Heegeldamine ja kitarrimäng

Laupäev, 23 aug.2008

“Heegeldamisega on nagu kitarrimänguga, et esimese päeva lõpuks on sõrmed aiged.”ütles Ly ja sellepeale läksin mina allakorrusele ahjus olevat kana välja võtma.

Erinevalt minu kokkamisest, mis täna miskipärast untsu läks, tuleb Ly´l heegeldamine hiiglama vahvalt välja. Tavaliselt tuleb mul kokkamine ka välja. Tavaliselt tuleb see eriti heasti välja. Heegeldamise kohta ei oska öelda – pole proovinud.

Kõik kolm – nii heegeldamine, kitarrimäng kui ka kokkamine, on minu arvates suurepärased loomingulised tegevused. Nii nagu maaliminegi, mida isegi mina olen siin harrastama hakanud. Ja muideks – paljud meie selleaastased külalisedki on saanud pintsli valgeks. Siin maalitud piltidele oleme aga seadnud range reegli: ”Mis siin maalitud, see ka siia jääb”. Tegelt on meil sellega väiksed kasud sees, sest mine tea, kellest võib ühel heal päeval saada järgmine Picasso või Monet. Ja nii ilustavadki meie majakese seinu meie sõprade esimesed pintsliproovid. Mis on omamoodi lahe, sest nii on nad meiega koos. Pean tunnistama, et seni on mööduv aasta meile toonud oluliselt rohkem külalisi, kui me oskasime oodata. Endalegi ootamatult on meil täiesti pidevalt olnud külalised alates märtsist kuni augusti keskpaigani. Ja selleks, et asi ilusti bloggerdatud oleks peangi siinkohal jätkama eelmises postituses alustatut – kõik ei mahtunud sinna lihtsalt ära.

Minu suurimaks rõõmuks veetis meie juures oma väärtuslikku aega noorsand Mattias aka Matu. Ta on minu maailma parim poeg ja pealekauba veel ka ilus, tark ja hea. Olin ülimalt rõõmus, et tal jätkus oma aktiivse eluviisi juures aega tervelt pea poolteist kuud meie juures visiteerida. Ja muidugi ei lasknud me sellel ajal lihtsalt niisama merre voolata, vaid tegime igast huvitavaid asju. Meeletuim nendest paljudest oli ilmselt kesköine alasti ja salaja naabrimehe basseinis ujumine. Mida me oma arust tegime eriti vaikselt, kuid Ly kinnitas, et pool orgu kajas meie solistamisest. Asja püänt on selles, et naaber oli samal ajal ise kodus. Noh – kuidas muidu ikka nalja saab, kui ise ei tee.

Aga eks mahtus meile antud lühikese aja sisse ka mehisemaid tegevusi nagu näiteks

golfimängimine,

riiuliehitus,

jalgpallimaania,

veepargis lõbutsemine,

”rasked” rannapäevad,

mägironimine,

maalimine,

tsiklitega ringikurnimine

ning Mattiase

ja m inu enesetapjalikud vettehüpped kaljudelt.

Tegelt tegime me veel palju rohkem igatsugu stuffi ja ma usun, et ta jäi oma heade õpitulemuste tõttu auga väljateenitud puhkusega igati rahule.

See erudeeritud noorsand omab suurepärast tulevikku ja just temasugused peaksid minu kui uhke isa arusaamise järgi tuleviku draivijad olema.

Mida ta ise maailmast arvab, saab näha allolevalt videolt.

Kuna Mattiasel hakkas mõte liikuma (ma küll täpselt ei tea, mis suunas) siis lubas ta lahkelt järgmisel vabal hetkel tagasi tulla. Millal see olema saab, ei ole mulle veel teada. Ilmselt just siis, kui tal see tekib.

Muide – Ly käis vahepeal all kana vaatamas ja ütles, et see on ok. Aint et riisi-ploomi-porgandi-lillkapsa täidis, millega ma selle vaese linnu täis toppisin, pidavat olema toores ja kõlbmatu ning ta olevat ise uue riisi teinud. Noh, sellega sai siis korda vähemalt.

Korda sai ka meie sõber Annikaga, kes päriselus veedab oma päevi Midri-Maailmas. See tubli naine on Tallinna ühe edumeelseima lasteaia asutaja ja omanik ning meile Ly-ga meeldib kohe irmsasti, kui ta meid väisab. Samuti meeldivad mulle tema esoteerilised kaldumised ning sisurikkad vestlused täiendasid meie kõikide maailmapilti. Muideks – nii Mattias kui ka Annika tegid siin oma esimesed maalikatsetused ja nüüd on nende shedöövrid kenasti klaasiall ja seinal. Mõlemad täpselt omal kohal.

