Parimatest Parimad

Täna hommikul tõusin vara. Nii vara, et tänavapuhastamise masinad veel ei mürisenud. Nohisesin omaette voodis, et mitte üles ajada mu kallikest. Libistasin tasa ennast voodist minekut, sest mul oli asjatoimetusi.

Kui ma kell üksteist viiskümmendmidagi Ly-le lennujaamast helistasin, siis tegi ta näo, et on juba varavalgest toimetanud. Aga ta jäi mulle kohe vahele - ma ju teadsin, et ta alles suriseb voodis. Soe ja teate isegikuidasmasedatunnen. Igatahes lubas ta kohe ülesse tegudele tõusta ja mina lubasin kellkolm kodus olla. Mõlemad panime mööda. Ly tõusis üles hiljem ja mina olin kodus varem. Igatahes kui ma meie päikseküllasesse korterisse üritasin sisse
murda, siis selgus, et kõik lukud, mis uksele on läbi aegade külge jäänud, on kinni.
Ei, ärge kartke. Ta ei kolinud minema ja ma ei olnud vale ukse taga. Selgus, et Ly oli läinud aega veetma meie taga-aeda.

Punane nool ütleb, kus meie oleme.
Taga-aiast avanev vaade oli meile ka uus.
Ei teadnudki, et meil nii suur Aed on.
Ja seal leidub ikka igatsugu isevärki olendeid.
Te ei usu.
No vaadake ise siis.

No siis kibinkõbin jalad alla ja ruttu aeda :)

Seal oli peale meie veel tundmatu koer, tundmatu tüdrukutirts ja keegi kamikadze, kes oli otustanud snorkida. What Ever. Kuid siin nad on. Järjest.

Me ei tea, kes on see Koer.
Ja tema ei tea, kes oleme Meie.
Las ta praegu jääb.
Nii on parem.

Ma lubaks ilmselt oma väikese sõrme
maha lüüa, kui saaks olla see Tüdruk.
Kasvõikorraks.
Oleks palunud küll.

Hea mõte. Siduda enda sappa midagi,
mis ujub, mis on punane ja tuletab
kaldalolijatele meelde, et sina oled vees.
Detsember, 30, 2007.

Need olid meie tänase päeva parimad Võõrad.
Ja võõraks nad meile jäävadki.

Veidi vähem võõrad on inimesed, võib isegi öelda, et kallid inimesed, kes võtsid vaevaks osaleda
väljakuulutatud jõulusoovide konkursil. Kategooriaid oli mitu ning võistlus oli tasavägine.
Zhürii oma ranges tuntud headuses arvestas kõiki laekunud töid (igas kategoorias oli neid täpselt üks)

Peale pikka ning kirerikast vaidlust jagunesid hääled nii:

Vanaemade Kategooria
Võidukaks osutus ainuke esitatud töö. Töö pealkiri: Ly Vanaema Laine Jõulusoovid Meile.

Just selline saan peatus mõned
päevad tagasi meie ukse ees.
Või....oli vist veits suurem.

Emade Kategooria
Võidukaks osutus ainuke esitatud töö. Töö Pealkiri: Meelise ema Ülle Jõulusoovid Meile.

Ja selline kuusk oli meil ...
hinges.
Ise ehtisime.

Silm, see Sinder märjaks Läks.
Ma tean, kes on minu Ingel.
Ma tean, et meid on Kaks.

Vendade Kategooria.
Võidukaks osutus ainuke esitatud töö.
Töö Pealkiri: Meelise venna Madise Jõulusoovid Meile.

Töö sai ka eripreemia Leppimise Katse eest.

Noo - Anname sulle andeks siis.
Me teame, et see ei muutu.
Ole see, kes sa oled.
Ära häbene, Mees.

Eriti Oluliste Inimeste Kategooria.
Võidukaks osutus ainuke esitatud töö.

Töö Pealkiri: Reku Ütles: "Armastuse Värv On Punane."

See Kaart on tehtud Regina
väikeste valgete käekestega.
Ja tema armastus jõudis meieni.
Tehke järgi, kui suudate.

Sellel kaardil oli palju rohkem sõnumeid,
kui siit kokku liita oskate. Seda mitmel põhjusel.
Meie Armastame Rekut.
Sügavalt, ennastsalgavalt ja päriselt.

See Tore Inimene saab meie blogisse raiutud läbi unikaalse sissekande "Miks Me Armastame Reginat?"
Tegelikult ka, me kirjutame selle homme.

Hiina Sõprade Kategooria
Võidukaks osutus ainuke esitatud töö.
Töö pealkiri: Ly ja Meelise Peale Panevad Paganad Lootuse ja Panevad nende Südames Küünlad Põlema.

Me juba õpime Hiina keelt. Hoia alt Hiina - me tuleme!!!

Saksa Sõprade Kategooria
Võidukaks osutus ainuke esitatud töö.Teine saadeti meile mitteametlikke kanaleid kaudu.

KUID: arvesse võtsime mõlemad.
See oli kõige raskem otsustamise koht, sest auväärse Zhürii hääled jagunesid pooleks. Nagu ikka sellisel juhul kombeks, viskasime münti.

Münt kukkus serviti. Nii sai välja antud kaks esikohta.
Esimene esikoht kuulub Thomasele ja Lamisile ning teine esikoht kuulub Jörgile ja Melaniele.

Lamis ja Tom ütlevad meile
ja kõikidele ülejäänutele Häid Pidustusi !

Ning Jörg ja Melanie saatsid meile sellised soovid:

Hello Ly, I wisch you and your man a nice christmas, peace and love and a good and healthy start in 2008. Enjoy every day like it is the last one. We hope to meet you again in 2008... greetings from Jörg. Best wishes, Mel

Loomulikult saime sadu kõnesid Jõulude puhul.
Tervitajate hulgas olid Esimene Chattiv Koer Maailmas-Donna, Jäääär, U2, õedvennadvanemad, Rootsi Kunn ja Inglismaa Kuninganna (my ass), George Clooney (Ly Fantaasia) ja Nicole Kidman (Meelise Fantaasia) jpt.

Nüüd siis päeva kõrghetk.

AUHINNAD, nimelt.

Anname teada, et kõikidele võitjatele on välja pandud prezhtiizhhhne lubadus meiega koos aega veeta.
Auhinna saab kätte Mallorca lennujaamas Palmas igal ajal, kui sellest vähemalt 24 h ette teatatakse.
Auhinna saamise tingimused ei aegu, auhind ei ole kingitav ega pärandatav ja sellelt ei pea maksma ei käibe- ega ka tulumaksu.

Tegelikult on meil nii hea meel, et me olemas oleme. Ja et Teie olete.
Meie seosed on nii tugevad, et kaugel olemine on meie endagi üllatuseks ainult tugevdanud neid.
Teadke siis nüüd - pole vaja jahmerdada soos - varem või hiljem oleme koos.

Head uned aitavad,
las minna vana aasta jamps.
Uus ei tule ilmselt parem.
Elu pole muud, kui Tants.

