...kaks naist ja üks mees, siis kolmas nainegi olla võiks veel. Nii laulis Jaak Joala aka Jashka aka Kremli Ööbik juba aastaid tagasi. Justnimelt see laul kummitas mul juba nädal aega enne seda, kui meid sai kolm.
Meelis, Ly ja Regina. Kusagil Tramuntanas külma põhjatuule käes.
Üle hulga aja oli meil keegi jälle Eestist külas – seekord siis Ly sõbraanje Regina aka Reku. Koos temaga jõudsid meieni Balti Vürtsikilud, hapukoor, kauaoodatud raamatud, mis meile huvi pakkusid ning veel mõned virdod asjad, mida eelistame endale Eestist saata lasta. Üritasime selle pisku nädala jooksul, mis Reku meil külas oli, anda endast parima, et tal tekiks miskigi ülevaade Mallorcast ja on ilmselge, et me koormasime ta igatsugu infoga nii üle, et vaeseke pidi ütlema vähemalt kaks korda päevas: ”Ma olen paradiisis”.
Paradiisi esimene kallistus.
Igal korral, kui ta seda tegi, olid muidugi erinevad põhjused. Kas lummavad vaated, hea toit, mõnus vein, soe päike, enam-vähem talutav seltskond või siis shopahoolikute mekana tuntud tehastepoodide keskus. Nädal oli uskumatult tihe (nii nagu oli olnud sellele eelnevgi) ning ega ei olnudki väga jaksu ringi rallida. Seda enam, et meil algas käesoleva nädalaga ametlikult hooaeg ning enne seda on tavaliselt kõik vaakumis – kõigil on ees veel viimased ettevalmistused ning 7 kuud kestev raha äravõtmise protsess turistidelt võib rõõmsalt alata. Uskumatult hea on ikka elada kohas, kus kogu ülejäänud maailm puhkamas käib. Muide – Mallorcal paistab päike 300 päeva aastas ning selle asemel, et maksta ränka raha nädalakese eest päikese all ja soojas mere-/basseinivees viibimise eest, piisab meil lihtsalt peale tööpäeva või nädalavahetuse hommikul uksest väljaastumisest. Ja ongi jalad soojas liivas. Omajagu seda sooja liiva viis siit Eestisse Rekugi. Kuigi ilmad ei olnud teab-mis-soojad (vahetult enne tema tulemist oli meile saabunud miski külmalaine ”kusagilt Skandinaaviast”), leebus tsüklon eelmise nädala alguseks ja vormis meie kauaoodatud külalise mõnusalt kuldpruuniks.
Chillisime seepäev spas tegelikult.
Kuna selles oleva mõnusa sauna küljes
on suur neljatärni hotell koos tuhandetesse
ruutmeetritesse ulatuva päikeseterrassiga,
siis ei jätnud me pakutavaid mõnusid
loomulikult kasutamata.
Eelmise nädala sisse mahub ka suhteliselt oluline sündmus – nimelt tähistasime Ly sünnipäeva ning ühe Meelise nimelise ise-hakanud art-directori käe all sai meie maamaja aias maha peetud väiksemat sorti kunstiline perfoormanss – mis oli omamoodi kingituseks sünnipäevalapsele.
Asi ise nägi välja nii:
Polnudki väga keeruline inimestest kujundeid luua, muideks.
Inteligentse materjaliga on ju lust töötada, muig.
Sellel sünnipäeval juhtus veel midagi väga olulist – kuid seda teavad ainult sealviibinud ja ega see üldsusele niikuinii hetkel laiemat huvi ei pakuks – tegemist isiklike asjadega. Aga õige aja saabudes anname siis märku, et mis ja kuidas ja miks.
See fotoviga on ise-enesest üsna huvitav.
Kuid mine nüüd võta kinni, kes või mis
pildistamise hetkel Ly peas oli.
Ei mäletagi enam, mis järjekorras allpooltoodud sündmused kõik juhtusid, kuid summa ei sõltu ju liidetavate järjekorrast.
Ükspäev oli kena ilm ja minul (Meelisel) oli parasjagu aegagi – otsustasin näidata Rekule midagi sellist, mis hinge matsuga kinni lööb. Aga – nii nagu ikka väga heade asjadega, tuleb nende nimel kõvasti vaeva näha. Seekord seisnes meie vaevanägemine üle suure aia ronimises ning Reku sai sellega suurepäraselt hakkama (minul, kui varasemas elus poisterahval, on üle aedade kargamine, teadagi ju veres).
