JÕULURAHU KÕIGILE!

Numbrimaagia

Täna siis see juhtuski.

Ajalukku väärib kirjutamist tõik, et

meie blogi on külastanud

unikaalset külastajat :)

Ajast ja Ruumist

Ehk kas hispaanlastel puudub täielikult arusaamine nendest kahest vôi oleme meie, eestlased, orja-aastatega sakslaste pedantuse poolt geneetilielt kohendatud.

Igal päeval ja ka öösel jäävad mulle kogu aeg jalgu kaks tegelast – Aeg ja Ruum.

No kuidas ma ka ei ei üritaks, ikka suudab üks nendest mulle koraldada mittesoovitud olukorra. Ise ilmselt irivitavad mônuga kusagil läheduses.

Täna on laupäev ning kell 06.45-ks nimetataval ajahetkel vôiks 5 päeva nädalas töötav kodanik teenitult puhata. Kuid mitte mina. Mitte, et ma poleks seda ära teeninud – nädal oli koormav nii kehale kui vaimule ning mööduva aasta raskus vajutab ôlad lössi. Lihtsalt minu juustuviilu meenutav mobiiltelefon hakkas sellel ajaruumihetkel mahedat jazzmuusikat mängima. Kuna seda muusikat tôlgendab minu aju tänu Pavlovi refleksile (see vähemalt töötab olenemata ajast ja ruumist, muig) signaalina “Uneaeg on möödas”, siis peale telefonikella vägivaldset vaikimasundimist tundsin, kuidas minu seni veel ookooolt funtsioneeriv aju andis kehale vastuvaidlematuid käivituskorraldusi.

A vöib-olla olid hoopis ema Vaike poolt saadetud pakiga üle-eile meieni jôudnud “Maiuspala” kommid need, mis mind voodist välja ajasid. Tänud igatahes :)

Esimene môtteväärt môte, mis mind täna tabas oli meenutus eilsest korterivaatamisest. Ei-kolima me ei hakka. Üleüldse ma ei viitsi enam kolida, sest kahe aastaga on meie maine vara paisunud kolmest kaasasolnud kohvrist üsna tülikalt suureks ja kolimine lööb elu vähemalt 2-ks nädalaks täielikult pea-peale. Käisime ise-enda harimiseks lihtsalt ühte korterit vaatamas, mis asub meie majakompleksis. Enne aja kokkuleppimist ütles omanik, et me vôime helistada igal ajal, sest ta elab kohe siinsamas kôrval. Minu môistuse järgi tähendab see umbes seda: “Ma olen suurema osa ajast kodus, ning saan tulla teile sobival ajal. Kuna ma elan kôrvalmajas, siis pole vaja ette teatada. Ma saan ruttu kohale.”

Kui Ly üritas tänaseks aega kokku leppida, siis selgus, et ega ikka ei sobi küll iga aeg. Niisiis käisimegi eile hilisôhtul asja uurimas. Kui omanikult enne lahkumist küsisin (noh, nii monitoorimise huvides) et kus viimane siis ka elab, nimetas ta linna, mis asub meie juurest kilomeetrite kaugusel.

Niisiis – siit peseb tänane esimene ôppetund hispaanlastega RUUMI ning DISTANTSIDEGA jahmerdamisel. Olen tähele pannud, et hispaanlasd eksivad 99 % juhtudel hinnangute andmisel ja suuruste määratlemisel. Seetôttu tuleb ettevaatlik olla, sest see vôib teid ennast üsna valusalt hammustada. Ja ma arvan, et nad ei eksi pahatahtlikult – see ongi kuidagi nende eksistentsiaalne olemus. Piirangute teoorial pôhinevatest aja juhtimise metoodikatest ja hinnangute andmistest ei ole môtet siinses keskkonnas isegi unistada mitte.

Aga - elust enesest:

- Eilne korteriomanik - “Ma elan siin kôrval” tähendas 8 km eemal asuvat linna.