Heade Vana Aasta soovidega,
LyMM

Märkus:
Kõik Zhürii otsused võeti vastu kahehäälselt ja ühtemoodi.

Ajast Aega

Olen blogile sees kirjutise eestlaste näärikommetest. Mingis meeltesegaduste hoos olen lubanud kirjutada ka Hispaania jõulukommetest. Kui hakkasin uurima, et mis ja kuidas, siis sai head materjali nii palju, et valiku tegemine osutus päris keeruliseks.

Täidan siis poole oma planeeritust – altpoolt leiab lugemist eestlaste nääriaja kommete kohta. Hispaanlased jätan mõneks teiseks homseks.

Palma Katedraal jõuluöö missal. Kultuurilises mõistes
oli väga huvitav elamus. Katedraal ise on kahtlemata
märkimisväärne ehitus ning Mallorca piiskopi poolt
modereeritud jõulumissa oli nauditav.

Selleks, et asi oleks selge ja kooskõlas arusaadavuse printsiibiga, pean alustama Ajast.

Kalendrikuu sai eestlastele omaseks ilmselt alles eestikeelsete trükikalendrite mõjul 19. sajandil. Varasem ajaarvestus põhines kuukalendril. Aega märgiti kuuloomisest järgmise kuuloomiseni või noorkuust noorkuuni (selle tsükli pikkus on 29 ja pool päeva). Ka rahvausund pööras Kuule palju tähelepanu. Kuu näiva kasvamise ja kahanemise järgi arvati üldiselt, et noorkuu aeg on kasvu soodustav, vanakuu aga kasvu kahandav. Kuude nimetused on Eestis olnud enamasti loodusnähtustest ja tähtpäevadest tuletatud. (aprill — mahlakuu, mai — lehekuu jne).

Ajaarvamise viimane alajaotus oli ööpäev. Hiljemalt 17. sajandiks tundsid eestlased nii päikesekella kui tunnijaotust, kuid igapäevases taluelus puudus sellel praktiline tähtsus. Päeva jagasid osadeks söögiajad. “Söömavahe” käibis üldmõistetava ajaühikuna, näiteks “see põld on kaks söömavahet niita”. Üldiselt peeti Eestis 19. sajandil talviti kaks, suviti kolm tugevamat söögiaega, mis tähendas, et päevane aeg jagunes talviti ja suviti erinevalt. Päikese jälgimine võimaldas ööpäeva tunduvalt enam liigendada: 18. sajandi alguses kirja pandud eestlaste ööpäevajaotuses oli 20 alajaotust. Neutraalne tunni mõiste asendas ööpäeva varasema valguse-pimeduse ja söögikordade järgi jagamisviisi alles 19. sajandil.



Päikesest lähtuva aastaringi jagasid kaheks talvine ja suvine pööripäev. Jõuluajast hakkas päev pikemaks minema, jaanipäevast jälle lühemaks. Need kaks pöördepunkti on muistsetest aegadest alates olnud ka kõige suuremad pühad.

Minu jaoks oli vähetuntud fakt, et eestlased on ajalooliselt olnud valguse ja päikese kummardajad. Uus aasta algas tavaliselt tavlisel pööripäeval, mil päeva alustati Päikese tervitamisega. Laual pidi olema Päikese tervitamiseks kõik valmis – mis sellel ajal laual, see terve aasta sahvris.

Jõulud olid vanade eestlaste tähtsaimad pühad. Jõulude puhul on kõige selgem ka kristliku kombestiku segunemine paganlikuga. Keskseks ei olnud seejuures mitte ainult Jeesuse sündimist märkiva 25. detsembri tähistamine: jõulud hõlmasid pikema perioodi toomapäevast (21. detsember) kolmekuningapäevani (6. jaanuar) ja selle perioodi tähistamine ulatub juba ristiusu-eelsesse aega.

Omaette huvitav teema on ristiusu levimine Eestis ning selle mõtlemis-ja elamise filosoofia omaksvõtmine kohalike elanike poolt. Olen kogunud materjali selle teema kohta ning kuigi ma pean ristiusku parimaks turunduskampaaniaks maailma teadaolevas ajaloos, on see siiski tülgastavalt vägivaldne ning minu arvates meeleshoidmist väärt.

Kas teate, millal algas ristiusu invasioon Eestisse?
Henrik kirjutab oma ”Liivimaa Kroonikas”, kuidas”... juba 1197. aastal tulevase Eestimaa piiskopi Theoderic´u ja Rootsi hertsogi Jarl Birger Brosa juhitud ristisõdijad satuvad tormiga kogemata Virumaa randa , “lähevad maale ja ryystavad seda kolm päeva”. Neil ristisõdijatel polnud oluline, keda tappa ja röövida, tähtis oli, et saaks lihtsalt röövida.”
Sorides kokkuotsitud materjali seas, selgub, et just jõuluajal, 25.detsembril 1210 aastal alustati vägede kogumist sissetungiks Maavalda, ehk siis Eestisse.



Kui armeede loomise loomulik eesmärk on kodumaa kaitsmine, siis “Kristuse sõjateenistuse vendade”ordu oli läbinisti kuritegelik organisatsioon. See loodi selleks, et tungida kallale võõrastele rahvastele, neid tappa, röövida, vägistada nende naisi, nende maad omale haarata ja teha allutatutest oma maksualused.
Urrrrr – mis sellest, et need sündmused on toimunud juba kaua aega tagasi, ajavad ikka karva turri, sest paljud meist on üle võtnud suhtumise ja elukorralduse, mida meile selle vägivaldse kultuuriga on imporditud.

KUID

nüüd jooksis mu jutt küll kuhugi mujale – tuleme tagasi Nääriaja juurde.

Oma paljude töökeeldudega ja rohke söömisega olid jõulud hingetõmbeaeg keset pikka ja pimedat talve.

Jõulud algasid toomapäevaga ehk teisisõnu: tööaasta lõppes toomapäevaga. Selleks päevaks pidid olema kõik aasta tööd tehtud ja võlad makstud. Toomapäeval tehti suurpuhastus, isegi kerisekivid pesti puhtaks. Tehti valmis jõulusöögid ja pandi käima jõuluõlu. Sellest päevast kuni jõuluaja lõpuni tehti ainult hädapäraseid töid nagu loomade talitamine.

Jõuluõhtu ja sellele järgnev öö olid aasta kõige püham aeg. Selleks päevaks kaunistati tuba lakke riputatud jõulukroonidega ja toodi sisse jõuluõled. Alles 19.sajandi lõpuveerandil asendas õlgi jõulukuusk.

Jõuluõlgede algset tähendust on püütud tõlgendada mitmeti, kuid tõenäoliselt on need kõige rohkem seostatavad esivanematekultusega. Jõuluõled ise olid pühad ja neile valati ohvriks õlut. Jõululaupäeva lõuna ajal käis pererahvas saunas ja seejärel pandi puhtad riided selga ning algas jõulurahu.