See pilt on meist vöetud küll eelmisel aastal
kuid ega selle aasta jooksul pole miskit muutunud ju

Annikaga juhtus misikt, mida me ei oodanud – nimelt jäi tema kohver, mis sisaldas meile nii tähtsaid maitseid eestist, kusagile maailma lennuavarustesse kondama ja ta sai oma kohvri kätte alles kolmandal päeval peale saabumist. Ja minu ema poolt saadetud sutsuvorstid olid koos kohvritega kes-teab-kus. Vorste, muide, jagub veel siiani.Tähh ka. Aga- pole ullu – peamine, et kätte saime. Kuna ilmad olid soojad, siis Annikal eriti riideid vaja ei olnudki, muig. Ta on ilus inimene nii seest-kui ka väljastpoolt ja milleks siis ilu veel miskite riietega peita?

Annika.

Kui ma ta Palma lennujaamast ühel neljapäeva öösel vastu reedet kell kaks kätte sain, siis ütles ta minu uurimise peale, et ta ootab aint puhkust ja rahu. Mida te, Inimesed seal Eestis teete, et te nii otsas olete omadega? Usun, et ta leidis meilt seda, mida otsis ja meie heameel teda uuesti võõrustada ei ole kuhugi kadunud. Ja tähhid muidugi heade raamatute eest, mida ta vapralt meile tassis. Ma loodan, et ta ei ole trossis meie pihta, et me väga ei jaksanud ringi trampida ja näidata et: ”Näääee, kui tore saar meil siin on”. Annika oli siin juba teist korda, olles vend Argo järel teine, kes siia oma sammud uuesti tagasi on seadnud. Lubaduste järgi peaks neid üsna palju olema, keda me üsna pea siin uuesti näha võiksime saada.

Annikale soovin järjekindlalt sedasama, millega ma ta Palmas lennuki peale saatsin: ”Ela nagu tahad” ütlesin ma talle peale hüvastijätukallistamist. Kuigi sellest soovitusest on mul ka iseendal vahest kuradima raske kinni pidada.

Kinnituseks sellele, et mul mitte alati toit untsu ei lähe, läheme korraks ajas tagasi kahe unustamatu õhtusöögisündmuse juurde, kus ma (edukat?!) peakoka rolli etendasin.

Kusagil, ma arvan et Eleri esimestel siinolemise päevadel kutsusime omale külla toredaid inimesi ja Sean ning Charlotte (v.t. eelmist postitust) olid ka just Austraaliast saabunud.

Oli tore grilliõhtu ja selle krooniks külastas meid meie sõber Merit oma poja Joshua aka Jossi ja boifrendi Benjaminiga. Merit elab siin juba 7 või 8 aastat (ta ise ka täpselt ei mäletanud) ja on meie uusim mallorcaeestlasest sõber. Igatahes väsis Joss kohe põksti ära ja leidis omale kena pesa meie võrk-kiigus, kus ta muretult norsates veetis kogu ülejäänud õhtu.

Benjamin ja Merit

Väsinud Joshua.

Kui ma ei eksi, siis olime m Seaniga viimased, kes sellel õhtul lõkke ja veini juurest minema said. Kellkuus hommikul. No oli, millest rääkida lihtsalt.

Umbes nädalapäevad hiljem kippus peale kange tahtmine valmistada midagi eriti hispaaniapärast ja pakkuda kohalikke maitsenaudinguid meie külalistele. Seda enam, et nii Eleri kui ka Sean-Charlotte olid peatselt lahkumas. Peale kolme tundi köögis müdistamist leidsid lauale tee üli-hispaanialikud Paella Valenciana koos suurepäraselt väljakukkunud rosmariini-lambafileega ning desserdiks sai tookord ülimaitsev Peras el Vino. Ohh demit kui maitsev oli. Külm lambaliha sobis veel järgmisel päevalgi imeheasti. Toidu juurde klikkisid heasti nooremapoolsed veinid mida, muideks, polegi siit kaubandusvõrgust nii lihtne saada. Üleüldse on peale pooltteist aastat kohalikke veine valik ennast ammendama hakanud ning minu silmis pole Itaalia ja Prantsuse veinid veel elus nii kõrgelt hinnatud olnud, kui praegu. ( Muid välismaised ehk väljaspool Hispaaniat valmistatud veine meil siin lihtsalt ei ole. Karm siseturukaitsepoliitika.)