• Tundmatu meeskodanik Palmas: “ Tasuta saab parkida seal - siinsamas lähedal” - minu küsimuse peale, kus on esimene läheduses asuv avalik parkla. Ja rehmas käega sinnapoole. Sealpool ei olnud ühtegi parklat. Esimene tasuta parkimise vôimalus näidatud suunas tuli 4 km pärast.

• Politseinik Andratxis: “Linn, mida te otsite, on sealpool. Hakkate siit sôitma ja siis jôuategi kohale. Ei, ei ole kaugel”. Meie küsimise peale, kuidas ma Andratxist Valldemossasse saame. Valldemossas olime 2 tunni pärast, suunda olime muutnud vahepeal 3 korda.

• Maahärra Chris: “Mel, kas sa saaksid mind homme töölt tulles endaga kaasa vôtta? Mu auto on remondis ja ma ei saa koju?” Mina: “Ikka saab. Mis kohast ma su peale vôtan?” “Port de Mallorca juurest, Mere Puiesteelt.” Järgmisel päeval selgus, et Port De Mallorca (1 Palma jahisadamatest) on ligi 6 km pikk. Mis te arvate, kui kaua läks aega enne, kui ma Chrisi üles leidsin?

Muideks – hispania keeles on olemas erinevad sônad distantsi määramiseks. Nii saab öelda, et asi on siin, seal vôi veel rohkem seal eemal. [ Aquí (akii), Ahí(ai) ja Allí (aji)] Ei saanud aru ? Pole ullu – enamustel teist ei lähe seda kunagi vaja.

Kui ruumilise lodevusega tuleb eraldiseisvalt veel kuidagi toime, siis tunduvalt pônevamaks läheb asi juhul, kui lisame siia veel ajalise dimensiooni. See vôib aeg-ajalt viia ikka väga suure segaduseni, naer.

Hispaania keel lubab kasutada viite erinevat ajavormi: lihtminevik, enneminevik, täisminevik,olevik ja tulevik. Enneminevik on ajavorm, mida meie emakeel otseselt ei toeta. Enneminevik väljendab hispaania keeles korduvaid tegevusi minevikus, teisi minevikuvorme kasutatakse vastavalt lôpetatud ja lôpetamata tegevuste kirjeldamiseks. Tuleviku kirjeldamiseks saab hispaania keeles kasutada ntks. sôna “Hablaremos”, mis väljendab tuleviku vormi sônast “rääkima” - ehk siis siinkohal “räägime”. Eesti keeles tuleb sellest tulevikuliselt arusaamiseks lisada eraldi ajaline dimensioon, mis on ntks. “homme räägime”. Hispaania keel seda ei nôua. Eestikeelne tuleviku väljendamine on ju seega palju kui hispaanlaste lihtsalt kunagi tulevikus räägime. Huvitav tähelepanek on siinjuures see, et minule ja Ly-le teadaolevates keeltes on kôigis rohkem mineviku kui tuleviku kirjeldamiseks môeldud ajavorme.

Ja pange nüüd tähele: kui me tôstame sellise grammatilise lähenemise argiellu, siis saame situatsiooni, kus teil ja teie vôimalikul vestluspartneril (eeldusel, et viimane pärineb hispaaniakeelsest kultuuriruumist ja teie sotisaalne lapsepôlv on möödunud kusagil mujal) on täielikult erinevad arusaamised tuleviku ajalisest môôtest.

Isegi kui suudate oma kaaslaselt välja pressida, millal täpselt tulevikus, siis ei pruugi nad sellest kinni pidada. Ainus ajaline môôde, mis töötab Hispaanias nagu kellavärk, on seotud rahaga. Kui kellelgi on lootus vôi ôigus sinult raha saada, siis on nad alati kohal täpselt – nii ajalises kui ka ruumilises môttes. Vastupidises olukorras see otseloomulikult ei toimi.

Huvitav, kas pole?

Elust enesest:

• “Nädal aega. Me teatame teile, kui kaart on valmis”, sain vastuseks oma küsimusele, kui kaua vôtab aega minu pangakaardi tegemine. Pangakaardi sain kätte 4 nädala pärast. Pangas nimega BBVA ärge endale pangakaarti tehke.

