Wednesday, December 24, 2008
Monday, December 22, 2008
Numbrimaagia
Täna siis see juhtuski.
Ajalukku väärib kirjutamist tõik, et
meie blogi on külastanud
unikaalset külastajat :)
Saturday, December 20, 2008
Ajast ja Ruumist
Ehk kas hispaanlastel puudub täielikult arusaamine nendest kahest vôi oleme meie, eestlased, orja-aastatega sakslaste pedantuse poolt geneetilielt kohendatud.
Igal päeval ja ka öösel jäävad mulle kogu aeg jalgu kaks tegelast – Aeg ja Ruum.
No kuidas ma ka ei ei üritaks, ikka suudab üks nendest mulle koraldada mittesoovitud olukorra. Ise ilmselt irivitavad mônuga kusagil läheduses.
Täna on laupäev ning kell 06.45-ks nimetataval ajahetkel vôiks 5 päeva nädalas töötav kodanik teenitult puhata. Kuid mitte mina. Mitte, et ma poleks seda ära teeninud – nädal oli koormav nii kehale kui vaimule ning mööduva aasta raskus vajutab ôlad lössi. Lihtsalt minu juustuviilu meenutav mobiiltelefon hakkas sellel ajaruumihetkel mahedat jazzmuusikat mängima. Kuna seda muusikat tôlgendab minu aju tänu Pavlovi refleksile (see vähemalt töötab olenemata ajast ja ruumist, muig) signaalina “Uneaeg on möödas”, siis peale telefonikella vägivaldset vaikimasundimist tundsin, kuidas minu seni veel ookooolt funtsioneeriv aju andis kehale vastuvaidlematuid käivituskorraldusi.
A vöib-olla olid hoopis ema Vaike poolt saadetud pakiga üle-eile meieni jôudnud “Maiuspala” kommid need, mis mind voodist välja ajasid. Tänud igatahes :)
Esimene môtteväärt môte, mis mind täna tabas oli meenutus eilsest korterivaatamisest. Ei-kolima me ei hakka. Üleüldse ma ei viitsi enam kolida, sest kahe aastaga on meie maine vara paisunud kolmest kaasasolnud kohvrist üsna tülikalt suureks ja kolimine lööb elu vähemalt 2-ks nädalaks täielikult pea-peale. Käisime ise-enda harimiseks lihtsalt ühte korterit vaatamas, mis asub meie majakompleksis. Enne aja kokkuleppimist ütles omanik, et me vôime helistada igal ajal, sest ta elab kohe siinsamas kôrval. Minu môistuse järgi tähendab see umbes seda: “Ma olen suurema osa ajast kodus, ning saan tulla teile sobival ajal. Kuna ma elan kôrvalmajas, siis pole vaja ette teatada. Ma saan ruttu kohale.”
Kui Ly üritas tänaseks aega kokku leppida, siis selgus, et ega ikka ei sobi küll iga aeg. Niisiis käisimegi eile hilisôhtul asja uurimas. Kui omanikult enne lahkumist küsisin (noh, nii monitoorimise huvides) et kus viimane siis ka elab, nimetas ta linna, mis asub meie juurest kilomeetrite kaugusel.
Niisiis – siit peseb tänane esimene ôppetund hispaanlastega RUUMI ning DISTANTSIDEGA jahmerdamisel. Olen tähele pannud, et hispaanlasd eksivad 99 % juhtudel hinnangute andmisel ja suuruste määratlemisel. Seetôttu tuleb ettevaatlik olla, sest see vôib teid ennast üsna valusalt hammustada. Ja ma arvan, et nad ei eksi pahatahtlikult – see ongi kuidagi nende eksistentsiaalne olemus. Piirangute teoorial pôhinevatest aja juhtimise metoodikatest ja hinnangute andmistest ei ole môtet siinses keskkonnas isegi unistada mitte.
Aga - elust enesest:
- Eilne korteriomanik - “Ma elan siin kôrval” tähendas 8 km eemal asuvat linna.
Tundmatu meeskodanik Palmas: “ Tasuta saab parkida seal - siinsamas lähedal” - minu küsimuse peale, kus on esimene läheduses asuv avalik parkla. Ja rehmas käega sinnapoole. Sealpool ei olnud ühtegi parklat. Esimene tasuta parkimise vôimalus näidatud suunas tuli 4 km pärast.
Politseinik Andratxis: “Linn, mida te otsite, on sealpool. Hakkate siit sôitma ja siis jôuategi kohale. Ei, ei ole kaugel”. Meie küsimise peale, kuidas ma Andratxist Valldemossasse saame. Valldemossas olime 2 tunni pärast, suunda olime muutnud vahepeal 3 korda.
Maahärra Chris: “Mel, kas sa saaksid mind homme töölt tulles endaga kaasa vôtta? Mu auto on remondis ja ma ei saa koju?” Mina: “Ikka saab. Mis kohast ma su peale vôtan?” “Port de Mallorca juurest, Mere Puiesteelt.” Järgmisel päeval selgus, et Port De Mallorca (1 Palma jahisadamatest) on ligi 6 km pikk. Mis te arvate, kui kaua läks aega enne, kui ma Chrisi üles leidsin?
Muideks – hispania keeles on olemas erinevad sônad distantsi määramiseks. Nii saab öelda, et asi on siin, seal vôi veel rohkem seal eemal. [ Aquí (akii), Ahí(ai) ja Allí (aji)] Ei saanud aru ? Pole ullu – enamustel teist ei lähe seda kunagi vaja.
Kui ruumilise lodevusega tuleb eraldiseisvalt veel kuidagi toime, siis tunduvalt pônevamaks läheb asi juhul, kui lisame siia veel ajalise dimensiooni. See vôib aeg-ajalt viia ikka väga suure segaduseni, naer.
Hispaania keel lubab kasutada viite erinevat ajavormi: lihtminevik, enneminevik, täisminevik,olevik ja tulevik. Enneminevik on ajavorm, mida meie emakeel otseselt ei toeta. Enneminevik väljendab hispaania keeles korduvaid tegevusi minevikus, teisi minevikuvorme kasutatakse vastavalt lôpetatud ja lôpetamata tegevuste kirjeldamiseks. Tuleviku kirjeldamiseks saab hispaania keeles kasutada ntks. sôna “Hablaremos”, mis väljendab tuleviku vormi sônast “rääkima” - ehk siis siinkohal “räägime”. Eesti keeles tuleb sellest tulevikuliselt arusaamiseks lisada eraldi ajaline dimensioon, mis on ntks. “homme räägime”. Hispaania keel seda ei nôua. Eestikeelne tuleviku väljendamine on ju seega palju kui hispaanlaste lihtsalt kunagi tulevikus räägime. Huvitav tähelepanek on siinjuures see, et minule ja Ly-le teadaolevates keeltes on kôigis rohkem mineviku kui tuleviku kirjeldamiseks môeldud ajavorme.
Ja pange nüüd tähele: kui me tôstame sellise grammatilise lähenemise argiellu, siis saame situatsiooni, kus teil ja teie vôimalikul vestluspartneril (eeldusel, et viimane pärineb hispaaniakeelsest kultuuriruumist ja teie sotisaalne lapsepôlv on möödunud kusagil mujal) on täielikult erinevad arusaamised tuleviku ajalisest môôtest.
Isegi kui suudate oma kaaslaselt välja pressida, millal täpselt tulevikus, siis ei pruugi nad sellest kinni pidada. Ainus ajaline môôde, mis töötab Hispaanias nagu kellavärk, on seotud rahaga. Kui kellelgi on lootus vôi ôigus sinult raha saada, siis on nad alati kohal täpselt – nii ajalises kui ka ruumilises môttes. Vastupidises olukorras see otseloomulikult ei toimi.
Huvitav, kas pole?
Elust enesest:
“Nädal aega. Me teatame teile, kui kaart on valmis”, sain vastuseks oma küsimusele, kui kaua vôtab aega minu pangakaardi tegemine. Pangakaardi sain kätte 4 nädala pärast. Pangas nimega BBVA ärge endale pangakaarti tehke.
“Ma tulen homme pealelôuanal” tähendab ajavahemikku kl.13.00-18.00. Päev ei ole teada.
“Meie kontor asub teie hotelli lähedal ja me saame teile vajaliku auto toimetada sinna viie minutiga” útles Carlos (minu endine ülemus auorendifirmas töötamise päevilt) kliendile, kes soovis rendiauto toimetamist hotelli, kus ta puhkuse ajal peatus. Klient saigi auto juba 1,5 tunni pärast. Muidugi ta ootas – sest tal polnud muud valikut.
“Üks minut, palun” teenindaja suust vôib tähendada 20-minutilist ootamist. Sellistel juhtudel ma küsin tihti et: “Kas 1 hispaania minut vôi euroopa minut?”. Reeglina saan selle peale mind ribadeks käristava pilgu osaliseks. Selle koha pealt nad eriti nalja ei môista. Huvitav, miks?
Môni aeg tagasi lugesin kusagilt, et eestlased saavad uhkeldada Euroopa lühimate poejärjekordadega. No meie siin same uhked olla Euroopa pikimate ja aeglaseimate järjekordade üle. Kassiir vôib vabalt 5 minutit sinu ees oleva kliendiga maast ja ilmast ennastunustavalt lobiseda justkui oleks hüpermarketi kassas tehingu sooritamine selle päeva suurim sotsiaalne sündmus nende môlema jaoks.
Sarnanae umbmäärasus saadab hispaanlaste kôiki tegevusi. Ise nad sealjuures muidugi ei arva, et nad on udud. Mina ei saa siiani aru, kuidas siin kogu riiklik aparaat üleüldse saab toimida...
Kirjutame :)
Meelis
Friday, December 19, 2008
Rahu heade kavatsustega inimestele
Sellel vaimupimedal pärastlõunal, vahendajate kaitsepühaku päeval saavad täis nii kannatuste karikas kui reovee mahuti ja ilma kõvaketas.
Taganemisteed on lõigatud läbi, supermarket seisab kodu ja kalmistu vahel.
Pax hominibus bonae voluntatis.
Meelis
Taganemisteed on lõigatud läbi, supermarket seisab kodu ja kalmistu vahel.
Pax hominibus bonae voluntatis.
Meelis
Monday, December 8, 2008
Jôulud Mallorcal on avatud ja me lähme raiskame natuke raha. Niikuinii me midagi ei saa.*
Kui kell täna hommikul täpselt 06.45 äratas, tundus korraks, et olen kaotanud kuhugi 24 tundi. Läksin ju eile ôhtul magama ôndsa teadmisega, et varsti saabuv esmaspäev on meiekandis töörahavale vaba seoses jumalaema (Maria) sünnipäeva tähistamisega. Päeva peetakse nii pühaks, et lehed ka ei pidavat langema. Aga noh, vôltsvagadusega on hispaanlased ka varematel aegadel silma paistnud ning risti ja usku ettekäändeks tuueks on nad palju hullemaid asju korda saatnud kui minu eilne eksimus – nimelt unustasin äratuskellale sisendada, et täna pole vaja tööd teha. Loll masin – ei saanud siis aru, et ma magan?? Nii siis istungi üleval kui aabitsa kukk ja kuna hommikune aeg kella seitsmest kuni kümneni on minu prouktiivseim, siis siit tuleb ribu-rabupidi viimaseaja juhtumisi :) 
Üks naljakas, kuid kohalikku koloriiti arvestades oluline asi meenub veel sellest aastast. Nimega Palma de Mallorca metroo. Suur projekt – kallis ja ilus. Hispaanlaslikult said paljud selle paistel ennast särada lasta. Peale metroo käikulaskmist tuli korralik vihm maha ning tunnelitesse valgus (ehitus? projekteerimise? nii levinud hooletuse?) vea tôttu meetermaad vett. Süüdlast otsitakse vist siiamaani – naer. Igatahes telliti koheselt peale projekti valmimist 200 tuheuri eest ekspertiis, mis tuvastas, et tuleks veel investeerida ca 25 mlneuri projekti, mis oli juba maksnud 50 mlneuri. Kanalisatsiooni polnud, näedsa, algupäraselt sisse planeeritud ja nyyd tuleb asi veidi ümber teha. Kuidas siis arhitekt vôiski arvestada, et hakkab vihma sadama. Tavaliselt ei saja ju....
Aastalôpupalaviku avapaugu Mallorcal andis Baleaaride valitsus, kes teatas, et seoses majanduskriisiga lülitatakse meie pealinna kaunistma môeldud jôulutuled sisse nädal aega hiljem – et raha kokku hoida. Kasumi kaotamise hirmus ägavad kaupmehed kuulutavad aga juba novembri keskpaigast alates, miks oma raskelt teenitud raha just nende juurde peaks jätma. Nii armas on vaadata, et üleriigiline telemeedia on kaubandusele raskel hetkel käe ulatanud ning jagab ohtralt soovitusi, kuidas kriisi ajal tuleks oma raha lahkelt kaupmeestele üle anda. Ja inimesed ostavad. Pangad paiskavad turule üha uusi krediiditooteid ning uusi autosid saab meiekandis tänapäeval peaaegu puhta ilma. Töötuse määr kasvab ning kinnisvara hindade kasv on seiskunud. Jôulukaunistuste asemel ripuvad paljudel majadel ja korteriakendel müügisoovi väljendavad sildid. Laskmata ennast sellest häirida, otsustasime môned päevad tagasi külastada kohalikku jôuluturgu keset Palma de Mallorcat asuvas Pueblo Españolis.
