Minu kaua-aegne sõber, sugulane ja marakratist kaaslane Rivo sai teistkordselt isaks.
Telefoni-intervjuus teatas värske isa rõõmsalt: ”2:1, minu kasuks!”. Ärapanemise rõõm on ikka kõige suurem, muig. Kuid kes pärast naerab....teadagi. Sõrmed-varbad oli maimukesel kõik kenasti olemas, rohkem ei osanud Rivo kosta. Erinevalt esimesest 10 tunnisest sünnitusest oli Heidil seekord lapse ilmaletoomisega läinud ludinal mõnedkümned minutid. Ja kõik on korras – nii lapse kui ka emaga.
Igaljuhul saan ma nüüd välja öelda, et meie Ly-ga olime esimesed inimesed peale nende, kes said teada lapseootusest. Eelmisel suvel, kui Rivo oma perega meie juures puhkas, olid nad uudisest ise teada saanud viimasel päeval enne siialendu ning selle uue elu pühitsesime me sisse koos heade soovidega alanud eluteeks juba möödunud aasta juunis.
Kuna iga ilmakodanik väärib head nime, siis panime kirja mõned, mis meile tundusid ahvatlevad:
Ramona, Heloiis, Rianna, Rebeca, Heliana, Hanna-Tia, Theola.
Ma usun, et ei ole patt teha siinkohal veidi nalja nimede üle, mida ilmselt keegi oma lapsele ei paneks, kuid kunagi ei tea ju:
Ann Gerjas, Aster Oid, Deisi Päev, Eda Sitagasi, Ele Ment, Elle Sdee, Elvi Spresli, Epp Utis ,Erika Tekooria, Eve Rest, Heivi Braator, Helena Guneeger, Hilja Halada, Hille Kaal, Iiris Komm, Inge Õhk, Jaana Lind, Juuli Kuu, Kadri Oruloss, Kiirkeeduk Anne, Kuubasiga Rita, Kärt Speeru, Laine Harjal, Mai Asmokk, Mari Huaana, Mari Neering ,Päeva Kaja, Rasedust Ester, Soss Epp, Taktik Epp, Teele Paat, Tuuli Spask.
Vbla saavad siit inspiratsiooni Kreisi Raadioolad J ?
Aga nali naljaks. Nüüd siis lugu, kuidas meie sõprus Rivoga algas, mis ei ole sugugi nii naljaks.
Meelis ja Rivo
Tema ja tema vanemad on lisaks minu vanematele ja vana-vanematele inimesed, keda ma kõige kauem oma elus mäletan. Ega meil lapsepõlves eriti kokkupuutumist ei olnud, sest oli tema ju linnapoiss ja mina elasin maal. Minu esimene mälestus temast parineb ajast, kui ma polnud veel kooliealinegi ja mõned aastad minust noorem Rivo koos oma vanematega meile maale mingil põhjusel nädalavahetuseks külla tulid. Oli kevad-suvine aeg ja parasjagu kulupõletamine pop. Mõned päevad enne nende tulekut käisin meie külatänaval paikneva vana koolimaja põllul koos täiskasvanutega kulu põletamas ning mis saab olla veel vahvam poisinolgile, kui tuletegemine ? Kui Rivo meile jõudis koos oma vanematega ja meid omapäi jäeti, siis polnud pikka mõtlemist – sebisin köögist tikud ja panime üle tee padavai jõe äärde (meie maja asus jõest ca 70-80 m kaugusel) tuld tegema. Oli väga põnev. Ma ei mäleta, mida me tookord omavahel rääkisime, kuid mäletan, et Rivo tikkudega ei mänginud. Igatahes olin mina see, kes jõekaldale tule otsa äsas. Tulel on loomulik omadus levida (mida ma seekord ju veel ei teadnud) ning umbes 20 sekundiga levis tuli jõekaldast ülesse ja hakkas ahnelt liikuma. Ah et kuhu? Ma vist unustasin öelda, et jõekalda (kuhu sai tuli tehtud) ja meie maja lahutava 80 meetri sisse mahtus peale autotee ka meie alevi ambulatoorium. Kena puidust kahekordne ehitis. Kuna tuli läks otsejoones sinnapoole, kuhu tahtis (loe: ambulatooriumi poole) ja ei kustunud minu meeleheitlikust materdamisest hoolimata, siis ei jäänud muud üle, kui joosta koju ja kutsuda vanemad appi. Edasi läksid asjad kuidagi imelikult kiiresti. Ema karjus minu isa ja Rivo isa aiast õllelibistamise juurest välja ning viie minutiga oli tuli kustutatud ja külarahva ravikoht päästetud. Kuigi ma kangekaelselt väitsin, et ei tea, kuidas tuli alguse sai, köeti mul selle õnnetusjuhtumi eest kere korralikult kuumaks.
Ja nüüd arvake ära, kes lobises välja minu algaja püromaani eksimuse.
Ma ei ütle
Hilisemas elus on minu ja tema vahele tekkinud veel asju, mida ma kellelegi ei ütle.
Meie esimene õppetund omavaheliste asjade endalehoidmises on mul siiani meeles.
Ja ma olen väga õnnelik, et mul on keegi, kellele saab usaldada asju, mida ta kellelegi ei ütle. Mida sa ise pole kunagi kellelegi öelnud. Vahest lihtsalt on vaja öelda, endast välja anda, küsida arvamust, avaldada saladus. Ja kuradi hea on seda teha inimesele, kes sind selle pärast hukka ei mõista, seda teadmist ära ei kasuta ning aksepteerib sind vaikimisi just sellisena, nagu sa oled.
Need mõlemad sündmused on muutnud maailma ja selles valitsevaid suhteid. Õnnetust kulupõletamisest sai algus aastakümneid kestev sõprus, armastusest sai alguse uus elu.
Igaljuhul olen tema pulmapäeval selle aasta augustis kohal nagu raudnael. Nõuan õlut ja viina, jorisen laulda ja vihun tantsu, varastan pruudi ja üleüldse olen üks segane pulmaline.
Pikka iga nii Rivo vastsündinud tütrele kui ka meievahelisele sõprusele.
Meelis
Posts
