäigud koos oma puhastusrituaalidega. Kuid tänaseks on see viga ka parandatud ning üleliigsetest jääkidest vabanemine toimub jälle tavapärase regulaarsusega.

Mõned lemmikud on meie külmkapist kaotsi läinud, kuid ka sellest kaotuseleinast olme me pea-peaaegu üle saanud. Nii et tervitused kõigile eestimaistele kefiiridele, kohukestele, kohupiimadele, mustadele leibadele, maasiketele-mustikatele, kaljale ja Saku Heledale.

Lisaks sellele kaotasime eelmisel aastal kaks paari jalanõusid. Meelise pältu nilpsas snorgeldamise ajal endale kaljudevahelt ülestrüginud meri ning Ly suvestilettod sõitsid meie rendiautoga teadmata suunas. Aga pole ullu – need olidki juba vanad :)

Mallorca saar on meid lahkelt vastu võtnud ning ikka meie poolt olnud. Ette on tulnud nii majanduslikke, emotsionaalseid kui intellektuaalseid tupikseisulähedasi olukordi, kuid alati on hetk enne kaose tekkimist saabunud meie ärklisse päikesekiir. Sealt, kust ei osanud otsidagi ning meid jälle edasi aidanud. Kui ise oled entusiastlik ja respektiga, siis kohtleb Maailm sind reeglina samamoodi vastu.
Meie ebaõnnestumise tõenäosus elu korraldamisel Mallorcal on otseses korelatsioonis meie siinviibitud aja pikkusega. Mida aeg edasi, seda paremaks meie arvates läheb. Esimese aasta kriimustused hakkavad paranema ja ilmselt ei jää nendest isegi armi järele – ei meie kehadel ega ka hingel. Mingisuguseid olulisi plaane ei ole me teinud, suuri eesmärke ei ole püstitanud. Ja mis on imelikust imelikum – niimoodi elades tunneme ennast vabamalt ja kergemalt kui kunagi varem. Tundub, et taoistlik filosoofia: ”Toimi toimimata ja pole midagi, mis jääks tegemata” toimib tõepoolest ka praktikas.

Mida siis soovida meile alanud uueks aastaks?

Eks ikka seda:

Saludos y Sol,

LyMM

Canta, baila i guitara*

2008-02-21T11:41:00.007+01:00

*Laul, tants ja kitarr

Ainuüksi mõte Hispaaniast, päikesest, maitsvast veinist ja kuumadest tantsudest paneb iga muidu tuima Eestlase ilmselt veidikenegi värisema.

Kõik justkui teavad Hispaaniat, kuid uurima hakates ei osata öelda, kuidas see ikka täpselt välja näeb ja mida ta endast kujutab.

Homme, 22 veebruaril saab täpselt aasta sellest, kui meie jalad Eesti pinnalt õhku tõusid ning ega me ei ole tänaseks veel pärist täpselt aru saanud, mis või kes see Hispaania on.

Möödunud laupäeval otustsasime peale kuu aega kimbutanud kuid taanduma hakanud kohalikku viirushaigust ennast veidi liigutada. Seadsime sammud oma kodulinna seni avastamata kõrgendike poole ning teel avastasime rannaäärsest pargist rahvatantsijad. Ansambliga ja puha. Vaatepilt oli lausa suurepärane ning meie fotokaamerasse salvestatud video ei suuda edasi anda tegelikku emotsiooni. Kuid veidi piiluda saab ikka .

See, mis meie kaamera ette jäi on Jota (hóta) -
Aragonis ja Valencias levinud paaris hüppetants.
Iseloomulikud on terav rütmika, kitarri/mandoliini
või kastanjettide saade.

Selles videos saab väikese tükikese ka ringtantsust
Sardana ( viimase nimes pole küll kindel
kuid kirjelduste järgi on väga sarnane küll)

Ma ei ole sugugi ükskõikne tantsu ja muusika suhtes – on ju olnud nii mõnedki kokkupuuted – kas siis ise ansamblis akustilist kitarri mängides või võistlus-ja rahvatantsu lavadel keerutades. Minu senised kogemused Hispaania muusika ja tantsuga on kalduvad pigem muusika valdkonda ning need vähesed korrad, kus mul on õnnestunud näha hispaanlasi tantsimas, on ikka jätnud mulle arusaamatud tunded – no ei saa aru, kuidas nad oma tantsu muusikasse suruvad. See pani mind pisut uurimistööd tegema ja selle tulemusl on pilt vähe selgemaks saanud.

Tuleb välja, et sarnaselt meie ”Hispaania keelt pole olemas” müüdi purutsamisele ei ole olemas ka hispaania rahvatantsu vaid selle rikka maa tantsutraditsioonid põhinevad sarnaselt keeltele erinevate piirkondade tantsudel. Kuid selguse huvides nimetagem seda ikkagi Hispaania rahvtantsuks, mis põimib kirglikuks tegevuseks nii laulu, kitarrimängu kui tantsu. See muudab tantsija iseteadlikult temperamentseks ja süstib elujõudu.

Selgub, et Hispaanias ei ole tantsija vanus, välimus ja kaal olulised - peaasi, et esineja oleks kunstnik, kel on oma tantsuga teistele midagi öelda. Hinnatakse isikupärast stiili, sõnumit, emotsioonide edasiandmist.

Pole kahtlustki, et hispaanlased on laulurahvas ja väga kergejalgsed tantsijad. Neil on laulud igaks elujuhtumiks. Nn. igavene laul-hispaanlased laulavad kõikjal. Zamalzain (kunagine paganlik viljakuse tants, millega tähistati kevade saabumist) - on vanim hispaanlaste tants, kus sümboolselt hea võitleb kurja ja ilu inetuse vastu, inimese igavene püüdlus üle olla ümbritsevatest oludest. Headust sümboliseerivad uhketes kostüümides tantsijad ning kurjust sümboliseerivad kaltsudes ja hirmuäratavates maskides tantsijad. Kordamööda tantsitakse ümber veiniklaasi. Kui kurjust sümboliseerivate tantsijate juht ajab veini maha, valitseb headus terve järgneva aasta. Tantsu ajal mängitakse tchirulad-flööti, mida sõrmitsetakse ühe käega, samal ajal kui teine käsi taob atabalil (trummil) südamelöögi rütmi.