4 euri sissepääsupilet vôrdus lahja ersatsväljapanekuga ning plasttopsitäie tasuta hôôgveiniga. Siiski oli sellel külastusel ka helgem pool – nimelt vôitsin loterii-allegriiga tasuta päeva kusagil spordikeskuses. A jee. Pildile jäi ka lama-aegne Jôulumees koos oma abilisega. Muideks – kohe näha, et rasked ajad – abiline nuias minult peale pildi tegemist viite eurot. Mida ta muidugi ei saanud.
Rahakulutamisevôimaluste piiratusest pettunult pidime juba koju tagasi pöörduma, kui märkasime bussipeatuses Ly töökaaslast. Kuna bussid meil siin tavaliselt hilinevad, tulevad varem vôi ei tule üldse, siis tundus môistlik talle küüti pakkuda. Tänutäheks kutsus ta meid endale külla ning väike vestlus ja lonks San Migueli sobis sellesse hetke kui valatult.
Hea vähemalt, et meil on normaalne detsembrikuu ilm – eile andis pluss 18.5 kraadi ja jôulueelse lume puudumine eriti hetkel ei sega. Akna taga laiutavad palmid segvad pisut jôulumeeleolu ja kui ikka lund kusagilt vôtta ei ole, tuleb silmapaistev môistus appi vôtta. Eelmisel nädalavahtusel tuletasime Ly-ga meelde lasteaia viimase rühma ôppetunde ning môningase pusimise ja paari klaasi veini abiga ônnestus meil koduses lumevabrikus valmis toota aukartustäratav hulk lumehelbeid. Nüüd jääb veel aknalepaigutamise töö ära teha.
Ligi kaks nädalat järjepanu räsisid Mallorcat mingid arusaamatud tormid – vihma sadas vist kogu aeg ning tuule kiirus oli kohati 120 km/h. Ebatavaliselt madal temperatuur (pluss 8) tegi mind isegi murelikuks – no kui kaugele lôunasse peab inimene siis kolima, et talv teda kätte ei saaks? Tormijahtimine pakkus siiski pônevaid elamusi ning láksin looduse stiihiale nii lähedale kui julgesin. Meri virutas vastu kallast sellise jaksuga, et veesambad paiskusid minu silmamôôdu järgi vähemalt 40 m kôrgusele ning oma julguse eest sain ka kohe muidugi karistatud – paarsada liitrit külma ja soolast merevett kaela. Kuna adrenaliin oli kehas üleval, siis külma ei tundnud – ônneks.
Siiski vaibub iga torm ning ûhel ôhtul koju tulles avastasin maja tagant sellise lummava vaate:
Muidu on Mallorcal rahulik. Turistid on kenasti tagasi omas kodus ja tänavatel laiutab kôikehaarav tühjus. Suuri poliitilisi skandaale pole ka viimasel ajal olnud – kui ehk välja arvata väike eksimus saare läänepoolseimas maakonnas Andratxis. Rannikukaitse alale uhke merevaatega kalju otsa ehitati maavalitseja seadusevastase loaga 56 maja, milledest 54 ka maha müüdi. Ühel hetkel avastasid poliitilised rivaalid maavanema eksimuse ning heausklikelt uutelt omanikelt vöeti nende uued kodud käest ja sundlammutati. Maavanem pandi suure kisa ja käraga pokri, kuid rahaga uttu tômmanud arendajast pole siiani kippu ega kôppu. Kuna tegemist on tsiviilasjaga, siis on uued omanikud ilma nii oma kinnisvarast kui ka rahast. Mis teha. Hispaania – udutajate paradiis :) Poliitik ju ometigi ei vastuta.
Tere tulemast Andratxisse, Mallorcale ja Euroopa Liitu - lambad :)
Üks naljakas, kuid kohalikku koloriiti arvestades oluline asi meenub veel sellest aastast. Nimega Palma de Mallorca metroo. Suur projekt – kallis ja ilus. Hispaanlaslikult said paljud selle paistel ennast särada lasta. Peale metroo käikulaskmist tuli korralik vihm maha ning tunnelitesse valgus (ehitus? projekteerimise? nii levinud hooletuse?) vea tôttu meetermaad vett. Süüdlast otsitakse vist siiamaani – naer. Igatahes telliti koheselt peale projekti valmimist 200 tuheuri eest ekspertiis, mis tuvastas, et tuleks veel investeerida ca 25 mlneuri projekti, mis oli juba maksnud 50 mlneuri. Kanalisatsiooni polnud, näedsa, algupäraselt sisse planeeritud ja nyyd tuleb asi veidi ümber teha. Kuidas siis arhitekt vôiski arvestada, et hakkab vihma sadama. Tavaliselt ei saja ju....
Ma sain korralikult luksuda selle peale. Naerust muidugi.
Selliseid toredaid asju meil ikka juhtub. Juba teised jôulud siinmail, kuid ikka veel pole aru saanud, mis hispaanlastele tegelikult korda läheb ja mis otsaga nad ôieti môtlevad.
Üks asi on aga selgemast-selgem – süüa neile meedib ja mida ebatervislikumalt, seda parem. Ning kui teilgi tekib detsembris pidevaid ôgimishooge, siis püüdke harvade, aga suurte toidukordade asemel süüa tihedamini ja väiksemates kogustes tervislikke toite. Ja kui sellele vaatama on teil pidevalt nälg, siis on teil kindlasti hea meel kuulda, et sellele on olemas lihtne füsioloogiline pôhjus. Jôulude ajal tarvitab teie keha glükoosi ja muid toitained öö-päev läbi ja veresuhkru tase langeb sedavôrd, et tunnete end pidevalt näljasena. Olge rahulikud – see on normaalne ja näitab, et teie keha kohaneb jôuludega (kingiootuse ärevuse, piparkoogihôngu ja mandariinilôhnaga).
Viimaseid keni páevi siis veel selleks aastaks.
M
* 2006 aasta detsembris juhtus selline lugu, et Mihkel etles oma luulet Ly-le ja mulle otse saunalaval. Ise roosa ja paljas – nii nagu meiegi :) Sealpeale meenub mulle detsembris ikka ja jälle tema kusagil kaubanduseskuses kuuldud lause: lähme raiskame natuke raha – niikuinii me midagi ei saa.
Kaevatsit soovitan lugeda – kes seda veel teinud pole. Tema blogisse saab siit: Mihkel Kaevatsi blogi
KÜLMAPÜHAD
Mihkel Kaevats
Vaatasime emaga oma maja koridoriakent ja ta ütles,
vaata aknal on jäälilled täpselt nagu minu lapsepõlves
Mina ütlesin, minu lapsepõlves ka
ja tõsi oli see, et me polnud jäälilli kaua näinud.
Kui hiljem turule jõudsin, ei olnud seal ühtegi hinge,
nii külm oli päev ja pidutseti külmapühasid.
Leidsin siiski ühe memme, kes müüs mulle kilekotis
hapukoort ja ütles, ära väga kaua seda õues hoia
muidu saad jäätist
Hapukapsast tal ei olnud, sellest oleks ka vist
jäälilli saanud, ja ema retsepti jaoks läksin
seda ostma kaubanduskeskusse. Seal oli palju
inimesi, kaubanduseskuse ees parklas oli palju
autosid, kõik seisid soojas, sabas ja mõned vaatasid asju,
mida veel osta.
Kassade lähedal koridoris oli klaaskast,
mille põhjas olid mänguasjad ja üleval
juhitav raudkäsi, millega neid püüda.
Üks isa võttis oma taskust raha ja ütles
oma väiksele tütrele soojalt naeratades,
raiskame natuke raha nagunii me midagi ei saa
Monday, November 24, 2008
Kadril varbad külmetavad
Mäletan oma ajaarvamise algusest siiani kahte korda, kui talv varem kui moraalselt lubatud kohale sadas. Üks kord oli ammu lapsepõlves, kui kadrilaupäeval (täna, ei tea kui kakskümmend mitu aastat tagasi) sai ületeenaabritüdrukuga tõukekelkudega mööda külavaheteed kiirusrekordeid tehtud ja kadrisante taga aetud. Nii igaks juhuks, põnevusest. Teine kord oli alles mõned aastad tagasi, mil tali juba septembri lõpus maad puudutas. Ja enamvähem siis sinna jäigi. Kole pikk sai siis see külmunud, kampsunikrae kurguni olek. Seekordne põhjalik eestimaine talve algus oli tõeliselt muljetavaldav. Ja muidugi ootamatu. Talv kohe tuleb alati ootamatult, kuigi kõik nagu teda ootavad.
Meieni on jõudnud vaid positiivseid ja ülivõrdes elamusi möödunud nädalavahetuse ekstreem-romantilisest lumetormist. Ilm pole ju eriti krõpskülm ka. Ainult see silmad-nina-suu lund täis olemine on vist pisut külm ja jäine. Murueide juukseid olevat ka eile pealinnas jagatud - selliseid lumiseid ja pikki. Elame teile kaasa :)
Meiegi saime eile hommikul pisut lund. See oli küll Rootsi oma ja televiisorist, aga täitsa talve ja külma tunne tuli neid valgeid puid ja suusaradu vaadates peale. Talvisesse metsa võiks minna küll, aga sinna peaksin ma üksi minema, sest Meelis ei ihka ikka veel lumekriuksu saapa alla. Mul ei oleks küll mitte midagi lumise metsa ega suusatamise vastu. Lume värsket lõhna hingaks paar kopsutäit küll. Aga korraks, ainult korraks. Ning sellist vaikust, nagu lume all olevas metsas, pole mitte kuskilt mujalt leida. Ja siis vaatasin ma aknast välja ning igirohelised kaktused ja palmid tõid mind taas malbesse Mallorcatalve tagasi.
Toredat lumes sumpamist!
LyMMM
Meieni on jõudnud vaid positiivseid ja ülivõrdes elamusi möödunud nädalavahetuse ekstreem-romantilisest lumetormist. Ilm pole ju eriti krõpskülm ka. Ainult see silmad-nina-suu lund täis olemine on vist pisut külm ja jäine. Murueide juukseid olevat ka eile pealinnas jagatud - selliseid lumiseid ja pikki. Elame teile kaasa :)
Meiegi saime eile hommikul pisut lund. See oli küll Rootsi oma ja televiisorist, aga täitsa talve ja külma tunne tuli neid valgeid puid ja suusaradu vaadates peale. Talvisesse metsa võiks minna küll, aga sinna peaksin ma üksi minema, sest Meelis ei ihka ikka veel lumekriuksu saapa alla. Mul ei oleks küll mitte midagi lumise metsa ega suusatamise vastu. Lume värsket lõhna hingaks paar kopsutäit küll. Aga korraks, ainult korraks. Ning sellist vaikust, nagu lume all olevas metsas, pole mitte kuskilt mujalt leida. Ja siis vaatasin ma aknast välja ning igirohelised kaktused ja palmid tõid mind taas malbesse Mallorcatalve tagasi.
See on lumevaikus.
Aga tegelikult me vist haistsime tänahommikuses tormiõhus pisut seda põhjamaist lumelõhna, sest teie poolt tulema hakanud ja Saksamaa ka lumetormiga vallutanud õhumassid jõudsid vist nüüd meieni. Küll lumeta, aga jahedad ja tugevad. Päris ehtsa lume piir ei ole meist enam üldse kaugel ning nädala pärast ennustatakse siia saarelegi jubekülma ilma. Päevaks vaid 8 kraadi. Natuke ma juba kardan. Päriselt. Tegelikult ei ole siin naerda midagi, sest meie kehad on sooja kliimaga nii harjunud ning üliniiske +8C on ikka megakülm. Ning lõunapoolsetel laiuskraadidel elades on külmataju hoopis teine kui põhjapool olles. Kui me praegu Eestisse satuks, siis oleksime me ilmselges väljasuremisohus. Aga me jääme ellu, sest sel talvel me ilmselt sinnakanti ei satu. Hea ja halb ühekorraga.
Kaamoselaadne olek hakkab meilgi maad võtma ning kohalike Kadride varbadki külmetama, sest enamik Mallorca-Kadrisid elavad kivipõrandatega ja kütteta majades, kellel pole Eestis vanaemasid, kes villaseid sokke kooks ja ”soojale maale” saadaks. Aga hingest hoiavad kaamose eemal juba tänavate kohale installeeritud jõulukaunistused (NB! Jõulude fännid - esimene advent on juba sel nädalavahetusel) ning teadmine, et juba 2 kuu pärast hakkavad meil mandlid õitsema ... Toredat lumes sumpamist!LyMMM
Saturday, November 15, 2008
Miljon pimeduses inimest.
