Inimesed söövad siin üksteist

Ei-ei - mitte siin meie juures Mallorcal, vaid seal - teie juures Eestis.

Leidsin veebi rullides üsna mahlaka artikli, mis on ilmunud EPL-is 24.nov sellel aastal.

Loo autoriks on Riho Laurisaar. Lugesin ja naersin, sest täpselt nii ongi.

Kuna oleme Ly-ga sotsiaalsed inimesed, siis on viimase 9 kuu jooksul vähemalt korra nädalas tulnud kohalikele pärismaalastele ( või siis välismaalastest residentidele ) selgitada kus kurat asub Eesti ?

Kohe, kui asukoht on määratud, tuleb selgitada, et meil on oma keel, oma valitsus, me oleme EU liikmed ja meie innovatsioonitase ( vähemalt veel seni ) ületab kohaliku sajakordselt. Nad kuulavad sind, kuid ei usu. Kes siis ikka usuks, kui kohtud ühel päeval mingi inimesega, kes on küll eurooplase moodi, kuid kelle olemasolust sa pole kunagi midagi kuulnud ? Nagu Zamunda kuningriigist vms kohast. Mul tekib samasugune tunne nagu Ansipil, kes praegu väisab sõjardite kodumaad USA-d - räägi kuidas tahad, et meil tehakse ligi 90% pangaülekanetest elektroonselt või ligi 80 % maksudeklaratsioone esitatakse interneti vahendusel või siis Tallin on kaetud tasuta WiFi-ga. No ei usuta. Kuid pikapeale on meie uued tuttavad hakanud aru saama, et eestlaste näol pole siiski tegemist barbaarse ning arengujärgus väikerahvaga, keda asukohamääratlusel paigutatakse automatselt ida-blokki. ( elik siis vaesed, rumalad, odavad, kultuuritud jne)

Heakene. Artikli juurde:)

Inimesed söövad siin üksteist.

Autor: Riho Laurisaar

Ilmunud 24.nov 2007 Eesti Päevalehes

Eestlane on aus, töökas, pika vihaga ja kinnine – nii ütleb rahvuslik stereotüüp. Teadlased ütlevad, et stereotüüp ei vasta kunagi tõele. Vähe sellest, ka eestlased ise usuvad enda kohta seda, mis tundub parasjagu soodsam.
Paari aasta eest ilmunud raamatus “Eesti ja eestlased teiste rahvuste peeglis” kasutavad Eestis elavad teiste rahvuste esindajad eestlaste määratlemiseks võrdlusi “nagu elutu planeet” ja “nagu kiht jääd”. Seda kõike rõhutamaks meie kinnisust ja soovimatust võõraste inimestega suhelda. Välismaalaste seas ei ole haruldane arvata, et Eesti on pime ja sünge maa, kus inimesed söövad üksteist. Ühesõnaga – ei midagi uut siin päikese all.

Rahvuslikke stereotüüpe uuriv psühholoog Anu Realo ütleb, et pole päris selge, kuidas rahvusliku iseloomu stereotüübid tekivad, kuid igatahes ei peegelda need peaaegu kunagi tegelikkust.
Kuidas tekib eestlane?

Kuni hiljutise ajani ei olnud teada, kas uskumused terve rahvuse iseloomu kohta ka paika peavad, kuni 2005. aasta oktoobris ilmus ajakirjas Science artikkel, mis tõestas vastupidise.
Milline on eestlane? Eestlased ise ütleksid, et aus, kohusetundlik, tasakaalukas ja arukas. Seejärel lisaksid nad: vihapidav, üleolev, egoistlik ja irooniline. Kindlasti on eestlane enda arvates ka kinnine, kuid sel omadusel on kord negatiivne, kord positiivne varjund. Kui teiste rahvuste esindajad peavad kinnisusega kaasnevat vähest suhtlemisoskust ja -valmidust laias laastus väga halvaks omaduseks, siis eestlased ise pigem hindavad seda.
Siit ka vanasõna: rääkimine hõbe, vaikimine kuld.
Eestlased kalduvad ka arvama, et nad on töökad või kohati isegi liiga töökad, millega kaasneb stress ja oskamatus elu nautida ning mille tagajärjel armastus kuidagi tulla ei taha.
Sellise arusaama kinnistumise taga on kindlasti Tammsaare teosed ning ühiskonnas võimutsevad hoiakud ja väärtushinnangud, mis tõstavad esile töö olulisust. Seda kinnitavad jällegi vanasõnad, mis rõhutavad ettevaatlikkust, läbimõeldud tegutsemist ning sõnapidamist: mida varem, seda parem; mis täna tehtud, see homme hooleta; töö kiidab tegijat; meest sõnast, härga sarvest. Rääkimata Tammsaare loosungist: tee tööd ja näe vaeva, küll siis tuleb ka armastus.
Mida ütlevad eestlase töökuse kohta tõsiasjad? Mitte päris sama.
Tõepoolest rügatakse Eestis ajaliselt kõige rohkem tööd teha, näitab Euroopa statistika. Keskmine eestlane töötab aastas 1872 tundi, ligi 300 tundi enam kui keskmine prantslane. Kuid selle kõige juures moodustab eestlaste tööviljakus Euroopa Liidu keskmisest vaid hädise poole.
“Eestlase jaoks ongi kogu elu üks suur ja tõsine töö, mida ei saa kuidagi võtta kergemeelselt ega rõõmuga,” nendib Realo. “Eks see kõik peegeldubki rahvusliku iseloomu stereotüüpides.