Hispaanias esineb ligi 1000 erinevat rahvatantsu ja laulu nimetust ning tänapäeval levinud klassikalised tantsud said oma kujule ca 18 saj.lõpus. Nendest tuntumad on Bolero, Sequidilla La Manchia , Malaqueña, Jota Valencia, Andalusia penteneras, Ole jaPanaderos.

Tihti arvatakse, et flamenco on hispaania rahvatants. Ei -flamenco on Andaluusia mustlaste loodud julge eneseväljendus. Rahvatantsuks on ta liiga keeruline - meie kaerajaani võib igaühele kaheksa minutiga selgeks õpetada, ilus flamenco aga nõuab aastaid pühendumist, õppimist ja harjutamist.
See emotsionaalne, pea-püsti-hoiakuga julge eneseväljendusviis annab tantsijale juurde enesekindlust ja väljendusjulgust. Julgete jalalöökide ja enesekindla iseloomu tõttu annab flamenco võimaluse end välja elada ka introvertidele, kes seda muidu häbenevad teha. Seetõttu on see tants ka hea psühholoog, mitte pelgalt mustlaslik liikumine.

Automaatseid liigutusi ja masinlikkust flamencos ei ole.

Eesti rahvatantsu eest on Hispaania rahvatantsul üks väike eelis: siin on tähtis roll kätel, mis aitavad välja tuua tantsu emotsionaalset külge nii, et vaatajagi tunneb end vabana, julgena, kõikvõimsa ja kuumana. Tahtmatult tuleb naeratus suule ning kui hispaanlannad naeratavad, siis on nad võluvad. Nagu ka viis, kuidas nad kõneldes zhestikuleerivad.

Eestis pole töö ja lõbu piisavalt tasakaalus. Hispaanias kohtutakse pea igal õhtul sõpradega baaris, lõunat süüakse pidulikult vähemalt poolteist tundi, seltskonnaga ja restoranis. Hamburger arvuti kõrval on meil harv nähtus. Elu peab ju ometigi mõnus olema. Mulle meeldib, kuidas lõunamaalased lobisevad, kohe tekib selline ping-pongilaadne vestlus. Hispaanlased on enamasti väga vaimukad ja komplimendid vestluse loomulik osa.

Eestlased peaksid "Don Quijotest" õppima, et elamiseks on vaja lisaks materiaalsetele väärtustele ka illusioone ja veidi hullust.

Kuna meiegi asume Hispaanias, kus inimeste elus on loendamatu hulk palju olulisemaid asju kui töötamine, siis on hakanud vaikselt tekkima Lootus, et ehk saavad meist ka lõpuks hispaanlased J

Muideks – kes tahab sellega ise algust teha, siis saab alustada Tallinas asuvast Hispanistikakeskusest Picasso. Kodulehele saab siit.

Päikest, ikka päikest
Meelis

Sõprusseadus

2008-02-14T09:31:00.004+01:00

Täna on jälle üks tore päev ennast arenenuks pidavate ühiskondade tarkadeks pidavate kodanike rahanatukese ümbersuunamiseks kaubandusettevõtete omanike taskutesse ja libasõpruse ülesnäitamiseks.

Netis levivad õigematest õigemad soovitused raha ära-andmise täpsete juhistega ühiskonna peavoolule ning kinnitused sõbratunnete seostest kommertsiga.

Ohtralt on välja pandud südametega kaunistatud roosasid lehekülgi, mis annavad näpunäiteid, mida oma väljavalitule osta ja kinkida.

Müügile on ilmunud konkreetselt selleks päevaks orienteeritud kaubaartiklid, nagu maiustused ja õhupallid kirjaga “minu Valentinile” või näiteks kondoomid spetsiaalselt valentinipäevaks. Sic!

Samal ajal on valentinipäeva laiemalt tutvustavate kirjutiste arv minimaalne. Eeldatakse, et valentinipäeva traditsioon on kõigile teada, ning paremal juhul piirdutakse Püha Valentini mainimisega, kelleni tähtpäeva juured ulatuvat.

Lisaks ettekirjutustele, millistesse poodidesse oma raha jätta, leiab mitmeid soovitusi valentinipäeva sidumiseks kõikvõimaliku päevakohase tegevusega, näiteks soovitatakse külastada restorane ja juua veini, “et korraldada endale romantiline õhtu valentinipäevaks”, või tellida juuksurilt spetsiaalne valentinipäeva soeng. Seejuures pole unustatud lisada, et tegemist on erilise armastusepäevaga, see otsekui kohustaks oma väljavalitu(te)le kingitusi tegema.

Ka kõige madalama IQ kandjale on selgemast-selgem, et valentinipäeva tähistamine avaldub eelkõige seotuses kaubandusega. Päeva tundeline pool on tagaplaanile tõrjutud.

Veidi rullimist netis tõi minu kuvarile mitmeid huvitavaid fakte valentinipäevast. Toon ära osa nendest, et rikastada teie teadmisi.

Väidetavalt tuleneb valentinipäev paganlikust viljakuspühast, mida peeti abielu ja naiste jumalanna Juno auks 14. veebruaril. Festivali ajal oli naistel tavaks kirjutada armastuskirju ja visata neid urni. Sealt tõmbasid neid loosina välja mehed ja asusid kirjutajat jälitama. Selline loosiga valentinide valimine kestis 18. sajandini. Ka on päeva algupära seostatud lindude ja mesilaste paaritumisaja algusega, mis keskaegse arusaama kohaselt juhtus 14. veebruaril.

Eestis on valentinipäev tuntud enam sõbrapäevana, kuid enamikus riikides tähistatakse seda siiski armunute pühana.

Armunuid ülistava valentinipäeva roosamannalikest pidustustest ja igal poeaknal ilutsevatest pitsilistest punastest sametsüdametest tüdinenud kaasata itaallased on otsustanud ka endale oma kaitsepühaku valida ning valentinipäevale järgnevat päeva, 15. veebruari, "üksikute pühana" tähistada. Itaalias nimelt, on valentinipäeval ennast tõrjutuna tundvad üksikud koondunud üksikute ühingusse ning otsustanud üksikute püha tähistada vastukaaluks armunute päevale.