• “Ma tulen homme pealelôuanal” tähendab ajavahemikku kl.13.00-18.00. Päev ei ole teada.

• “Meie kontor asub teie hotelli lähedal ja me saame teile vajaliku auto toimetada sinna viie minutiga” útles Carlos (minu endine ülemus auorendifirmas töötamise päevilt) kliendile, kes soovis rendiauto toimetamist hotelli, kus ta puhkuse ajal peatus. Klient saigi auto juba 1,5 tunni pärast. Muidugi ta ootas – sest tal polnud muud valikut.

• “Üks minut, palun” teenindaja suust vôib tähendada 20-minutilist ootamist. Sellistel juhtudel ma küsin tihti et: “Kas 1 hispaania minut vôi euroopa minut?”. Reeglina saan selle peale mind ribadeks käristava pilgu osaliseks. Selle koha pealt nad eriti nalja ei môista. Huvitav, miks?

Môni aeg tagasi lugesin kusagilt, et eestlased saavad uhkeldada Euroopa lühimate poejärjekordadega. No meie siin same uhked olla Euroopa pikimate ja aeglaseimate järjekordade üle. Kassiir vôib vabalt 5 minutit sinu ees oleva kliendiga maast ja ilmast ennastunustavalt lobiseda justkui oleks hüpermarketi kassas tehingu sooritamine selle päeva suurim sotsiaalne sündmus nende môlema jaoks.

Sarnanae umbmäärasus saadab hispaanlaste kôiki tegevusi. Ise nad sealjuures muidugi ei arva, et nad on udud. Mina ei saa siiani aru, kuidas siin kogu riiklik aparaat üleüldse saab toimida...

Kirjutame :)

Meelis

Rahu heade kavatsustega inimestele

Sellel vaimupimedal pärastlõunal, vahendajate kaitsepühaku päeval saavad täis nii kannatuste karikas kui reovee mahuti ja ilma kõvaketas.



Taganemisteed on lõigatud läbi, supermarket seisab kodu ja kalmistu vahel.


Pax hominibus bonae voluntatis.

Meelis

Jôulud Mallorcal on avatud ja me lähme raiskame natuke raha. Niikuinii me midagi ei saa.*

Kui kell täna hommikul täpselt 06.45 äratas, tundus korraks, et olen kaotanud kuhugi 24 tundi. Läksin ju eile ôhtul magama ôndsa teadmisega, et varsti saabuv esmaspäev on meiekandis töörahavale vaba seoses jumalaema (Maria) sünnipäeva tähistamisega. Päeva peetakse nii pühaks, et lehed ka ei pidavat langema. Aga noh, vôltsvagadusega on hispaanlased ka varematel aegadel silma paistnud ning risti ja usku ettekäändeks tuueks on nad palju hullemaid asju korda saatnud kui minu eilne eksimus – nimelt unustasin äratuskellale sisendada, et täna pole vaja tööd teha. Loll masin – ei saanud siis aru, et ma magan?? Nii siis istungi üleval kui aabitsa kukk ja kuna hommikune aeg kella seitsmest kuni kümneni on minu prouktiivseim, siis siit tuleb ribu-rabupidi viimaseaja juhtumisi :)

Aastalôpupalaviku avapaugu Mallorcal andis Baleaaride valitsus, kes teatas, et seoses majanduskriisiga lülitatakse meie pealinna kaunistma môeldud jôulutuled sisse nädal aega hiljem – et raha kokku hoida. Kasumi kaotamise hirmus ägavad kaupmehed kuulutavad aga juba novembri keskpaigast alates, miks oma raskelt teenitud raha just nende juurde peaks jätma. Nii armas on vaadata, et üleriigiline telemeedia on kaubandusele raskel hetkel käe ulatanud ning jagab ohtralt soovitusi, kuidas kriisi ajal tuleks oma raha lahkelt kaupmeestele üle anda. Ja inimesed ostavad. Pangad paiskavad turule üha uusi krediiditooteid ning uusi autosid saab meiekandis tänapäeval peaaegu puhta ilma. Töötuse määr kasvab ning kinnisvara hindade kasv on seiskunud. Jôulukaunistuste asemel ripuvad paljudel majadel ja korteriakendel müügisoovi väljendavad sildid. Laskmata ennast sellest häirida, otsustasime môned päevad tagasi külastada kohalikku jôuluturgu keset Palma de Mallorcat asuvas Pueblo Españolis.