Venelasest täiesti erinev?

Ka psühholoog Aune Valk märgib, et uuringute tulemuste järgi võrdlevad eestlased end ennekõike venelastega ning peavad end selles võrdluses oluliselt vähem rõõmsameelseks, abivalmiks ja sõbralikuks.
“Kui eestlased vastandavad end poliitilistel või ajaloolistel põhjustel venelastele, siis kujutatakse ka tervet rahvust täielikult erinevana,” ütleb Valk. “Maailma kontekstis oleme venelastega aga kindlasti väga sarnased. Keskmise lääneeurooplase jaoks ei ole mingit erinevust terve idabloki riikide inimeste vahel. Bulgaarlane, tsˇehh ja eestlane on kõik üsna ühtemoodi.”
Kuid samas muutuvad ka eestlaste uskumused enda kohta sõltuvalt sellest, kellega ennast võrreldakse. Venelastele vastandumisest oli juba juttu. Võrreldes lätlaste või soomlastega on pilt sootuks teine. Mõneti on eestlane justkui kameeleon, kes vastavalt vajadusele tunneb oma rahvusliku iseloomu üle kord uhkust, kord häda ja häbi.
Anu Realo on uurimustes jõudnud ka mõnede seaduspärasusteni, mis rahvuslikke stereotüüpe mõjutavad.
Üks võimalik stereotüübi kujunemise allikas on geograafia: soojemas kliimas elavaid inimesi iseloomustatakse soojemana, põhja pool elavaid inimesi peetakse aga jäisemaks, reserveeritumaks. Kindlasti mängivad olulist rolli ka väärtused: maades, kus domineerivad ratsionaalsed ja ilmalikud väärtused, peavad inimesed ennast introvertsemaks ja kohusetundlikumaks.
Ometi on eestlased rahvusliku iseloomu poolest üsna sarnased teiste Euroopa rahvastega, eriti sakslaste, sˇveitslaste, inglaste ja sloveenidega. Just nagu sakslased arvavad ka eestlased, et tüüpiline eestlane on äärmiselt introvertne, armastab omaette olla ja tegutseda ega ole kuigivõrd rõõmsameelne, samas on aga väga meelekindel, kohusetundlik, tõhus, sihikindel ja töökas.
Selline on üldpilt. Kui aga testida ja küsitleda üksikuid inimesi, leitakse üles terve hulk ekstraverte. Keegi ei tunnista end uimaseks, kinniseks ega külmaks. Ühesõnaga, inimesed ei taha rahvuslikku stereotüüpi enda kohta tunnistada.

Tõelise eestlase otsingud jätkuvad.

Tore lugu, mis ? Kuidas eestlus teile nüüd elu kõverpeeglis meeldib ?
Mul meenub üks sõnakõlks, mis oli populaarne mõned ajad tagasi, kui eesti omasooiharad julgesid kapist välja tulla. Siis oli kombeks mõne põhivoolust erinevast nähtusest vesteldes rikastada oma lauset väljendiga: " Kui pede see saab olla?". Peale artikli lugemist pean siiski endalt küsima: " Kui eestlane ma saan olla?"

Leff praegu - on ju reede ja igatsugu asju tuleb teha :)
Katsun laup-pühap kirjutada ka meie endi tegemistest.

Olgem eestlased, kuid jäägem eurooplasteks, muig.

M

Viskame sütt alla

Ja jah – selleks, et asi vähe kuumem oleks, tuleb ka meil, siin päikesemaal veidi kütta. Iseennast, ilma ja suhteid.

Meie muidu rahulik kulg sai miskipärast kreenikallutava hoobi – nädala jooksul on toimunud mitmeid sotsiaalseid sündmuseid, mis olid küll kurnavad, kuid samas viljastava iseloomuga. Imelik küll, kuid meil on tekkinud sotsiaalne võrgustik, tänu millele sai ka sütt alla visata.

Meie elukatlasse virutas korraliku labidatäie keegi härrasmees Sutton Graham, kes pidas üle-eelmise nädala neljapäeval oma 50-ndat juubelit väikeses sadamalinnas nimega Port Andratx ööklubis Barracuda.
(ilmselt nii mõnigi lugeja nüüd korra luksatas, muig). Pidu oli vägev – sissepääs kutsetega, baarist kõik tasuta. Kui see viimane avastati, siis alles sai pidu sisse muidugi õige hoo .

Maitsev gin-tonic. Miskipärast sunniti meid
siin võidu jooma. Ja hädasti oli vaja see pildile saada.
Selle võistluse võitsin mina. Vist.

Käisime seal koos Ly töökaaslastega.