See oli aeg “kui kõik taeva ja põrgu väravad olid lahti”, ning seetõttu tuli ennast kaitsta kuidas võimalik. Selleks et kurjad vaimud sisse ei saaks, tehti kõikidele avaustele (uksed ja aknad jms.) tõrjemaagilised märgid — rist, pentagramm või ratasrist.




Esivanemate hinged tulid koju märkidest hoolimata ja neile kaeti rehealusesse eraldi laud, kus nad said rahus oma jõulusöömaaega pidada. Jõulude ajal oli söömisel üldse eriline koht ja maagiline tähendus. Argipäeval oli talurahva toidulaud suhteliselt kasin, kuid jõulude ajal võis igaüks süüa palju jõudis. Kui mehed jõuluööl seitse korda sõid, oli neil järgmisel aastal seitsme mehe jõud. Jõululeiba söödi ise ja söödeti nääriööl ka loomadele, osa sellest hoiti kevadeni aidas viljakirstus. Kevadel karja välja lastes anti seda karjasele ja söödeti karjale. Usuti, et jõuluööl loomad räägivad ja neile viidi lauta leiba. Jõuluööl pidi kogu aeg tuli põlema. Oletatavasti on selles jälg päikesekultusest ja päris kindlasti aitas see ka kurjade vaimude vastu. Jõuluööl võis teada saada tulevikku, samuti oli kergem seda mõjutada.

1. jaanuar oli rahvakalendris nääripäev, kombestik puudutas aga rohkem nääri- ehk vana-aastaõhtut. Tavad, uskumused ja toidud sarnanesid jõuluõhtustega. Erinevalt jõulukommetest, mis olid perekesksed, olid näärikombed isiksusekesksed. Kui jõuluaeg oli vaikne ja püha, siis vana-aastaõhtu kombestikus oli palju lustakaid mänge ja ennustusi, mida enam nii tõsiselt ei võetud.

Jõuluaeg lõppes kas kolmekuningapäevaga (6. jaanuar) või nuudipäevaga (7. jaanuar). Viimane oli tuntud just rannikualadel. Selleks ajaks pidid olema jõulusöögid söödud ja õlu joodud. Perest perre käisid noormehed pikkade õlest keerutatud nuutidega ja ajasid pühad välja. Õlleankrutele keerati põhi peale ja punnid võeti kaasa. Algas järgmine ring.

Toredad on eestlaste vanad näärikombed. Neid pidades lootis vanarahvas, et lahkuva aasta rõõmsa ärasaatmisega tuleb ka uus aasta rõõmuküllane.


Kombed kommeteks - meie maausulised tavad hääbuvad tasapisi ning mainstream järgib üha enam europotsentristlikke , omamisele suunatud tavasid.

Kahjuks ei ole midagi selle vastu võimalik ette võtta – kui sa tänapäevaseid kombeid ja sotsiaalseid tavasid ei jälgi, siis ei võeta sind tõsiselt ning hakatakse eemale hoidma.
Eks igaüks teeb oma kompromissvaliku hingelähedaste tavade ja ühiskondliku surve vahel.

Seniks päikest,
Meelis

Midagi sooja

Ära tuli.
Ma kohe teadsin, et selle aasta jõuludel on miskit spetsiaalset varuks.

Soojade jõulutervitustega laen ülesse pildi meie kraadiklaasist - ma kohe pidin sellest pilti tegema. Muidu ei oleks keegi uskunud. Ikka ootad ju ilusat ja sobilikku ilma nii jaanipäevaks kui ka jõuludeks.

Meie kraadiklaas täna ca kolme paiku päeval.
Klikkige peale, kui ei usu. See pilt läheb suuremaks ka, muig.

Ja meile oli ilmavana seekord armuline. Täna, Jõululaupäeval, võtsime poolteist tundi päikest.
Lihtsalt. Paljalt. Rõdul.



Nüüd siis jäänud veel protseduurid köögis ja kesköine jumalateenistus Palma katedraalis.
Vahepeale mahub mõnus söömaaeg, mida täna rikastavad ema Vaike ja ema Ülle saadetud hõrgutised - verivorstid ja pohlamoos.

Ning jah, on küll kuidagi imelik meie vahemereäärse menüü asemel süüa seapraadi ja verivorsti ning tänase sooja ilma, sillerdava mere ja tuulevaikuses kõikuvate palmide juurde ei sobi see kohe üldse mitte.

Aga - kuna kalender väidab kangekaelselt olevat detsember 24, siis pole muud teha, kui järgida traditsioone ja ennast korralikult täis parkida.

Tänase söömaja tipuks kujuneb ilmselt hea naps Vana Tallinn. Tean-tean, mida te praegu mõtlete. Aga uskuge, siin Hispaanias maitseb see jumalikult.

Niisiis soovime omalt poolt väga-väga magusaid ja lõbusaid jõule meie peredele, sõpradele ja muidu tuttavatele.

Olge tublid.

Eriti soojad tervitused lennutame siitpoolt emad Vaike-Üllele, isad Arvo-Unole, vennad Argo-Madis-Martinile, õde Elerile, vanaemad Lainedele, koer Donnale, sõbrannad Reku-Annika-Andrale ja sõbrad Gunnar-Rivole.

Ja kõikidele, kes meid tunnevad, nendele, kes saavad meid tulevikus tundma ja ka nendele, kellega me kunagi ei kohtu. Neid kõiki ka tervitame jõulude puhul.





Dadaaa - FELIZ NAVIDAD ja proosit !


Ly-päkapikiina ja Meelis-päkapikk



Veel kaks asja.
Teate, mis meil just meelde tuli? Eile, 23-ndal kuupäeval täpselt 10 kuud tagasi astus meie jalapaar Mallorcale.
Teine asi - väike üllatus varuks. Meil on nüüd lõpuks teada aeg, millal me Eestisse käima tulema. AGA - ei torma sündmustest ette - iga asi omal Ajal.

Jõuludest. No millest siis veel ?

Iltaa,
Tosi kaunis ,on maa ja Joulupäiva on ihanaaaa.... ja kaikkki on kunnossaaa....

No nüüd ei ole enam kaua oodata - kohe varsti on uus aasta käes ja saab endalt maha raputada kogu jampsi, mis selle aastaga sisse kogunenud on.
Enne seda aga on Ajal meile anda pusimiseks veel viimane ülesanne, mis mõnel möödub kannatusterohkelt, mõnel lõbusalt, mõnel deliiriumis ja mõni peab maksma aasta aega niisama logelemise eest ja ullult tööd rügama. Teadagi, kes.

Jõuluvana.

Parimad soovid kogu ilmale meie poolt.