Uudseid kodukuningriigist vahendab erikorrespondent Meelis.
Miljon inimest jäi pimedusse peale Alcudia elektrijaamas tekkinud topeltviga.
Suur osa Baleaari saarestikust jäi eile tundideks elektrita peale seda, kui välk oli tabanud regiooni peamist elektrijaama Alcudias.
Regiooni haaras kaos kui Mallorcal ja Menorcal kadus elekter eile kell.12.06 ning ligikaudu miljon inimest jäid ilma elektritoiteta.
Seiskusid liftid, valgusfoorid lakkasid töötamast ning tuhanded inimesed jäid lõksu arvukatesse maaalustesse parklatesse, kuna parklate väravad ei avanenud enam. Kraanidest ei tulnud vett, telekommunikatsiooni seadmed lakkasid töötamast ning tuhanded inimesed leidsid ennast pimedaksjäänud kaubanduskeskustest. Registreeriti mitmeid liiklusõnnetusi, kuna autojuhtide ootamatuks üllatuseks lakkasid töötamast valgusfoorid.
Calvia maakonna valitsuse välismaalaste osakonna töötajad ning telefoniliinid olid ülekoormatud arvukatest ning meeleheitlikest residentide kõnedest, kes üritasid hirmunult aru saada, millal taastatakse elektrivarustus.
Christine Thirwell Santa Ponsast oli väga vihane, kuna elektrikatkestuse likvideerimine võttis nii kaua aega. ”Ma olen siin elanud 21 aastat ning midagi sellist ei ole kunagi juhtunud. Mallorca ei ole Kolmanda Maailmajao riik – kohalikud võimud oleksid pidanud probleemi lahendama palju kiiremini. Päevad, mil oli tore baarilaua taga istuda või enda korteris küünlavalgel istuda, on ammu möödas. Kui Mallorca tahab olla soositud sihtkoht äri-,spordi,- ning kultuuriüritustele, siis olenemata põhjusest ei peaks ta olema tundideks ilma elektrita”, ütles ta.
Mallorca lennujaam, haiglad, metroo ning mõned kaubanduskeskused jätkasid elktrikatkestuse ajal häireteta tööd, kuna neil olid kasutada alternatiivsed jõuallikad elektrienergia tootmiseks.
Baleaaride regiooni poliitikud nõuavad seletusi, miks GESA (a la Eesti Energia tüüpi, monopoolses seisundis, tarbijast mittehuvituv riigile kuuluv koloss. Toim.) varusüsteemid elektrienergia tagamiseks ei käivitunud. Baleaaride peaminister kutsus kõiki üles GESA vastastele sanktsioonidele ning saarestiku siseminister Maria Angeles Lecinena nõudis täpseid põhjuseid, miks varusüsteem ei hakanud tööle Alcudias asuvas elektrijaamas EsMuretar peale eile kell 12.06 toimunud voolukatkestust.
Kokku olid erinevad piirkonnad ilma elektrivarustuseta ligi 6 tundi.
Tegemist ei ole ulmelise proosaga, vaid minu vabakäelise refereeringuga eilsest ajalehest. Meil tõepoolest kadus tervelt saarelt umbes 4 tunniks elekter, tekitades elanikes kõhedust ning mõnedes nõrgema närvikavaga kaaskodanikes paanikat.
Ilmselt on see esimene ja viimane eesikeelne artiklijupp ajaloos, mis refereerib Grupo Serrale kuuluvat ning kohalike poliitikute kontolli all oleva inglisekeelse päevalehe Mallorca Daily Bulletini veerge. A see selleks – poliitikute ja riigikorra üle pole mõtet viriseda – valijate arvamusi niikuinii arvesse ei võeta ning ka valitusused ning arvukad ministeeriumid ei saa muuta oluliselt siseriiklikku situatsiooni, kuna on liialt mõjutatud piiritagusest kapitalist ning selle omaniku tahetest. Isegi, kui leiduks korrumpeerumata riigiametnikke, kes tõsimeeli usuvad, et nende tegevusest miskit lihtsale linnakodanikule kasu on.
Niisiis – tagasi selle õnnetu elektrikatkestuse juurde. Peab tunnistama, et asi oli siiski üsna tõsine. Ja seda mitte niivõrd asja enda pärast, vaid hullemini lõikas teadmatus, mis oli tingitud kommunikatiooni puudumisest (raadiod ja telekad ju ka ei töötanud). Õnneks töötasid mobiilioperaatorite sidevõrgud ning päris teabepimeduses ei pidanud kobama. Korraks leidsin ennast mõttelt, et mis siis saab, kui mobiilside ka maha kukub (eelmise aasta orkaantormi ajal see nii juhtus)?
Õnneks side toimis ning kinnitus pereliikmete ja sõprade turvalisuse kohta rahustasid olukorda. Vahtisin täiesti nõutult tumma suurt telekasuurust monitori oma kontorilaual ning pidasin aru, mida oma eluga siis nüüd peale hakata. Kabineti koristamine tundus hea mõte olevat ning kõigest 15 minutiga olid ebavajalikud paberid leidnud oma loomuliku otsa. Jälle nõutus. Teeks koosoleku? käis korraks peast läbi. Selle asemel läksin hoopis jalutama, et oma silmaga näha, mis pealinna tänavatel toimub. Kõik käitusid rahulikult, poolits oli tänavatel liiklust reguleerimas, kohvikud ebaharilikult rõõmsalt sädistavat rahvast täis. Kuna oli parasjagu lõunaaeg, siis kassarekordeid lõid söögikohad, milledes sai toitu valmistada gaasipliitidel. Ka päike oli selleks ajaks välja tulnud ning tagasiteel kontorisse tänaval kohatud tuttavatega lobisemine viis elektri mitteolemasolu sootuks meelest. Õhtupoolikult elektrivarustus taastus ning ilma suuremate viperusteta läks kõik vana rada mööda edasi.
Olen vahete-vahel ennast leidnud mõttelt, et mis juhtub siis, kui maailmast kaob internetiühendus. Missuguseid drastilisi tagajärgi toob endaga kaasa meid märkamatuks jäävalt ümbritsevate ajakriitiliste süsteemide kollaps ja kuidas suur osa inimkonnast on suuteline peale always-online harjumust eluga hakkama saama.
Elektri puudumisele pole ma mõelnud. Selle tähandusest arusaamiseks peaks vist minema aborigeenide juurde ellujäämiskursustele või siis liituma mõneks jaks pügmeedega.
Kedagi, kes tahaks selles eksperimendis kaasa lüüa??
Elektrit igapäevaellu ja suhetesse,
Melekter
Friday, November 7, 2008
Head Eesti Asjad
Üldiselt ei saa me hinnataseme üle Mallorcal eriti nuriseda. Relatiivne elatustase on kahtlemata parem kui Eestis. Joriseda võib mõningate kohalike teenuste üle, kuid seda peamiselt hinna ning ajakulu suhte koha pealt. Sellist nürimeelset hinnatõusu kui Eestis viimase pooleteise aastaga on toimunud, meie pole pidanud läbi elama. Kohati isegi tundub, et osad eluks vajalikud kaubad on odavamad kui Maarjamaal. Näituseks kütuse hind. Keskmine nädala ostukorv kahele jääb toidupoes tavaliselt kusagile 80 eur-i kanti (sisaldab mõningaid esmatarbekaupu ning nädalast veinivaru, muig), mis polegi hull, isegi Eestiga võrreldes mitte. Ainuke suurem viga on E-tähega koostisosade kahtlaselt suur kontsentratsioon söödavas-joodavas.
Muidugi on kohalik hinnatase otsevõrdlemisel kõrgem kui Eestis, aga elatustaseme suhtelises võrdluses ikkagi mõistlik.
Kuid.
On midagi, mida siit ei leia isegi juhul, kui oled paugupealt nõus välja käima kogu arveloleva rahanatukese:
Mulgi Kapsas.
Saku Õlu.
Sprotid.
Suitsuvorst.
Eestikeelne ajakiri ”Peod ja Pulmad”
Naturaalsed Eesti metsas kasvanud jõhvikad ja pohlad.
Metsmaasikamooooooooos.
Suitsuvorst ja sprotid leiavad oma otsa homme hommikul, Saku Õllest juba suu seks ning kapsas podiseb headkuulutavalt. Jõhvikad on leidnud praeguseks juba uue asukoga Ly sees. Salamisi pean tunnistama, et Saku Õlle maitse oli mul juba ununenud. Kurb. Veel kurvem olin ma selle üle, et see oi niiipaganahea. Ma kujutan ette, missuguseid jõupingutusi tegi Ly isa Arvo, et seda poolt liitrit paki sisse suruda J
Kiit.
Igatahes üks asi on selgemast selgem – pikemat aega harjumuspärasest tarbimiskeskkonnast eemalviibimine mõjub viljastavalt ning silmaringi laiendavalt, kuid on siiski mõned harjumuspärased tooted, milleta on elu kurb.
Muidugi on kohalik hinnatase otsevõrdlemisel kõrgem kui Eestis, aga elatustaseme suhtelises võrdluses ikkagi mõistlik.
Kuid.
On midagi, mida siit ei leia isegi juhul, kui oled paugupealt nõus välja käima kogu arveloleva rahanatukese:
Mulgi Kapsas.
Saku Õlu.
Sprotid.
Suitsuvorst.
Eestikeelne ajakiri ”Peod ja Pulmad”
Naturaalsed Eesti metsas kasvanud jõhvikad ja pohlad.
Metsmaasikamooooooooos.
Suitsuvorst ja sprotid leiavad oma otsa homme hommikul, Saku Õllest juba suu seks ning kapsas podiseb headkuulutavalt. Jõhvikad on leidnud praeguseks juba uue asukoga Ly sees. Salamisi pean tunnistama, et Saku Õlle maitse oli mul juba ununenud. Kurb. Veel kurvem olin ma selle üle, et see oi niiipaganahea. Ma kujutan ette, missuguseid jõupingutusi tegi Ly isa Arvo, et seda poolt liitrit paki sisse suruda J
Kiit.
Igatahes üks asi on selgemast selgem – pikemat aega harjumuspärasest tarbimiskeskkonnast eemalviibimine mõjub viljastavalt ning silmaringi laiendavalt, kuid on siiski mõned harjumuspärased tooted, milleta on elu kurb.
Inimene harjub küll kõigega, kuid Eestimaiste toodete riiuli puudumine kohalikes supermarketites ajab kohati närvi. Palun, kas keegi võtaks midagi ette?
Tervitusi Palmisaarelt,
Meelis
Kah Üks Hea Eesti Asi
Sunday, November 2, 2008
9 ja pool
Meelis : “Kas teil vahest keeled segamini ei lähe?”
Andrus: ”Muidugi lähevad. Näiteks: kui ma pean vene keeles rääkima, siis lööb hispaania keel sisse. ”
Merit: ”Ma juba mõtlen hispaania keeles. See on nii imelik...”
Katrin: ” Mu mees küsis minult eile, et ”miks ma meie koeraga hispaania keeles rääagin? Ma ei osanud vastata...”
Meelis: ” Teate, mis täna juhtus? Olin hommikul Carrefouri parklas Ly-d ootamas. Kuna parkimiskohta ei olnud, siis seisin lihtsalt autoridade vahel. Ühel hetkel pidin kaarikut liigutama selleks, et minu paremal küljel parkiv auto saaks lahkuda. Sama-aegselt aga peatus minu vasakul küljel masin, mille juht vajutas nõudlikult signaalile. Pöörasin pea avatud aknast välja ning käratasin sulaselges maakeeles: MIDA SA TUUTUTAD?”
Me naerame.
See pole näitemäng. See on jutt elust enesest.
Umbes-täpselt selline oli jupike kuuetunnisest eestikeelsest jutumaratonist.
Eile kellkolm said kokku Mallorcal elavad 9 ja pool eestlast.Katrin; Merit ja Joshua; Kati; Andrus, Hedi ja Kalli; Ly, Meelis ning Mait-Artur ( viimane näeb ilmavalgust kusagil järgmise aasta aprilli algul – seetõttu oli esindatud vähe poolikult.Aga oli kohal). Eredaimad meist olid kahtlemata Joss ja Kalli.
Kaks toredat tirtsu, kes meiega rääkisid eesti keeles, kuid omavaheliseks suhtluseks eelistasid hispaania keelt ( õigemini: castellanot). Põhjus väga lihtne – need kaks eestimaalast-hispaanlast on sündinud Mallorcal ning nende igapäevane kultuuriruum on täidetud pigem Mallorcapäraste kui Eestimaaliste sündmustega.
Viimane ametlik Mallorcaeestlaste kokkutulek oli Jaanipäeval, kus meid oli kogunenud lausa 4. Võrreldes nelja kuu taguse sündmusega on toimunud eestlaste kohaliku kogukonna plahvatuslik kasv – tervelt 100 % on selle lühikese ajaga lisandunud, muig. Väikese aritmeetika abil võime järeldada, et kui senine kasvutendents jätkub samas tempos veel 60.000 aastat, siis võrdub eestlaste arv Mallorcal kohaliku elanikkonnaga.
