Leidsin veebi rullides üsna mahlaka artikli, mis on ilmunud EPL-is 24.nov sellel aastal.
Loo autoriks on Riho Laurisaar. Lugesin ja naersin, sest täpselt nii ongi.
Kuna oleme Ly-ga sotsiaalsed inimesed, siis on viimase 9 kuu jooksul vähemalt korra nädalas tulnud kohalikele pärismaalastele ( või siis välismaalastest residentidele ) selgitada kus kurat asub Eesti ?
Kohe, kui asukoht on määratud, tuleb selgitada, et meil on oma keel, oma valitsus, me oleme EU liikmed ja meie innovatsioonitase ( vähemalt veel seni ) ületab kohaliku sajakordselt. Nad kuulavad sind, kuid ei usu. Kes siis ikka usuks, kui kohtud ühel päeval mingi inimesega, kes on küll eurooplase moodi, kuid kelle olemasolust sa pole kunagi midagi kuulnud ? Nagu Zamunda kuningriigist vms kohast. Mul tekib samasugune tunne nagu Ansipil, kes praegu väisab sõjardite kodumaad USA-d - räägi kuidas tahad, et meil tehakse ligi 90% pangaülekanetest elektroonselt või ligi 80 % maksudeklaratsioone esitatakse interneti vahendusel või siis Tallin on kaetud tasuta WiFi-ga. No ei usuta. Kuid pikapeale on meie uued tuttavad hakanud aru saama, et eestlaste näol pole siiski tegemist barbaarse ning arengujärgus väikerahvaga, keda asukohamääratlusel paigutatakse automatselt ida-blokki. ( elik siis vaesed, rumalad, odavad, kultuuritud jne)
Heakene. Artikli juurde:)
Inimesed söövad siin üksteist.
Autor: Riho Laurisaar
Ilmunud 24.nov 2007 Eesti Päevalehes
Eestlane on aus, töökas, pika vihaga ja kinnine – nii ütleb rahvuslik stereotüüp. Teadlased ütlevad, et stereotüüp ei vasta kunagi tõele. Vähe sellest, ka eestlased ise usuvad enda kohta seda, mis tundub parasjagu soodsam.
Paari aasta eest ilmunud raamatus “Eesti ja eestlased teiste rahvuste peeglis” kasutavad Eestis elavad teiste rahvuste esindajad eestlaste määratlemiseks võrdlusi “nagu elutu planeet” ja “nagu kiht jääd”. Seda kõike rõhutamaks meie kinnisust ja soovimatust võõraste inimestega suhelda. Välismaalaste seas ei ole haruldane arvata, et Eesti on pime ja sünge maa, kus inimesed söövad üksteist. Ühesõnaga – ei midagi uut siin päikese all.
Paari aasta eest ilmunud raamatus “Eesti ja eestlased teiste rahvuste peeglis” kasutavad Eestis elavad teiste rahvuste esindajad eestlaste määratlemiseks võrdlusi “nagu elutu planeet” ja “nagu kiht jääd”. Seda kõike rõhutamaks meie kinnisust ja soovimatust võõraste inimestega suhelda. Välismaalaste seas ei ole haruldane arvata, et Eesti on pime ja sünge maa, kus inimesed söövad üksteist. Ühesõnaga – ei midagi uut siin päikese all.
Rahvuslikke stereotüüpe uuriv psühholoog Anu Realo ütleb, et pole päris selge, kuidas rahvusliku iseloomu stereotüübid tekivad, kuid igatahes ei peegelda need peaaegu kunagi tegelikkust.
Kuidas tekib eestlane?
Kuni hiljutise ajani ei olnud teada, kas uskumused terve rahvuse iseloomu kohta ka paika peavad, kuni 2005. aasta oktoobris ilmus ajakirjas Science artikkel, mis tõestas vastupidise.