Vasakult siis: Ly tööandja ning firmaomanik isand Seippel,
siis töökaaslase Viviane ema ( nime ei tea ) ,
töökaaslane Viviane, minu kallike Ly ja töökaaslane Melanie

Õigupoolest me juubilari ennast ei tundnudki, ega ei tunne ka nüüd, kui pidu juba ammu läbi. Igatahes – õnne soovisime ja kutse meil ka oli. See viimane tänu sellele, et isand Graham on kindlustusfirma Seippel & Seippel VIP klient. Just Ly töökoha kaudu meile need kutsed tasku potsatasidki. Pidu oli taevani ja meie väsinud kehad kukkusid voodisse täpselt kell 4 hommikul.

Et siis sünnipäevalaps isand Graham isiklikult.
Tema on vasakul. Paremal pool tema uus kallike.
Kui selle kallikese huuled on loomulikud,
siis olen mina Trivimi Velliste.

Mnjaa – aastad on teinud oma töö ja pole enam lihtne peale 3 tunnist magamist püksid sirgu lüüa ja terve päev tööd vuhkida. Seda enam, et pidin hoolitsema terve õhtu viie naislaudkonnakaaslase eest. Baari jookide järgi veel jõuad käia nii, et kellelgi klaas tühjaks ei saa, kuid nende kõikidega tantsu vihtuda oli küll erootiliselt põnev, kuid kurivaimu kurnav. No ei jaksa ja kõik, noh.

Kuidas ma naisu tantsitasin. Ly oli sellel hetkel,
ma arvan, kaadri taga nupule vajutamas.

Aga nii nagu miski pole siin ilmas igavene, sai ka peole järgnev kole päev lõpuks otsa. Kuid ega meie polnud kaugelti kõvimad pidutsejad. Pidu olla kestnud kuueni hommikul ning viimaste lahkujate seas oli ka Ly töökaaslase ema. Kui vana ta on, pole halli ettekujutustki – aga eks hinnake ise. Väike vihje ka – ta on pildil parempoolne.

Vasakult: Tütar Saatan ja Ema Saatan
elik siis töökaaslane Vivian ja tema ema.

Sellele jõuramisele järgnes järgmisel päeval väga meeldiv külaskäik sõber Anthony poole, kes üllatas meid oma küpsetuskunstiga. Mis sellest, et olime väsinud, nautisime sajaga tema tehtud lambakintsu koos magusa kartuliga. Muideks – minul, kui areneval kokandusperverdil ei olnud sellise juurika olemasolust aimugi. Viimasel poeskäigul ladusin ta aga korvi – ootab praegu oma rõõmsat saatust. Ise näeb välja selline. Suur ja isuäratav.

Just nii suur ongi.Panin mõõdust arusaamiseks
pildile ka välgumihkli.Täiesti tavalise välgumihkli.

Nii head lammast ma pole saanud peale aastat 2003, kui Egiptuse reisi ajal nautisin sealset kokanduskunsti. Egiptuse pildid mul kuhugi kadunud – mingil põhjusel on säilinud ainult parim nendest, mida pean siiani üheks oma õnnestunumaks ülesvõtteks üldse.

See pilt sai tehtud omakäeliselt Niiluse jõe keskpaigast.
Seda tehes oleksin fotoka pea-aegu jõkke kukutanud.

Kuid selleks, et mitte teemast kõrvale kalduda, tulen tagasi meie sotsiaalsete sündmuste juurde. Mõned päevad rutiini ning juba eelmisel reedel sattusime taas sotsialiseerumisinglite küüsi. Meie endisel maahärral oli ema külas Inglismaalt ning selle sündmuse tähistamiseks peeti maha pikkujoulut (soome k. eeljõulud). Ja see oli elamus. Ei mitte toitude poolest – isand Disney ( just nii on meie eelmise maahärra nimi – Christofer Robert Disney) on kitsi igatsugu selliste asjadega. Muidu tore mees.

Christopher Disney. Skipper, inglane ja maahärra.

Kuid tema ema oli omaette kuulamisväärsus. Üle 70-nene vana hea inglise daam, kellest õhkus viktoriaanlikke tõekspidamisi ja vana head inglise konservatiivsust. Samas üllatas ta laia teadmisringi ning kaasaegse mõtlemisega. Üks väike repliik temalt: ”...kui mul käisid vargad ja viisid minema minu kalliskivid ning Victoria-aegse hõbeda, siis otsustasin, et ei soovi kindlustusettevõttelt nende esemete asendamist. Kesse tänapäeval ikka enam hõbedat puhastab – see on nii aeganõudev tegevus. Otsustasin hoopis, et soovin endale varastatud asjade asemel plasmatelerit.” Ja uskuge või mitte – nii saanudki. Vanaproua ise on vägagi vitaalne ja trenditeadlik - nii kinkis ta jõuludeks Disneyde pesamuna Chloe ile Mac-i sülearvuti. Muljetavaldav vanaema, kas pole

Niviisi siis vestlesime. Kuulus vanaproua on pildil vasakpoolne daam.

Kõik olid rõõmsad meid jälle nähes (kolisime ju pea kuu aega tagasi). Eriti rõõmustas naabrite koer Winston, kes proovis meid surnuks lakkuda. Puhtast rõõmust ikka.

