Tere tulemast meie tegemistesse Mallorcal: September 2007

04. august 2007
Es Capdella, Mallorca

Tere lõpuks kõigile üle mõne aja! Meie viimasest kirjutisest siiamaani on palju päikeselisi päevi vahepeal looja läinud ja meile endale märkamatult alanud meie kuues kuu lõunamaist saareelu.

Kohe alustuseks tahaksime öelda aitäh ema Üllele toredate kirjade eest, mis meid Eesti olude ja suvega kursis on hoidnud ning ema Vaikele kosutavate MSN-i vestluste eest. Ning Rekule, kes meid oma siira kirjaga korduvalt naeratama pani.

Meie pea pooleaastane siinolemine on nüüdseks midagi tuttava ja päris omakssaanu vahepealset. Pideva keeltevahetamisega oleme juba harjunud, kuigi aju nädala lõpu poole väsides hakkab automaatselt keelt vahetama seal, kus ise parasjagu heaks arvab. Nii et siis kõlavad töö juures eriskummalised inglisesaksa-eesti segalaused. Aga teisalt tulevad kodus jällegi inglise või saksakeelsed sõnad eesti keele hulka, sest kohe ei tule eestikeelne vaste mõnedele asjadele meelde, mida igapäevaselt pidevalt mõnes teises keeles kasutame. Nüüd vist
ootavad kõik juba, et meie siinsest maakeelest ka juttu tuleks. Peame nentima, et võime uhkusega tunnistada, et meie hispaania keel on saavutanud peale mõningat kängusolemise perioodi täitsa uue taseme. Näiteks raadiot kuulates saame juba aru, millest jutt käib, kõik käimasolevad saare allahindlused on seega teada :) ning suudame ka ise juba mõningal määral vestlustes sisukalt kaasa rääkida. Meie sõnavarast puuduvad veel küll enamus tegusõnu, aga see pisiasi ei sega meid eriti rääkimast. Uhke olen veel selle üle, et eile oli päev, mil teenindasin esimest korda ühte klienti otsast lõpuni hispaania keeles. See oli niinii äge tunne, et ma suudan seda teha.

Meie olemine siin on juba nädalaid väga suvine ning kohati pisut aafrikalikuks kiskuv. Varjus on temperatuurid iga päev üle 30C (otsese päikese all 35-40C), päike käib seniidi lähedalt ja varjusid meil keskpäeval praktiliselt pole. Järgmiseks nädalaks anti juba ennustus, et varjus on 40 kraadi – saame näha, mida see tähendab kui nii palav on. Tegelikult tuli Aafrika täitsa meie õuele 1,5 kuud tagasi, kui suure lõunatuule ja vihmaga osa punakast Sahara kõrbe liivast meie aeda maha sadas. Päike on uskumatult intensiivne, UV kiirgus on juba jupp aega 10 (mis on skaala maksimum) ja ilma päikesekreemita tohib päevas olla päikese käes meie päevitunud nahkadega vaid ca 30-40 minutit. Kauem olles põleme lihtsalt ära. Ka hapram taimestik kõrbeb. Rohelised on ainult puud ning need lilled ja rohi, mis kastmist saavad. Hoolimata sellest karmist kirjeldusest on meie organism selle kliimaga mõnusasti kohanenud ja tunneme ennast väga hästi (tahtsin kirjutada: nagu kala vees, aga siinse kuiva kliima kohta see vist ikka ei sobi :) Ausaltöeldes väga täpselt ei kujuta enam ettegi, kuidas oleks olla pilvises, jahedas, sajutavas ja etteennustamatu homse ilmaga põhjamaa suves.