Päeva pühitsemisel pole erilist seost ajaloolise isiku või isikutega, samuti on 14. veebruar varem tähendanud hoopis ebaõnne päeva, kuna sel päeval olevat Juudas Iskariot sündinud. “Kõik, mis sel päeval tehakse, olevat määratud hävima. On arvatud, et kui sellel päeval müristab, siis sureb palju inimesi, eriti rikkaid. Samuti tähendavat see päev ebaõnne karjale, siis sündinud vasikad ei väärivat üldse kasvatamist ning sel päeval hauduma pandud kana all lähevad munad mädaks, või kui tibud ka kooruvad, jäävad nad pimedateks või vigasteks.” (HDA VIII, 1502).

Lisaks nendele huvitavatele faktidele jäi täna silma EPL On-Lines refereeritud Helsinkin Sanomates (HS) ilmunud artikkel Sõprusseadusest.

Nimelt on Soome juuratudengid välja töötanud HS palvel Sõprusseaduse, mis jõustub täna. Kiidan neid selle eest.

Seaduse autorid on seisukohal, et sõprus peaks olema usaldav, aga ikkagi tekitab liigne suhtlemine sõbra partneriga tunde, et mingit kokkulepet on rikutud. Seega võiks sõprade õigused ja kohustused olla kindlaks määratud kuidagi täpsemalt.

“Selles seaduses peetakse sõprussuhte all silmas osapoolte vastastikusel usaldusel ning meeldivusel põhinevat suhet, mis ei sisalda seksuaalset läbikäimist,” öeldakse värske sõprusseaduse kolmandas paragrahvis.

Muu hulgas on fikseeritud sõprussuhte tekkimine (ei eelda otsest lepingut), üldised alused (osapooltel on õigus säilitada oma isiksus, väärtushinnangud ja arvamused) ning sõpradevahelised õigused ja kohustused.

Sõprusseadust läbivad teemad on ausus, vastastikune austamine ning teineteisele toeks olemine. Kuigi sõprus ei saa olla ühepoolne, on teada suhteid, mis pole alati tasakaalus. Näiteks siis, kui üks pool vajab enam toetust.

Seaduse koostajad arvestasid ka erandlike olukordadega:

“Sõprussuhte osapoolte kaitset silmas pidades ei ole ühel osapoolel kohustust avaldada teise osapoole elule otsest või kaudset mõju avaldavat informatsiooni täies ulatuses,” ütleb seadus.

Seadus poleks seadus, kui selle rikkumise eest ei oleks ette nähtud sanktsioone. Kõige kergemad karistused on ette nähtud ebaaususe ning sõprussuhte kuritarvitamise eest, kõige rängemad aga usalduse jõhkra kuritarvitamise eest: kuni aasta vanglakaristust.

Siinkohal ka mõned väljavõtted:

•• Suhte kehtetuks muutumine
Sõprussuhe on muutunud kehtetuks, kui osapoolte vahel ei olnud mingit usalduslikku
läbikäimist 15 kuu jooksul või kui sõber ei ole vastanud püüdlustele kontakteeruda mõistliku aja jooksul.

•• Majutuse saamise õigus
Sõbral on õigus minna teise osapoole juurde elama kaheks argipäevaks või kuni järgmise argipäevani paarisuhte lõppemise tõttu või teistel eriti kaalukatel põhjustel.

•• Kättesaadavus
Sõbral ei ole kohustust olla kättesaadav ööpäev läbi. Sõbral on õigus puhata igal ööpäeval ajavahemikus kella 00.00–06.00.

•• Sõprus ning paarisuhe
Uuest paarisuhtest ja paarisuhtes toimuvatest muudatustest peab sõpra võimalikult peatselt informeerima.
Flirt ning muu seksuaalse iseloomuga läbikäimine sõprussuhte teise osapoole endise või nüüdse paarisuhtepartneriga ei ole selle seaduse kohaselt lubatud ilma sõprussuhte teise osapoole spetsiaalse nõusolekuta.

Eks see ole igaühe oma valida, kuidas ja kellele oma sõprust üles näidata. Kingituste kaudu oma pühendumuse kinnitamine polegi ise-enesest nii paha mõte – ikka on ju kingituse üle hea meel. Eriti, kui see tuleb südamest ja pole iga-hinna-eest üle varju hüppamine. Arvan siiski, et tõeline kingitus on vaikimisi teadmine, et sul on olemas Sõber, kes hoolib sinust – vahet pole, kas sul siis parasjagu läheb hästi või halvasti. Sõber, kes ei esita liigseid küsimusi, ei mõista sind hukka, aitab ja võtab ise vastu abi. Kui järele mõelda, siis selliste inimeste nimistu vähemalt minu puhul mahub ühe käe sõrmedele.

Ai laav ju ool mai frends,
Meelis

Dia de la marmelada

2008-02-10T10:11:00.000+01:00

Buenas Pühapäevahommikut, amigos !

Kevad on meil kenasti väes ning talve läbi kasvanud apelsinipuud kannavad oma magusaid vilju.

Eelmisel aastal avastasime enda jaoks ühe huvitava kultuurikeskuse (kui seda nii saab üleüldse nimetada). Mallorca edalaosas asub igivana linnake nimega Andratx, mille piirile on ära mahtunud kultuurikeskus Sa Taronja (tõlkes apelsin, mallorquinis). Veebilingid siin ja siin.

Selle tarbeks on kohandatud vanad kanala ruumid. Tõsiselt rustikaalne koht – päevavalguses suht hirmuäratav, kuid pimeduses ja tuledesäras vägagi romantiline. Meie esimene kokkupuude selle huvitava kohaga toimus eelmise aasta oktoobris, kui Sa Taronjas korraldati Kuuba õhtu – Cuban Night.