Peakokk serveerimas.

Ühe teemasse mittehaakuva pildi pean ka veel üles panema. Me ei uskunud oma silmi, kui Ly õe Eleri kohvrist tulid välja Ly ema poolt meile saadetud ja Nõva meelelistest metsadest tema oma valgete käekestega korjatud mustikad.

Növa mustikad ja meie oru mäed.

Kohalikust kaubandusvõrgust mistahes kujuliste metsamarjade otsimine on tulutu tegevus ning õunugi on meitel siin ainult paar sorti saadaval. Ja need ka kusagilt Põhja-Hispaaniast pärit.Kuigi kohalike värskete puu-ja juurviljade valiku üle nurisemine oleks siinkohal ilmselge patt on justkui sissekodeeritud, et kusagil suve teises pooles hakkvad käima neelud sõstarde, karusmarjade, valgete klaaride ja kõikide muude Eestis kasvavate saaduste järele.

Tundub, et selleks aastaks on meie külalistekalendri sündmused kõik otsas. Mõtisklesin siin kõikide toredate Eesti inimeste üle, kes meid tänavu väisanud on ja nimekiri sai päris pikk: Reku aka Regiina, Vaike the Ema ja Arvo the Isa, Vend Argo ja sõbrad Rait ning Karmen, Poja Mattias ning Õde the Eleri ja listi lõpetuseks Ingliplika Annika. Lisaks nendele on meid erinevatel aegadel rõõmustanud paljud uued, kohalikud ja kaugemaltpärit tuttavad. Ja pange nüüd tähele: juba praegu on alanud broneerimine meie vabale ajale ja tagasihoidlikule elamispinnale järgmiseks aastaks. Kiirustage, seltsimehed, sest aastas on aint 12 kuud ja üle ühe seltskonna kuus meie külalislahkus välja lihstalt ei kannata. Nii, et – kes ees see on esimene.

Muidu soovitame elu ikka läbi lillede vaadata ja seda va tüütust mitte niiväga tõsiselt võtta.

Näiteks nii, nagu seda teeb Ly,

Või siis võite minumoodi läbi lillede ümbritevat piiluda.

Ning oleme ikka sõbrad edasi.

Päikest,

Meelis

P.s. Ahh et mida Ly heegeldab? Kui valmis saab, siis paneme pildi üles. Ja kui mina leian endale siit lõpuks oma hispaania kitarri, siis teeme võistluse, kelle näpud rohkem valutavad – kas Ly-l heegldamisest või minul pillimängust.

¿Mis toimub?

Ei viitsi enam tööd teha täna. Mull on külge hakanud kohalik arusaamine, et tänasega ei saa veel maailm otsa ja ehk jöuab homme ka üht-teist korda saata. Seda enam, et löpetasin just ühe kolm päeva minu elust napsanud analüüsi ja vöin nüüd lubada endale väikest proosalist luksust blogimise näol.

Sestap täidan oma ammuse lubaduse ja heidan pisut valgust meie kaugele, hämarale ja arusaamatule elule siin koledas ja pimedas kohas, nimega Mallorca.

Peab tunnistama, et selleaastane suvi on olnud pisut jahedam eelmisest ning tappev augustikuine kuumus on meid säästnud tavapärasest madalamate temperatuuridega ulatudes kesmiselt ainult +35 kraadini. Samuti on meil olnud augustis kahetsusváársed paar-kolm pilvist ilma ning peale kolmekuulist vaheaega tuli úkspáev isegi vihma. Kole, onju ?

Aga heakene – aitab norimisest.

Tegelikult on meil palju uudiseid, millest pajatada ning niiii palju toredaid külalisi on meie juures sellel aastal käinud. Kuna suvine aeg ei ole just parim kirjutamiseks, siis on blogiread viimastel kuudel pea muutumatuna püsinud. Kuid árge muretsege – oleme mölgutanud mötteid oma lehe totaalsest muutmisest. Kui kolime oma talvekorterisse, kus lisaks muudele luksustele on olemas ka pidev elektriühendus, siis korraldame selle váikse asja ára.