Meie juunikuu suursündmuseks oli kahtlemata Rivo, Heidi ja Heliisi külaskäik jaanipäeva paiku. ( Ja-jah- tervitused minu poolt siis ka. Kuna Ly arvas, et mina võiksin sellest sündmusest kirjutada, siis ega muud üle jäänudki. Hei-hopsti ning head lugemist. M )

See pikalt etteplaneeritud puhkusereis oli kaua oodatud nii meie kui ka ilmselt Rivo pere poolt – seda enam, et see vist oli neil esimene soojamaa-puhkusereis koos terve perega. Ja nii nagu iga reis, tõi ka see endaga kaasa üllatusi. ( Rivo on minu sugulane ja sõber juba sellest ajast, kui me ise alles n.ö meetripikkused olime.). Usun, et siinveedetud 10 päeva olid kosutuseks ning minul oli igatahes lausa lõbus vaadata Eestist tulnud inimesi, kes ei saanud esimestel päevadel kuidagi meie elu rahuliku rütmiga harjuda – muidugi, eks see võtab aega ja on esialgu võõrastav. ( Ka meil kulus sellega täielikult harjumiseks mitu kuud ). Siiski tuleb tunnustavalt märkida, et nad nakatusid päikeseotsijate pisikust kiiresti ja siit lahkusid nad igatahes oluliselt rahulikuma ja pruunimana. Suurimaks uudiseks oli muidugi see, et Rivo ja Heidi perre on oodata Heliisile lisaks veel järelkasvu ning nad ise olid selle fakti tuvastanud päev enne siialendu. No ega siis ei jäänud miskit muud üle,kui katsime laua ja pidasime ühe korraliku pidusöögi, mille käigus saime jagada oma tublisti kosutustsaanud kulinaarseid teadmisi ( nagu hiljem kuulda oli, kasutas Rivo need koheselt peale Eestisse jõudmist ära ja nurinat pole siia seitsme maa ja mere taha igatahes kostnud :)

Heliis, kes asub sellel sügisel õppima Prantsuse Lütseumi joonistas meile nii vahvaid pilte, et need väärivad raamimist ja kohta meie mägimaja seinal. Igatahes. ( Aru ma ei saa, miks täiskasvanud enam niimoodi ei joonista ega ei väljenda ennast ? Vot – vastake siis sellele küsimusele, kui oskate.)

Minul oli väga hea meel nende külaskäigu üle ja rõõmustan, kui meie ühiselt veedetud kvaliteet-aeg on ka Rivo perele meenutamist väärt. Rivo, Heidi ja Heliisi puhkuse ajale langes kodu-eestlaste aasta üks vingemaid jooma-ja söömapidusid ehk Jaanipäev, mida siinmaal tuntakse kui Püha Joani päeva. Pidu peavad, kuid kombed sootuks teistsugused. Sündmus päädis suurte rannapidudega üle saare, millest ühel suurimail meil õnnestus osaleda. Palju muusikat ja palju inimesi ja tunnitsan, et nii sooja Jaanipäeva ei ole minul küll igatahes elus olnud. Ei olnud sel aastal +6 kraadi sooja ega kübetki vihma vaid Jaaniöösel oli rahulikult kl.1 öösel 28 kraadi sooja. Jaaniöö kombetalituste hulka kuulub siinmaal raha, lillede ja puuviljade üle õla merre viskamine keskööl. Raha heitmisega merre usutakse seda järgneval aastal ise-endale juurde tulevat, lilled
on seotud ilu ja tervisega ning puuviljad fertiilsusega ( no Rivol sellega probleeme ei ole, muig). Kui läksime Ly-ga seda kohalikku rituaali austama ja kaasavõetud esemeid merre viskama, siis avanes vaatepilt, mida vist ei unusta küll kunagi. Kohalikud noored nimelt olid võtnud nõuks ranna madalas vees massiliselt armatseda, hoolimata sellest, et 3-meetri kaugusel rannas oli ca 2000 inimest. Usun, et rannaäärses vees mehkeldas ennastunustavalt paarkümmend paarikest. Esmalt tundus see imelik, kuid kuna keegi sellest olulist numbrit ei teinud, ei hakanud ka mina kombluspolitseid mängima. Jaaniöö – tehku mis tahavad, mõtlesin. Rannas oli korraldatud suur kontsert, olid avalikud grillimiskohad, kus igamees sai siis oma kaasavõetud manti küpsetada
ning igatsugu atraktsioone ja pudukaupmehi oli rannapromenaad täis. Nostalgiliselt panid mind muigama suhkruvati müüjad. Et siis selline lugu kohaliku Jaanipäevaga.

