Aastalôpupalaviku avapaugu Mallorcal andis Baleaaride valitsus, kes teatas, et seoses majanduskriisiga lülitatakse meie pealinna kaunistma môeldud jôulutuled sisse nädal aega hiljem – et raha kokku hoida. Kasumi kaotamise hirmus ägavad kaupmehed kuulutavad aga juba novembri keskpaigast alates, miks oma raskelt teenitud raha just nende juurde peaks jätma. Nii armas on vaadata, et üleriigiline telemeedia on kaubandusele raskel hetkel käe ulatanud ning jagab ohtralt soovitusi, kuidas kriisi ajal tuleks oma raha lahkelt kaupmeestele üle anda. Ja inimesed ostavad. Pangad paiskavad turule üha uusi krediiditooteid ning uusi autosid saab meiekandis tänapäeval peaaegu puhta ilma. Töötuse määr kasvab ning kinnisvara hindade kasv on seiskunud. Jôulukaunistuste asemel ripuvad paljudel majadel ja korteriakendel müügisoovi väljendavad sildid. Laskmata ennast sellest häirida, otsustasime môned päevad tagasi külastada kohalikku jôuluturgu keset Palma de Mallorcat asuvas Pueblo Españolis.
4 euri sissepääsupilet vôrdus lahja ersatsväljapanekuga ning plasttopsitäie tasuta hôôgveiniga. Siiski oli sellel külastusel ka helgem pool – nimelt vôitsin loterii-allegriiga tasuta päeva kusagil spordikeskuses. A jee. Pildile jäi ka lama-aegne Jôulumees koos oma abilisega. Muideks – kohe näha, et rasked ajad – abiline nuias minult peale pildi tegemist viite eurot. Mida ta muidugi ei saanud.
Rahakulutamisevôimaluste piiratusest pettunult pidime juba koju tagasi pöörduma, kui märkasime bussipeatuses Ly töökaaslast. Kuna bussid meil siin tavaliselt hilinevad, tulevad varem vôi ei tule üldse, siis tundus môistlik talle küüti pakkuda. Tänutäheks kutsus ta meid endale külla ning väike vestlus ja lonks San Migueli sobis sellesse hetke kui valatult.
Hea vähemalt, et meil on normaalne detsembrikuu ilm – eile andis pluss 18.5 kraadi ja jôulueelse lume puudumine eriti hetkel ei sega. Akna taga laiutavad palmid segvad pisut jôulumeeleolu ja kui ikka lund kusagilt vôtta ei ole, tuleb silmapaistev môistus appi vôtta. Eelmisel nädalavahtusel tuletasime Ly-ga meelde lasteaia viimase rühma ôppetunde ning môningase pusimise ja paari klaasi veini abiga ônnestus meil koduses lumevabrikus valmis toota aukartustäratav hulk lumehelbeid. Nüüd jääb veel aknalepaigutamise töö ära teha.
Ligi kaks nädalat järjepanu räsisid Mallorcat mingid arusaamatud tormid – vihma sadas vist kogu aeg ning tuule kiirus oli kohati 120 km/h. Ebatavaliselt madal temperatuur (pluss 8) tegi mind isegi murelikuks – no kui kaugele lôunasse peab inimene siis kolima, et talv teda kätte ei saaks? Tormijahtimine pakkus siiski pônevaid elamusi ning láksin looduse stiihiale nii lähedale kui julgesin. Meri virutas vastu kallast sellise jaksuga, et veesambad paiskusid minu silmamôôdu järgi vähemalt 40 m kôrgusele ning oma julguse eest sain ka kohe muidugi karistatud – paarsada liitrit külma ja soolast merevett kaela. Kuna adrenaliin oli kehas üleval, siis külma ei tundnud – ônneks.
Siiski vaibub iga torm ning ûhel ôhtul koju tulles avastasin maja tagant sellise lummava vaate:
Muidu on Mallorcal rahulik. Turistid on kenasti tagasi omas kodus ja tänavatel laiutab kôikehaarav tühjus. Suuri poliitilisi skandaale pole ka viimasel ajal olnud – kui ehk välja arvata väike eksimus saare läänepoolseimas maakonnas Andratxis. Rannikukaitse alale uhke merevaatega kalju otsa ehitati maavalitseja seadusevastase loaga 56 maja, milledest 54 ka maha müüdi. Ühel hetkel avastasid poliitilised rivaalid maavanema eksimuse ning heausklikelt uutelt omanikelt vöeti nende uued kodud käest ja sundlammutati. Maavanem pandi suure kisa ja käraga pokri, kuid rahaga uttu tômmanud arendajast pole siiani kippu ega kôppu. Kuna tegemist on tsiviilasjaga, siis on uued omanikud ilma nii oma kinnisvarast kui ka rahast. Mis teha. Hispaania – udutajate paradiis :) Poliitik ju ometigi ei vastuta.