Kuum ja sume Mallorca oktoobrialguse öö sobis suurepäraselt mojitode ja kuuba sigarite nautimiseks. Buena Vista Social Club-i muuska järgi sambatasime ja rumbatasime ennast täiesti hingetuks (kahjuks oli tegemist tribute-bändiga, kuid sellegipoolest oli see suurpärane muusika).

Igatahes jäi üritusest väga meeldiv mälestus ja kohaga seotud emotsioonid on siiani väga positiivsed.

Mõned nädalad tagasi, kui käisime kevadiste mandliõite fotojahil, viis tee meid Sa Taronja lähedalt mööda ning otsustasime sisse astuda uurimaks, milliseid üritusi lähiajal on plaanis korraldada.

Kohtasime seal kahte toredat isiksust – koha omanikku Tinat ja kassipoeg Bananat. Viimane vajas päästmist, sest seoses oma vanusega oli ta juba ära õppinud igale poole ronimise, kuid allasaamisekunsti ta ei vallanud.

Sellised siis on Sa Taronja apelsinipuud. Nii magusaid ja
mahlaseid apelsine pole ma elus söönud,
kui on seda äsjavalminult puu otsast nopitud kohalikud viljad.
Seoses apelsinide ületootmisega Mallorcal oli eelmisel
aastal apelsini kilo turul ca 0,40 euri.

Jutuajamisest koha omaniku ja kultuurikeskuse juhataja Tinaga selgus, et üsna pea on tulemas Marmelaadi Päev – see on kätte jõudnud täna.

Kuna keskuse territooriumil kasvab hulk apelsini- ja sidrunipuid, siis on patt valminud viljadel raisku lasta minna. Sestap korraldatakse suured talgud ja nende käigus korjatud apelsinid keeratakse ühiselt moosiks. Vau – minu lemmikmoosiks.

Dia de la marmelada toimub jube viiendat aastat.
Siin pilt eelmise aasta üritusest.

Igatahes olen juba kolm nädalat purke korjanud ning umbes poole tunni pärast asutamegi ennast minekule. Igaks juhuks võtan suure plastmassist kaanega kausi ka kaasa – äkki purkidest ei piisa :)

Kuidas meie päev möödus, sellest saab lugeda õhtul, kui oleme tagasi ja ma üksikasjalikult üritan oma emotsioonid ja kogetu üles laadida.

Howdi,

Meelis

P.s. – ilm tõotab täna tulla lausa suurepärane – päike on viimase nädala jooksul teinud täpselt seda, mida talt oodatakse – paistab ja soojendab. Eile oli vist ligi 20 C varjus.

Olemegi tagasi.

Kell saab kohe kuus ja päev moosikarja läinud nigu niuhti. Ei erinenud see millegipoolest tavapärasest moositegemisest. Keegi hea inimene oli meie kohalejõudmise ajaks apeslinid juba ära korjanud - nii jäi meile korjamiselusti asemel keetmise vaev.

Nii nagu ikka, algas suur moosikeetmine purkide ettevalmistamisest. Päikese käes polnud väga vigagi seda nokkimise tööd teha. Kuigi mulle nokkimine eriti ei meeldi. Kui olime purgid ette valmistanud, siis panime apelsinid keema. Peale 20 min. kupatamist olid nad piisavalt pehmed, et oleks hea lihtne lõigata - kõigepealt pooleks ja siis niiiiiiniii peenikesteks viiludeks, kui vähegi võimalik. Ma kohe aimasin, et me peame neid lõikama ja sestap olin harrastuskokale kohaselt oma noa kodunt kaasa krabanud. Terava ja käepärase.

Töö läks nagu ludinal -
seltskond oli ka omapäraselt segane -
mallorquine, sakslasi, inglasi, hispaanlasi
ja sekka kaks eeslast ka.

Kui hakkimisega ühelpool, siis vudisin kööki siirupit keetma elik suhkrut sulatama. Moos peab ju ikka magus saama!

Lahe suur köök oli. Ja potid olid ka suured. Tulemust jagus kõigile.

Kui siirupi valmis sain, siis muudkui apelsinid ühtekokku ja keetma. Keetmine, kusjuures, võttis kenakesti aega. Me valmistasime moosi kahest erinevast sordist (mõrudad ja magusad). Millegipärast sai mõru moos enne valmis (keetmise aeg ca. 1.5h) ning magusate apelsinide keetmine nendest moosi saatmiseks võttis aega ligi 2,5h.

Viljad potti, kuhu siis veel ?
Mul oli abiks üks inglane, kes elab saare lähedal ankrus
olevas laevas. Koos oma Taiwanist pärit elukaaslasega.

Potti läksid veel eraldi mingisse marli-taolisse
riidesse mässitud seemned, mida olime puhastamise
käigus eraldanud apelsinidest koos mõne sidruniga
(pidi parem maitse tulema). Keetmise ajal tuli seemnekotikesi
aeg-ajalt pigistada, et paremini kätte saada aine,
mis moosi hiljem tarretiselaadseks muudaks.
100 % naturaalne asi ikka - ei mingit tärklist vms. sodi.

Sellal, kui mina moosiga mässasin, tegeles Ly mahlavalmistamisega (värsketest apelsinidest, muidugi) ning päeva peakangelase, kassipoja nimega Banaan, tegevuste jäägvustamisega.

Väga mahlased apelsinid olid -
kahest apelsinist sai kruusitäie kätte.
Mmmmnämm.

Malbe väike kassipoeg Banaan. Märkasin, et hoolimata erinevast rahvusest
on inimestel armastus väikeste kasside järele
kõikjal maailmanurgas sarnane -
väiksed kassipojad kohe meeldivad kõigile.

Banaan rassis meiega päeva läbi moosi keeta
ja tegi kõrvale igatsugu hulla kassipojatrikka.
Ühel hetkel ta siiski väsis ja jäi lihtsalt esimesse
ettejuhtuvasse sülle magama.

Keetmised said keedetud ja ootamised said oodatud. Kõigil osalistel oli palutud purke kaasa tuua ja nii seisidki meie purgid koos teistega oodates oma väärikat sisu.
Kui moosikeetmine oli peamiselt kohaletulnud meespere õlul, siis naised said peale moosi purkiajamist peenemat näputööd teha.