Möödunud laupäeval tegime ettevalmistusi sõprade küllatulekuks. Thomas ja Lamise – toredad inimesed. Ainus viga nende juures on, et nad on sakslased. Sellised konservatiivsed ja vähe piiratud maailmavaatega noored inimesed. Aga nad juba muutuvad avatumaks ka – seda ilmselt suuresti tänu meie spontaansele olemisele. Kavas olid siis kulinaarsed maiuspalad ning mõõdukas lahja alkohol.
Mnjah, kõik oli nagu tore ja sujus. Ka sõber Anthony sattus kuidagi ise-enesest meie seltsi.

Thomas ja Anthony. Tõsine kultuuride põrkumine.
Tomm on purusakslane ning Ant on pool hispaanlane-pool inglane.
Kui minu talupoja-aiikjuu siia juurde veel lisada,
siis tuli tõsine kompott. Igatahes, olid meil lahedad vestlused.

Valmistasin Hispaania rahvusroogi. Menüüs olid paella ja kohalikud veinid ning magustoiduks koos meie viimase Vana Tallinnaga Mallorca rahvuslik järelroog peros en el vino (veinis keedetud pirnid – muide, mmmmaitsvad on nad niimoodi).

Nii hästi maitses siis magustoit ja Vana Tallinn.

Kusjuures – Vana Tallinn on osutunud siin uskumatult populaarseks napsuks. Meie tuttavad, kelledele me oleme seda näpuotsast pakkunud, naudivad seda. Veel imelikum on see, et endale ka nagu maitseb. Enne siiatulekut olin vist elus ainult korra seda maitsnud. No vot siis. Õhtu kulges kenasti – visati nalja, kiideti kokka ( sic!) ja üldse oli kuidagi lahe.

Ly ja Lamise

Ja mida aeg edasi, seda paremas olime me tujus.

Samal ajal, kui mina Anhtonyga rõdul mettu (meeste juttu) ajasin,




toimus toas miskit imelikku.

Thomas oli näost punane, kuid silmnähtavalt rahul.

Hea, et õigel ajal jaole sain.

Siis, kui ma Lamise käest aru pärsin, et mis värk oli,

palus ta, et ma sellest mitte kunagi mitte kellelegi ei räägiks.

Ma siis lubasin. Kirjutamise kohta ei lubanud ma midagi.

Anthony aga seisis seina najal ja muigas niisama omaette.

Pärast logis internetti ja näitas meile midagi. Mida näitas, ei ütle.

Jaah jah. Oli tore pidu.

Pidu lõppes kenasti, midagi ullu ei toimunud.Oleme sõbrad edasi.

Egas midagi. Looduses peab valitsema tasakaal. Nii ütles juba minu lapsepõlveiidol isand Sammalhabe. Teate küll teda. Pidutsemine on tore ja on hea, kui kellegagi koos ennast emotsionaalselt laadida ja me mõlemad Lyga nautisime ühiskondlikku aktiivsust (aga kuni teatud maani muidugi) ja olime rõõmsad, et ei pidanud sütt alla viskama ainult oma peegelpiltidega.

Saanud tubli emotsionaalset kosutust läbi kõikide nende kohtumiste, tekkis meil läinud pühapäeval vastupandamatu vajadus vallutada Galatzo nimelist mäetippu. No mis see 1027 meetrit merepinnast siis ikka ärr ei ole. Kui tuli välja, et oli ikka küll. Ilm oli nii külm, et hädasti oleks olnud vaja sütt suurde ilmaahju alla visata. Eelmiste päevade soojast polnud halligi järel. Pildid said tehtud külmast kangete näppudega ja tatise ninaga.

No vaadake ise – kuulete ju, kuidas meil
ninad seal pildi peal lurisevad.

Tipp jäi seekord meil saavutamata. Ta näitas ennast, nagu möirgav koletis läbi udu vahepeal, kuid endale ligi ei lasknud. Meil polnud ka vajalikku varustust kaasas, et jätkata ning eelmistel päevadel sees põlenud tuli andis märku ka väsimusest.

Ei. See ei ole Galatzo tipp. Kuigi me ise nii arvasime.
Tipp näitas ennast korraks selle
tohutu kivilahmaka tagant. Pildile kahjuks ei saanud,
sest udu oli nii tugev. Loe: pilved katsid tipu.

Kuid – sinna mäkke me veel läheme – seda enam, et see oli kõige sürrim koht siin saarel, kus me käinud oleme. Mägedesse minnes justkui kõik kaob su seest ning sellel tormisel päeval ( tuul oli tõesti kõva ning meil oli pea sõna otseses mõttes pilvedes - käisime Taevas) oli tunda kõhedusttekitavat looduse stiihiat. Jõudu. Täiega ürgset, kusjuures. See kohutas, kuid samas paelus.

Sajaga sürr vaade, mis? Ma olen küll peast veidi
segi olnud varem ka, kuid otseselt ja füüsiliselt
peaga pilvedes ei ole õnnestunud veel olla.

