22. märts 2007, Costa de la Calmas
Täna sai meil täitsa esimene kuu saareelu täis. Pisike number küll, aga oma esimese positsiooni tõttu ikkagi tähistamisväärne. See on täpselt parasjagu piisav aeg, et oma uutmoodi tegutsemisrütmi otsast leidma hakata. Põhjamaine mõtlemisviis istub veel üsna peas, mis taandub vaikselt, aga hiiglama tore on, et siiski järjekindlalt. Enne meie äralendu veebruarikuisest Tallinnast õnnistas põhjamaine talv meid tõsiseltvõetava pakasega. -30 kraadisest põhjalast tulnutena, tundus Mallorca +18 kraadi meile lausa südasuvena. Varbad pääsesid otse karvastest saabastest plätudesse. See üleminekuemotsioon ja sooja tuule tunne varvaste vahel püsib vist veel kaua aega meeles.
Saabusime siia otse mandlipuude õitsemisse. Kuna kogu saar on kaetud mandliistandustega, siis pakub nende õitsemise aeg silmale nii palju ilu, et seda kõike ei jõua ära vahtida. Nagu seilaks roosakasvalges õiemeres. Ja muidugi on see vaatepilt turistidele suureks magnetiks, nii et teeääred on ohutuledes ja kaameratega varustatud autodega täis pikitud.
Kui jutt juba olustikule läks, siis ei saa mitte kuidagi ümber sellest, et õnneks on Mallorcal olemas mäed, mis meile mõlemale kuidagi palju korda lähevad.
Serra Tramun-tana
Saabusime siia otse mandlipuude õitsemisse. Kuna kogu saar on kaetud mandliistandustega, siis pakub nende õitsemise aeg silmale nii palju ilu, et seda kõike ei jõua ära vahtida. Nagu seilaks roosakasvalges õiemeres. Ja muidugi on see vaatepilt turistidele suureks magnetiks, nii et teeääred on ohutuledes ja kaameratega varustatud autodega täis pikitud.
Kui jutt juba olustikule läks, siis ei saa mitte kuidagi ümber sellest, et õnneks on Mallorcal olemas mäed, mis meile mõlemale kuidagi palju korda lähevad.
Serra Tramun-tana
Mallorca päris oma mäestik on Serra Tramuntana, mis kulgeb piki saare põhjakülge. Selle kõrgeimad tipud ulatuvad peaaegu 1500m alla. Pole küll eriti kõrge, aga kaitseb lõunarannikut hästi põhjatuulte eest ning hoiab soojad Aafrika poolt tulevad õhumassid lõunas kinni. Saare lõunaosa on see-eest valdavalt tasane.
Jupike mägiteed
Jupike mägiteed
Edelaosa, kus end sisse oleme seadnud, on mägede kombinatsioon mõningate pisikeste tasasemate kohtadega. Siinsed mereääred on naturaalkujul kaljused või kivised või siis kunslikult tekitatud randades liivased. Ja randu siia juba jagub (arvake ära, miks :)) Ringi uidates oleme sattunud paari türkiissinise veega paradiisiranda, kus head õnne omades pole peale meie ühtegi hingelist.
Peale turisminduse tegelevad siinsed elanikud väiksel viisil ka põllumajandusega - kasvatatakse mandli- ja oliivipuid ning erinevaid titruselisi.
Mõistatuslik on siinne ehituskunst. Asulad asuvad mäenõlvadel (kuhu mujale olekski neid siin ehitada), mis tähendab, et enamikest majadest on avanemas suurejooneline merevaade. Teisalt aga nõuab see oskust ehitada maju 30-kraadistele mäenõlvadele ning sellisele kallakule veel ka maja ette viiva sinkavonkalise autotee, mis on täpselt paar cm laiem kui auto ise. Ja ega siinseid maanteid (eriti mägisemates piirkondades) ehitades ka just laiusega priisatud pole. Muidugi ollakse siin liikluses väga viisakad teiste suhtes. Kel kitsastes oludes võimalus on, see annab teisele tagurdades teed. Täitsa omaette teema on parkimine Palmas (pealinnas). Seal lihtsalt pole vabu parkimiskohti mitte kunagi olemas. Ja kui peale pooletunnist kvartalites tiirutamist ühe leiad, siis on see täpselt meie Renault Clio pikkune. Ei sentimeetritki enam. Suurema autoga kui seesugune, pole siin mitte midagi peale hakata. Ainult rist ja viletsus.
Oleme ennast sisse seadnud saare edelaosas, Costa de la Calmas (eesti keeles Tuulevaikuse rannik), mis asub saae pealinnast Palmast kõigest ca 15 km eemal. Kodusest maast laeni ja seinast seina aknast (nimetame seda oma teiseks televiisoriks) paistavad sillerdav meri ja kaljusaared, mingi kaktuseline, mis on rohkem küll puu mõõtu, oma sidrunipuu, palmid ja männid ning ca 6 m2 aaloed.