4 euri sissepääsupilet vôrdus lahja ersatsväljapanekuga ning plasttopsitäie tasuta hôôgveiniga. Siiski oli sellel külastusel ka helgem pool – nimelt vôitsin loterii-allegriiga tasuta päeva kusagil spordikeskuses. A jee. Pildile jäi ka lama-aegne Jôulumees koos oma abilisega. Muideks – kohe näha, et rasked ajad – abiline nuias minult peale pildi tegemist viite eurot. Mida ta muidugi ei saanud.

Rahakulutamisevôimaluste piiratusest pettunult pidime juba koju tagasi pöörduma, kui märkasime bussipeatuses Ly töökaaslast. Kuna bussid meil siin tavaliselt hilinevad, tulevad varem vôi ei tule üldse, siis tundus môistlik talle küüti pakkuda. Tänutäheks kutsus ta meid endale külla ning väike vestlus ja lonks San Migueli sobis sellesse hetke kui valatult.

Hea vähemalt, et meil on normaalne detsembrikuu ilm – eile andis pluss 18.5 kraadi ja jôulueelse lume puudumine eriti hetkel ei sega. Akna taga laiutavad palmid segvad pisut jôulumeeleolu ja kui ikka lund kusagilt vôtta ei ole, tuleb silmapaistev môistus appi vôtta. Eelmisel nädalavahtusel tuletasime Ly-ga meelde lasteaia viimase rühma ôppetunde ning môningase pusimise ja paari klaasi veini abiga ônnestus meil koduses lumevabrikus valmis toota aukartustäratav hulk lumehelbeid. Nüüd jääb veel aknalepaigutamise töö ära teha.

Ligi kaks nädalat järjepanu räsisid Mallorcat mingid arusaamatud tormid – vihma sadas vist kogu aeg ning tuule kiirus oli kohati 120 km/h. Ebatavaliselt madal temperatuur (pluss 8) tegi mind isegi murelikuks – no kui kaugele lôunasse peab inimene siis kolima, et talv teda kätte ei saaks? Tormijahtimine pakkus siiski pônevaid elamusi ning láksin looduse stiihiale nii lähedale kui julgesin. Meri virutas vastu kallast sellise jaksuga, et veesambad paiskusid minu silmamôôdu järgi vähemalt 40 m kôrgusele ning oma julguse eest sain ka kohe muidugi karistatud – paarsada liitrit külma ja soolast merevett kaela. Kuna adrenaliin oli kehas üleval, siis külma ei tundnud – ônneks.

Siiski vaibub iga torm ning ûhel ôhtul koju tulles avastasin maja tagant sellise lummava vaate:

Muidu on Mallorcal rahulik. Turistid on kenasti tagasi omas kodus ja tänavatel laiutab kôikehaarav tühjus. Suuri poliitilisi skandaale pole ka viimasel ajal olnud – kui ehk välja arvata väike eksimus saare läänepoolseimas maakonnas Andratxis. Rannikukaitse alale uhke merevaatega kalju otsa ehitati maavalitseja seadusevastase loaga 56 maja, milledest 54 ka maha müüdi. Ühel hetkel avastasid poliitilised rivaalid maavanema eksimuse ning heausklikelt uutelt omanikelt vöeti nende uued kodud käest ja sundlammutati. Maavanem pandi suure kisa ja käraga pokri, kuid rahaga uttu tômmanud arendajast pole siiani kippu ega kôppu. Kuna tegemist on tsiviilasjaga, siis on uued omanikud ilma nii oma kinnisvarast kui ka rahast. Mis teha. Hispaania – udutajate paradiis :) Poliitik ju ometigi ei vastuta.