Milline on eestlane? Eestlased ise ütleksid, et aus, kohusetundlik, tasakaalukas ja arukas. Seejärel lisaksid nad: vihapidav, üleolev, egoistlik ja irooniline. Kindlasti on eestlane enda arvates ka kinnine, kuid sel omadusel on kord negatiivne, kord positiivne varjund. Kui teiste rahvuste esindajad peavad kinnisusega kaasnevat vähest suhtlemisoskust ja -valmidust laias laastus väga halvaks omaduseks, siis eestlased ise pigem hindavad seda.
Siit ka vanasõna: rääkimine hõbe, vaikimine kuld.
Eestlased kalduvad ka arvama, et nad on töökad või kohati isegi liiga töökad, millega kaasneb stress ja oskamatus elu nautida ning mille tagajärjel armastus kuidagi tulla ei taha.
Sellise arusaama kinnistumise taga on kindlasti Tammsaare teosed ning ühiskonnas võimutsevad hoiakud ja väärtushinnangud, mis tõstavad esile töö olulisust. Seda kinnitavad jällegi vanasõnad, mis rõhutavad ettevaatlikkust, läbimõeldud tegutsemist ning sõnapidamist: mida varem, seda parem; mis täna tehtud, see homme hooleta; töö kiidab tegijat; meest sõnast, härga sarvest. Rääkimata Tammsaare loosungist: tee tööd ja näe vaeva, küll siis tuleb ka armastus.
Mida ütlevad eestlase töökuse kohta tõsiasjad? Mitte päris sama.
Tõepoolest rügatakse Eestis ajaliselt kõige rohkem tööd teha, näitab Euroopa statistika. Keskmine eestlane töötab aastas 1872 tundi, ligi 300 tundi enam kui keskmine prantslane. Kuid selle kõige juures moodustab eestlaste tööviljakus Euroopa Liidu keskmisest vaid hädise poole.
“Eestlase jaoks ongi kogu elu üks suur ja tõsine töö, mida ei saa kuidagi võtta kergemeelselt ega rõõmuga,” nendib Realo. “Eks see kõik peegeldubki rahvusliku iseloomu stereotüüpides.
Venelasest täiesti erinev?
Ka psühholoog Aune Valk märgib, et uuringute tulemuste järgi võrdlevad eestlased end ennekõike venelastega ning peavad end selles võrdluses oluliselt vähem rõõmsameelseks, abivalmiks ja sõbralikuks.
“Kui eestlased vastandavad end poliitilistel või ajaloolistel põhjustel venelastele, siis kujutatakse ka tervet rahvust täielikult erinevana,” ütleb Valk. “Maailma kontekstis oleme venelastega aga kindlasti väga sarnased. Keskmise lääneeurooplase jaoks ei ole mingit erinevust terve idabloki riikide inimeste vahel. Bulgaarlane, tsˇehh ja eestlane on kõik üsna ühtemoodi.”
Kuid samas muutuvad ka eestlaste uskumused enda kohta sõltuvalt sellest, kellega ennast võrreldakse. Venelastele vastandumisest oli juba juttu. Võrreldes lätlaste või soomlastega on pilt sootuks teine. Mõneti on eestlane justkui kameeleon, kes vastavalt vajadusele tunneb oma rahvusliku iseloomu üle kord uhkust, kord häda ja häbi.
Anu Realo on uurimustes jõudnud ka mõnede seaduspärasusteni, mis rahvuslikke stereotüüpe mõjutavad.
Üks võimalik stereotüübi kujunemise allikas on geograafia: soojemas kliimas elavaid inimesi iseloomustatakse soojemana, põhja pool elavaid inimesi peetakse aga jäisemaks, reserveeritumaks. Kindlasti mängivad olulist rolli ka väärtused: maades, kus domineerivad ratsionaalsed ja ilmalikud väärtused, peavad inimesed ennast introvertsemaks ja kohusetundlikumaks.
