Tohoh, môtlesin – kas keegi on surnud vôi ?
Enne, kui jôudsin ennast koguda, ilmusid uued read: “Kus viga näed laita, saada perse, ära aita.” Mul kiskus naerule ja hakkas kergem. Järgmisena helendas kuvaril .” Parem väike kupüür kui suur tänu.”
Taipasin.
Väike eneseiroonia ning nali aitab ka hulleima frustratsiooni puhul. Uurisin, et kustkohast ta neid vôtab ? Vastuseks sain, et tegemist on uuema ajastu vanasônadega. Keegi olla saatnud. Kuna need on lahedalt tôredad eestimaised ütlused, siis palusin endalegi saata. Et reaalne elu meelest ára ei láheks, muig. Siin siis veel sellised ütelused:
Ihne maksab ühe korra,rumal kaks korda, jobu - kogu aeg.
Kui leidsid oma unistuste naise, pead muudest unistustest loobuma.
Elu on kurb, seevastu palk ajab lausa naerma.
Kui hoiad kokku kondoomide pealt, pead raiskama mähkmetele.
Vein on tervisele hea; aga tervist on vaja selleks, et juua viina.
Jalakäijal on alati õigus - kuni elus on.
Mida laiem on naise talje, seda pikem on mehe tööpäev.
Kuna rahvatarkuse teemad on mind ikka huvitanud, siis sobrasin veidi veebis, selleks ise-enda ja eesluse mentaliteedi üle veidi ilkuda. Lätlased, va kuuevarbalised, ilguvad eestlaste üle muideks palju paremini, kui meie soomlaste üle –a läti keelest ei saa ma kahjuks halligi aru.
Niisis sorisin veidi veebis ja silma jäid järgmised uuema aja vanasônad, mis siinkohal blogimusta kannatavad:
Kes tasa sôuab, sel aerud mádanevad kätte ära
Kes viimasena naerab, see ei saanud kohe naljast aru
Kes kannatab, see teeb varsti púksi
Keegi ei jää süütuks, elu kepib meid kôiki
Kes teisele nime annab, see annab teisele nime
Kes vana asja meenutab, see tunneb ajalugu
Kes otsib, sellel on meelest láinud, kuhu pani
Háda ajab lehma hárja juurde
Kel suu matsub, see on ebaviisakas
Mölise, palju tahad, ikka on alati vôimalus lôuga saada
Viin on meil vedel, kuid maitseb ikka sitasti.
Lühikesel on valed jalad
Parem varblane peos, kui nuga neerus
Süües kasvab isu, juues kasvab habe
Metsameeste vanasôna: “Ega käsi kännust kaugele kuku”
Kui maks töötab, siis aju puhkab
Kvaliteetveini tunned tetrapaki járgi.
Kui vôtad hommikul, saad vaba páeva.
Ega kobarkino ilma küprokita ei ehita
Kiilaspeade vanasôna: kalliskivi peal sammal ei kasva
Pedede vanasôna – kiirteel muru ei kasva
Laenad perse külasse, siis situd lábi ribide
Karvase mehe vanasôna: raagus puule ôige linnuke pesa ei tee
Pigem must minevik, kui lilla tulevik
Pole midagi odavamat, kui teine viin
Mis tána tehtud, see homme uuesti
Kevad tuleb, môistus láheb
Parem varblase peol, kui tuvi matusel
Pada sôimab neegrit, ühed mustad môlemad
Kingitud neegri suhu ei vaadata
Kui sind saadetakse ôlle járele, siis táhendab sind usaldatakse
Teed tóód ja náe vaeva, siis tuleb ka viha süsteemi vastu
Igast tütarlapsest sirgub kord mees
Muigasin mône üle páris magusalt. Tegelikult on kiiduváárt ise-enda üle naljaviskamise oskus. Hispaanlastel náiteks selline geen puudub táielikult – nende eneseimetluslik uhkus ja puhevil suled seda lihtsalt ei luba. Küll on nad aga varmad oma naabrite üle nalja viskama. Mulle meeldib eestlalikult otsekohene olla ning kuidagi ei taha harjuda kiitmisega ilmselgelt viletsalt tehtud töö eest vôi ise-enesest môistetava teo imetlemisega. Kui asi on ikka halvasti, siis tuleb öelda, et on halvasti. See omadus on meie rahvusel kenasti a priori olemas. Kuid kui midagi on hásti, siis tuleb ka öelda, et on hästi. Just seda viimast peaksid eestlased aga hispaanlastelt ôppima. Kui viitsite vaadata, siis positiivseid asju on meie ümber sootuks rohkem, kui negatiivseid. Isegi nendes julmavôitu uutes vanasônades on omajagu positiivsust peidus.
Päikest,
Meelis
Peale môningast juurdlemist avastasin, et ega ma tápselt ei teagi meie vanasônade páritolu vôi saamislugu.
Teiegi harimiseks siinkohal váike kárbitud ülevaade Wikipediast:
Eesti vanasõnade kohta on otsesed andmed hilised (16.–17. sajandist alates), mistõttu ei saa kuigi hästi jälgida nende teket ja arengut. Ent Anton Thor Helle vanasõnaüleskirjutuste (1732) ja 1900. aastate vanasõnade võrdlemisel on näha, et sajandi jooksul kaob käibelt kolmandik vanasõnu. See-eest lisandub pidevalt uusi ütlusi.
Kõige varasem teadaolev üleskirjutus eesti vanasõnadest pärineb 1587. aastast Hiiumaalt, kus arvekirjade kirjutaja Lorenz Becker on muu hulgas üles kirjutanud kaks eestikeelset lauset: "Kuy Taivas koitap / si Tallopoick hobosett jotap" ja "Arro, Rickus / Ikapeevf Remus", millest viimasel on olemas ka otsene saksa paralleel.
Eesti vanasõnad lähtuvad põhiliselt talupoja seisukohast. Pikad orjusesajandid on vanasõnadesse tugeva jälje jätnud. Hinnatakse töökust, julgust, headust, ausust ja teisi positiivseid omadusi, kuid rohkemgi veel alandlikkust, kannatlikkust, vastupidamist, piskuga leppimist, tasa ja targu toimimist, ettevaatlikkust. Elu mitmepalgelisus ning vastuolud tingivad suuresti ka asjaolu, et võib kergesti leida vastukäivaid eesti vanasõnu ("Pikad juuksed, lühike aru" ja "Pikad juuksed, pikk aru").
Eesti vanasõnade edetabeli eesotsas seisavad järgmised vanasõnad:
1. "Kelle jalg tatsub, selle suu matsub" ja "Kes koera saba kergitab, kui koer ise";
2. "Kui tõnisepäeval nii paljugi päikest paistab, et mees näeb hobuse selga hüpata, siis tuleb kena aeg";
3. "Varane pühib nokka, hiline saputab tiibu";
4. "Pill tuleb pika ilu peale";
5. "Käbi ei kuku kännust kaugele" ja "Suur tükk ajab suu lõhki"
35 kõige levinuma eesti vanasõna seas on kaks sellist, millele maalimas vastet ei leidu: "Parem suutäis soolast kui maotäis magedat" ja "Kes kannatab, see kaua elab". Rohkesti on käibel rahvusvahelisi vanasõnu (näiteks "Häda ajab härja kaevu", "Tasa sõidad (sõuad), kaugemale jõuad").