Meie sündmuste kronoloogiast katsun seekord mööda hiilida ja jagan siinkohal lihtsalt möningaid toredaid juhtumusi.

Meie külaliste üldiseks lemmikuks on kujunenud rohkem meie kui naabrite koer Söör Winston aka Winston Man aka Winniboy vöi siis lihtsalt Winston. Oma lakkamatu röömuga käib ta enamusele närvidele ning kord temaga kiviviskamismängu alustanule on kohe selge, et see oli suur viga. Aga muidu on ta tore koer –ajab oma koera asju ja on suuteline sind oma heas tujuks oimetuks lakkuma.

Winston Man ja tema lahutamatu kaaslane.Kivi.

Winniet tuleb kiita, sest ta on alati seal, kus midagi toimub. Ja annab oma panuse.

Kui meie vooluandev generaator úhel páeval enam voolu ei andnud, siis kadus koos vooluga ka vesi meie majast. No ei jáánud siis midagi úle, kui tuli appi vötta terve talupojamöistus ja vesi kátte saada ilma vooluta.

Ma kahtlen, kas ma ilma Winnieta oleks sellega toime tulnud :)

Kuidas me Winniega imet tegime. Ja imesimegi välja.

Eelmisel aastal oli meil piisavalt kannatust, et kasvatada hiidpäevalilli. Sellel aastal otsustasime katsetada tomatite ja roosidega. Tomateid tuleb juba 2 kuud nagu laudu saekaatrist ning roosid öitsevad vahetpidamata juba mártsist saadik. Úks päevalill tegi aga esimese külalisena meile üllatuse – meile teadmata pöhjusel otsustas lihtsalt suvalises kohas kasvama hakata. Meie teda ei istutanud ja seda ei teinud meie teada ka keegi teine. Aga suur on ta. Ja isekas .

Páevalill on paremalt teine.

Järgmine isekas üllataja oli Eleri. Tema on Ly öde. Isekas sellepärast, et alguses ei tahtnud ta siia jöuda ja pärast ei tahtnud ta Eestisse kuidagi tagasi jöuda.

Vaene tüdruk sattus esimest korda üksinda suurde kurja maailma ning maailma köige kurjem lennukompaani Eesti Öhk ei toonud teda kokkulepitud ajaks Barcelonasse, mistöttu ta jäi maha lennukist, mille piletid lubasid ta toimetada Barcelonast Mallorcale.

No egas midagi – kohapealne operatiivmeeskond mis koosnes minust ja Lyst orgunnis uued piletid ja peale möningast vintsutust laekuski Eleri. Vot selline on ta.

Mida ta parasjagu seljataga peitis, pole teada. A eks ta ise kirjutab sellest.

Estoninan Air isegi ei kompenseerinud raiskuláinud edasilennupileteid.

Muide, kui Estonian Air on ainult kole oma klientide vastu ja lennud, kuigi hilinemisega toimuvad, siis SpanAiriga ärge küll lennake. Eile kukkus nende Madriidist startinud lennuk alla ja miski 170 inimest hukkus. Uudist saate lugeda siit.

Eleri veetis meil mönusalt aega ja omaselt köikidele teistele eestlastele, hakkas juba neljandal páeval isegi ráákima. Mitte, et ta enne midagi öelnud ei oleks, kuid oleme täheldanud, et muidu kinnise ja endassetömbunud kaasmaalastest külalised muutuvad kui nöiaväel siinse päikese, hea toidu, veini ja terve elufilosoofia väikesel kaasmöjul avatumaks ja mulle tundub, et see neile isegi meeldib.

Öigetel ödedel on alati midagi, mida teineteisele öelda.

No jah. Tema tagsilennul juhtus, et ta jäi oma Mallorca-Barcelona lennust sootuks maha. Hetkeks oli oht, et ta jááb Barcelona-Tallin lennust maha ja see oleks juba olnud väga paha.Korraks nárviliseks kiskunud öhkkond lahtus siiski tänu uuele lennupiletile ( jállegi kord .sic!) ja juba samal öhtul pisut enne keskööd hingas Eleri eestimaiselt vihmast 12 plusskraadist öhku.

Ise ta oma siinolemist palju ei kommenteerinud, kuid “Lahe oli” meelitasime ta suust ikka válja. Lubas járgmisel aastal tagasi tulla ja riputas osad oma pildid veebi úlesse. Neid saab náha siit

Vastamisi ise-endaga eneseleidmise vaatepunktis.