Ometi on eestlased rahvusliku iseloomu poolest üsna sarnased teiste Euroopa rahvastega, eriti sakslaste, sˇveitslaste, inglaste ja sloveenidega. Just nagu sakslased arvavad ka eestlased, et tüüpiline eestlane on äärmiselt introvertne, armastab omaette olla ja tegutseda ega ole kuigivõrd rõõmsameelne, samas on aga väga meelekindel, kohusetundlik, tõhus, sihikindel ja töökas.
Selline on üldpilt. Kui aga testida ja küsitleda üksikuid inimesi, leitakse üles terve hulk ekstraverte. Keegi ei tunnista end uimaseks, kinniseks ega külmaks. Ühesõnaga, inimesed ei taha rahvuslikku stereotüüpi enda kohta tunnistada.
Ka psühholoog Aune Valk märgib, et uuringute tulemuste järgi võrdlevad eestlased end ennekõike venelastega ning peavad end selles võrdluses oluliselt vähem rõõmsameelseks, abivalmiks ja sõbralikuks.
“Kui eestlased vastandavad end poliitilistel või ajaloolistel põhjustel venelastele, siis kujutatakse ka tervet rahvust täielikult erinevana,” ütleb Valk. “Maailma kontekstis oleme venelastega aga kindlasti väga sarnased. Keskmise lääneeurooplase jaoks ei ole mingit erinevust terve idabloki riikide inimeste vahel. Bulgaarlane, tsˇehh ja eestlane on kõik üsna ühtemoodi.”
Kuid samas muutuvad ka eestlaste uskumused enda kohta sõltuvalt sellest, kellega ennast võrreldakse. Venelastele vastandumisest oli juba juttu. Võrreldes lätlaste või soomlastega on pilt sootuks teine. Mõneti on eestlane justkui kameeleon, kes vastavalt vajadusele tunneb oma rahvusliku iseloomu üle kord uhkust, kord häda ja häbi.
Anu Realo on uurimustes jõudnud ka mõnede seaduspärasusteni, mis rahvuslikke stereotüüpe mõjutavad.
Üks võimalik stereotüübi kujunemise allikas on geograafia: soojemas kliimas elavaid inimesi iseloomustatakse soojemana, põhja pool elavaid inimesi peetakse aga jäisemaks, reserveeritumaks. Kindlasti mängivad olulist rolli ka väärtused: maades, kus domineerivad ratsionaalsed ja ilmalikud väärtused, peavad inimesed ennast introvertsemaks ja kohusetundlikumaks.
Ometi on eestlased rahvusliku iseloomu poolest üsna sarnased teiste Euroopa rahvastega, eriti sakslaste, sˇveitslaste, inglaste ja sloveenidega. Just nagu sakslased arvavad ka eestlased, et tüüpiline eestlane on äärmiselt introvertne, armastab omaette olla ja tegutseda ega ole kuigivõrd rõõmsameelne, samas on aga väga meelekindel, kohusetundlik, tõhus, sihikindel ja töökas.
Selline on üldpilt. Kui aga testida ja küsitleda üksikuid inimesi, leitakse üles terve hulk ekstraverte. Keegi ei tunnista end uimaseks, kinniseks ega külmaks. Ühesõnaga, inimesed ei taha rahvuslikku stereotüüpi enda kohta tunnistada.
Tõelise eestlase otsingud jätkuvad.
Tore lugu, mis ? Kuidas eestlus teile nüüd elu kõverpeeglis meeldib ?
Mul meenub üks sõnakõlks, mis oli populaarne mõned ajad tagasi, kui eesti omasooiharad julgesid kapist välja tulla. Siis oli kombeks mõne põhivoolust erinevast nähtusest vesteldes rikastada oma lauset väljendiga: " Kui pede see saab olla?". Peale artikli lugemist pean siiski endalt küsima: " Kui eestlane ma saan olla?"
Leff praegu - on ju reede ja igatsugu asju tuleb teha :)
Katsun laup-pühap kirjutada ka meie endi tegemistest.
Olgem eestlased, kuid jäägem eurooplasteks, muig.
M
Posts