Igatahes möödusid need 10 päeva imelikult ruttu ja Rivo lahkus siit oluliselt pruunima ja rahulikumana tagasi Eestisse, kaasas meie parimad tervitused ja head mälestused.
( Nüüd arvas Ly, et aitab mulle küll ja ta kirjutab ise edasi.Sauh. )

Rivo käest saime snorgeldamise pisiku, kelle varustusega saime vee alla vaatamist katsetada. Kes ei tea, siis tegemist on lestadega, prillide ja hingamiseks mõeldud toruga vee pinnal ujumisega. Vaatepilt ja kogemus oli nii lummav, et nüüd käime vabadel hetkedel alati ujumas ja snorgeldamas. Seda enam, et meri on vabalt käes, on mida vaadata ning nüüd on meil ka oma varustus. Oleme leidnud ka oma paradiisiranna, kus meile meeldib käia. Sealse mere põhjas elavad 2 punast meritähte ja vist tõesti tuhandeid kalu. Eriti ilus tunne on ujuda läbi kalaparve ja vaadata läbi vee paistvaid päikesekiiri. Praegu on siin juba palju meduuse, keda lausa rannavetest spetsiaalsete masinatega kokku kogutakse. Siinsed meduusid on vastupidiselt Eesti
millimallikatele üsna tüütud, sest kui kogemata peaks nende pihta ujuma, jääb seda meenutama suur ja valus kõrvetamise jälg. Siin öeldakse selle jälje kohta inglise keeles kohta "jellyfish kiss" või hispaania keeles "beso de medusa".

Juba kevadel hakkasime usinalt ja mäekõrguse tahtejõuga põllulapipidajateks. Väljavõte meie Mallorca põllupidaja päevikust kõneleb, et 1. mail üritasin kaevata siinset pinnast peenraks (rõhk on sõnal: üritasin). Panime lilleseemned mulda ja külvasime maha ürdiaia ning juba 4. mail olid helerohelised ninad mullamoodi materjalist väljas. Seesugune kiire algus oli ootamatu, küttis meie lootused üles ja valmistusime hiigellillede tulekuks. Nad kasvasid usina kastmisega ca 2 cm
pikkuseks ning siis otsustasid pisut ümbrust kaeda ja oma edasise elu üle järele mõelda. Mitu nädalat olid nad raskes arengupeetuses kuni lõpuks rukkililledele sai sellest küllalt ning täpselt jaanipäevaks näitasid meile kahte esimest sinist õit. Vaatepilt on muidugi kummaline - meie kiviktaimlas õitsevad kaktuste vahel eestimaised erksinised rahvuslilled. Aga peenratäis saialilli naudiskleb ikka veel (juba kolmandat kuud) oma idulehtedes titepõlve. Neile vist lihtsalt ei meeldi nii tugev päike, ma arvan.

Aga meie päevalilledele meeldib siinne päike meeletult. Keeravad ilusti oma õienuppe päikese järgi ning iga päevaga viskavad pikkust ja paksust kasvada. Kõige suurema lille lehed on juba minu käelaba suurused. Kui nad õitsema lähevad, saadame teile pilte.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et kuigi päike paistab meie aiale lagipähe ja vett antakse iga päev piisavalt, nii et fotosünteesiks on ideaalsed tingimused ning eelduste kohaselt peaks siin kõik mahakülvatu kasvama nii, et mühinat on kuulda, on osutunud kaljune pinnas uskumatult toitainetevaeseks ja taimed ei jaksa ennast suureks kasvatada. Nii et hiigellillede asemel oleme saanud endale hoopis jaapanipärase aia minisaialillede, kääbustilli ja bonsaibasiilikaga (kellest me küll ootasime palju enamat ja külvasime terve peenra basiilikat täis, kuna ta kuulub köögis meie lemmikmaitsetaimede hulka). Naabrite koer Winston on ennast tänaseks permanentselt meie juurde sisse seadnud, v.a. see, et söömas käib ta endiselt veel teises majas. Kuid sisseseadmise tingimuseks sai talle pandud kohustus saada aru eesti keelest.