Jeahh - purgid olid kuumad ja tõstmiseks
polnud midagi. Sai siis oma väikeste valgete
sepakäekestega tõstetud.

Igale purgile ikka silt ka peale,
et midavärki moosi seest leida võib.

Vot selline uhke moos sai.

Mmmmm. Head isu !

No nüüd võime suvele julgelt vastu minna - kapid moosi täis ja puha. Märtsis toimub samast sarjast järgmine üritus, milles kavatseme kindlasti osa võtta. Sedapuhku on objektiks apelsinide asemel sidrunid (mida siin külluses kasvab). Sidrunimoosi ilmselt ei tehta, kuid lubati limonaadi ja sidruninapsu õpetused kätte jagada.

Ega see apelsinimoosi tegemine niiväga keeruline ei olegi. Siinkohal lühike õpetus:

Vaja läheb:

Seemnetega apelsine (näiteks 6 kilo)
Suhkur (8 kilo) kui apelsinid on hapud, 1:1 kui apelsinid magusamad)
Sidrunid (1 sidrun 20-ne apelsini kohta)
Vett keetmiseks
Kannatust (u. 4 tundi algusest kuni moosi jahtumiseni)

Toimi nii:

Pane pestud apelsinid ja sidrunid külma vette (vett nii palju, et kõik oleks kaetud ehk u. kahe sõrme jämeduselt) ning keeda ca 15-20 min.

Lase veidi jahtuda ning tükelda apelsinid ja sidrunid (esmalt pooleks, siis võimalikult peenikesed ribad). Tükeldamise ajal korja välja seemned sidrunitest ja apelsinidest ning aseta marlivõrku.
Tükeldatud apelsinid ja sidrunud kalla tagasi potti, milles on nende keeduvesi. Sinna lisa ka kogu eelnevalt sulatatud suhkur (suhkur peaks olema nagu siirup). Samuti lisa potti marlivõrgus seemned, sega läbi ja pane tulele. Keeda maksimumvõimsusel 1,5-2 tundi aeg-ajalt segades ja marlis olevaid seemneid vastu poti seina litsudes (et tarretamist soodustavad ained välja tuleksid). Moos on valmis kaanetamiseks siis, kui potist võetud vedelik jahutades muutub viskoossuselt sarnaseks värske meega. Noh- ja siis polegi muud, kui purki ja kaaned-sildid peale.

Kes tahab, võib lisada ingverit moosi keetmise ajal - annab väääga hea finessi maitsele ja aitab erinevate ih(l)uhädade puhul.

Maitsvat katsetamist ja päikest,
LyMM

Hispaania keelt ei ole olemas

2008-02-06T12:14:00.000+01:00

N.n. hispaania keel on erinev kõigist meile senikasutada olnud keeltest ( eesti, soome, vene, inglise, saksa ja rootsi keeled), eriti oma ülesehituse poolest - see keel on hästi pehmelt hääldatav ja oluliselt kõlavam, kui meie emakeel.

Hiljuti selgus meile, et hispaania keelt ei ole keelena olemas. Nimetust ”hispaania keel” võiks kasutada vaid üldistusena kõigi nende keelte ja murrakute kohta, mida räägitakse Hispaanias, Portugalis, Ladina-Ameerikas jm. Hispaanias ei ütle mitte keegi, et ta räägib hispaania keelt (ainult välismaalased).Ikka öeldakse, et räägin castellanot (Hispaania kirjakeel), catalani, mallorquini, valencianot vmt.

Aga noh, kuna inimesed mõistavad paremini, kui nimetame seda keelt hispaania keeleks, siis kasutame ka edaspidi arusaamise selguse huvides seda väljendit (kuigi korrektne oleks kasutada meie puhul nimetust: kastiilia ehk castellano).

Hispaania keel on indoeuroopa keelkonna romaani rühma keel ja pärineb Pürenee poolsaare ladina keelest, milles on ka ibeeri ja keldi keelte sugemeid. Sõnavaras leidub palju araabiast pärit laene. See on ametlikuks keeleks kõikjal Hispaanias, suuremas osas Ladina-Ameerikas ja üks ametlikest riigikeeltest Ekvatoriaalses Guinea's. 25 erirahvust ja -rajooni kasutavad hispaania keelt oma emakeelena, samas kui umbes 20 muus riigis on see romaani keel samuti väga olulisel keelelisel kohal. Seda keelt kõneleb kokku umbes 400 miljonit inimest, mis muudab hispaania keele üheks populaarsemaiks keeleks kogu maailmas.

Hispaania keele hääldus on eestlasele lihtne ( kui veidi vaeva näha ) kuid inglasele, sakslasele või prantslasele üks paras rist kaelas. Vahest ei suuda me naeru pidada, kui kuuleme mõnd sakslast peale 10-ne aastast Mallorcal viibimist kangelt hispaania keelt purssimas – see on üsna naljakas ja reeglina robustne. Õnneks on kohalikud avatud meelega inimesed ja muutuvad otsekui nõiaväel abivalmiks, kui europiidse või skandinaavlase välimusega inimene pöördub nende poole nende emakeeles (või vähemalt üritab seda teha, muig).

Hispaanias endas on kokku 50 provintsi, mis jaotuvad 17 omavalitsusega piirkonnaks, millel on oma valitsus ja parlament; need on Kataloonia, Baskimaa, Galicia, Andaluusia, Valencia, Estremadura, Kanaari saared, Baleaari saared, Kastiilia, Leon, Kastiilia-La Mancha, Astuuria, Navarra, Murcia, Rioja, Aragon (Aragoonia), Kantaabria ja Madrid. Hispaania haldusjuhtimise all on ka Vahemere rannikul asuvad linnad Ceuta ja Melilla ning nende juurde kuuluvad Velez de la Gomera, Alhucemase ja Chafarinase saared.

Kogu riiki ilmestab nii territoriaalne kui ka keeleline killustatus, mis on ajaloos põhjustanud palju siseriiklikke sõdu ( või siis on sõjad põhjustanud killustatuse, kes seda teab). Sellest hoolimata on hispaanlaste uhkus ja isepäisus seniajani säilinud.