Sai kokku lepitud, et jõulude ajal tullakse jälle kokku.Samuti sai kokku lepitud selles, et meie tulevased kohtumised on apoliitilised ning omavahel rahaasju me ei aja.
Ühel hetkel sain ma aru, et mul on täiesti ükskõik sellest, kas Ansip astub tagasi, kas Savisaar lüpsab riigi tilgatumaks, kas Ülemiste Vanake lõpuks ometi uputab Tallinna või kas Tartu Vaim läks pankrotti või siis mitte.
Meie tänane jutuvoor oli meeldivalt intellektuaalne ning koosnes isiksustest, kellel on eesti sotsiaalpornoühiskonnast korralikult kopp ees. Kui elate vähemalt paar aastat Eestist lääne pool, siis saate aru, milles seisnes tänaste vestluste võlu.
Juba isand Hemingway ütles, et ” Igast maalima sadamast võite te leida vähemalt ühe Eestlase”
Head otsimist ning tähh kõigile tänastele osalejatele.
Meelis.
Ahh ja. Kui kellelelgi peaks olema soovi omandada bokseri ( buldogi??) kutsikaid, siis Katrinil on neid tervelt 9 isendit. Neljal veel kodu leidmata. Kätte saab Mallorcalt, Palmast.
Andrus: ”Muidugi lähevad. Näiteks: kui ma pean vene keeles rääkima, siis lööb hispaania keel sisse. ”
Merit: ”Ma juba mõtlen hispaania keeles. See on nii imelik...”
Katrin: ” Mu mees küsis minult eile, et ”miks ma meie koeraga hispaania keeles rääagin? Ma ei osanud vastata...”
Meelis: ” Teate, mis täna juhtus? Olin hommikul Carrefouri parklas Ly-d ootamas. Kuna parkimiskohta ei olnud, siis seisin lihtsalt autoridade vahel. Ühel hetkel pidin kaarikut liigutama selleks, et minu paremal küljel parkiv auto saaks lahkuda. Sama-aegselt aga peatus minu vasakul küljel masin, mille juht vajutas nõudlikult signaalile. Pöörasin pea avatud aknast välja ning käratasin sulaselges maakeeles: MIDA SA TUUTUTAD?”
Me naerame.
See pole näitemäng. See on jutt elust enesest.
Umbes-täpselt selline oli jupike kuuetunnisest eestikeelsest jutumaratonist.
Eile kellkolm said kokku Mallorcal elavad 9 ja pool eestlast.Katrin; Merit ja Joshua; Kati; Andrus, Hedi ja Kalli; Ly, Meelis ning Mait-Artur ( viimane näeb ilmavalgust kusagil järgmise aasta aprilli algul – seetõttu oli esindatud vähe poolikult.Aga oli kohal). Eredaimad meist olid kahtlemata Joss ja Kalli.
Kaks toredat tirtsu, kes meiega rääkisid eesti keeles, kuid omavaheliseks suhtluseks eelistasid hispaania keelt ( õigemini: castellanot). Põhjus väga lihtne – need kaks eestimaalast-hispaanlast on sündinud Mallorcal ning nende igapäevane kultuuriruum on täidetud pigem Mallorcapäraste kui Eestimaaliste sündmustega.
Viimane ametlik Mallorcaeestlaste kokkutulek oli Jaanipäeval, kus meid oli kogunenud lausa 4. Võrreldes nelja kuu taguse sündmusega on toimunud eestlaste kohaliku kogukonna plahvatuslik kasv – tervelt 100 % on selle lühikese ajaga lisandunud, muig. Väikese aritmeetika abil võime järeldada, et kui senine kasvutendents jätkub samas tempos veel 60.000 aastat, siis võrdub eestlaste arv Mallorcal kohaliku elanikkonnaga.
Tegelikult on mul äärmiselt kena meel selle üle, et muidu kidakeelsete ning möhaklike eestlaste sotsiaalia näitab kohapeal kasvutendentsi ning kõik tänased kohalviibijad on meeldivalt nakatunud hispaaniapärasest avameelsusest. Heas mõttes muteeruvad natuurid.
Sai kokku lepitud, et jõulude ajal tullakse jälle kokku.Samuti sai kokku lepitud selles, et meie tulevased kohtumised on apoliitilised ning omavahel rahaasju me ei aja.
Ühel hetkel sain ma aru, et mul on täiesti ükskõik sellest, kas Ansip astub tagasi, kas Savisaar lüpsab riigi tilgatumaks, kas Ülemiste Vanake lõpuks ometi uputab Tallinna või kas Tartu Vaim läks pankrotti või siis mitte.
Meie tänane jutuvoor oli meeldivalt intellektuaalne ning koosnes isiksustest, kellel on eesti sotsiaalpornoühiskonnast korralikult kopp ees. Kui elate vähemalt paar aastat Eestist lääne pool, siis saate aru, milles seisnes tänaste vestluste võlu.
Juba isand Hemingway ütles, et ” Igast maalima sadamast võite te leida vähemalt ühe Eestlase”
Head otsimist ning tähh kõigile tänastele osalejatele.
Meelis.
Ahh ja. Kui kellelelgi peaks olema soovi omandada bokseri ( buldogi??) kutsikaid, siis Katrinil on neid tervelt 9 isendit. Neljal veel kodu leidmata. Kätte saab Mallorcalt, Palmast.
Monday, October 27, 2008
Parem tume minevik kui lilla tulevik.
Môned päevad tagasi kirjutasin emaga SkYpes ning äkki ilmusid mu ekraanile járgmised sônad: “ Mida hiljem saabub kiirabi, seda täpsem on diagnoos.”
Tohoh, môtlesin – kas keegi on surnud vôi ?
Enne, kui jôudsin ennast koguda, ilmusid uued read: “Kus viga näed laita, saada perse, ära aita.” Mul kiskus naerule ja hakkas kergem. Järgmisena helendas kuvaril .” Parem väike kupüür kui suur tänu.”
Taipasin.
Väike eneseiroonia ning nali aitab ka hulleima frustratsiooni puhul. Uurisin, et kustkohast ta neid vôtab ? Vastuseks sain, et tegemist on uuema ajastu vanasônadega. Keegi olla saatnud. Kuna need on lahedalt tôredad eestimaised ütlused, siis palusin endalegi saata. Et reaalne elu meelest ára ei láheks, muig. Siin siis veel sellised ütelused:
Ihne maksab ühe korra,rumal kaks korda, jobu - kogu aeg.
Kui leidsid oma unistuste naise, pead muudest unistustest loobuma.
Elu on kurb, seevastu palk ajab lausa naerma.
Kui hoiad kokku kondoomide pealt, pead raiskama mähkmetele.
Vein on tervisele hea; aga tervist on vaja selleks, et juua viina.
Jalakäijal on alati õigus - kuni elus on.
Mida laiem on naise talje, seda pikem on mehe tööpäev.
Kuna rahvatarkuse teemad on mind ikka huvitanud, siis sobrasin veidi veebis, selleks ise-enda ja eesluse mentaliteedi üle veidi ilkuda. Lätlased, va kuuevarbalised, ilguvad eestlaste üle muideks palju paremini, kui meie soomlaste üle –a läti keelest ei saa ma kahjuks halligi aru.
Niisis sorisin veidi veebis ja silma jäid järgmised uuema aja vanasônad, mis siinkohal blogimusta kannatavad:
Kes tasa sôuab, sel aerud mádanevad kätte ära
Kes viimasena naerab, see ei saanud kohe naljast aru
Kes kannatab, see teeb varsti púksi
Keegi ei jää süütuks, elu kepib meid kôiki
Kes teisele nime annab, see annab teisele nime
Kes vana asja meenutab, see tunneb ajalugu
Kes otsib, sellel on meelest láinud, kuhu pani
Háda ajab lehma hárja juurde
Kel suu matsub, see on ebaviisakas
Mölise, palju tahad, ikka on alati vôimalus lôuga saada
Viin on meil vedel, kuid maitseb ikka sitasti.
Lühikesel on valed jalad
Parem varblane peos, kui nuga neerus
Süües kasvab isu, juues kasvab habe
Metsameeste vanasôna: “Ega käsi kännust kaugele kuku”
Kui maks töötab, siis aju puhkab
Kvaliteetveini tunned tetrapaki járgi.
Kui vôtad hommikul, saad vaba páeva.
Ega kobarkino ilma küprokita ei ehita
Kiilaspeade vanasôna: kalliskivi peal sammal ei kasva
Pedede vanasôna – kiirteel muru ei kasva
Laenad perse külasse, siis situd lábi ribide
Karvase mehe vanasôna: raagus puule ôige linnuke pesa ei tee
Pigem must minevik, kui lilla tulevik
Pole midagi odavamat, kui teine viin
Mis tána tehtud, see homme uuesti
Kevad tuleb, môistus láheb
Parem varblase peol, kui tuvi matusel
Pada sôimab neegrit, ühed mustad môlemad
Kingitud neegri suhu ei vaadata
Kui sind saadetakse ôlle járele, siis táhendab sind usaldatakse
Teed tóód ja náe vaeva, siis tuleb ka viha süsteemi vastu
Igast tütarlapsest sirgub kord mees
Muigasin mône üle páris magusalt. Tegelikult on kiiduváárt ise-enda üle naljaviskamise oskus. Hispaanlastel náiteks selline geen puudub táielikult – nende eneseimetluslik uhkus ja puhevil suled seda lihtsalt ei luba. Küll on nad aga varmad oma naabrite üle nalja viskama. Mulle meeldib eestlalikult otsekohene olla ning kuidagi ei taha harjuda kiitmisega ilmselgelt viletsalt tehtud töö eest vôi ise-enesest môistetava teo imetlemisega. Kui asi on ikka halvasti, siis tuleb öelda, et on halvasti. See omadus on meie rahvusel kenasti a priori olemas. Kuid kui midagi on hásti, siis tuleb ka öelda, et on hästi. Just seda viimast peaksid eestlased aga hispaanlastelt ôppima. Kui viitsite vaadata, siis positiivseid asju on meie ümber sootuks rohkem, kui negatiivseid. Isegi nendes julmavôitu uutes vanasônades on omajagu positiivsust peidus.
Päikest,
Meelis
Peale môningast juurdlemist avastasin, et ega ma tápselt ei teagi meie vanasônade páritolu vôi saamislugu.
Teiegi harimiseks siinkohal váike kárbitud ülevaade Wikipediast:
Eesti vanasõnade kohta on otsesed andmed hilised (16.–17. sajandist alates), mistõttu ei saa kuigi hästi jälgida nende teket ja arengut. Ent Anton Thor Helle vanasõnaüleskirjutuste (1732) ja 1900. aastate vanasõnade võrdlemisel on näha, et sajandi jooksul kaob käibelt kolmandik vanasõnu. See-eest lisandub pidevalt uusi ütlusi.
Kõige varasem teadaolev üleskirjutus eesti vanasõnadest pärineb 1587. aastast Hiiumaalt, kus arvekirjade kirjutaja Lorenz Becker on muu hulgas üles kirjutanud kaks eestikeelset lauset: "Kuy Taivas koitap / si Tallopoick hobosett jotap" ja "Arro, Rickus / Ikapeevf Remus", millest viimasel on olemas ka otsene saksa paralleel.
Eesti vanasõnad lähtuvad põhiliselt talupoja seisukohast. Pikad orjusesajandid on vanasõnadesse tugeva jälje jätnud. Hinnatakse töökust, julgust, headust, ausust ja teisi positiivseid omadusi, kuid rohkemgi veel alandlikkust, kannatlikkust, vastupidamist, piskuga leppimist, tasa ja targu toimimist, ettevaatlikkust. Elu mitmepalgelisus ning vastuolud tingivad suuresti ka asjaolu, et võib kergesti leida vastukäivaid eesti vanasõnu ("Pikad juuksed, lühike aru" ja "Pikad juuksed, pikk aru").
Eesti vanasõnade edetabeli eesotsas seisavad järgmised vanasõnad:
1. "Kelle jalg tatsub, selle suu matsub" ja "Kes koera saba kergitab, kui koer ise";
2. "Kui tõnisepäeval nii paljugi päikest paistab, et mees näeb hobuse selga hüpata, siis tuleb kena aeg";
3. "Varane pühib nokka, hiline saputab tiibu";
4. "Pill tuleb pika ilu peale";
5. "Käbi ei kuku kännust kaugele" ja "Suur tükk ajab suu lõhki"
35 kõige levinuma eesti vanasõna seas on kaks sellist, millele maalimas vastet ei leidu: "Parem suutäis soolast kui maotäis magedat" ja "Kes kannatab, see kaua elab". Rohkesti on käibel rahvusvahelisi vanasõnu (näiteks "Häda ajab härja kaevu", "Tasa sõidad (sõuad), kaugemale jõuad").
Tohoh, môtlesin – kas keegi on surnud vôi ?
Enne, kui jôudsin ennast koguda, ilmusid uued read: “Kus viga näed laita, saada perse, ära aita.” Mul kiskus naerule ja hakkas kergem. Järgmisena helendas kuvaril .” Parem väike kupüür kui suur tänu.”