Kusjuures, kas te teadsite, et:
- jõuluvana ei olnud lapsena päkapikk, vaid poiss Nikolas;
- jõuluvana jäi lapsena orvuks: tema ema, isa ning õde vajusid läbi jää ja uppusid;
- kingituste tava sündis sellest, et tulevane jõuluvana elas järgemööda mitmes oma koduküla peres ning jättis igale neist tänutäheks omatehtud eseme;
- jõuluvana kasvas üles puusepp Iisakki hoolealusena ning õppis temalt puutööd;
-Iisakki oli karm kasvataja ning tänu sellele õppis jõuluvana valmistama võimalikult kiiresti võimalikult palju mänguasju;
-noorukina näitas jõuluvana lastele kingitusi jagama hakates üles protestivaimu, sest tema õpiisa ei sallinud lapsi ja tahtis kingituste valmistamise keelata;
- viimaks jõudis ka jõuluvana jaoks kätte “viimane jõul”, pärast mida ta muutus müstilisel kombel igavikuliseks.

Mina ei teadnud, muideks.
Leidsin need andmed legendaarsest ajakirjast "Pioneer", nr.12, 1966 a. Olin omal ajal selle massimõjutusvahendi tulihingeline ohver.

Kuid kõigi jaoks, kes jõule üldse peavad, on need pühad, mida võetakse tõsiselt.

Jõulude paiku käivitub kaks kampaaniat, mis mõlemad mõjuvad vähem või rohkem tülgastavalt.

Neist jõulisem üritab üha räigemalt pugeda inimeste naha vahele ja rahakotti, meelitades neid kulutama. Seda, mida kõike on võimalik (või vähemalt püütakse) päkapikumütsi ja võlusõna abil müüa, ei suudaks uskuda, kui ise oma silmaga ei näeks.

Teine kampaania — esimese vastand — pole küll nii jõuline ja nii hästi organiseeritud, kuid mõjub paraku üpris sarnaselt.

Ka selle korraldajad peavad inimesi lollideks. Nad manitsevad olema jõulude ajal hästi mõtlikud ja rahulikud. Rõõmustada küll võib, aga seda tuleb teha vaoshoitult, et mitte mingil juhul harrast hetke rikkuda. Ja suisa kohustuslik on ligimeste peale mõelda.

Nii nagu on tobe jõulude ajal hüsteeriliselt igasugust kola osta, nii on ka veider, kui keegi jõulude ajal ühtäkki eriti mõtlikuks ja hoolivaks muutub, ehkki pärast pühi laseb ta vanas vaimus edasi.

Miskipärast on tunne, et suurem osa inimesi on üle mõlemast kampaaniast ja oskab oma peaga otsustada, mida kinkida, mida mõelda ja kuidas olla.

Need inimesed kingivad seda, mis saajale sädeme silmisse toob, nad rõõmustavad südamest ja just neile omaselt selle üle, mis neid õnnelikuks teeb, on see siis Jeesuslapse sünd, hea tervis, armsad lähedased või midagi muud. Ja nad ei hooli inimestest mitte ainult 24.—26. detsembrini, vaid ka muul ajal, sest see on neile loomulik. Nad ei vaja juhatust.

Jõulud ei pea olema vaid üks kahest, kas tarbimisorgia või hardusest tiine pühahetk, nagu meile kahelt poolt selgeks teha üritatakse. Kindlasti on seal vahepeal veel palju muud, mille iga iseseisvalt mõtlev inimene üles leiab. Peaasi et jõulud oleksid õnnelikud!

Heakene - mul ei ole niikuinii õigust Jõule kelleltki ära võtta, kuid mul on õigus Jõule anda. Mis panebki mind mõtlema Jõulude tähendusest minule endale. Eestlase kalendriaastas on põhimõtteliselt kaks hetke, mida oodatakse. Oodatakse nagu miskit ebamaist sündmust, mis vabastab ja kirgastab. Loomulikult on need Jaanipäev ja Jõulud. Kuid kas olete märganud, et peale seda pikka ootust, kui kauasoovitud hetk on käes, siis on kuidagi kurb olla? Minul igatahes on. Eriti ajal, mille nimi on ADVENDIAEG.

Kristlik maailm on teinud igapäevaseid toimetusi ühe temale olulise sündmuse ootuses. See on sündmus, milles põimuvad rõõm ja lootus. Ka kannatus. Ka vaikus. Et asju selgemalt näha, oleks hea vaadata taas üle kahe tuhande aasta tagasi.

Maarja ja Joosepi perre on tulemas laps. Joosep on saanud ilmutuse ega hülga oma väljavalitut, kes enne nende kokkusaamist on leitud käima peal olevat. Meest hoiavad usk ja armastus ning ta ei puutu oma naisesse enne, kui too on ilmale toonud poja. Poja nimeks saab Jeesus. Just nii, nagu Issanda ingel ilmutanud.

Nii sünnibki inimeseks Jumala poeg. Joosep ja Maarja on kodust eemal, neil pole muud kui sõim vastsündinule sängiks. Üsna pea on nad sunnitud oma kodumaalt põgenema, sest ingli ilmutus ennetab kuningas Herodese käsku tappa kõik lapsed ümbruses — hommikutaevasse süttinud täht tunnistab uue kuninga sündi ja tekitab võimulolijas hirmu kaotada oma osa.

SELLINE ON SIIS müüt, mis meie tänasele ajale taustaks on jäänud. Müüt, mille sisemusse veel usutakse ning mida uutele inimestele edasi kantakse.

Kõik ei saagi kohe aru, sest illustratsioonid teevad toimunu magusaks mänguasjaks, mida päkapikud aknalauale sokutavad. Salajutuks, mida jõuluvanakestele edasi sosistatakse. Aga ehk tasa-tasapisi jõuab kohale ka õige sõnum meie olemusest siin maailmas ja võimalusest headuse jõusse uskudes lunastatud, ülendatud saada.

Müügimehed on ärevil, nende vaikusekartus on kõnealuse müüdiga oma müürilehti kaunistanud, linnakodanikudki ärevile ajanud ja kirjalikult kurtvele pannud.

OLUKORD tundub tõsine, aga võib-olla on asi siiski veidi mitmeplaanilisem. Äkki on rahavahetajad ja reklaamimehed astunud rumaluse libedale jääle?

Hea oleks kirutud reklaamlauset kaubandusteadete vitriinides lugeda hoopis küsiva intonatsiooniga: kaks rõõmusõnumit ühe hinnaga? Küsimus suundub otse rahvahulkade südameisse: kas inimesed tõesti usuvad, et kaks rõõmusõnumit ühe hinnaga on võimalik? Kas oleme juba nii mälutud, et teine laps jumalaema käel tundub tõesti kommunikatsioonifirmana? Ärigeeniuste püüd jumalikku konteksti pugeda on ju naljakas.

ÄRGEM dramatiseerigem liiast ega vaadakem tühisele ülevalt alla, tühisest üle. Kas tõesti suudab üks vildakalt ilus värvipilt meie usku kõigutada, kui see ikka tõesena olemas on?

Kui inimene suudab hoida oma hinge täidetuna ja mõtted puhtana, siis nii lihtsalt rumalusest toituv kuri neid lahti ei muugi.

Ja liigse käraga tähelepanu mitte väärivale tähelepanu tõmmata pole vaiksel ajal arukas. Seda ju pudukaupmehed ja rahavahetajad ainult ootavad, et me olulisest kõrvale vaataksime, oma meeled ja mina tarbimiskäras pisikeseks killustaksime. Nii pisikeseks, et massidega manipuleerijate masinatesse kütuseks kõlbaksime.