Tere tulemast Andratxisse, Mallorcale ja Euroopa Liitu - lambad :)

Üks naljakas, kuid kohalikku koloriiti arvestades oluline asi meenub veel sellest aastast. Nimega Palma de Mallorca metroo. Suur projekt – kallis ja ilus. Hispaanlaslikult said paljud selle paistel ennast särada lasta. Peale metroo käikulaskmist tuli korralik vihm maha ning tunnelitesse valgus (ehitus? projekteerimise? nii levinud hooletuse?) vea tôttu meetermaad vett. Süüdlast otsitakse vist siiamaani – naer. Igatahes telliti koheselt peale projekti valmimist 200 tuheuri eest ekspertiis, mis tuvastas, et tuleks veel investeerida ca 25 mlneuri projekti, mis oli juba maksnud 50 mlneuri. Kanalisatsiooni polnud, näedsa, algupäraselt sisse planeeritud ja nyyd tuleb asi veidi ümber teha. Kuidas siis arhitekt vôiski arvestada, et hakkab vihma sadama. Tavaliselt ei saja ju....

Ma sain korralikult luksuda selle peale. Naerust muidugi.

Selliseid toredaid asju meil ikka juhtub. Juba teised jôulud siinmail, kuid ikka veel pole aru saanud, mis hispaanlastele tegelikult korda läheb ja mis otsaga nad ôieti môtlevad.

Üks asi on aga selgemast-selgem – süüa neile meedib ja mida ebatervislikumalt, seda parem. Ning kui teilgi tekib detsembris pidevaid ôgimishooge, siis püüdke harvade, aga suurte toidukordade asemel süüa tihedamini ja väiksemates kogustes tervislikke toite. Ja kui sellele vaatama on teil pidevalt nälg, siis on teil kindlasti hea meel kuulda, et sellele on olemas lihtne füsioloogiline pôhjus. Jôulude ajal tarvitab teie keha glükoosi ja muid toitained öö-päev läbi ja veresuhkru tase langeb sedavôrd, et tunnete end pidevalt näljasena. Olge rahulikud – see on normaalne ja näitab, et teie keha kohaneb jôuludega (kingiootuse ärevuse, piparkoogihôngu ja mandariinilôhnaga).

Viimaseid keni páevi siis veel selleks aastaks.

M

* 2006 aasta detsembris juhtus selline lugu, et Mihkel etles oma luulet Ly-le ja mulle otse saunalaval. Ise roosa ja paljas – nii nagu meiegi :) Sealpeale meenub mulle detsembris ikka ja jälle tema kusagil kaubanduseskuses kuuldud lause: lähme raiskame natuke raha – niikuinii me midagi ei saa.

Kaevatsit soovitan lugeda – kes seda veel teinud pole. Tema blogisse saab siit: Mihkel Kaevatsi blogi

KÜLMAPÜHAD

Mihkel Kaevats

Vaatasime emaga oma maja koridoriakent ja ta ütles,

vaata aknal on jäälilled täpselt nagu minu lapsepõlves

Mina ütlesin, minu lapsepõlves ka

ja tõsi oli see, et me polnud jäälilli kaua näinud.

Kui hiljem turule jõudsin, ei olnud seal ühtegi hinge,

nii külm oli päev ja pidutseti külmapühasid.

Leidsin siiski ühe memme, kes müüs mulle kilekotis

hapukoort ja ütles, ära väga kaua seda õues hoia

muidu saad jäätist

Hapukapsast tal ei olnud, sellest oleks ka vist

jäälilli saanud, ja ema retsepti jaoks läksin

seda ostma kaubanduskeskusse. Seal oli palju

inimesi, kaubanduseskuse ees parklas oli palju

autosid, kõik seisid soojas, sabas ja mõned vaatasid asju,

mida veel osta.

Kassade lähedal koridoris oli klaaskast,

mille põhjas olid mänguasjad ja üleval

juhitav raudkäsi, millega neid püüda.

Üks isa võttis oma taskust raha ja ütles

oma väiksele tütrele soojalt naeratades,

raiskame natuke raha nagunii me midagi ei saa