Kogume ennast veidi ning üritame siis uuesti. Thomase ja Lamisega oligi seda veits keeruline teha, sest meie kehaline olukord on sootuks parem kui neil ning pidime oma tempo neile vastavaks seadma. Kuid igal juhul oli tegemist unikaalse käiguga.

Lamise ja Thomas. Mida nad parasjagu vahtisid, ei tea.
Kenad sakslased on na küll. Vaata, et toredaimad sakslased,
keda ma elus tundnud olen.

Me pole veel Lyga otsustanud, kuidas me uuele aastale otsa vaatame, kuid olen tema suust kuulnud arvamust, et võiks mäkke minna. Terveks ööks. Ja sõnu teha. Häid ja väge andvaid. Oleks isegi tore. Eelmisel aastavahetusel olime sõpradega Vormsil. Rannaäärses püstkojas – ja pean tunnistama, et see oli oluliselt parem, kui järjekordne pidu kusagil, mida sa ei suuda hiljem meenutada – ei hea ega ka halvaga. See aastavahetus jääb mulle aga meelde – ja usun, et ka järgmine ja järgmine ja järgmine. Sest kui aastaid ei saa sa teha selliseks nagu soovid, siis vähemalt aastavahetustele võiks soovitav mõju ju olla. Samas võiks aastalõpp juba tulla. Saaks korraks kuhugi joone alla tõmmata ja anda miskeid uusi lubadusi. Või saada aru, et lubaduste andmisel ei ole miskit mõtet – sest viska sütt alla niipalju kui tahad, tuli käitub ikka omasoodu?


Päikest,
M

NB. Osa teksti on lisatud meelelahutsulikul eesmärgil ning ei oma tõeväärtust. Mis osa sellest, jäägu lugeja otsustada.

Tõed ja uskumused, vol.1

Viimastel aastakümnetel pimestatuna oma näilisest majandusedust ja rehepapi kontseptsiooni kultiveerimisest ”sõltumatus ajakirjanduses” on eestlased hakanud ennast pidama paremusrahvuseks euroopas – ja miks mitte ka maailmas.
Ühele väikerahva esindajale sobib ju imehästi mõtteviis ”Olen väike, kuid kaval ja tark”. Ning kellele ei sobiks? Meie igapäevaluuludesse annab tublisti tasakaalu teadmine, et oleme teistest rahvustest paremad.

Üldkehtiv on dogmaatiline tõde, et luuserlus on paha ja «shõu peab jätkuma». Ja nii tundub õrnahingelisele kuulsusejanusele lihtsam muutuda edevaks Angeli-poisiks kui jätkata vagura-kampsunilise IT-mehena. Vähem õrnad, nagu ilmselt minagi, lahkuvad kodumaalt või saavad jõudu alkoholist.

Kui mõtlen minu tutvusringkonnas olevatele inimestele, siis olen märganud, et tõeliselt õnnelikud on need, kes ühiskondlikust mainstriimist üle ning keda ei koti enamuse arvamus. Kes kõigest hoolimata tegelevad sellega või teevad asju, mis neile meeldib. Kes tegeleb kunstiga, kes parandab autosid, kes on leidnud oma kutsumuse teistele kägu ajades.Ning mis seal salata – sellisel tegevusel ei ole kombeks teid rikkaks teha juba selle nädala lõpuks. Ning aupaistest, mis saab osaks noorpoliitikule või rahapesijale ei tasu lootagi. Kuid tundes siirast rõõmu sellest, mida sa teed, on vähemalt meie päevade lõpus hea enda sisse kaeda, saabugu see lõpp siis Saatuse või iseenda tõttu.

Olla vaba ühiskondlikust uskumusest, et tõelise edukuse kriteeriumiks on maja, koer, kaks autot, positiivne meediakajastus siseriiklikes sopakanalites või siis koht miljuneeride edetabelis, on tubli samm lähedale ise-enda tõele ja uskumusele, et olulised väärtused peituvad inimese enda sees.
Välisel pole tähtsust.
Ühe minu kauaaegse sõbraga saunas istudes mõned aastad tagasi jõudsin järeldusele, et inimestest saad õiget aimu alles siis, kui oled temalt eemaldanud tema töö, ühiskondliku positsiooni ja vara.
Siis selgub, mis inimesega on tegu ja tegelik pale ( kui soovite , siis uskumus asendub tõega või sellele lähedase versiooniga ) tuleb ilmsiks. Tavaelus on uskumust ümbritsevatest inimestest ja ka iseendast ikkagi suhteliselt raske tõeväärtuse skaalal nihutada võimalikult ülespoole. Reeglina aitab situatsiooni tekkele kaasa väline jõud, mis füüsiliselt sellise eraldamise sinu eest ära teeb. Tavaliselt selliste situatsioonide tagajärjel, kus eemaldataval on tulnud tegutseda lähtudes isiklikest uskumustest, mis on osutunud sotsiaalses mõistes madala tõeväärtusega olevateks.Ikkagi kipume andma hinnanguid ja teiste kallal närima – isegi kui me seda välja ei näita, mõtleme siiski. Ilmselt põhineb see hirmul ja kadedusel, soovil tunda end teiste eksimuste või vigade paistel tublima ja paremana. Viimane on aga kahtlemata argade ja nõrkade isikute tunnus, mille muutmist ei toeta ei eesti ühiskond, haridussüsteem ega ka avalik-õiguslik poliitika. Meediast rääkimata.