Ei tohi rumal olla! Ei tohi olla nimetu kettake masinas, vaid liivatera, mis takistab massimasina lobedat käiku. Liivatera sellest pinnast, mis tunneb tänini elava Jumala jälgi.

JÕULUD EI OLE jõuluvana sünnipäev. Kes oskab vaadata, näeb jõuluöös tähte süttimas ühe hoopis olulisema sünni kinnituseks. Eks jõuluvanagi pärissõnum ole just selle ajatu kingi iga-aastane meeldetuletamine ajalike kingituste rõõmu kaudu.

Maailm on veel rahus ja tasakaalus, aga selles püsimine on järjest rohkem iga üksiku inimese kätes. Meie valikud on väga otsustavad. Ehk annavad jõulupühad aja vaikuses järele mõelda. Võimgi kardab vaikust.

Rasvast lõuga ja mõnusalt sumisevat pead aastalõpuks, amigos !

Meelis

Selle postituse kirjutamisel olen kasutanud Andres Noormetsa ning Gert Kiileri tekste.

Üllatus vol.2

Tänane hommik oli laisk.
Suurte mustade tähtedega LAISK. Meil kummalgi ei olnud kiireid asjatoimetusi laupäevasel hommikul ja nii veetsin mina ajavahemiku 07.00-11.00 voodis raamatut lugedes, mis jõudis minuni eilse pakiga. Eestist. Kui te ei tea, millest jutt, siis vaadake eilset postitust. Igatahes on Hea raamat. Me olime just oma pidźaamapäeval hommikusööki lõpetamas, kui järsku helises uksekell. Seinakell näitas üks päeval.

Meelis vallandas enesekindla joovastushüüde: Pakk tuli! (nojah, tal oli ju eilsest juba teada, kuidas heiseb pakikandja vajutatud uksekell). Polnud aega rohkem pikemalt mõelda - esimesed ettejuhtuvad jalanõud jalga ja millegipärast pani ta ka jope oma pidźaama peale, ei tea, kas lootis selle pisikese riidejupiga varjata oma tegelikku riietust või mis, aga väljas valitsev õhutemperatuur seda absoluutselt kindlasti ei nõudnud. Meie majal on avatud koridor ning kellegi uksest sisse lubamiseks tuleb minna alla välisukse juurde. Kuulsin vaid, kuidas ta ukse taga sulaselges hispaania keeles oma lastetoale vastavalt viisakalt kõigepealt "Hola!" kelleleiganes seal all hüüdis ning ikka uudishimust juba ülevalt päris, et kes on. Vastust ma ei kuulnud, seda vist ei antudki. Järgnisena nägin suurt pakki sisenemas uksest ja seejärel naerusuud selle taga: "Mul oli õigus - pakk!!!" Sedakorda ema Üllelt.

Selline pakk. Seal sees oli midagi, mida oleme oodanud
siiasaabumisest alates. Kuid see ei tahtnud kuidagi
eelmistesse saadetistesse mahtuda. Teate mis see oli?
Hää
- see oli meile eelmisel aastal Ly venna Argo kingitud voodikandik.
Nüüd saate isegi aru, miks see vajalik oli.
Eriti tänasel LAISAL hommikul.

All koridoris olla olnud majahoidja, kes oli muhedalt naeratanud, nähes Meelist oma rõivastust ja sassis pead välja vabandavalt naeratamas ja uksele kiirustamas. Aga sel polnudki tähtsust. Igatahes asusime siis paki sisemust õhinal avastama. Suured aitähhid meie kodustele sooja koduse jõulutunde palmisaarele saatmise eest!

Erilist äramärkimist väärib üks piparkoogilugu. Ly ema (Vaike) on aastaid teinud ise kodus oma kätega väga suure potitäie piparkoogitaignat, mida siis vahetuste kaupa jõulueel on saanud küpsetada. Nii valmis ka eelmisel aastal, meie eritellimuse tulemusena, piisavalt keelt alla viivat hõrku jõulukookide materjali. Meie aga otsustasime pätsikese sellest säilitada sügavkülmikus jaanipäevaks. Ilmselt maitseksid suvel küpsetatud piparkoogid piisavalt eksklusiivselt, kui neid lõkke ääres nosida. Vahepeal aga võttis meie olemine sootuks uue pöörde ning meist said mallorcalased. Külmkappi kolimiseelselt tühjendades sai Meelise ema Ülle meilt päranduseks pätsikese piparkoogitainast, mille oli meisterdanud Ly ema. Ja ennäe üllatust - tänasest pakist leidsime me sellestsamast, aastatagusest taignast küpsetatud piparkoogid. Meie oma initsiaalidega.

Täiesti terve mõistuse juures ütlen,
et ühe pepparkakkori peal on M,
teise peal Ü ning kolmanda peal L.
Ei tea, mis need tähendavad?

Need maitsevad siin lihtsalt suurepäraselt hõrgult. Ning tore on mõelda, et neis piparkookides on kokku saanud kahe ema egregorid ning pisut ka meie enda oma. Need on väga hea auraga piparkoogisüdamed ja -kuused, mis meie jõulukaunistustes seisavad väga erilisel kohal.
Aga ärge muretsege - me sööme nad ära.

Kuna päriskuuskedega on siinmaal kitsas käes, siis tegime käepäraste vahenditega nii naturaalse kuuse, kui see võimalik oli.

mõnel maal ei kasva kuuski,
pole lund ja suuski.
kuid ka seal on näärisalmid,
nääripuuks on palmid.

Meie korteri välisuksel on päris ise tehtud jõulupärg. Kui viimati mäes käisime, siis tõime endaga kaasa oksi ja muud looduslikku manti, mida Ly siis pärjaks vormis. Ja mina uksele sain naelutada. Mõned päevad tagasi, kui sõber Anthony meie poolt läbi astus, ei varjanud ta oma imestust küsides:"Is This Real?" (On see päris?). Ilmselt ei kujuta ükski eestimaalane ette, jõuludeks võiks olla toas pesueht plastikust käkk, mis peab ennast kuuseks. Aga justnimelt selline on ennast sisse seadnud Ly kontoris. Juba mitmendat aastat, ma usun.

No ma ei imesta enam millegi üle.
Kui ma nende jõulude ajal kohtan veel shortsides
ja hulasärgis jõulumeest, siis on see periood
aastast sajaga täie ette läinud.