Umbes samal ajal, kui Eleri meil ise-ennast, meid ja Mallorcat otsimas káis, saabusid meile kauged külalised Austraaliast. Shean ja Charlotte. Shean on meie maahárra Chrisi vennapoeg ja Charlotte tema silmarööm. Kuna Chris oli juba kolm kuud kusagil merel, siis palus ta mul nende eest hoolitseda. No midagi – saigi siis hoolt kantud. Pean tunnistama, et nad on esimesed elus Austraallased, keda ma tunnen ja ma ei pidanud pettuma. Toredad olid nad ja on ilmselt ka edaspidi. Pidasime maha mönedki mönusad ja varajaste hommikutundideni veninud grilliöhtud ja targad öised vestlused táhistaeva ja lökketulega olid just tápselt omal kohal. Shean sebib ringi digimaailmas. Mida ta seal tápselt teeb, saate lugeda siit. Charlotte on váhihaigete pöetaja - missugune üllas amet.

Shean. Löbus sell. Meil oli millest ráákida.

Sheani silmarööm Charlotte. Pikka iga neile kahele.

Mönus öhtusöök India restooraanis. Köik oli maitsev. Vein. Toit. Seltskond.

Meie endi elu kulgeb löbusalt ja kuidas sa ikka hallist argipáevast muidu jagu saad, kui eneseirooniaga. Positiivsega, loomulikult.

Nii kehastun mina aeg-ajalt koledaks kurjaks kokaks

Ja Ly minu köördsilmseks naisukeseks.

Ja árge muretsege majanduslanguse párast – see on üleüldine. Ka meil siin Hispaanias töuseb töötuse tase ja kinnisvaralitakas on kohe-kohe tulemas.Üleüldse – ärge muretsega asjade pärast, mida te ei saa möjutada. Sest te ei saa neid niikuinii möjutada. Ja ärge ka muretsege nende asjade pärast, mida te saate möjutada. Sest neid asju te möjutate niikuinii. Sestap kasutage seni muretsemisele kulunud aeg ise-enda ja lähedaste eest hoolitsemisele, andke endast parim igal páeval ja uskuge mind – päike paistab ka siis, kui köik teadaolevad taevad on pilves.

Saludos y Besitos

M

Vabandused ka - fontidega on miskit lahti ja ma ei saa neid öigeks. See oli viimane piisk minu Blogspoti karikas ja katsume kiirelt meie blogi üle kolida Wordpressi platvormi peale. Mis on oluliselt blogijasöbralikum.

Päikeseratas keerleb

Sumedast suvest on küpsenud tuline august.

Ja meiega on kõik kõige paremas korras. Vist isegi veel paremini. On olnud kosta rahulolematut nurinat, et me pole juba liiga kaua aega klaviatuuri siin klõbistanud, aga see ei tulene mitte millestki muust kui sellest, et meil on suvine chillout.

Meil on veel õitsev päevalill, roosiaed umber väikse maja, päikesekuldsed ihud, umber kella kolksuvalt kolisevad lambakellad magamistoa akna all (ükskord me need lambad sealt aedikust veel valla päästame), päevi näinud võrkkiik vaatega mägedele, öösiti päevapäikest õhkavad majaseinad ja terrakotast terrassiplaadid. Meil on ka riietesse kleepuv niiske lämbe vahemerine õhk, sinine-sinine taevas ja must tähti tihedalt täis topitud taevas, vaikusetus, sest päeviti on väljas valjuhäälsed tsikaadikoorid ja öösiti vilistavad ööritsikad. Ja hing nagu midagi enamat ei tahagi.

Chillout-võrkkiik mandlipuude vahel. Ja miljonivaade.

Meie senisesse suvesse on mahtunud palju tegemisi ja mitmeid muutuseid, palju külalisi, kellest osad on lahkunud ja mõni meiega jäänudki. Ühel tulevasel hetkel kirjutame oma suvemõtetest ja suvetegudest ka pikemalt.

Kui Eestis oleksime, siis naudiksime hetkel ilmselt värsket õhku, murul paljajalu kõndimist, vanematekodude juures sauna, mustikaid-vaarikaid-maasikaid ning kohe-kohe valmima hakkavaid valgeid klaare. Siin olles aga otsustasime kultuurielamuste kasuks ning läheme paari nädala pärast kuulama üht mõnusaimat Hispaania muusika tegijat - Chambao´d.

Besos y abrazos, amigos!

LyMMM