Mesihuuled.

Avastasin hiljuti ”kuke teooria”, mis on pannud mind korduvalt muigama ning isegi naeru purskama. Sellega tuli välja Kerrtu Rakke, kes oma Postimehes avaldatud kolumnis sisalduvaid mõtteid ise ilmselt teooriaks ei pea ( teooriaks sildistamine on minu tõlgendus), kuid mis siiski aitas mul pisutki aru saada, kuidas meile tõde ja uskumusi ajju laetakse.
Olen imestunud, et Kerttu ei ole sellega herr Savisaare asemel ära teeninud pressivaenlase kaalukat tiitlit – tiitel, mis minu arvates viitab ühiskonna valvekoera veterinaaridele. ( ärge imestage, isegi koerad kardavad arste, inimestest rääkimata ).
Pidasin paslikuks siinkohal Kerttu Rakke mõtted pisut lühendatult avaldada.

”...eesti seltskonnaajakirjandust lugedes tekib kohati tunne, et kuna mujal maailmas toimuva kajastamine on eelkõige välismaise ajakirjanduse peal, siis püütakse igavuse peletamiseks oma «kukkesid» huvitavamaks teha. Mis sest, et lapsik – «talupojad» olgu vait. Kõigile meeldib lugeda, kuidas «kukk» lendab või mehetegusid teeb, aga see tüütab ära, tahaks põnevust. Niisiis pannakse «kukele» tutt pähe.
See on sama hea, kui võtta «Pehmete ja karvaste» või «Wigla show» sünopsis ja serveerida seda tõe pähe. Samas pole seegi võimatu, «kanakari» loeks ja usuks nagunii, sest juba vanast ajast teavad eestlased, et tõde on see, mida leht kirjutab ja raadio räägib.
Sellepärast on sopaajakirjandus (mitte segi ajada meelelahutusajakirjandusega!) väga hea äriidee. Järgnevalt annan mõningaid näpunäiteid, mida algaja sopaajakirjanik peaks silmas pidama, sest siis on tema edu garanteeritud.

1. Diktofonilt möödakirjutamine on tore ja vajalik. Kui sa pole kindel, mida «kukk» sulle ütles, ära kahtle. Pane umbes. Usu kuulujutte. Laused, mida «kukk» on öelnud taustainfoks, toonitades, et «ära seda sisse pane» – need pane kindlasti kirja.

2. Kui sa oled kogenematu ja kirjutad artikli, mis ka «kukele» meeldib, siis ära unusta seda enne trükkiminekut näitamast toimetajale, kes huvitavuse eesmärgil «kukele» n-ö suled pähe joonistab.

3. Kindlasti jäta oma artiklitest mulje, nagu tulnuks «kukk» ise sinu juurde, tahtes kuulutada midagi rumalat ning endast võimalikult lolli muljet jätta. Pealkirjaks sobib ideaalselt mõni lause, mis saab kontekstiväliselt uue tähenduse.

4. Kui «kukk» on mingil põhjusel sinu peale solvunud ega soovi küsimustele vastata – pole lugu. Natuke fantaasiat ning ärapanemislusti, mõnikord ka teistelt väljaannetelt varastatud fotosid – ja lugu on olemas. Ei vastanud su meilile? Kirjuta: «Ütles, et ei kommenteeri.» Ja pole vahet, kas «kukk» on rikas või vaene, võimukas või patsifist – pane täiega! Tõde pole ju eesmärk!”

Paneb muigama ? Jah, mind pani ka. Peale seda, kui sain aru, et tegelikkuses nii toimubki, väga enam ei muianud. Olen seisukohal, et kui sa tead midagi, siis sa seda ei usu ning kui sa midagu usud, siis sa seda ei tea. Kui manipuleeriv massimeedia avaldab pidevalt tõde koos müraga ning pisut tuunitud kujul, siis milline on tõde, mis jõuab nende kanalite kaudu meieni ? Kas ajakirjandus saabki olla üleüldse kunagi objektiivne?See paneb mind mõtlema, et kas absoluutne tõde on olemas või siis mitte.

Aga teeme lihtsa katse. Katsuge vastata ise sellele küsimusele:"Kas absoluutne tõde on olemas ?"

Vastusevariante saab olla ainult kaks – jah/ei.

Kui vastasite jah, siis on selge. Kui vastasite ei, siis kinnitasite sellega absoluutse tõe olemasolu, sest absoluutne tõsi on teie jaoks see, et seda pole olemas.