Taipasin.
Väike eneseiroonia ning nali aitab ka hulleima frustratsiooni puhul. Uurisin, et kustkohast ta neid vôtab ? Vastuseks sain, et tegemist on uuema ajastu vanasônadega. Keegi olla saatnud. Kuna need on lahedalt tôredad eestimaised ütlused, siis palusin endalegi saata. Et reaalne elu meelest ára ei láheks, muig. Siin siis veel sellised ütelused:
Ihne maksab ühe korra,rumal kaks korda, jobu - kogu aeg.
Kui leidsid oma unistuste naise, pead muudest unistustest loobuma.
Elu on kurb, seevastu palk ajab lausa naerma.
Kui hoiad kokku kondoomide pealt, pead raiskama mähkmetele.
Vein on tervisele hea; aga tervist on vaja selleks, et juua viina.
Jalakäijal on alati õigus - kuni elus on.
Mida laiem on naise talje, seda pikem on mehe tööpäev.
Kuna rahvatarkuse teemad on mind ikka huvitanud, siis sobrasin veidi veebis, selleks ise-enda ja eesluse mentaliteedi üle veidi ilkuda. Lätlased, va kuuevarbalised, ilguvad eestlaste üle muideks palju paremini, kui meie soomlaste üle –a läti keelest ei saa ma kahjuks halligi aru.
Niisis sorisin veidi veebis ja silma jäid järgmised uuema aja vanasônad, mis siinkohal blogimusta kannatavad:
Kes tasa sôuab, sel aerud mádanevad kätte ära
Kes viimasena naerab, see ei saanud kohe naljast aru
Kes kannatab, see teeb varsti púksi
Keegi ei jää süütuks, elu kepib meid kôiki
Kes teisele nime annab, see annab teisele nime
Kes vana asja meenutab, see tunneb ajalugu
Kes otsib, sellel on meelest láinud, kuhu pani
Háda ajab lehma hárja juurde
Kel suu matsub, see on ebaviisakas
Mölise, palju tahad, ikka on alati vôimalus lôuga saada
Viin on meil vedel, kuid maitseb ikka sitasti.
Lühikesel on valed jalad
Parem varblane peos, kui nuga neerus
Süües kasvab isu, juues kasvab habe
Metsameeste vanasôna: “Ega käsi kännust kaugele kuku”
Kui maks töötab, siis aju puhkab
Kvaliteetveini tunned tetrapaki járgi.
Kui vôtad hommikul, saad vaba páeva.
Ega kobarkino ilma küprokita ei ehita
Kiilaspeade vanasôna: kalliskivi peal sammal ei kasva
Pedede vanasôna – kiirteel muru ei kasva
Laenad perse külasse, siis situd lábi ribide
Karvase mehe vanasôna: raagus puule ôige linnuke pesa ei tee
Pigem must minevik, kui lilla tulevik
Pole midagi odavamat, kui teine viin
Mis tána tehtud, see homme uuesti
Kevad tuleb, môistus láheb
Parem varblase peol, kui tuvi matusel
Pada sôimab neegrit, ühed mustad môlemad
Kingitud neegri suhu ei vaadata
Kui sind saadetakse ôlle járele, siis táhendab sind usaldatakse
Teed tóód ja náe vaeva, siis tuleb ka viha süsteemi vastu
Igast tütarlapsest sirgub kord mees
Muigasin mône üle páris magusalt. Tegelikult on kiiduváárt ise-enda üle naljaviskamise oskus. Hispaanlastel náiteks selline geen puudub táielikult – nende eneseimetluslik uhkus ja puhevil suled seda lihtsalt ei luba. Küll on nad aga varmad oma naabrite üle nalja viskama. Mulle meeldib eestlalikult otsekohene olla ning kuidagi ei taha harjuda kiitmisega ilmselgelt viletsalt tehtud töö eest vôi ise-enesest môistetava teo imetlemisega. Kui asi on ikka halvasti, siis tuleb öelda, et on halvasti. See omadus on meie rahvusel kenasti a priori olemas. Kuid kui midagi on hásti, siis tuleb ka öelda, et on hästi. Just seda viimast peaksid eestlased aga hispaanlastelt ôppima. Kui viitsite vaadata, siis positiivseid asju on meie ümber sootuks rohkem, kui negatiivseid. Isegi nendes julmavôitu uutes vanasônades on omajagu positiivsust peidus.
Päikest,
Meelis
Peale môningast juurdlemist avastasin, et ega ma tápselt ei teagi meie vanasônade páritolu vôi saamislugu.
Teiegi harimiseks siinkohal váike kárbitud ülevaade Wikipediast:
Eesti vanasõnade kohta on otsesed andmed hilised (16.–17. sajandist alates), mistõttu ei saa kuigi hästi jälgida nende teket ja arengut. Ent Anton Thor Helle vanasõnaüleskirjutuste (1732) ja 1900. aastate vanasõnade võrdlemisel on näha, et sajandi jooksul kaob käibelt kolmandik vanasõnu. See-eest lisandub pidevalt uusi ütlusi.
Kõige varasem teadaolev üleskirjutus eesti vanasõnadest pärineb 1587. aastast Hiiumaalt, kus arvekirjade kirjutaja Lorenz Becker on muu hulgas üles kirjutanud kaks eestikeelset lauset: "Kuy Taivas koitap / si Tallopoick hobosett jotap" ja "Arro, Rickus / Ikapeevf Remus", millest viimasel on olemas ka otsene saksa paralleel.
Eesti vanasõnad lähtuvad põhiliselt talupoja seisukohast. Pikad orjusesajandid on vanasõnadesse tugeva jälje jätnud. Hinnatakse töökust, julgust, headust, ausust ja teisi positiivseid omadusi, kuid rohkemgi veel alandlikkust, kannatlikkust, vastupidamist, piskuga leppimist, tasa ja targu toimimist, ettevaatlikkust. Elu mitmepalgelisus ning vastuolud tingivad suuresti ka asjaolu, et võib kergesti leida vastukäivaid eesti vanasõnu ("Pikad juuksed, lühike aru" ja "Pikad juuksed, pikk aru").
Eesti vanasõnade edetabeli eesotsas seisavad järgmised vanasõnad:
1. "Kelle jalg tatsub, selle suu matsub" ja "Kes koera saba kergitab, kui koer ise";
2. "Kui tõnisepäeval nii paljugi päikest paistab, et mees näeb hobuse selga hüpata, siis tuleb kena aeg";
3. "Varane pühib nokka, hiline saputab tiibu";
4. "Pill tuleb pika ilu peale";
5. "Käbi ei kuku kännust kaugele" ja "Suur tükk ajab suu lõhki"
35 kõige levinuma eesti vanasõna seas on kaks sellist, millele maalimas vastet ei leidu: "Parem suutäis soolast kui maotäis magedat" ja "Kes kannatab, see kaua elab". Rohkesti on käibel rahvusvahelisi vanasõnu (näiteks "Häda ajab härja kaevu", "Tasa sõidad (sõuad), kaugemale jõuad").
Tuesday, October 21, 2008
Vajatakse eestlasi
Oletame, et sa oled mutter. Selline tubli mutter, kes elab mutrite maailmas ning teeb mutri tôsidusega mutrite asju iga päev. Sinu naine on mutter, naaber on mutter, lapsed on mutrid ja sinu koer on ka mutter. Ühel páeval aga avastad, et peale mutrite on maailmas veel olemas seibid, poldid, kruvid, naelad, needid, nôelad ja muud huvitavad isendid.
Ja otsustadki väheke náiteks seibide maailmas ringi vaadata. Seibid elavad palju paremas kohas, kui mutrid seda sajandeid teinud on. Nimelt - kui mutrite jaoks on vana kast, kust kôik ôliste kátega endale meelepárast káivad vôtmas, siis seibid elavad hoopis kenas klaaspurgis, mis on aknalaual ja sealt on palju parem vaade. Seibide juures on soe ja valge. Mis sellest, et seibid on imelikud ja teistmoodi, kui mutrid. Ja mônda aega on sul seibide hulgas lahe olla – sa ise oled teistsugune ja sinu vastu tuntakse huvi.
Siiski tüütab see kôik ühel hetkel ära ning kuna sinus tuksub väike mutrisüda, siis hakkad taga igatsema teisi mutreid. Kuna aga klaaspudelis valgel aknal elamine on sulle rohkem meeldima hakanud, kui ôline kast, siis uurid ringi, et kas ehk on siinsamas klaaspudelis veel môni mutter, kellega klemmida.
Ah, mis ma jauran siin. Asi siis selline, et kui Mallorcal on môni püsivalt elav eestlane, keda me Ly-ga veel avastanud ei ole ning kes ei pelgaks laieneva eestlaste kommuuni sotsiaaliaga liituda, siis palume ennast lahkelt märku anda. Seni on meie poolt organiseeritud kaasmaalaste kohtumised olnud juhusliku iseloomuga, kuid oleme otsustanud väikese “eesti grupeeringu” moodustada ja kohalike eestlaste läbikäimist plaanipärasemaks muuta.
Esimesel novembril, laupéval nii kella kolme paiku pealelôunal, on kavas hingedepäeva puhul mallorcaeestlaste kokkusaamine meiepool Santa Ponsas.
Kavas: tapas y vino ning kohalik keelepeks
Riietus: vaba
Üritus on tasuta, kaasa vôtta suupisteid oma äranägemise järgi.
Kaugeltnurga omad vôivad etteteatamisel saada öömaja.
Kui üritusega samal ajal juhtub môni eestimaalane siin puhkusel olema ja on huvi kohalike eestlastega klemmida, siis antagu julgelt teada – kôik on teretulnud.
Saludos,
Meelis
Ja otsustadki väheke náiteks seibide maailmas ringi vaadata. Seibid elavad palju paremas kohas, kui mutrid seda sajandeid teinud on. Nimelt - kui mutrite jaoks on vana kast, kust kôik ôliste kátega endale meelepárast káivad vôtmas, siis seibid elavad hoopis kenas klaaspurgis, mis on aknalaual ja sealt on palju parem vaade. Seibide juures on soe ja valge. Mis sellest, et seibid on imelikud ja teistmoodi, kui mutrid. Ja mônda aega on sul seibide hulgas lahe olla – sa ise oled teistsugune ja sinu vastu tuntakse huvi.
Siiski tüütab see kôik ühel hetkel ära ning kuna sinus tuksub väike mutrisüda, siis hakkad taga igatsema teisi mutreid. Kuna aga klaaspudelis valgel aknal elamine on sulle rohkem meeldima hakanud, kui ôline kast, siis uurid ringi, et kas ehk on siinsamas klaaspudelis veel môni mutter, kellega klemmida.
Ah, mis ma jauran siin. Asi siis selline, et kui Mallorcal on môni püsivalt elav eestlane, keda me Ly-ga veel avastanud ei ole ning kes ei pelgaks laieneva eestlaste kommuuni sotsiaaliaga liituda, siis palume ennast lahkelt märku anda. Seni on meie poolt organiseeritud kaasmaalaste kohtumised olnud juhusliku iseloomuga, kuid oleme otsustanud väikese “eesti grupeeringu” moodustada ja kohalike eestlaste läbikäimist plaanipärasemaks muuta.
Esimesel novembril, laupéval nii kella kolme paiku pealelôunal, on kavas hingedepäeva puhul mallorcaeestlaste kokkusaamine meiepool Santa Ponsas.
Kavas: tapas y vino ning kohalik keelepeks
Riietus: vaba
Üritus on tasuta, kaasa vôtta suupisteid oma äranägemise järgi.
Kaugeltnurga omad vôivad etteteatamisel saada öömaja.
Kui üritusega samal ajal juhtub môni eestimaalane siin puhkusel olema ja on huvi kohalike eestlastega klemmida, siis antagu julgelt teada – kôik on teretulnud.
Saludos,
Meelis
Tuesday, October 7, 2008
Seitse pôhjust, miks Mallorcal pole hea elada
Justnimelt seitse. Peale eilset postitust láks meil postkastis lahti tôeline torm. Nagu näha, siis eestlaslikult tagasihoidlikult keegi kommida ei julge ( ei taha, ei viitsi¿?) kuid e-maile kribatakse küll. Táhh kòigile tagasiside eest.