Tere tulemast Andratxisse, Mallorcale ja Euroopa Liitu - lambad :)
Üks naljakas, kuid kohalikku koloriiti arvestades oluline asi meenub veel sellest aastast. Nimega Palma de Mallorca metroo. Suur projekt – kallis ja ilus. Hispaanlaslikult said paljud selle paistel ennast särada lasta. Peale metroo käikulaskmist tuli korralik vihm maha ning tunnelitesse valgus (ehitus? projekteerimise? nii levinud hooletuse?) vea tôttu meetermaad vett. Süüdlast otsitakse vist siiamaani – naer. Igatahes telliti koheselt peale projekti valmimist 200 tuheuri eest ekspertiis, mis tuvastas, et tuleks veel investeerida ca 25 mlneuri projekti, mis oli juba maksnud 50 mlneuri. Kanalisatsiooni polnud, näedsa, algupäraselt sisse planeeritud ja nyyd tuleb asi veidi ümber teha. Kuidas siis arhitekt vôiski arvestada, et hakkab vihma sadama. Tavaliselt ei saja ju....
Ma sain korralikult luksuda selle peale. Naerust muidugi.
Selliseid toredaid asju meil ikka juhtub. Juba teised jôulud siinmail, kuid ikka veel pole aru saanud, mis hispaanlastele tegelikult korda läheb ja mis otsaga nad ôieti môtlevad.
Üks asi on aga selgemast-selgem – süüa neile meedib ja mida ebatervislikumalt, seda parem. Ning kui teilgi tekib detsembris pidevaid ôgimishooge, siis püüdke harvade, aga suurte toidukordade asemel süüa tihedamini ja väiksemates kogustes tervislikke toite. Ja kui sellele vaatama on teil pidevalt nälg, siis on teil kindlasti hea meel kuulda, et sellele on olemas lihtne füsioloogiline pôhjus. Jôulude ajal tarvitab teie keha glükoosi ja muid toitained öö-päev läbi ja veresuhkru tase langeb sedavôrd, et tunnete end pidevalt näljasena. Olge rahulikud – see on normaalne ja näitab, et teie keha kohaneb jôuludega (kingiootuse ärevuse, piparkoogihôngu ja mandariinilôhnaga).
Viimaseid keni páevi siis veel selleks aastaks.
M
* 2006 aasta detsembris juhtus selline lugu, et Mihkel etles oma luulet Ly-le ja mulle otse saunalaval. Ise roosa ja paljas – nii nagu meiegi :) Sealpeale meenub mulle detsembris ikka ja jälle tema kusagil kaubanduseskuses kuuldud lause: lähme raiskame natuke raha – niikuinii me midagi ei saa.
Kaevatsit soovitan lugeda – kes seda veel teinud pole. Tema blogisse saab siit: Mihkel Kaevatsi blogi
KÜLMAPÜHAD
Mihkel Kaevats
Vaatasime emaga oma maja koridoriakent ja ta ütles,
vaata aknal on jäälilled täpselt nagu minu lapsepõlves
Mina ütlesin, minu lapsepõlves ka
ja tõsi oli see, et me polnud jäälilli kaua näinud.
Kui hiljem turule jõudsin, ei olnud seal ühtegi hinge,
nii külm oli päev ja pidutseti külmapühasid.
Leidsin siiski ühe memme, kes müüs mulle kilekotis
hapukoort ja ütles, ära väga kaua seda õues hoia
muidu saad jäätist
Hapukapsast tal ei olnud, sellest oleks ka vist
jäälilli saanud, ja ema retsepti jaoks läksin
seda ostma kaubanduskeskusse. Seal oli palju
inimesi, kaubanduseskuse ees parklas oli palju
autosid, kõik seisid soojas, sabas ja mõned vaatasid asju,
mida veel osta.
Kassade lähedal koridoris oli klaaskast,
mille põhjas olid mänguasjad ja üleval
juhitav raudkäsi, millega neid püüda.
Üks isa võttis oma taskust raha ja ütles
oma väiksele tütrele soojalt naeratades,
raiskame natuke raha nagunii me midagi ei saa
Posts