Meie keel ning semantiline kultuuriruum on piiratud ning selleks, et midagi edasi anda, valime tavaliselt lauseühendeid, millest vastuvõttev pool saaks aru võimalikult üheselt ja selgelt.
Kuigi sellised väljaütlemised tekitavad meis automaatselt teatud seoseid (võib öelda ka eelarvamusi). Juba maast madalast õpetatakse meile teadmisi, tehes seda võimalikult konkreetses sõnalises vormis – et me õieti aru saaksime. Kuid selline info edastuse viis võtab meilt ära ise avastamise ja mõtlemise võimaluse – on ju tõde serveeritud hiilgaval hõbekandikul otse meie ette. Teda tarbida on mugav ning ohutu.Lugedes erinevaid kirjutisi leian end tihtipeale arutamast, millises konteksti ning missuguse motiiviga antud kirjutis on loodud ?Mina, kui sõnumi dekodeeria, peaksin üritama aru saada, mida mulle soovitakse öelda ning miks. Kuid tihtipeale on sõnum ise, mis peaks kuulutama tõde, avaldamise hetkeks nii moondunud, et erineb juba oluliselt tema tekkepõhjuslikust tõest. Rääkimata moondamisest, mida mina teabe tõlgendamisel teen. Ning seda, mida meile tõe pähe esitatakse, ei saa mina küll tõena võtta. Vale jõuab maakerale kaks korda tiiru peale teha enne, kui tõde endale saapad jalga saab. Kuid tundub, et enamus ilmakodanikke on neile esitatava uskumusega nii rahul, et peavadki seda tõeks. No mis seal siis ikka – tõel ongi omadus olla relatiivne e. pidevalt muutuv. Kui kogu absoluutne tõde oleks teada, siis oleks vist ka igav. Või mis?

Jube hea oleks, kui saaks aeg-ajalt riputada
mõistusele väljapoole sellise sildi.
Nii, nagu hotellides - palun mitte tülitada.
" Võtke teatavaks, minu mõistust ei ole täna kodus.
Seetõttu jätke oma teated ootele või
ärge edastage neid." Lahe.

Soovitan igapäevase meediamüra juurde lugeda blogi, mis kannab pealkirja HMS (Haige Mõistuse Sündikaat). Lehel avaldatakse vägagi terveid käsitlusi meedias ilmuvate teadete kohta ja selle lugemine kuulub minu igapäevaste ja kohustuslike allikate hulka.

Pean tunnistama, et kolides selle aasta veebruaris Hispaaniasse, olin iseendast - kuna siiani veel pean ennast eestlaseks, üliheal arvamusel (osalt tänu mind lapsepõlvest ümbritsenud teesidele nagu:”Sa oled tubli!”, Sa oled tark!”, ”Sa saad kõigega hakkama!” kinnitatuna kodumaises meedias avaldatud rahvusliku-hegemoonilise heeliumi poolt) ning eeldasin, et kohalejõudes piisab mul vaid lüüa lauale oma inglise-keelne CV, lisada sinna juurde, et olen Eestist ning kõigil kukub lõug lauale ja liigutusepisarais värisevad käed kirjutavad alla minu rasvase tasuga töölepingule.

Halleluuja !

ning muretu põli paradiisimaa päikese all võibki alata.
Tegemist oli minu uskumusega. Nüüd, üheksa kuud hiljem, olen jälle saanud kinnitust , et tõde ei ole reeglina miskist otsast seotud uskumusega. Pean tänutundega siinkohal meenutama oma kunagist õppejõudu Priit Kelderit akadeemiast ”Nord”, kes, käsitledes tõe olemust soovitas igal võimalikul juhul esitada endale küsimuse:” Oot, oot – kas see ikka on nii ?” Ilmselt tugineb tema soovitus omakorda Konfuutsiuse mõtteterale, milles viimane soovitab kahelda kõiges.

Mul on üsna mitu tuttavat, kes eri põhjusel elavad välismaal või veedavad seal suurema osa oma (töö)ajast. Nende hulgas leidub neid, kes ei ole lahkunud seoses vastupandamatu tööpakkumise või siis lihtsa elu otsinguil. Pigem on see samm ette võetud tänu ühiskondlikule suhtumisele.
Kuid välismaalane olla tähendab suures osas seda, et sa ei ole kodus ning sul on vähem õigusi ja võimalusi kui kohalikel. Isegi selliste piirangutega on Hispaanias eestlasena elamine tervem ning täiuslikum kui kodueesti seda eales pakkuda suudaks. Sellepärast, et sa saad olla Sina ise. Ja kedagi ei koti. Ei ole see, kes sa oled olnud ja mida sa oled teinud. Loeb see, kes sa oled ja mida sa suudad teha. Eestis elades ei panda ilmselt tähele ning mis seal salata, ei pannud ka mina ise, kui palju püütakse olla keegi teine. Ükskõik, kes, kuid mitte Mina Ise. Ise-enda kelleksgi teiseks valetamine tundub mulle räige identiteedivargusena ning arguse tippklassina.
Kas tõesti on siis nii, et inimesed sõltuvad millestki, mida peetakse staatuseks? Kõik üritavad olla paremad, andekamad ja potentsiaalikamad, kui nad tegelikult on. Pidev vajadus olla konkurentsis viib stressini, kuid miskipärast arvame sunnitult, et see on loomulik. Ainsaks lohutuseks Usk, et läheb paremaks, mida toidavad hollivuudilikud edulood ning kasvavad subjektiivsed luulud.