Eesti keeles rääkimist me temalt ei eelda, piisab arusaamisest, teame omast käest, et võõrkeelest aru saada on tunduvalt lihtsam kui selles ise rääkida, seega on tal luba haukuda endiselt inglise keeles. Põhikäsklus, millest on kahtlemata kõige olulisem maiuspalade saamiseks aru saada, on "istu!". Inglise keeles saab ta sellele sõnale lisaks aru veel ühest sõnast, milleks on "out!". Ma arvan, et ta saab tegelikult ka eesti keeles juba väga hästi aru, mida toas öeldud käsklus "välja!" tähendab, aga ta lihtsalt mängib neil hetkedel umbkeelset. Ja kui me kolmanda sõna talle ka eesti keeles selgeks õpetatud saame, võime öelda, et Winston oskab juba paremini eesti kui inglise keelt :)

Maja ümber tegutseb veel igasuguseid loomi. Eriti agaraks on läinud rotid, kes ühe nädala jooksul närisid ära 50 cm-t naabrimaja pesumasina ja ka nõudepesumasina äravoolutoru. Meelis soovitas siis Chrisile panna väljapoole maja rottidele närimiseks mõni suvaline närimistoru :) Äkki aitab see neid majast eemal hoida. Vaiksed ja armsad loomad on aga sisalikud, kes õhtuti seinalambi juures lendavaid liblikaid söömas käivad. Üks sisalikest otsustas nädalaks meie köögi ämblike kuningriiki elama tulla ning hoolimata sellest, et talle pidevalt ukse väljaastumiseks lahti jätsin, ei soovinud ta meie meeldivast seltskonnast sugugi lahkuda. Sisalikke on siin väga palju ning teda peetakse Mallorca "rahvusloomaks". Siin müüakse kõikvõimalikke suveniire sisalike piltidega.

Omaette elamus meie elamises on põrandate pesemine. Seda esimest korda tehes meenusid mulle paratamatult landlordi sõnad kord aastas aia korrastamisest. Peale 6 m² vannitoa põranda puhtaks pesemist tekkis ka tahtmine pidulikult tetada, et edaspidi pestakse me majas põrandaid ka kord aastas. Sest terve maja põrandale on keegi tarkpea pannud glasuurimata
saviplaadid, see on täpselt sama materjal, millest Eestis savist tavalisi lillepotte tehakse. Kujutage siis ette, kui selline absorbeeriv materjal põrandaks on. See tähendab seda, et kui midagi maha kukub, mida eriti köögis ikka tihti juhtub, siis see sinna põrandasse ka jääb. Ja nii on olnud juba maja ehitamisest alates. Erandiks pole ka põrandapesuvesi, kui mitte väganobedalt pesta ja seda kohe plaadi haaval mitte ära kuivatada. Nii et ainuüksi vannitoa põranda pesemine kestab vähemalt tund aega, rääkimata siis ülejäänud majast.

Teie osavõtt välisauna ehitamise konkursist on olnud äärmiselt kesine. Seetõttu oleme pidanud vahepeal otsima alternatiivseid lahendusi. Leidsime meie majale lähimas linnas Andratxis ühe spordiklubi, mille aknal ilutses sportimisvõimaluste tutvustamise kõrval ka tekst: "Sauna". Lähemal tutvumisel selgus, et neil on isegi 2 sauna: türgi saun naistele ja midagi soome sauna laadset meestele. Jõusaalist ust avama tulnud musklis mehelt asja uurides küsisin, et noh, kui sa
ütled, et mittetürgisaun on kuum saun, et kui palju seal siis kuuma ka on? Tegi jube palava kannataja näo ja ütles, et väga palav - 55 kraadi, mispeale ma ei suutnud oma naeru kuidagi varjata. Nii et õige sauna saamiseks tuleb meil ikka 1 aianurk selleks ohverdada.