Sürr. Mis sellest et kohalikel on palmipuid laialt käes, proovivad nad ikka kuidagi kuuskedega läbi ajada. Tunnistan, et on imelik vaadata pudupoodide vaateakendel plastikkuuski - valgeid, hõbedasi ning rohelisi. Brrr. Kuid mis seal ikka. Saksamaal olla välja kuulutatud gaasi kokkuhoidmise kuu, siin ilmselt hoitakse kokku jõulupuude pealt. Tegelikult on asi oluliselt lihtsam. Kuna siin kuusk, kui kultuur, lihtsalt ei kasva, siis imporditakse puud sisse Taanist, mis on Euroopa suurim kuusepuudega varustaja. AGA - sellel aastal olla kuusesaak kehvavõitu ning Euroopas valitseb kuusepõud. Nii, et kui kellelgi veel taga-aias mõni kuusk alles, siis raiuge maha ja Brüsselisse siva müüma. Jõuate veel :)



Tänud kaunite kinkide eest. Vot sellne tuli on meil nüüd südames, hinges ja vbla veel kusagil.
Jõulud on ikka perekeskne aeg ja hoolimata sellest, et oleme kodust kaugel, oleme siiski siinsamas lähedal.
Epistlit ei pea, kuid rahu ikka kõigile.

Sa seisad mu ees.
Tõelisem
kui uni. Tõelisem
kui armastus. Tõelisem
kui mina ise.
Miks ei ole sind siin.

(Mihkel Kaevats)

Seniks tervitusi palmisaarelt, kus voolab Cuba Libre :)
Feliz navidad!

Päikest,
L&M

Üllatus

Heiparalla,

Postiljon sai hetk tagasi mul sabast kinni ja pistis mulle miskit pihku.
Vot sellise asja pistis.


Mina juba tean, et Ly-le on tulnud saadetis eestist, kuid ma ei helista talle.
Las tuleb koju ja leiab ise oma üllatuse - see on palju magusam.
Tähh ema Vaikele.

Hõissa vastlad - tahtsin juba hüüda, kuid tegelikult on ju alles Jõulud.
No igatahes - veidi eestimaiseid jõule on igatahes teretulnud ja ma olen päkapikkudega veebis chattides kuulnud, et see pole ainus pakk, mis meie poole teel on.

Aga saamalootusest vaevaga üle olles kutsun hoopiski ülesse jõuluteemaliste lugude, salmide ja pilalugude kirjutamisele ning fotode saatmisele. Muidugi võib ka saata lustakaid lugusid sarjast "Veidrad juhtumised Jõuluajal".

Ausõna - ma panen nad kõik ülesse muutmata kujul ja auväärne zhürii Ly ja minu isikus annab jõuluõhtul välja põneva kingituse võitjale. Nii, et klahvid klõbisema - amigos.

Saatke aga mant aadressile mallorcale@hot.ee - pole siin äbeneda miskit - kõik me ju tegelikult ootame jõule - miks mitte siis ollagi pisut proosaline ja selle kaudu jõuludele veel rohkem hoogu jurde anda ? Ei pidanud siin silmas ostumaaniat või tarbimisühiskonna poolt ettekirjutatud omamiskire rahuldamist. Jõuludes on ka midagi muud, kui pelk kommerts.

Katsun järgmisel nädalal kokku kribada ülevaate Hispaania jõulukommetest ning sinna juurde võrdluseks eestlaste näärikombed ka ikka. Ma lihtsalt arvan, et oleks aeg näärid Coca-Cola käest tagasi võtta ning teha enesele selgeks, miks eestlased seda püha üleüldse on pidanud ja mis aastalõpuga seotud traditsioonid meie, kui maausuliste, jaoks tähendavad.




Ho Ho Ho - Scary Christmas !

M

Uppuja päästmine

Teadagi - see pidavat olema uppuja probleem.
Ega keegi niisamalihtsalt kätt ei ulata - võib ise ka uppuda ju.
See seisukoht on suht inimlik ja ma ei pane pahaks neile,
kes on näinud teisi uppumas, kuid pole astunud samme uppuja päästmiseks.

Mul on elus kaks päris tõsist kogemust, mis seotud füüsilise
uppumisega.Pean tunnistama, et ei olnud meeldivad. Esimesel
korral päästsin ise kellegi, kes oleks ilma abita uppunud, teisel
korral päästeti mind päris kindlast uppumisest.
Vaimse uppumisega puutume ilmselt rohkem kokku ning seda
kohtab tihti meie igapäevaelus.

Möödunud pühapäeval ei osanud ei mina ega ka Ly arvata, et
päev lõppeb uppuja päästmisega.
Meil oli kokku lepitud pärastlõunane drink koos uute tuttavate
Melanie ja Jörgiga väikeses sadamalinnakeses Port Andratx.
Ise-enesest kaunis koht ning unikaalne Mallorcal - see on
ainus looduslik sadam saarel ning tema võlu seisneb pikas
rannapromenaadis ning lummavates vaadetes. Eriti kaunis on
sealne päikeseloojang. Talvisel perioodil loojub päike
sadamalahte piiravate kaljude vahele ning rahulikult
saab jälgida päikese sopsamist merre.

Pildi tegi Ly. Päikseloojang Port Andratxis

Niisiis - seadsime oma autonina umbes kolme paiku Port Andratxi poole ja veetsime ühes kohalikus koffiikis meeldivalt aega. Melanie on süsteemiadministraator ning Jörg on vabakutseline graafika disainer. Jörgi töid saate vaadata siit.

Jörg ja Melanie.
Tublid sakslased ja ummamuudu isiksused.

Sellel päeval oli tuul päris kuri. Öö otsa oli ta kangutanud ka meie kodulinnas ning tegi pahandust saareriigi pealinnas ning paljudes sadamates.

Näiteks Potro Portalsis, mis on Mallorca luksuslikeim sadam oli ajanud vee alla süütu purjeka. Aga seda vist juba mõned ajad tagasi - ma lihtsalt avastasin selle hiljuti. Täitsa juhuslikult on pilt ka sellest olemas:

Uppunud jaht Porto Portalsis.
Ja nii seisabki. Lihtsalt läks põhja ja
kedagi polnud parasjagu päästmas. Seisab seal siiani, ma usun.

Tuul ei tahtnud sellel pühapäeva pärastlõunal kuidagi vaikida ning lõi ülbelt üle merd piirava rinnatise, tuues endaga kaasa kõnniteedele igatsugu manti ning külvates soolase mereveega üle meie auto, mis oli pargitud jahisadama kaile. Sellest hoolimata jooksis meil jutt kenasti ja joogid olid ka maitsvad.

Ühtäkki muutus Jörg rahutuks ning ütles, et peaks minema kontrollima oma dingy´t, mis oli seotud lähedalasuva kai külge. Dingy on väike mootoriga kummipaat, mida kasutatakse kaldalt suuremale paadile minekuks.
Noh, pakkusin siis ennast kaaslaseks, et tüdrukud saaksid omaete naistejutte puhuda.

Üsna peagi selgus, et Jörgi pisikene kummipaat oli kaldalt lahti saanud ning ulpis ca 5 meetri kaugusel lainetes. Üks pool kandvast õhupadjast oli tühi ning paati oli sattunud ka tubli hulk vett. No ega me siis pikalt enam ei mõelnud ja alustasime dingy päästmisoperatsiooni.

Sebisime Ly-ga tuttavalt paadilt, mis sadamas seisab, pootshaagi ja köie ning operatsioon võiski alata.