Hispaania riigikeeleks on ametlikult hispaania keel e. kastiilia keel (castellano)

Mitmetes piirkondades on kehtestatud ka teine riigikeel, mis toetab kohalikke dialekte.

Reeglina suheldakse omavalitsustes just nimelt selle maakonna dialektis ning oma ülbuses ei pruugi riigi-või kohaliku omavalitsuse ametnikud sinuga riigikeeles suhelda – taovad kangekaelselt oma murrakut, millest sa mõhkugi aru ei saa. See teeb asjaajamise keerukaks ning kohati tundub, et hispaanlaste ellusuhtumine lausa toetab situatsiooni, kus kõikvõimalikud asjaajamised on muudetud nii keerukaks ja mõttetuks, et nad isegi ei saa õieti aru, kuidas mingites situatsioonides käituma peab. Ilmekas näide selle kohta on meie residendistaatuse jaoks vajaläinud sissekirjutuse taotlemine, kus Ly pidi meie maakonnavalitsuses käima tervelt kaheksa korda enne kui vajaliku paberi kätte saime. Iga kord leiti mõni naeruväärne põhjendus, miks sissekirjutuse saamine pole võimalik (puudu oli mõni paber, asja-ajamise kord on muutunud, algas lõuna, arvuti ei tööta jms.)

Meil on siin teiseks kehtivaks riigikeeleks mallorca murre e. mallorquin, millel on meie arvates rohkem kohutavaid kõlalisi kokkulangevusi Läti kui Hispaania keelega.

Kataloonia piirkonnas on teiseks ametlikuks riigikeeleks kohalik dialekt- kataloonia keel e. catalán. Baskimaal on teiseks ametlikuks keeleks baski keel, vascuence/ euskera ja Valencia autonoomses piirkonnas räägitakse valencia dialekti, valencianot. Nimekirja võiks jätkata kõikide autonoomsete piirkondade üleslugemisega.

Kui näiteks baskide puhul pole kahtlust, et tegemist on unikaalse keelega (teadaolevaid keelesugulasi lihtsalt pole), siis riigikeelega suguluses olevaid keeli on läbi aegade püütud käsitleda valitseva keele murretena. Siia rühma kuuluvad näiteks Hispaanias kõik vähemuskeeled peale baski keele (nii katalaani, aragooni, galeegi kui ka astuuria keel kuuluvad sarnaselt kastiilia keelega romaani keelkonda). Praegu võib näha tendentsi, kuidas järjest enam seniseid "murdeid" tunnistatakse iseseisvateks keelteks.

Hispaaniakeelse meedia puhul nii nagu hariduseluski võib näha selget korrelatsiooni - keeled, mille avalik seisund on kõige paremal järjel, on tugevad ka omakeelse hariduse ja ajakirjanduse valdkonnas. Enamustel omavalitsustel olemas nii omakeelne raadio, televisioon kui trükiajakirjandus ning nende meediakanalite eksistentsi toetatakse loomulikult kohalikust eelarvest. See omakorda viib mind mõttele, et kas vähemuskeelte elujõulisuse tagamise sildi all ei tehta mitte omakasupüüdlikku propagandat, kus meediakanalid on otseselt valitseva partei käes ?

Killustatud keelelise situatsiooni tagamaad ulatuvad kaugele minevikku. Hispaania on läbi teadaoleva ajaloo üle elanud mitmeid vapustavaid sõdu ja rahvaste segunemisi.

Siiski ei pane Hispaania keele üha suurenev populaarsus enam kedagi imestama - on ju see näiteks mitmetes USA suurema hispaaniakeelse elanikkonna arvuga osariikides saanud teise ametliku keele staatuse. Seda kõlavat keelt, nagu ka sütitavat flamenkot, soovitame siiski õppida just päiksepaistelises Hispaanias. Tee selle keele omapära mõistmiseni ja peenete finesside omandamise juurde viib sageli läbi tantsu ja muusika.

Hispaania keel väljendab meie arvates suurepäraselt päikesest kuumaksköetud Vahemere-äärse rahva iseloomu ning on täielikuks vastandiks valdavalt mornidele ja endassetõmbunud eestlaste omale.

Igas hispaaniakeelses sõnas on kuulda vaimustust oma maa inimeste ja keele vastu.

Oleme avastanud, et hispaania keeles on olemas mõned kirjapildilt identsed sõnad eesti keelega, kuigi nende tähendus on hoopis midagi muud – kohati lausa naljakaski. Mõned näited:

Vana – mõttetu
Viga – sarikas
Pesa – kellapomm
Loba – hunt
Lima – viil
Vara – vits
Vello – karv
Viril – mehine
Tina – tops (paneme tina omandab uue tähenduse)
Tila – pärn
Tapa – suupiste
Muda – puhas pesu
Olla – pott
Mina – kaevandus
Mango – käepide
Jota – kübe, raasuke
Viga – tala, sarikas
Tara – defekt, viga
Seis – number kuus
Seda – siid, aga ka omadussõna libedalt

Igatahes oleme arvamusel, et meie jaoks on keele müüt murtud. Kastiilia keele omandamine on laiendanud meie kultuurilist silmaringi ning arendanud tublisti lingvistilist ja artikulaarset mõttelaadi.

Ly sattus mõni aeg tagasi ühele suurepärasele blogile, milles üks Hispaania noorsand kirjeldab oma okkalist teed eesti keele ja meie kultuuriruumi mõistmise poole.

Väga mõnusast maakeelset lugemist selle kohta leiate siit: http://koodivahetus.wordpress.com/

Päikest,

LyMM

Uus Inimene

2008-02-01T13:14:00.000+01:00

Täna kell 11.20 Eesti aja järgi toimus üks sündmus. Nimelt sündis uus inimene.

Minu kaua-aegne sõber, sugulane ja marakratist kaaslane Rivo sai teistkordselt isaks.