Vot selline kõrge aed oli. Okastraat aia taga maas.
Ja muidugi oli sedalaadne pingututus ennast vääriv. Vaated, mis meile avanesid vanast sõjaväebaasist, olid lummavad. Huvitavaks teeb selle asjaolu, et tegemist oli suletud tsooniga, mida keegi ei valva. Kuna seal ei toimu kinnisvara-arendust veel järgmisel sajal aastal, siis on ümbritsev mõnusalt avar ning mitte-mallorcalikult tühi. Tühi kõigest. Eeskätt muidugi turistidest. Ja ilus on seal. Meeltel on rahulik ning ükski närv ei liigu. Närvis on vaid ümberringi tiirutvad kajakad, kes inimkehadega sel poolsaarel eriti harjunud pole.
Vist isegi sama päeva hommikul sattusime Rekuga udusse. Juba varahommikul oli udu meie rõdu taga, nii et merd ei olnud näha, ega ka kuulda. Udu oli paks ja sellises udus tulevad ikka lahedad mõtted. Filosoofilised nimelt. Isver, kuidas ma jumaldan sellist udu. Mitte mittagi ei ole näha.
Udu. Kui see ära võtta pildi pealt, siis avaneks
kilomeetrite taha paista olev Palma laht.
Jalgsimatkamise vahepeale oli mõnus kulgeda autoga mööda Tramuntana mäeaheliku põhjapoolset selgroogu ning ahmida endasse iga nurga tagant avanevaid isesuguselt maalilisi vaateid. Sellel reisil avastas Reku enda jaoks oliivipuud. Neid kasvas suuremates ja väiksemates kooslustes tee ääres igal pool. 95% Mallorca oliivipuudest on üle 500 aasta vanad. Selle pika ajaga on nende tüved kasvanud väärikateks paksudeks puitskulptuurideks. Kui Rekul oleks suurem kohver kaasas olnud, siis oleks ta raudselt siit paar puud koju kaasa vedanud. Ta käis lausa istanduses juba puude hindu hiilimas. Ühel õhtul koju jõudes otsustasime katsetada minu (Ly) uhiuusi pastelle ning kui viskasin õhku küsimuse, et mida joonistame, siis Reku hüüatas sekundi pealt: oliivipuu. Ilmselt jätsid need puud sellesse hinge niivõrd sügava jälje. Ma ei küsinud, kui mitu ööd ta neid unes nägi.
Chikad olid põrandal kõhuli maas,
keeled suust väljas ja värvisid.
Nagu väikesed lapsed.
Nagu me kõik.
Meile kõigile meeldib sushi ning me otsustasime Rekule näidata kohalikku vaatamisväärsust – sushi-buffe´d. Kui nüüd otse ja maakeeli välja öelda see, mida tegelikult keel ei paindu üldse ütlema, siis on tegemist sushi-sööklaga. Lauaridade vahel ringleb ”lint”, mille peal on erinevad sushid, norid, mitut sorti ja mitut moodi valmistatud lihalisi (mh konnakoivad – päris head, kusjuures), nuudleid, puuvilju jne, jne. Sealt saad siis oma isude järgi valida mida ja kui paju parasjagu soovid. Kuna meie olime seal varem käinud ning teadsime juba oma kõhtu sushide jaoks säästa ning ettevaatliku tempoga süüa, siis Rekule oli kõik nii uus ja huvitav, et ta vaeseke sõi ennast ikka täitsa ägisemiseni ja kurguni täis. Veeretasime teineteist pärast vastastikku autoistmetele. Kuigi selline söökla-stiil on meie arvates totaalne sushikultuuri devalveerimine, siis vahest on ikkagi hea sellist suurepärast ja taskukohast maitseelamust endale lubada.
Toitumise teemasid arutasime me tegelikult vist iga päev – on see ju niivõrd oluline osa igapäevaelust. Rekul on ka kokkamise soon olemas ning tema silmis põles alati tuluke, kui Meelis miskit Hispaaniapärast valmistas. Kuulsime, et juba kojujõudmise järgsel päeval katsetas Reku teha kanapaellat Eesti moodi ning olevat tulnud välja ”muy bien” J Gurmaanlusse kalduvad õhtusöögihetked koos mõnusa vestluse, arutelu ja väikese veiniga on siinse vahemereliku elustiili osa ning kõik me kolm nautisime seda koosveedetud aega väga.