Nagu vaalapüük. Pootshaagile köis järgi ning jahile

Loopisn, mis loopisin, kuid paadile pootshaaki
külge ei saanud. Pihta sain küll, kuid kinni ei haakinud.

Meie tegevusi ei krooninud suurem edu ja nii otsustas Jörg vette minna. Lained olid aga suured ning peksid kallast üsna raevukalt - vette minemine oli suht eluohtlik.

Jörg ei andnud alla. Tüüp roniski sogasesse ja
raevukasse vette, kuid seda ainult jalgupidi.
Lainetesse minemine oleks olnud sulaselge enesetapp.
Vaikselt omaette mõtlesin, et kui laine
kuti kaasa haarab, siis kas hüppan järgi või ei.
Õnneks ei pidaud mõtet lõpuni mõtlema.

Peale mitmeid nurjunud katseid pootshaaki dingy külge haakida õnnestus mul kuidagi paadile pihta saada ning sikutada see pea-aegu kaldalt käeuluatusse. Röökisin Jörgile, et tehku kaks sammu ja kinnitagu pootshaak paadi külge - mida viimane ka aega viitmata tegi. Siis kargas ta veest tagasi kaldale ja mina sikutasin kui segane.

Pildilt on näha, millise sopa meri ülesse keeras.
Vesi oli siiski suht soe - usun, et miski 18 kraadi kanti.

Õnnestus saada kindel haare ning paat oli meil juba pea-aegu käes. Kuid kuna sees oli vett, siis ei olnud selle kaldarinnatiselt ülessevinnamine sugugi lihtne. Mul jäi jõust puudu ja nii hakkas Jörg altpoolt tõukama, ise pooleldi veel vees olles.

Nii punnitasime, kuid jõudu jäi väheks. Kurivaim oli päris raske.

Ly ja Melanie, kes olid asja seni kõrvalt vaadanud, lõbusalt kommenteerinud ja pilte plõksinud, lõid ka käed külge. Järsku, keset kõige kõvemat tirimist, kui taipasin, et me ei jaksa paati üle rinnatise tõmmata, ilmus kusagilt meesterahvas, kes käe külge lõi ning tänu tema lisajõule õnnestus meil paat maale saada. Hiljem selgus, et tegu oli üle tee elava meesterahvaga, kes oli meie tegevusi aknast jälginud. Kui ta sai aru, et me ei jaksa oma operatsiooni lõpuni viia, siis jooksis appi ja tema abist oli kasu. Tänud talle - kes iganes see tüüp ka on.

Hiljem olime muidugi uhked saavutuse üle ja maitsev adrenaliin oli ka veres täiesti omal kohal.
No sellised asjad ju ikka erutavad, muig.

Mehed saagiga.
Hiljem selgus, et paat oli viga saanud
ning õhkpadjad olid seest vett täis.
Hea, et ära ei uppunud. Kallis vidin on.

Kuna me nägime, et paat on uppumisohus, siis saime miskit ette võtta. Terve mõistus sai seekord loodusjõududest jagu ning päästetud dingy elab rahulikult oma elu edasi.


Inimestega nii lihtne ei ole.
Sageli ei taipa me, et meie lähedased, kellest me hoolime, on uppumisohus ja ega nad ise ka ei ütle.
Igatahes - igasugune uppuja päästmine on väärt tegevus ning peale seda on sul endal ka parem tunne.
Ning kui sa ise oled uppumas igapäevasohu, siis on mõistlik suu lahti teha ning öelda.

Ikka leidub keegi, kes sulle oma käe ulatab.

Päikest ka,
Meelis

Tühjus

Justnimelt tühjus valitseb meie saareriigi tänavatel.

Kolab tänavatel ja kolistab tühjade plekkpurkidega.

Hea seegi, et ilm on viimastel päevadel enam-vähem ok olnud. Kõik need miljonid turistid, kelle olemasoluga silm suve jooksul harjus, on kadunud.Tänavatel valitsev nukrus võimendub eriti tänu sellele, et lugematute baaride, kaupluste, pisi-äride jne.jne vaateaknad on kinni kaetud läbipaistmatute võredega ning nii jääb mulje, et linna esimene korrus on justkui kinni müüritud. Jabur on vaadata inimtühje tänavaid ning pimedaid hooneid. Nagu kõnniks kusagil ulmefilmis.

Linnakeskustes ning pealinnas Palmas on elutegevust siiski märgata ning tänavatele on eelmise nädalaga ilmunud jõulukaunistused. Viimaseid on üsna koom vaadata, sest jõuluvana koos põhjapõtradega palmide taustal on siiski kummaline vaatepilt.

Hea, et endal peas ja hinges veel tühjust ei ole. Vähemalt eilseni ei olnud.

Eelmisel nädalal ei saanud me tugeva tuule ja külma ilma tõttu Mallorca kõrguselt teise mäe , Galatzo 1027 meetrise tipu vallutamisega hakkama. (v.t. meie postitust viskame sütt alla - selle lõppu said mõned read koos paari pildiga eelmise nädala käigust). Eile oli ilm soodne, füüsiline konditsioon ka ok ning otsustasime minna uuele ringile.

Siin siis mägi. Palun väga. Pildistatud ca.5 km. kauguselt.
Punane nool osutab ringis asuvale kaljunukile,
mille jalamilt me eelmisel nädalal edasi ei saanud.

Varustasime endeid kõige vajaminevaga ja pirr-põrr minekut. Mägi on ligipääsetav põhjast ning seetõttu pidime tegema ca 20 km ringi, et ülesviiva raja algusesse jõuda. Seekord oli mägi meile armulikum - valitses pea-aegu tuulevaikus ning esialgu peidus olnud tipp näitas ennast üsna pea, kui olime tõusnud esimesele kolmandikule

Siin pildil on näha sama kaljunukk, millele eelmisel pildil
osutas see suur punane nool. Pilt on võetud ülesse
eelmisel nädalavahetusel, elik 25.nov.
Tuul oli siis võimas ning ulgus ümber mäe.

See pilt siin on sama kaljunukk eile, s.o. 02.detsembril.
Ilm oli rahulik ja andsime kerele kuuma - ikka ülespoole.

Võtsime siis aga otsekursi ülespoole ning üsna pea saime aru, et oleks pidanud ikka mööda olemasolevat rada minema (kui seda saab rajaks nimetada.). Tipp muutus kättesaamatuks kivitorniks ning edasiliikumiseks pidime tegema pooltiiru ümber mäe keskpaiga. Selle käigus tuli ületada kivijõgi, mis osutus selle ronimise üheks ohtlikeimaks etapiks. Piltidelt vbla ei ole nii kenasti näha, kuid kõik need kivid olid täiesti lahti. Ühel hetkel tegin millegipärast agressiivsema liigutuse ja kivid hakkasid liikuma. Vallandus pisemat sorti laviin ja tänu sellele, et ma ahvikiirusel edasi kimasin, jättes endast maha üha rohkem liikuvaid lahmakaid, pääsesin kivide alla jäämisest. Muidu rahulik mäekolakas näitas hambaid, mis oleksid mind pea-aegu päris valusalt hammustanud.