Telefoni-intervjuus teatas värske isa rõõmsalt: ”2:1, minu kasuks!”. Ärapanemise rõõm on ikka kõige suurem, muig. Kuid kes pärast naerab....teadagi. Sõrmed-varbad oli maimukesel kõik kenasti olemas, rohkem ei osanud Rivo kosta. Erinevalt esimesest 10 tunnisest sünnitusest oli Heidil seekord lapse ilmaletoomisega läinud ludinal mõnedkümned minutid. Ja kõik on korras – nii lapse kui ka emaga.

Igaljuhul saan ma nüüd välja öelda, et meie Ly-ga olime esimesed inimesed peale nende, kes said teada lapseootusest. Eelmisel suvel, kui Rivo oma perega meie juures puhkas, olid nad uudisest ise teada saanud viimasel päeval enne siialendu ning selle uue elu pühitsesime me sisse koos heade soovidega alanud eluteeks juba möödunud aasta juunis.

Kuna iga ilmakodanik väärib head nime, siis panime kirja mõned, mis meile tundusid ahvatlevad:

Ramona, Heloiis, Rianna, Rebeca, Heliana, Hanna-Tia, Theola.

Ma usun, et ei ole patt teha siinkohal veidi nalja nimede üle, mida ilmselt keegi oma lapsele ei paneks, kuid kunagi ei tea ju:

Ann Gerjas, Aster Oid, Deisi Päev, Eda Sitagasi, Ele Ment, Elle Sdee, Elvi Spresli, Epp Utis ,Erika Tekooria, Eve Rest, Heivi Braator, Helena Guneeger, Hilja Halada, Hille Kaal, Iiris Komm, Inge Õhk, Jaana Lind, Juuli Kuu, Kadri Oruloss, Kiirkeeduk Anne, Kuubasiga Rita, Kärt Speeru, Laine Harjal, Mai Asmokk, Mari Huaana, Mari Neering ,Päeva Kaja, Rasedust Ester, Soss Epp, Taktik Epp, Teele Paat, Tuuli Spask.

Vbla saavad siit inspiratsiooni Kreisi Raadioolad J ?

Aga nali naljaks. Nüüd siis lugu, kuidas meie sõprus Rivoga algas, mis ei ole sugugi nii naljaks.

Meelis ja Rivo

Tema ja tema vanemad on lisaks minu vanematele ja vana-vanematele inimesed, keda ma kõige kauem oma elus mäletan. Ega meil lapsepõlves eriti kokkupuutumist ei olnud, sest oli tema ju linnapoiss ja mina elasin maal. Minu esimene mälestus temast parineb ajast, kui ma polnud veel kooliealinegi ja mõned aastad minust noorem Rivo koos oma vanematega meile maale mingil põhjusel nädalavahetuseks külla tulid. Oli kevad-suvine aeg ja parasjagu kulupõletamine pop. Mõned päevad enne nende tulekut käisin meie külatänaval paikneva vana koolimaja põllul koos täiskasvanutega kulu põletamas ning mis saab olla veel vahvam poisinolgile, kui tuletegemine ? Kui Rivo meile jõudis koos oma vanematega ja meid omapäi jäeti, siis polnud pikka mõtlemist – sebisin köögist tikud ja panime üle tee padavai jõe äärde (meie maja asus jõest ca 70-80 m kaugusel) tuld tegema. Oli väga põnev. Ma ei mäleta, mida me tookord omavahel rääkisime, kuid mäletan, et Rivo tikkudega ei mänginud. Igatahes olin mina see, kes jõekaldale tule otsa äsas. Tulel on loomulik omadus levida (mida ma seekord ju veel ei teadnud) ning umbes 20 sekundiga levis tuli jõekaldast ülesse ja hakkas ahnelt liikuma. Ah et kuhu? Ma vist unustasin öelda, et jõekalda (kuhu sai tuli tehtud) ja meie maja lahutava 80 meetri sisse mahtus peale autotee ka meie alevi ambulatoorium. Kena puidust kahekordne ehitis. Kuna tuli läks otsejoones sinnapoole, kuhu tahtis (loe: ambulatooriumi poole) ja ei kustunud minu meeleheitlikust materdamisest hoolimata, siis ei jäänud muud üle, kui joosta koju ja kutsuda vanemad appi. Edasi läksid asjad kuidagi imelikult kiiresti. Ema karjus minu isa ja Rivo isa aiast õllelibistamise juurest välja ning viie minutiga oli tuli kustutatud ja külarahva ravikoht päästetud. Kuigi ma kangekaelselt väitsin, et ei tea, kuidas tuli alguse sai, köeti mul selle õnnetusjuhtumi eest kere korralikult kuumaks.

Ja nüüd arvake ära, kes lobises välja minu algaja püromaani eksimuse.

Ma ei ütle

Hilisemas elus on minu ja tema vahele tekkinud veel asju, mida ma kellelegi ei ütle.

Meie esimene õppetund omavaheliste asjade endalehoidmises on mul siiani meeles.

Ja ma olen väga õnnelik, et mul on keegi, kellele saab usaldada asju, mida ta kellelegi ei ütle. Mida sa ise pole kunagi kellelegi öelnud. Vahest lihtsalt on vaja öelda, endast välja anda, küsida arvamust, avaldada saladus. Ja kuradi hea on seda teha inimesele, kes sind selle pärast hukka ei mõista, seda teadmist ära ei kasuta ning aksepteerib sind vaikimisi just sellisena, nagu sa oled.

Need mõlemad sündmused on muutnud maailma ja selles valitsevaid suhteid. Õnnetust kulupõletamisest sai algus aastakümneid kestev sõprus, armastusest sai alguse uus elu.

Igaljuhul olen tema pulmapäeval selle aasta augustis kohal nagu raudnael. Nõuan õlut ja viina, jorisen laulda ja vihun tantsu, varastan pruudi ja üleüldse olen üks segane pulmaline.

Pikka iga nii Rivo vastsündinud tütrele kui ka meievahelisele sõprusele.