Meil oli plaanis ka vallutada mõni kõrge mäetipp, kas Galatzo või Puig Mayor, kuid kuna Ly pidi enamuse Reku siinveedetud päevadest tööl olema, siis kahjuks jäi ajast lihtsalt puudu, et nii pikk teekond ette võtta. Kuid vallutamisplaani täitsime me kaks korda ikkagi. Siinsamas kodu-Santa Ponsaski on kohalikud ronitavad künkad, mille otast avaneb avaram vaade kui alt linnatänavailt.
Paremal peopesal Galatzo mägi,
vasakul tema sõsarmägi S Esclop.
Kuna otsa ei jõudnud ronida,
siis proovisime peopesas hoida.
Taamal kodulinna panoraam.
Läksime sinna Rekuga kahekesi, Meelis jäi sel korral koju miskit askeldama. No ja meil oli vaja naisteasju ka vahepeal ajada. Aga leppisime kokku, et kui tipus oleme, siis saadame allajääjale signaali oma saavutuse kohta. Ülesjõudmise ajaks oli juba parasjagu hämar, nii et ega meid enam eriti seal paista ei olnud. Meie nägime kodumaja ja kodumaja koos Meelisega nägi meie all olevat mäge. Aga et meie asupaikadest märku anda, tegime me vastastikku välguga pilte. Ja välk paistis kätte, nagu morse.
Teine mägi, mille vallutasime, on kõrge ca 500m merepinnast ning me oleme seda senini hellitlevalt kutsunud kodumäeks, sest asub ta otse meie suvemaja lähedal ning seda tippu oleme vallutanud juba oma 8 korda vist. Kodune juba J
Aga seekordse käigu ajal sai mägi kodumaiste kõrgendike auks ristitud Munamäeks. Tarisime tippu kaasa oma maalimisvahendid, seadsime end mugavalt istuma, võtsime varbad paljaks ning lihtsalt maalisime seda, mida nägime. Mägesid. Oi kui raske on mägesid maalida. Mul tuli vahepeal kuri plaan muuta stiil sürrealistmiks või kubismiks. Lihtsalt lihtsuse, kunsti ja arusaamise huvides. Aga Reku pilt tuli täitsa tõetruu.
Maalimisega kaasneb alati vabanemine, endast osa ära andmine. See emotsioon käis eriti hästi kokku mäkke ronimisega – kahekordne rahuldus saavutatust. Mäest alla jalutades oli jalg kergem ja jutt jooksis. Meelis oli meile poolde mäkke vastu tulnud ning meie vulisev jutuvada olevat juba kaugelt kaikunud.
Reku, see on nii tore, et sa lõpuks meie juurde tulid. Me räägime sinust ilmselt veel mitu nädalat, sest emotsioone on nii palju. Ning kuna meil jäi veel nii palju tegemata, nii palju käimata ja Puig Mayor vallutamata, siis ehk tuled sa peagi siinset kuuma suve ja temperamentseid järgivilistavaid chicosid nautima J
Pole midagi, mis kestaks igavesti. Nii oligi käes hetk, kui pidime Rekule järele vaatama Nii nagu tema jäi meile järele vaatama, kui Eestist ära sõitsime.
Mine nüüd võta kinni – kas elu ongi selline järelevahtimine ning tagantjärgi arusaamine ?
Tagantjärgi ning distantsilt öeldud sõnadel on hoopis väiksem mõju ning tähendus, kui inimeselt inimesele öeldul. Ning neil päevil ütlesime me palju. Oli pisaraid, oli naeru, oli kibestunud väljaütlemisi, oli arutelusi. Jälle kord sai kinnitust fakt, et kui tahad midagi kellelegi öelda, siis tee seda esimesel võimalusel. Kui tahad midagi teha, siis tee seda kohe, kui mõte tuleb. Muidu võib olla hilja ning väljaütlemata asjad ning tegemata teod saadavad ja kurnavad teid veel mõttetult kaua.
Varjud seljataha, amigos –
LyMM
Ootan. Ise ka ei tea parasjagu mida nimelt.
Vot täpselt sellist naerusuud olen oodanud oma ellu.
Posts