Peale turisminduse tegelevad siinsed elanikud väiksel viisil ka põllumajandusega - kasvatatakse mandli- ja oliivipuid ning erinevaid titruselisi.
Mõistatuslik on siinne ehituskunst. Asulad asuvad mäenõlvadel (kuhu mujale olekski neid siin ehitada), mis tähendab, et enamikest majadest on avanemas suurejooneline merevaade. Teisalt aga nõuab see oskust ehitada maju 30-kraadistele mäenõlvadele ning sellisele kallakule veel ka maja ette viiva sinkavonkalise autotee, mis on täpselt paar cm laiem kui auto ise. Ja ega siinseid maanteid (eriti mägisemates piirkondades) ehitades ka just laiusega priisatud pole. Muidugi ollakse siin liikluses väga viisakad teiste suhtes. Kel kitsastes oludes võimalus on, see annab teisele tagurdades teed. Täitsa omaette teema on parkimine Palmas (pealinnas). Seal lihtsalt pole vabu parkimiskohti mitte kunagi olemas. Ja kui peale pooletunnist kvartalites tiirutamist ühe leiad, siis on see täpselt meie Renault Clio pikkune. Ei sentimeetritki enam. Suurema autoga kui seesugune, pole siin mitte midagi peale hakata. Ainult rist ja viletsus.
Oleme ennast sisse seadnud saare edelaosas, Costa de la Calmas (eesti keeles Tuulevaikuse rannik), mis asub saae pealinnast Palmast kõigest ca 15 km eemal. Kodusest maast laeni ja seinast seina aknast (nimetame seda oma teiseks televiisoriks) paistavad sillerdav meri ja kaljusaared, mingi kaktuseline, mis on rohkem küll puu mõõtu, oma sidrunipuu, palmid ja männid ning ca 6 m2 aaloed.
Eestlastele on ilmast rääkimine olnud ikka oluline. Ilmasid oleme siin saanud tunda juba igasuguseid. Päikesepaistelised, üle +20C-sed ilmad on meie põhjamaised talvised kehad juba kergelt pruunikaks värvinud, kuid täna öösel kallas hoopis vihma ja isegi rahet nagu kosest. Kui siin sajab, siis ikka nii korralikult, et inimesed toast üldse välja ei lähe ja vett voolab tänavatel jõgedena (hispaanlastel on kombeks kõik vabad pinnad asfalteerida või kividega katta). Siis seisab kogu õuene elutegevus. Sel nädalal ulatub siiani kogu Euroopat kattev külmalaine ja temperatuurid on 9-16C ainult. Siin on statistika kohaselt ca 50 pilvist päeva aastas, millest ca viiendiku oleme tänaseks küll kindlalt ära näinud. Aga oma esimesed suplused oleme sellest hoolimata ära teinud. Meelis võitis selle võistluse, ujudes esimest korda 1. märtsil ja mina sain 10-päevase hilinemisega auga välja teenitud II koha (11. märtsil 2007). Kuigi võistlust ei pidanud me mitte Vahemeres, vaid meie maja ees asuvas basseinis :)
Saime just teada, et esimesed külalised Eestist saabuvad meile aprilli lõpus. Ajeee! Nende kohvrid saavad küll ilmselt pisut raskemad olema kui nad ise plaaninud on... Eestis leidub ikka maailma parimaid asju. Kohukesed, keefir (tegelikult kõiksugused piimalised on väga nämmad – nautige nende naturaalset maitset!), Saku Hele, õueküünlad, leib (siit oleme ka leiba leidnud, mis maitseb peaaegu nagu päris, aga selle säilimistähtaeg on kahtlaselt mitmekuine...), emade tehtud hapukurgid, vanaema saadetud oma aia moos. Me parem rohkem ei jätka praegu seda nimekirja, muidu Annika mõtleb tassimishirmus veel reisi sihtkoha osas ümber.
Saime just teada, et esimesed külalised Eestist saabuvad meile aprilli lõpus. Ajeee! Nende kohvrid saavad küll ilmselt pisut raskemad olema kui nad ise plaaninud on... Eestis leidub ikka maailma parimaid asju. Kohukesed, keefir (tegelikult kõiksugused piimalised on väga nämmad – nautige nende naturaalset maitset!), Saku Hele, õueküünlad, leib (siit oleme ka leiba leidnud, mis maitseb peaaegu nagu päris, aga selle säilimistähtaeg on kahtlaselt mitmekuine...), emade tehtud hapukurgid, vanaema saadetud oma aia moos. Me parem rohkem ei jätka praegu seda nimekirja, muidu Annika mõtleb tassimishirmus veel reisi sihtkoha osas ümber.
Posts