Meelis

Otsereisid Mallorcale

2008-01-28T15:33:00.000+01:00

Juhuu – tulge meile külla. Siin voolavad pudrujõed ja kõrguvad piimamäed

Juhtunud on nimelt see, mida ma ei oodanud. Juba mitu head aastat ei korralda ükski reisifirma Eestist otsereise Mallorcale. See on teinud siiasaamise suht ebamugavaks ( ümberistumised, aja-ning rahakulu) ning mainstreamile suunatud lausreklaami puudumise tõttu ka ebapopulaarseks. Selle kahetsus-ning häbiväärse situatsiooni on võtnud lahendada Horizon Travel, kes alustab otsereisidega meie päikesesaarele 25.aprillil. Lennud väljuvad 25. aprillil, 2,9,16,23,30. mail ning 6. ja 13. juunil. Valida on ühe-või siis kahenädalase puhkusereisi vahel, hotellide skaala peaks rahuldama ka kõige nõudlikuma maitse. Hinnad ühenädalaste reiside puhul per naase algavad 7495-st eekust ning kalleim reis maksab 22.995 eeki. Saadaval on mitmed ekskursioonid ja eestikeelse esindaja teenused sihtkohas. Kuid olulisim on see, et nad lubavad (vähemalt nii on kirjas nende kodulehel) soetada ka ainult lennureisi. Ja see viimane on suur pluss.

Kahtlemata ei jää vandersellid hätta ilma majutuseta reisimisel – kui kodutöö enne ära teha, siis leiab siit odavaid ööbimiskohti küllaga (majutuse hinnad algavad 10 eurist inimese kohta kaheses toas)

Ei tea, kas peaks äkki paraleelse teenuse püsti panema, et siiareisivate eestlaste aega kvaliteetselt sisustada? Või peaks äkki avama regulaarse netipõhise reisibüroo nimega Mallorcareisid, et veidi mammonat lihtsa vaevaga talletada? Nali. Igatahes – kellel on isu reisida, siis meie käest saab hüva nõu Mallorca tegelike vaatamisväärsuste ja ajaveetmisvõimaluste kohta (neid miskipärast Horizoni kodulehel avaldatud soovitustes ei ole).

Suusoojaks ehk niipalju, et soovitame vältida Arenali lärmakat, räpast ning kohati labast odavturismi piirkonda. Palma de Mallorcast lääne poole jäävad kuurortlinnad ( Bendinat,Palmanova, Santa Ponsa, Paquera, Port Andratx) on kordi etemad oma puhkuse veetmiseks. Teravaid elamusi leiab saare ööelupealinnast Magallufist, mis asub Palmast ca.10 km.kaugusel.

Igaljuhul väärt ettevõtmine Horizoni poolt. Kellel huvi asjast rohkem lugeda, saab seda teha siit.

Tõelisele reisihaile soovitan aga osa võtta gourmet-turismi raames korraldatavatest sündmustest või ülimalt kvaliteetseid puhkamisvõimalusi saare diskreetsetes ja luksuslikes väikehotellides. Võin teile kinnitada - saadaolev ületab kõik eelarvamused. Saadaval on tasuta limusiinid lõpetades oma villa basseini kõrval parkiva helikopteriga. Viimasega käib ka, muide, tööl Mallorca ametlik sakslasest kinnisvarakuningas isand Mathias Kühn (maakeeli Mattias Kana)

Päikest,
Meelis

p.s. Aitähhid OK-le, kes meile Horizonivihje andis

Miljon mandlipuud kuulutavad uut algust

2008-01-26T22:40:00.000+01:00

„Ühelgi puul pole niisugust meeliliigutavamat ja ehedamat õitsemist nagu mandlipuul”,- kirjutas kunagi vene kirjanik Paustovski. Puu ise on maailmas üsna levinud ning paljudes kultuurides ja religioonides kehastab see taassündi, rafineeritust ja peenust. Hiinas peeti mandleid naiselikkuse ja ilu sümboliks. Vanas Kreekas peeti mandlipuud valvsuse märgiks, sest mandlipuu pungad puhkesid väga vara.

Meie saar sünnib just uuesti, koos puhkenud mandliõitega. Sünnib uude kevadesse ja on alustamas uut ringi ümber Päikese. Koos selle ilusa, Mallorca looduse kõige lopsakama perioodiga, alustame ka meie peagi oma ringi taas. Ca aasta tagasi saabusime siia otse mandlite õitsemisse oma esimest ringi alustama. Mallorcal, sellel 3400 m2 maalapil, kasvab ca miljon mandlipuud, st et ükskõik, kuhu suunda praegu vaatad, näed vähemalt mõnda õitsevat puud. Nähes seda valgete-roosakate õite ookeani enda ümber, saame me täitsa aru, miks mandlipuu õitsemist peaaegu et imeks peetakse. Anname ka teile võimaluse selle üle oma mõtteid mõlgutada ja lisame siia tänase matkamise pildid.

Mandlipuude välud mäeorgudes:

Puude tagant ja pilvede vahelt paistev kõrgeim mägi on
Puig de Galatzo, mille tühjuses oleva tipu vallutamisest on meil siin
varem juttu on olnud.

Vaatasime maailma läbi lillede.
Peale lillede midagi muud näha ei olnud :)

Puig de Galatzo kaksikõde S´Esclop.
Eriti meeldib meile see vasakul mäejalamil
tuuli trotsiv üksik puu.

Väike ja üksik. Aga ikkagi mandlipuu.
Ühel pool asfalt ja teisel pool järsak.
See puu on oma asukoha tõttu saanud
minu lemmikpuuks. Igal õhtul töölt koju sõites
imestan ja imetlen.

Ning lemmikutest lemmikuim :)

Vot nii palju õisi võibki olla ühe oksa küljes.
Lummmmav.

Selle vaatepildi juurde käib veel
magus vaevuaimatav lõhn ning
selline asjalik töömesilaslik sumin :)

Kuigi õitsevad mandlid on praegusel hetkel kahtlemata saare tõmbenumber nr 1, leidub ka teisi õitsejaid. Minu jaoks oli huvitav näha, missugune näeb välja õites piprapuu. Siinkohal siis lisame õige pisut (muig) kollast värvitooni, sest piprapuud (mida kasvatatakse alleedena teede ääres) näevad praegu välja just sellised:

Imesid, kaunist kevadeootust ja -lootust kõigile!

Ly