Tegelikult hakkas mind eilne postitus pisut häirima, sest jääb justkui mulje, et siia saarele ongi kokku kogunenud kogu maailma pudrujôed ja piimamáed. Korrektsuse ja selguse huvides otsustasin hammast teritada asjade kallal, mis siin háirivad. Ehk pôhjused, miks MITTE MALLORCAL ELADA. Nimme koondan kokku seitse peamist, kuna pôhjuseid, miks siin siiski elada sai kaheksa. Ning iga laev peab ju edasijôudmiseks váhekene kreenis olema. Ärge arvakegi, et universumis valitseb tasakaal :)
Niisis. Peamine pôhjus, miks meie auulist peaks eemale hoidma, on mallorcalaste paindumatu mentaliteet. Mallorkiinidega heast lábisaamisest vôite aint unistada. Tunne on umbes samasugune, kui mandrieestlastel Vormsi saare pòliselanikega suheldes. (Tegemist on metafoorilise ning kirjandusliku vôrdlusega, see ei pretendeeri tôeváártusele ning selle lause sisu eesmárgiks ei ole alaváársitada Vormsi elanikke ega ka mandrieestlasi mitte mingisugusel moel). Lihtsalt – kohalikele ei meeldi válismaalastest residendid ja kuna enamus saare majandusest on kohalike kontrolli all, siis paljudesse ettevôtetesse ei palgata PÔHIMÔTTELISELT kedagi muud, kui mallorcalasi. Loll ja laisk sugulane leiab 100 korda ennem tööd kui kôrgharidusega multilingvistiline spetsialist. See on seik, mis ei allu mulle teadaolevatele loogikapôhimôtetele. Mitte úhelegi nendest. Ning ma kahtlen, kas ma sellest kunagi üldse hakkan aru saama. Kohalike tagurlikest arusaamadest ning pôikpäisusest vôivad kôik siinviibinud eestlased pajatada. Kuid tagasi teemasse – nimelt pôhjused siis:
1. Kohalikud ei salli sisserändajaid – kohe mitte üldsegi. Ja pôhjus on selge – eriti eurooplaste osas. Kôrgem haridustase, oskus majandada, töökus, pealehakkamine ning vôôrkapitali juurdevool viib alla kohalike elatustaseme. Vôôrkapitalil ( raha, teadmised, inimesed etc.) pôhinevate ettevôtete konkurentsitase on oluliselt kôrgem kohalikest firmadest ning tasapisi kuid kindlalt libiseb kontroll saare kinnisvaramassiivi ja árivaldkondade úle hoopis inglaste ja sakslaste taskutesse. Kuigi see pole kerge – varjatud suhted kohalike hulgas koos altkáemaksude ja áraostmistega on liiga levinud ja vôôrkapitalil on suhteliselt raske siia imbuda. Ja kohalikel on, kellega rinda pista- mandrihispaanlased, sakslased, inglased, prantslased, skandinaavlased, venelased ,ladina-ameeriklased – kôik on otsapidi magusa turismi- ja kinnisvarapiruka kallal.
2. Killustatus – kontseptsioon “kaubanduskeskus” on kohalikele vôôras termin. Tervel saarel on kokku neli enam-váhem talutavat kaubanduskeskust (árge unustage, et saarel elab úle miljoni inimese). Selleks, et sooritada oma iganádalased ostud varuge heaga 5-7 tundi. Sest “saia müüb saiapood” ja "juurvilju müüb juurviljapood”. Ja reeglina ei ole need kôrvuti. Sama tendents ilmneb ka kôikvôimalikus asjaajamises. Mis on kohutavalt stressitekitav, aeganôudev ning piinarikas. Asjaajamise lihtsustamiseks vôib kasutada “asjaajaja”teenuseid. Umbes 100 euroga aetakse siin enamus asju korda – kas riigilt miski paberi taotlemine, lihtsamad ostu-müügitehingud vms. Te ei usu, kuid oma esimest pangakaarti ootasin ma 1.5 kuud.
3. Vassimine rahaga – kui te siin raha käest annate, siis te seda enam ei náe. Vôin oma pea panti panna. Kui te ei küsi üürikorteri depot makstes tshekki, siis váidab majaomanik lepingu lôppemisel surmatunnini, et pole teie káest kunagi midagi saanud. Kui te ei täpsusta teile osutatava teenuse pisemaidki üksikasju, siis vôite arvestada, et hind, milles te kokku leppisite, pole see, mida teil tuleb tegelikult maksta. Jne.Jne.Jne. Igaüks proovib pügada – kes vähem, kes rohkem. Kohalikud ei ole náiteks vága varmad poodides kaupadele hindade mááramisega – see játab müüjale( kes tihtipeale on ka omanik) vabaduse máárata kauba hind sôltuvalt teie válimusest vôi siis päritolust. Sama kehtib ka toitlustusasutustes. Pean tunnistama, et see viimane ilming on pöördvôrdeline – mida rohkem káid, seda rohkem avaneb omaniku süda sulle ja nii môneski kohas maksan mina tána ôlle eest 1 euro, kui turist laob 3.50 lauale. Eks see tahab harjutamist saada.
4. Olematu preventiivsus – kohalikud ei tee midagi enne, kui selleks pole eksistentsiaalselt karjuvat pôhjust. Never. Millegi ebameeldiva ennetamiseks neil lihtsalt puudub vajalik geen. Ja selline mittehoolimine on nakkav. Ôudusega olen tabanud ennast môtetelt nagu:”Milleks kontrollida rôhku auto rehvides, kui need on veel piisavalt táis, et auto liigub?” vôi siis “Milleks kontrollida gaasibaloonide sisu, kui praegu sealt veel gaasi tuleb?”. Ônneks pole ikka veel külge hakanud ja tihtipeale pean seletama, miks ma tegelen asjadega, milleks justkui pole pôhjust.
5. Külm – jah, just. Lugesite ôieti. Kui elate siin oma esimese talve, siis saate aru, mida ma selle all silmas pean. Siia tulles avastasin, et 90 % elamiseks môeldud hooneid on ilma küttesüsteemideta. Ning ilma ventilatsioonisüsteemideta. Ning soojustamata. Ohoh –mötlesin – talvel on nii soe, et pole vaja kütta – super. Kuid tegemist on lihtsalt kohaliku, áármiselt madala ehituskvaliteedi tulemiga. Ning kui talv tuleb, siis kôik külmetavad. Mida ehitusteadlikud arvavad majast, mille kôik seinad on “külmasillad”? nagu 100 %-lised külmasillad? Ja kui arvestada, et talvel langeb siin temp. öösiti siiski kohati nulliláhedale ning ôhuniiskus on 95% ja te peate elama külmas ja niiskes kivihunnikus, mida kohalikud nimetavad majaks, siis on teil 2vôimalust: maksta ennast elektriga kütmise eest ogaraks ( mis sellest, et toas seeskôik hallitab) vôi vahetada elukoht keskküttega elamisse. Ja see viimane, uskuge mind, on siin haruldus.
6. Madal digitaliseerituse tase – kiviaeg, mis kiviaeg. Arvuti on e-maili saatmiseks ( ja ainult) ning e-panganduse funktsiooniks on kontováljavôtte tegemine ( ja ainult). Minu id-kaarti ei tunnistata aeg-ajalt isikuttôendavaks dokumendiks, sest “see pole isikut tôendav dokument, millel on kiip küljes”. Räákimata pin-kalkulaatoritest, vabalt levivast vihvist, digitaalsest asjaajamisest, tsentraliseeritud valdkonnainformatsiooni sisaldavatest portaalidest, e-koolist, kodusest internetiühendusest, 95 % mobiilsidelevialast ja kôige sellega seotud DIGITAALSEST TEADLIKKUSEST. 60 % kohalikest elanikest ei ole netti kunagi kasutanud, sest neil pole selleks pôhjust. Ma ei játka selle punktiga, sest ma ärritun.
7. Asjaajamise keerukus – mul on tunne, et kohalikud leiutavad reegleid selleks, et oleks reeglid. Terve môistus náikse siinkohal kaameks tômbuvat ning sellel pole midagi pistmist kohalike haldustoimingutega. Váhe sellest, et sina sellest aru ei saa – nemad ka ei saa. Avalikku káttesaadavat teavet napib ja nad ei ráági sinuga muus keeles, kui majorkiinis. Pôhimôtteliselt. Nii ongi tihtipeale lihtsam sammuda asjaajaja juurde( kohalikus keeles “hestor”), kes môôduka tasu eest sinu eest asjad jonksu ajab. Kuigi – eestlaslikult kangekaelselt oleme püüdnud ka omal käel asju ajada. Eile näiteks ônnestus vormistada auto omanikuvahetus kôigest 4 tunnise pingutusega ning residendi paberite vormistamiseks eelmisel aastal külastasime kohalikku omavalitsust kôigest 8 korda (ôigemini Ly tegi seda). Ning môningase vandumise ja pusimise saatel saab pôhimôtteliselt kôik asjad siin korda ajada. Ainult, et aega peate varuma endale. Varusite? Varuge veel rohkem.
Me oleme saanud siin üsna korralikud vitsad ning negatiivne kogemus on vast kôige váártuslikum, mida siit korjatud. Samas pole siinsed ebameeldivused talumatud vôi siis lahendamatud. Positiivseid asju on ikka rohkem ning see annab jaksu.
No nii – núúd on siis medali môlemad pooled veidi ára náidatud – kuigi kiirustades. Jáán játkuvalt ja vapralt oma seisukohta kaitsma:”Siin elades úletab positiivne negatiivse fooni ning kokkuvôttes pole elul háda midagi.”
Saludos,
Meelis
Tegelikult hakkas mind eilne postitus pisut häirima, sest jääb justkui mulje, et siia saarele ongi kokku kogunenud kogu maailma pudrujôed ja piimamáed. Korrektsuse ja selguse huvides otsustasin hammast teritada asjade kallal, mis siin háirivad. Ehk pôhjused, miks MITTE MALLORCAL ELADA. Nimme koondan kokku seitse peamist, kuna pôhjuseid, miks siin siiski elada sai kaheksa. Ning iga laev peab ju edasijôudmiseks váhekene kreenis olema. Ärge arvakegi, et universumis valitseb tasakaal :)
Niisis. Peamine pôhjus, miks meie auulist peaks eemale hoidma, on mallorcalaste paindumatu mentaliteet. Mallorkiinidega heast lábisaamisest vôite aint unistada. Tunne on umbes samasugune, kui mandrieestlastel Vormsi saare pòliselanikega suheldes. (Tegemist on metafoorilise ning kirjandusliku vôrdlusega, see ei pretendeeri tôeváártusele ning selle lause sisu eesmárgiks ei ole alaváársitada Vormsi elanikke ega ka mandrieestlasi mitte mingisugusel moel). Lihtsalt – kohalikele ei meeldi válismaalastest residendid ja kuna enamus saare majandusest on kohalike kontrolli all, siis paljudesse ettevôtetesse ei palgata PÔHIMÔTTELISELT kedagi muud, kui mallorcalasi. Loll ja laisk sugulane leiab 100 korda ennem tööd kui kôrgharidusega multilingvistiline spetsialist. See on seik, mis ei allu mulle teadaolevatele loogikapôhimôtetele. Mitte úhelegi nendest. Ning ma kahtlen, kas ma sellest kunagi üldse hakkan aru saama. Kohalike tagurlikest arusaamadest ning pôikpäisusest vôivad kôik siinviibinud eestlased pajatada. Kuid tagasi teemasse – nimelt pôhjused siis:
1. Kohalikud ei salli sisserändajaid – kohe mitte üldsegi. Ja pôhjus on selge – eriti eurooplaste osas. Kôrgem haridustase, oskus majandada, töökus, pealehakkamine ning vôôrkapitali juurdevool viib alla kohalike elatustaseme. Vôôrkapitalil ( raha, teadmised, inimesed etc.) pôhinevate ettevôtete konkurentsitase on oluliselt kôrgem kohalikest firmadest ning tasapisi kuid kindlalt libiseb kontroll saare kinnisvaramassiivi ja árivaldkondade úle hoopis inglaste ja sakslaste taskutesse. Kuigi see pole kerge – varjatud suhted kohalike hulgas koos altkáemaksude ja áraostmistega on liiga levinud ja vôôrkapitalil on suhteliselt raske siia imbuda. Ja kohalikel on, kellega rinda pista- mandrihispaanlased, sakslased, inglased, prantslased, skandinaavlased, venelased ,ladina-ameeriklased – kôik on otsapidi magusa turismi- ja kinnisvarapiruka kallal.
2. Killustatus – kontseptsioon “kaubanduskeskus” on kohalikele vôôras termin. Tervel saarel on kokku neli enam-váhem talutavat kaubanduskeskust (árge unustage, et saarel elab úle miljoni inimese). Selleks, et sooritada oma iganádalased ostud varuge heaga 5-7 tundi. Sest “saia müüb saiapood” ja "juurvilju müüb juurviljapood”. Ja reeglina ei ole need kôrvuti. Sama tendents ilmneb ka kôikvôimalikus asjaajamises. Mis on kohutavalt stressitekitav, aeganôudev ning piinarikas. Asjaajamise lihtsustamiseks vôib kasutada “asjaajaja”teenuseid. Umbes 100 euroga aetakse siin enamus asju korda – kas riigilt miski paberi taotlemine, lihtsamad ostu-müügitehingud vms. Te ei usu, kuid oma esimest pangakaarti ootasin ma 1.5 kuud.