Oleme osa saanud ka kohalikest traditsioonidest. Siin on kombeks suvi läbi pidusid pidada. Igal linnal ja lausa igal külal on nö oma päev, mida siis tähistatakse. Sellel päeval on kõik asutused suletud ning õhtul pidutsetakse. Üks suuremaid ja pika ajalooga päevi on 16. juulil Port d´Andratxi päev (linn, milles mina töötan). Tegemist on vana linnaga, mis asub mere ääres, kus on lisaks luksusjahtidelke ka palju kalalaevu. 16. juuli on nede jaoks päev, kus kalurite ja laevade kaitsepühak Verge del Carme kuju tuuakse rongkäiguga kirikust laeva peale ning sõidetakse mere peal üks ring. Sellele laevale järgnevad kõik ülejäänud paadid ja laevad, mis on ehitud lippude ja lilledega - nii saavad laevad ja kalaõnn pühitsetud. See vaatepilt ise on hästi ilus. Pärast viiakse pühakuju taas orkestri ja rongkäiguga läbi linna kirikusse tagasi ning peetakse missa.

Ohtul pimedas tulevad trummide saatel tänavale tuledeemonid ning Neitsi Carme päevast saab Nit de Foc.

Tänaval tantsivad deemonid, kes teevad tulega vaatemänge (nagu suured säraküünlad on neil käes) ning erinevaid kujusid ja tulekahurist purskava tulega jooksevad läbi inimeste, kes kiljudes põgeneda püüavad. Ohtu lõpetuseks toimus mere kohal suur ilutulestik.

Ergastavad ja uueks päevaks energiat ning üsna sageli mõtlemisainet andvad on vestlused meie magamistoa rõdul tähti vaadates ja kohalikke veine degusteerides. Kui meie esimene veinikatsetuste seeria üritas välja selgitada, kui odavat veini on võimalik siin juua, mis oma maitseomadustega veini nime ei rikuks, siis nüüd oleme pigem vastupidise otsingul - võimalikult head nautimisveini leidmas. Aga selle eelmise katsetuse kohta võib öelda, et uskumatult odavalt on võimalik joodavat veini osta, odavaim oli 0,49 € ehk 7 krooni.

Nüüd sain ka mina jahiga merel käidud. Paadi suurusega just Meelise kogemusele lähedale ei pääse, aga elamus oli mõnus siiski. Pikkust oli laeval vaid 12 meetrit, aga kiirust selle-eest saime kätte 30 sõlme. Tegemist oli peale talvel dokis seismist esimese proovisõiduga enne omaniku saabumist. Käisime kolleegidega laevaga ümber mäenurga naaberküla vetes ujumas.

Juuli lõpust kuni septembri keskpaigani on siin merel väga tihe liiklus, sest see on peamine puhkuste aeg ning mujalt Euroopast tullakse siia päikest nautima. Hästi levinud on see, et puhkus veedetakse oma kaatril või jahil. Rannad on paksult ankrus seisvaid laevu ja inimesi täis.

Ööl vastu 13. augustit on selleaasta suurim tähesadu. Pange siis soovid valmis ja vaadake kosmosesse! Meil on plaan sellel ööl koos sõpradega meie oru kõrgeima mäe otsa ronida, sest sealt avaneb suurepärane vaade ja hästi suur ala taevast on näha. Kuigi järgmine päev on esmaspäev ja seega tööpäev, siis usun, et kannatame selle ilu ja elamuse nimel pool nädalat uimasust ära (magamata ööst tulenev väsimus annab vist vanadusest märku :)

Hasta Luego, amigos! ja mõelge siis sellele, miks te ei ole õnnelikud (mida ma siiralt loodan et te olete).

Ly ja Meelis

Pisut joonealust:
___________________________________________
Ja veel. Just praegu, kui kell on saanud 21.52 kohaliku aja järgi ja ma voodis pikali kirjutan selle kirja viimaseid ridu, luges Ly mulle õnnelikuks olemise raamatust päeva mõtte. See pärineb Lev Tolstoilt ja väärib siinkohal äratoomist:
„Kui tahad õnnelik olla, siis ole“.