Mina olin küll üle saanud, kuid Ly oli jäänud teisele poole. Peale pisukest planeerimist ja arusaamist, et see on ainuke tee, sai ka tema kenasti üle, kuigi hiljem ta tunnistas, et hirm oli nahas ikka küll. Mul ka.

Kui Ly selle pildi minust tegi, siis lubasin sellele blogisse
panna allkirjaks "Kuidas mul junn jahe oli". Paningi.

Kuid seesama hirm formeerus kohe magusaks adrenaliiniks ning kui ma oma kenal ja siledal tagumikul mööda mäekülge ennast alla libistasin, ei olnud teravaid kivinukke tundagi.

Kuna mäe külg oli nii sõmer, et kusagilt ei olnud
kinni hakata ning kogu pind jalge all liikus, siis
laskumiseks ainuke võimalus oli ennast
tagusmendi peal alla sõidutada.

Pole midagi, et inimene on looduse kuningas. Selles situatsioonis oli mägi ikka meist üle mis üle.

Noh, peale pisukest kogumist sammusime aga edasi. Teise tõsisema peatuse tegime mäe kolmveerandi peal, kus ristteele sattudes pidime tegema otsuse.

Keskmine teeviit näitas tipu poole, väites, et jõuame sinna
25 minutiga. Nagu muinasjutus: Lähed otse, kaotad pea.
Lähed paremale kaotad hobuse. Lähed vasakule, kaotad
jalad. Lähed tagasi, siis sööb kuri hunt sind ärr

Selle pildi tegemise hetkest pool tundi hiljem,
kell 3.33 pm olime tipus.

Olime selleks ajas roninud ülespoole ca 2 tundi ning valgust oli veel ca 2,5 tunniks järgi. Kuna ilm oli soodne, siis otsustasime edasi tõusta. Mis sellest, et kaasavõetud vett oli järel vähem kui oleks võinud olla ja me ei teadnud täpselt, kui raske on viimane kolmandik. See oli meist suht riskantne samm, kuid - meil oli telefonile antud käsk heliseda täpselt 1,5 tundi enne pimeduse saabumist. Kui ronid, siis ei pane aja kulgu tähele ning see on hea viis enda maapeale tagasitoomiseks. Niisis - nagu ikka, on igasuguste tippude poole rühkimisel algus kõige raskem, siis distantsi keskel tundub, et pole nagu ullu miskit ja lõpp võtab sinust viimase. Nii ka seekord.
Mida ülespoole, seda järsumaks läks ja mäe viimane kolmandik oli ikka tõsine lakatrepp, mille kõrval laius sadu meetreid sügav kuristik. Tippu jõudsime täiesti ootamatult, ühtäkki, keset kõrgusehirmust kantud ennastületavat vallutussoovi. Ning arvake ära, mis seal oli????

Tühjus oli seal.

Istus tipul, kõlgutas oma jalgu ja vaatas meile oma tühjade silmadega otsa.

See täpp seal on päike.Ja ülejäänud, mis pildile jäi, on tühjus.

Kuna tipp oli mattunud pilvedesse, siis oli vägagi irrealistlik tunne.

Kogesin seal ülal täielikku tühjust - see oli täiesti tühi ja samas kõike täis. Lisaks sellele, mis infot nägemine ajule edastas oli harjumatu heli käitumine. Oli täiesti vaikne. Ainsad helid, mida võis kuulda olid need, mida me ise tekitasime. Helil puudus järelkõla, resonants oli olematu ja heli vältus oli harjumatult lühike. Põhjuseks heli levimiseks vajalike objektide puudumine.


Tegelikult said kõik meeled oma mõnuainete doosi kätte - silmal oli ilus vaadata, kõrval kaunist mittemidagit kuulata, ninal puhast mäeõhku hingata ning kui nahk tunneks hõrkõrnade pilvede liikumist, siis neid oleks me küll tundnud puudutamas me nägusid ja saime paar pilveräbalat ka pihku püütud.



Selline tühi olemine lummas meid mõlemat ning ilmselt oleksime jäänud sinna tühjusesse veel pikaks ajaks, kui mobiiltelefonile eelnevalt seatud alarm poleks aktiviseerunud. See oli märk justkui teisest, paraleelselt eksisteerivast reaalsusest, mis valusalt lõikas tühjust.

Kuna õhurõhk oli seal üleval teistsugune, siis see ajas
meie näod miskipärast punni. Kui alla läksime, siis tõmbus
paistetus ka tagasi.Meie selja taga paistab
tükike natutraalset Tühjust.


Me olime taevas.

Sõbrad Annika ja Gunnar ilmselt oleksid tahtnud seda kogeda. Kahjuks ei olnud nende aprillikuuse siinviibimise ajal meile see mägi teada. Kuid - mis seal ikka - mõlemad lubasid igatahes tagasi tulla. No kui tulete, siis nüüd me teame teed tühjusesse. Aga - kerge see ei ole - füüsiliselt päris koormav tõus ei võta küll veel viimast välja, kuid alla on ka vaja saada.

Annika ja Gunnar. Selle aasta aprillis Port Andratx´is.
Juhuu - tervisi teile.

Peale helin-signaali korjasime oma asjad tipust kokku ning hakkasime tasapisi laskuma. Laskumine oli suht koormav, kuid võttis aega poole vähem kui tõus. Siiski tegime kaks peatust hingetõmbeks ning sikutasime möödaminnes koju vaasi mõned kadaka- ja tammeoksad - ikkagi esimene advent ju. Viimased sammud olid igatahes tehtud küll üsna värisevatel jalgadel.

Täitsa hea on olla, kui sind ümbritseb tühjus ja sinu sees on ka tühi. Kui tagasi kodu poole sõitsime, siis me eriti palju ei rääkinud omavahel. Ilmselt oli mõlemal piisavalt tegemist väsimuse peletamisega ning mäetipus valitsenud tühjuse lahtimõtestamisega. Koju jõudes lasime vanni sooja vett täis ja lödistasime seal mõnuga. Aeglaselt vajusime siiailma tagasi ja täna öösel magasime nagu notid. Hommikuks oli tühjus peast peletatud ning kuplis olid ennast sisse seadnud seal elavad teadmised, mälupildid, hirmud, rõõmud ja muud asukad. Samamoodi täituvad ka meie linna tänavad jälle inimestega, siis kui hooaeg hakkab. Kauplused ja kohvikud avatakse, hotellid teevad oma uksed lahti ja rahulolevaid turiste, kes jätavad siia saarele miljoneid eurosid, on kõik kohad täis.


Kui teil enam ruumi pole, kas siis mõistuses või kehas, on lühike kuid massiivne lühis ajus värskendav. Igatahes.Vaadake aint, et seda lühist ei põhjustaks miski, mis jätabki teid tühjaks.

Päikest kõigile,

M & L