3. Vassimine rahaga – kui te siin raha käest annate, siis te seda enam ei náe. Vôin oma pea panti panna. Kui te ei küsi üürikorteri depot makstes tshekki, siis váidab majaomanik lepingu lôppemisel surmatunnini, et pole teie káest kunagi midagi saanud. Kui te ei täpsusta teile osutatava teenuse pisemaidki üksikasju, siis vôite arvestada, et hind, milles te kokku leppisite, pole see, mida teil tuleb tegelikult maksta. Jne.Jne.Jne. Igaüks proovib pügada – kes vähem, kes rohkem. Kohalikud ei ole náiteks vága varmad poodides kaupadele hindade mááramisega – see játab müüjale( kes tihtipeale on ka omanik) vabaduse máárata kauba hind sôltuvalt teie válimusest vôi siis päritolust. Sama kehtib ka toitlustusasutustes. Pean tunnistama, et see viimane ilming on pöördvôrdeline – mida rohkem káid, seda rohkem avaneb omaniku süda sulle ja nii môneski kohas maksan mina tána ôlle eest 1 euro, kui turist laob 3.50 lauale. Eks see tahab harjutamist saada.
4. Olematu preventiivsus – kohalikud ei tee midagi enne, kui selleks pole eksistentsiaalselt karjuvat pôhjust. Never. Millegi ebameeldiva ennetamiseks neil lihtsalt puudub vajalik geen. Ja selline mittehoolimine on nakkav. Ôudusega olen tabanud ennast môtetelt nagu:”Milleks kontrollida rôhku auto rehvides, kui need on veel piisavalt táis, et auto liigub?” vôi siis “Milleks kontrollida gaasibaloonide sisu, kui praegu sealt veel gaasi tuleb?”. Ônneks pole ikka veel külge hakanud ja tihtipeale pean seletama, miks ma tegelen asjadega, milleks justkui pole pôhjust.
5. Külm – jah, just. Lugesite ôieti. Kui elate siin oma esimese talve, siis saate aru, mida ma selle all silmas pean. Siia tulles avastasin, et 90 % elamiseks môeldud hooneid on ilma küttesüsteemideta. Ning ilma ventilatsioonisüsteemideta. Ning soojustamata. Ohoh –mötlesin – talvel on nii soe, et pole vaja kütta – super. Kuid tegemist on lihtsalt kohaliku, áármiselt madala ehituskvaliteedi tulemiga. Ning kui talv tuleb, siis kôik külmetavad. Mida ehitusteadlikud arvavad majast, mille kôik seinad on “külmasillad”? nagu 100 %-lised külmasillad? Ja kui arvestada, et talvel langeb siin temp. öösiti siiski kohati nulliláhedale ning ôhuniiskus on 95% ja te peate elama külmas ja niiskes kivihunnikus, mida kohalikud nimetavad majaks, siis on teil 2vôimalust: maksta ennast elektriga kütmise eest ogaraks ( mis sellest, et toas seeskôik hallitab) vôi vahetada elukoht keskküttega elamisse. Ja see viimane, uskuge mind, on siin haruldus.
6. Madal digitaliseerituse tase – kiviaeg, mis kiviaeg. Arvuti on e-maili saatmiseks ( ja ainult) ning e-panganduse funktsiooniks on kontováljavôtte tegemine ( ja ainult). Minu id-kaarti ei tunnistata aeg-ajalt isikuttôendavaks dokumendiks, sest “see pole isikut tôendav dokument, millel on kiip küljes”. Räákimata pin-kalkulaatoritest, vabalt levivast vihvist, digitaalsest asjaajamisest, tsentraliseeritud valdkonnainformatsiooni sisaldavatest portaalidest, e-koolist, kodusest internetiühendusest, 95 % mobiilsidelevialast ja kôige sellega seotud DIGITAALSEST TEADLIKKUSEST. 60 % kohalikest elanikest ei ole netti kunagi kasutanud, sest neil pole selleks pôhjust. Ma ei játka selle punktiga, sest ma ärritun.
7. Asjaajamise keerukus – mul on tunne, et kohalikud leiutavad reegleid selleks, et oleks reeglid. Terve môistus náikse siinkohal kaameks tômbuvat ning sellel pole midagi pistmist kohalike haldustoimingutega. Váhe sellest, et sina sellest aru ei saa – nemad ka ei saa. Avalikku káttesaadavat teavet napib ja nad ei ráági sinuga muus keeles, kui majorkiinis. Pôhimôtteliselt. Nii ongi tihtipeale lihtsam sammuda asjaajaja juurde( kohalikus keeles “hestor”), kes môôduka tasu eest sinu eest asjad jonksu ajab. Kuigi – eestlaslikult kangekaelselt oleme püüdnud ka omal käel asju ajada. Eile näiteks ônnestus vormistada auto omanikuvahetus kôigest 4 tunnise pingutusega ning residendi paberite vormistamiseks eelmisel aastal külastasime kohalikku omavalitsust kôigest 8 korda (ôigemini Ly tegi seda). Ning môningase vandumise ja pusimise saatel saab pôhimôtteliselt kôik asjad siin korda ajada. Ainult, et aega peate varuma endale. Varusite? Varuge veel rohkem.
Me oleme saanud siin üsna korralikud vitsad ning negatiivne kogemus on vast kôige váártuslikum, mida siit korjatud. Samas pole siinsed ebameeldivused talumatud vôi siis lahendamatud. Positiivseid asju on ikka rohkem ning see annab jaksu.
No nii – núúd on siis medali môlemad pooled veidi ára náidatud – kuigi kiirustades. Jáán játkuvalt ja vapralt oma seisukohta kaitsma:”Siin elades úletab positiivne negatiivse fooni ning kokkuvôttes pole elul háda midagi.”
Saludos,
Meelis
Monday, October 6, 2008
Kaheksa pôhjust, miks on Mallorcal hea elada.
Sai ju lubatud – ja siit nad siis tulevad. Väikse sissejuhatuse teen ikka ka.
Kui me eelmise aasta 22. veebruaril miinus kolmekümnekraadisest Eestist Barcelonasse lendasime, polnud ei minul ega Ly-l selget ettekujtust, mida me Mallorcal tegema hakkama, kui kauaks me siia jääme vôi mis meid ees ootab. Tulime kotid näpus ilma ootusteta valmis vastu vôtma midaiganes Mallorcal on meile pakkuda. Muidugi olime me üritanud ennast kurssi viia kohaliku ajalooga ning tôstnud oma lugemust kohalike olude osas. Ainus teadmine, mis ennemallorcaeelsest perioodist on osutunud tôeseks, on kohalikud klimaatilised olud. Mallorca on minu arvates üks parimaid kohti Euroopas, kus elada. Logistiliselt lihtsalt ligipáásetav ning suurepárase ilmastikuga – suvel pole liiga palav ning talvel pole liiga külm. Samuti on siin esindatud kôik neli teadaolevat aastaaega –sügis küll kôige vähemeristumavana, kuid kevad, suvi ning talv on selle eest superlikud. Nii, et siis kliima. Ma ei julge kinnitada tagantjárele môeldes, kas meie puhul oli kolimise peamiseks tôukajaks hele ja soe kliima vôi siis tüdimus eestis lokkavast sotsiaalpornost. Olenevalt valitsevatest pealisemotsioonidest vahetavad nad oma kohti. Kuid môlemast neagtiivsest ilmingust meie eludes oleme praeguseks igatahes lahti saanud – siin on soe olla ning Eesti jabur ning äraspidine ellusuhtumiseetika ei ulatu enam meieni.
Kuna eile vôtsime terve páeva páikesevanne ning tána hüppas kraadiklaas plusskolmekümnele siis paigutan kliimapôhjuse hetkel esikohale.
Palun vága – siin siis pôhjused, miks Mallorcal on hea elada.
1. Suurepärane kliima - 300 páikselist páeva aastas ei vaja komme. Mahe ja kuiv talv, mil páevased temperatuurid ulatuvad ca 20-21 kraadini on lausa jumalik. Vôime alati lennata paari tunniga láhima lumeni, kui soovi on. Selle aasta esimesel jaanuaril lebotasin meie rôdul páikese káes ihualasti ( ei, ma pole joogi – ôhutemp. oli 28 kraadi lihtsalt) ja enamuse aja aastast pole óósel vaja kanda pidzhaamat ega suletekki. Valgus ja soojus annavad energiat ning lausa sunnivad veidi aeglasemale elutempole. Mônus on.
2. Madal stressitase – kuna Mallorclased on digitaalses kiviajas, siis lokkab siin ühesuunaline massimanipulatsioon – meediakanalid, mis on úhe poliitilise grupi monopoolse kontrolli all, edastavad peamiselt positiivseid uudiseid ja lugusid sellest, kuidas kohalikud poliitikud páevast páeva pingutavad kohalike eluolu paremaks muuta. Lausa lust ! On tore, et mind see ei huvita ja et mina ei huvita kedagi. Ja mulle tôepoolest ei láhe korda, kas maailmas majandus tôuseb, langeb vôi kaob üleüldse ára. Saarel on kapitali piisavalt ning iga hamstri IQ-tasemest kôrgema môtlemisvòimega inimene suudab endale siin inimváárse reaalsuse luua. Ma saan tegeleda mulle huvipakkuvate asjadega. Ja vôhivôôrad inimesed naeratavad sulle.
3. Tervislik toit – tegelikult on paljukiidetud vahemereköök suht raske seedida ning kohalike söömisharjumused on kôike muud kui tervislikud. Kuid – saar toodab aastaringselt lokaalset värsket kraami ning kohaliku toore oskuslik árakasutamine välistab igasugused seedimisprobleemid. Missugune oliiviôli, missugused veinid... Uskuge mind – kui te pole puu just puu otsast nopitud apelsini maitsnud, siis te ei tea ,mis on tegelik apelsini maitse.
4. Lihtne majandusmudel – 85 % saare SKP-st tuleb turismist. Lihtne – môtle válja teenus, leia sisendid ja väljundid ning katsu turisti käest raha kátte saada. Kogu ári. Kusjuures kohalikud omavalitsused veel toetavad ka sind – maksumáárade alandamisega, reklaamivôimalustega, koolitusega jms. Ja kui on hooajaväline aeg, siis vôib KOV-ist rahalist toetust küsida, et talv üle elada.
5. Ma pole turist, ma elan siin – vahest ütlen ma seda lauset pisut ôela alatooniga, vahest lôbusalt, vahest uhkelt. Enamus saarelolevaid inimesi sôidab iga järgmine nädal koju tagasi, kuid mina vôin aastaringselt nautida mágesid, liivarandu, päikest ning kôike seda head, mida saarelt leida vôib. Náiteks iga páev lahtise autoga ringi kurnida. Vôi jalutada meie majast 900 meetri kaugusel olevasse veinikeldrisse”Tere!” útlema ja ôhtusöögi juurde head eelmise aasta kaberneed tooma. Muideks – isegi Hispaania kuningas Juan Carlos koos oma arvukate pereliikmetega veedab oma iga-aastase puhkuse siin, Mallorcal. Saite nüüd.
6. Riik toetab kultuuri – ja seda päris korralikult. Nii mitmedki Euromastaabis suursugused sündmused toimuvad siin jub aastaid ning Moskva Bolshoi Teatr balletietendused on meil siin statsionaarses mángukavas. Lugematud tasuta kontserdid, vôimalused enda loomingulisust arendada, muuseumid ja midakôike veel siit leida vôib. Kuigi infoteenused on siinmail hektilise iseloomuga, on nad kultuuriinfo leviku saanud tööle üsna tôrgeteta ja igal kuul ilmuvad tasuta kataloogid sündmuste jms. kohta.
7. Logistiliselt hea asukoht - lendan, kuhu tahan ning superhindadega. Kuna turistide vedamise üle käib kibe konkurents, siis on hinnad mônusalt maas. Euroopasse saab paari tunniga ning 50 euroga. Lennud iga 15 min tagant. Nagu Kopli tramm.Ilma pagasita reisimisel saab teha on-line check-inni ja pole ajaveetmist ullult pikkades jártsudes. Tahad Aafrikasse – palun – poolteist tundi lôunapoole. Itaalia pea-aegu paistab siit meie juurest ning mandrile saab tunniasjase lennuga.
8. Turvalisuse tase on kôrge – ei teagi, kas sellepárast, et oleme saarel; sellepárast et inimesed pole vágivaldsed vôi siis sellepárast, et avaliku korra valvamiseks tehakse tugevaid pingutusi – autosid igatahes ei varastata, vandaale pole náha, kambad ei kakle. Tean maju, kus uksi ei lukustata tánapáevani veel. On hea ja rahulik.
Tegelikult vôib pôhjusi loetleda veel mitmeid. Nagu näiteks kohalikele residentidele on mandrivahelised lennud tavahinnast poole odavamad; riigipühi on palju rohkem, kui eestis; kui tóótad kohalikul kapitalil pôhinevas firmas, siis on pôhipuhkuse pikkus vähemalt 35 páeva; kuna kohalike haridustase on suhteliselt madal, siis hea haridusega multikeelne válismaalane saab korraliku tóó; kohalik erameditsiini tase on üks kôrgemaid euroopas, politsei pole rahva vaenlane, inimesed naeratavad teineteisele, saarel on superhüper loodus, üks Mallorca randadest tunnistati káesoleval aastal parimaks Euroopa rannaalaks, ma saan purjetada aastaringselt, turistid tulevad siia alati táis rahakotiga, sinu sôbrad ei pane sind iial tanki, peresisene kultuur on väärtustatud kôrgelt, palgatöötaja suudab normaalselt ára elada, talvised küttekulud on minimaalsed, vesi on úúrihinna sees; meil on aias bassein, milles saab aastaringselt ujuda, saunas saab káia 15 euri per-persoon; iga páev on kusagil puuvilja-juurviljaturg; kütus on odavam, kui Eestis jne.jne.jne.
Kui keegi nüüd tormab kohe üheotsapileteid ostma, siis seda ma teha siiski ei soovitaks.
Igal medalil on kaks külge ja on väär arvata, et mallorcamedalil seda teist ei ole. Loomulikult on siin asjaolusid, mis vahest kurja vanduma panevad. Kuid – on üks väga oluline seik– váhemalt meie jaoks on Mallorcal positiivset rohkem, kui negatiivset ning elamisestressiga toimetulek nôuab oluliselt vähem energiat. Ja me oleme rahul. Sest meil Ly-ga jagub rohkem aega ja jaksu teineteisele. Ja sellest olulisemat asja maailmas ma ei tea.
Comments?
Päikest ka ikka,
Meelis
Kui me eelmise aasta 22. veebruaril miinus kolmekümnekraadisest Eestist Barcelonasse lendasime, polnud ei minul ega Ly-l selget ettekujtust, mida me Mallorcal tegema hakkama, kui kauaks me siia jääme vôi mis meid ees ootab. Tulime kotid näpus ilma ootusteta valmis vastu vôtma midaiganes Mallorcal on meile pakkuda. Muidugi olime me üritanud ennast kurssi viia kohaliku ajalooga ning tôstnud oma lugemust kohalike olude osas. Ainus teadmine, mis ennemallorcaeelsest perioodist on osutunud tôeseks, on kohalikud klimaatilised olud. Mallorca on minu arvates üks parimaid kohti Euroopas, kus elada. Logistiliselt lihtsalt ligipáásetav ning suurepárase ilmastikuga – suvel pole liiga palav ning talvel pole liiga külm. Samuti on siin esindatud kôik neli teadaolevat aastaaega –sügis küll kôige vähemeristumavana, kuid kevad, suvi ning talv on selle eest superlikud. Nii, et siis kliima. Ma ei julge kinnitada tagantjárele môeldes, kas meie puhul oli kolimise peamiseks tôukajaks hele ja soe kliima vôi siis tüdimus eestis lokkavast sotsiaalpornost. Olenevalt valitsevatest pealisemotsioonidest vahetavad nad oma kohti. Kuid môlemast neagtiivsest ilmingust meie eludes oleme praeguseks igatahes lahti saanud – siin on soe olla ning Eesti jabur ning äraspidine ellusuhtumiseetika ei ulatu enam meieni.
Kuna eile vôtsime terve páeva páikesevanne ning tána hüppas kraadiklaas plusskolmekümnele siis paigutan kliimapôhjuse hetkel esikohale.
Palun vága – siin siis pôhjused, miks Mallorcal on hea elada.
1. Suurepärane kliima - 300 páikselist páeva aastas ei vaja komme. Mahe ja kuiv talv, mil páevased temperatuurid ulatuvad ca 20-21 kraadini on lausa jumalik. Vôime alati lennata paari tunniga láhima lumeni, kui soovi on. Selle aasta esimesel jaanuaril lebotasin meie rôdul páikese káes ihualasti ( ei, ma pole joogi – ôhutemp. oli 28 kraadi lihtsalt) ja enamuse aja aastast pole óósel vaja kanda pidzhaamat ega suletekki. Valgus ja soojus annavad energiat ning lausa sunnivad veidi aeglasemale elutempole. Mônus on.
2. Madal stressitase – kuna Mallorclased on digitaalses kiviajas, siis lokkab siin ühesuunaline massimanipulatsioon – meediakanalid, mis on úhe poliitilise grupi monopoolse kontrolli all, edastavad peamiselt positiivseid uudiseid ja lugusid sellest, kuidas kohalikud poliitikud páevast páeva pingutavad kohalike eluolu paremaks muuta. Lausa lust ! On tore, et mind see ei huvita ja et mina ei huvita kedagi. Ja mulle tôepoolest ei láhe korda, kas maailmas majandus tôuseb, langeb vôi kaob üleüldse ára. Saarel on kapitali piisavalt ning iga hamstri IQ-tasemest kôrgema môtlemisvòimega inimene suudab endale siin inimváárse reaalsuse luua. Ma saan tegeleda mulle huvipakkuvate asjadega. Ja vôhivôôrad inimesed naeratavad sulle.
3. Tervislik toit – tegelikult on paljukiidetud vahemereköök suht raske seedida ning kohalike söömisharjumused on kôike muud kui tervislikud. Kuid – saar toodab aastaringselt lokaalset värsket kraami ning kohaliku toore oskuslik árakasutamine välistab igasugused seedimisprobleemid. Missugune oliiviôli, missugused veinid... Uskuge mind – kui te pole puu just puu otsast nopitud apelsini maitsnud, siis te ei tea ,mis on tegelik apelsini maitse.
4. Lihtne majandusmudel – 85 % saare SKP-st tuleb turismist. Lihtne – môtle válja teenus, leia sisendid ja väljundid ning katsu turisti käest raha kátte saada. Kogu ári. Kusjuures kohalikud omavalitsused veel toetavad ka sind – maksumáárade alandamisega, reklaamivôimalustega, koolitusega jms. Ja kui on hooajaväline aeg, siis vôib KOV-ist rahalist toetust küsida, et talv üle elada.
5. Ma pole turist, ma elan siin – vahest ütlen ma seda lauset pisut ôela alatooniga, vahest lôbusalt, vahest uhkelt. Enamus saarelolevaid inimesi sôidab iga järgmine nädal koju tagasi, kuid mina vôin aastaringselt nautida mágesid, liivarandu, päikest ning kôike seda head, mida saarelt leida vôib. Náiteks iga páev lahtise autoga ringi kurnida. Vôi jalutada meie majast 900 meetri kaugusel olevasse veinikeldrisse”Tere!” útlema ja ôhtusöögi juurde head eelmise aasta kaberneed tooma. Muideks – isegi Hispaania kuningas Juan Carlos koos oma arvukate pereliikmetega veedab oma iga-aastase puhkuse siin, Mallorcal. Saite nüüd.
6. Riik toetab kultuuri – ja seda päris korralikult. Nii mitmedki Euromastaabis suursugused sündmused toimuvad siin jub aastaid ning Moskva Bolshoi Teatr balletietendused on meil siin statsionaarses mángukavas. Lugematud tasuta kontserdid, vôimalused enda loomingulisust arendada, muuseumid ja midakôike veel siit leida vôib. Kuigi infoteenused on siinmail hektilise iseloomuga, on nad kultuuriinfo leviku saanud tööle üsna tôrgeteta ja igal kuul ilmuvad tasuta kataloogid sündmuste jms. kohta.
7. Logistiliselt hea asukoht - lendan, kuhu tahan ning superhindadega. Kuna turistide vedamise üle käib kibe konkurents, siis on hinnad mônusalt maas. Euroopasse saab paari tunniga ning 50 euroga. Lennud iga 15 min tagant. Nagu Kopli tramm.Ilma pagasita reisimisel saab teha on-line check-inni ja pole ajaveetmist ullult pikkades jártsudes. Tahad Aafrikasse – palun – poolteist tundi lôunapoole. Itaalia pea-aegu paistab siit meie juurest ning mandrile saab tunniasjase lennuga.
8. Turvalisuse tase on kôrge – ei teagi, kas sellepárast, et oleme saarel; sellepárast et inimesed pole vágivaldsed vôi siis sellepárast, et avaliku korra valvamiseks tehakse tugevaid pingutusi – autosid igatahes ei varastata, vandaale pole náha, kambad ei kakle. Tean maju, kus uksi ei lukustata tánapáevani veel. On hea ja rahulik.
Tegelikult vôib pôhjusi loetleda veel mitmeid. Nagu näiteks kohalikele residentidele on mandrivahelised lennud tavahinnast poole odavamad; riigipühi on palju rohkem, kui eestis; kui tóótad kohalikul kapitalil pôhinevas firmas, siis on pôhipuhkuse pikkus vähemalt 35 páeva; kuna kohalike haridustase on suhteliselt madal, siis hea haridusega multikeelne válismaalane saab korraliku tóó; kohalik erameditsiini tase on üks kôrgemaid euroopas, politsei pole rahva vaenlane, inimesed naeratavad teineteisele, saarel on superhüper loodus, üks Mallorca randadest tunnistati káesoleval aastal parimaks Euroopa rannaalaks, ma saan purjetada aastaringselt, turistid tulevad siia alati táis rahakotiga, sinu sôbrad ei pane sind iial tanki, peresisene kultuur on väärtustatud kôrgelt, palgatöötaja suudab normaalselt ára elada, talvised küttekulud on minimaalsed, vesi on úúrihinna sees; meil on aias bassein, milles saab aastaringselt ujuda, saunas saab káia 15 euri per-persoon; iga páev on kusagil puuvilja-juurviljaturg; kütus on odavam, kui Eestis jne.jne.jne.
Kui keegi nüüd tormab kohe üheotsapileteid ostma, siis seda ma teha siiski ei soovitaks.
Igal medalil on kaks külge ja on väär arvata, et mallorcamedalil seda teist ei ole. Loomulikult on siin asjaolusid, mis vahest kurja vanduma panevad. Kuid – on üks väga oluline seik– váhemalt meie jaoks on Mallorcal positiivset rohkem, kui negatiivset ning elamisestressiga toimetulek nôuab oluliselt vähem energiat. Ja me oleme rahul. Sest meil Ly-ga jagub rohkem aega ja jaksu teineteisele. Ja sellest olulisemat asja maailmas ma ei tea.
Comments?
Päikest ka ikka,
Meelis
Thursday, October 2, 2008
Kaks lugu
"Asjatundjad"
Sôbrad viisid surnuks peetud mehe surnuaeda.
Kui kirst pidi hauda lastama, árkas mees ákitselt ellu ja hakkas vastu kirstukaant taguma.
Kirst avati ja mees tôusis istuma.”Mida te küll teete?” küsis ta inimestelt. “Ma olen elus. Ma ei ole surnud.”
Tema sônadele vastas jahmunud vaikus. Lôpuks ütles úks kohalviibijatest: “Me oleme sinu surnuks tunnistanud ja surnuks sa ka jääd. Vaevalt, et me eksisime!”
Nônda kruviti kaas uuesti peale, ja mees maeti kombekohaselt maha.
"Diogenes"
Filosoof Diogenes sôi kasinaks ôhtusöögiks läätsi.
Tema juure tuli filosoof Aristippos, kes elas kuningat ülistades külluslikku elu.
Aristippos ütles:”Kui sa ôpiksid kuninga ees alandlik olema, ei peaks sa läätsedest elatuma.”
Diogenes vastas:”Ôpi sina ubadest toituma, siis pole vaja sul kuninga ees lipitseda.”
Seni, kuni meie täie môistuse ja tervise juures talvekorterisse kolime ning oma elu Hispaaniat rabavate koondamislainete ja murelikukstegeva majanduslanguse kiuste paremale járjele oleme otsustanud seada, saate teie teha väikese môtlemisharjutuse ivade üle, mis on nii selgelt ára toodud selles kahes loos. Head járeldamist :) Pühapáevani,
Meelis
Sôbrad viisid surnuks peetud mehe surnuaeda.
Kui kirst pidi hauda lastama, árkas mees ákitselt ellu ja hakkas vastu kirstukaant taguma.
Kirst avati ja mees tôusis istuma.”Mida te küll teete?” küsis ta inimestelt. “Ma olen elus. Ma ei ole surnud.”
Tema sônadele vastas jahmunud vaikus. Lôpuks ütles úks kohalviibijatest: “Me oleme sinu surnuks tunnistanud ja surnuks sa ka jääd. Vaevalt, et me eksisime!”
Nônda kruviti kaas uuesti peale, ja mees maeti kombekohaselt maha.
"Diogenes"
Filosoof Diogenes sôi kasinaks ôhtusöögiks läätsi.
Tema juure tuli filosoof Aristippos, kes elas kuningat ülistades külluslikku elu.
Aristippos ütles:”Kui sa ôpiksid kuninga ees alandlik olema, ei peaks sa läätsedest elatuma.”
Diogenes vastas:”Ôpi sina ubadest toituma, siis pole vaja sul kuninga ees lipitseda.”
Seni, kuni meie täie môistuse ja tervise juures talvekorterisse kolime ning oma elu Hispaaniat rabavate koondamislainete ja murelikukstegeva majanduslanguse kiuste paremale járjele oleme otsustanud seada, saate teie teha väikese môtlemisharjutuse ivade üle, mis on nii selgelt ára toodud selles kahes loos. Head járeldamist :) Pühapáevani,
Meelis
Subscribe to:
Posts (Atom)
Posts