Hirm, et äkki ei võeta sind nii tubli ja heana nagu sa olla sooviksid, paneb täiesti imelikult käituma. Ehk seepärast peavadki välismaalased eestlasi kinnisteks?
Eestis ei tuleks kõneallagi, et alustaksin aeglaselt venivas kassajärjekorras vestlust eesoleva naisterahvaga või siis minu taga seisva meesterahvaga küsides rõõmsalt sissejuhatuseks midagi sellist: ”Teree! Kuidas läheb? Kas te käite siin kaupluses tihti ning kas siin on alati nii pikad järjekorrad? Kahju, et õlu minu korvis on soe, võiksime ajaviiteks mõned sõõmud võtta...”. Naine kutsuks ilmselt kiiremas korras politsei, Falcki, oma mehe, SL Õhtulehe ning Kalevipoja ennast kaitsma ja teie selja taga seisev meesterahvas annaks teile vastu vahtimist, arvates , et eesseisev naeratav ja sotsiaalne isik on pede, kelle meelel kõlvatud plaanid.
Tegelikult istub igaüks oma barjääri taga, oodates õiget hetke, mil mõne saavutusega kelkida.
Üritades olla kaval ning soovides oma soojast elukohast rohekm kasu saada, avaldasime enne siiatulekut trip.ee-s kuulutuse, kus seisis: ”...kui kellelgi on plaanis Mallrocale tulla, siis saame aidata töö-ja elukohaotsingutel.” Minu ja Ly ümberasumine oli külmalt kalkuleeritud, riskid maksimaalsel võimalikul viisil maandatud ja tagavaraplaan olemas. Innustatuna Suur Eesti kodanikustaatusest, nooruslikust rumalusest, lõbu- ning naudingujanust või kogemuste omandamise soovidest on meie avaldatud ridade peale potsatanud postkasti kümnete kaupa triviaalsed e-maile, millede lugemisega ma ikka ja jälle ennast lõbustan. Olime sellisteks üllatus e-mailideks valmis ning toetudes Ly suurepärastele kogemustele tööjõuga, otsustasime kirjutada valmis kainestava sissejuhatus-vastuskirja kõikidele, kes meie teatele reageerima peaks. Sellega me muutsime tõde. Ehk siis muutsime heleroosad uskumused raskelt talutvaks tõeks. Mis te arvate, kui paljud siiatulekusoovidest realiseerusid lõpuks ka füüsilise kontaktiga? Vähem kui 5 %.

Enamus laekunud kirjade sisu kinnitab uskumust, et müüt eestlaste väärtuslikkusest muu maailma silmis on enamusele maailma ligi 6 mlrd suurusest elanikkonnast teada ning on üldkehtiv.
Objektiivne tõde seda uskumust ei toeta.
Objektiivne tõde saeb selle uskumuse seibideks, nagu Buratinoga juhtus tema hulleimas õudusunenäos ning kasutab saadud tulemust kohvitasside alustena. Kuid – mis parata. Olen rõõmus, et olen saanud eestimaa noorte arengule ja objektiivse maailmapildi kujundamisele kuidagiviisigi kasulik olla.
Kuid areng on paratamatult seotud taandarenguga ning ma ei imesta enam ajaloost teadaolevate suurkultuuride dramaatilise kadumise üle. Saavutades oma arengus tipu ja üleüldise kultuurilise õitsengu, kaovad nad jäljetult või siis kujunevad ümber uuteks süsteemideks.

Seetõttu tekib mul küsimus, kas meie, kes me peame ennast looduse kuningateks, ei ole mitte rumalaimad olevused, kes eales on maapeal kõndinud? Pidev soov areneda ning püüdlused tõe suunas on viinud meid degenereerumise võimalikul skaalal negatiivsele äärmusele lähemale kui eales varem.
Siinkohal meenub Gunnar Aarma mõttetera, kus autor väidab, et on lakanud arenemast, sest ”...ei soovi ise-endale valmistada kannatusi”.Mõtlemapanev, kas pole?

Kes viitsib nüüd peale lugemist veel mängida mõttega kas absoluutne tõde on olemas või mitte, see võib oma teadmisi uuendada, vajutades allolevale pildile.

Ei tea, kas peaks igaks juhuks rohkem jooma ja seksima, et väikesed inimeste mured mind nii lihtsalt kätte ei saaks? Kas see uskumus ka tõeks muutub, ei ole hetkel kahjuks teada.
Rohkem mulli ja pulli, mu sõbrad. Elu pole lõppeks miski ristipiin, vaid siiski lust ja lillepidu. Kui avastad, et pead põrgust läbi minema, siis ei jää muud üle, kui edasi sammuda. :)

Piiss änd laav, amiigos.M

Teksti kirjutamisel olen saanud proosalist inspiratsiooni Kerttu Rakke kolumnidest.Isiklike tõe-ja uskumuste olemuste kirjeldamisel olen kasutanud epistemoloogilisi seisukohti, mis mulle sobilikult on pigem ratsionalistlikud, kui empiirilised ning mida on kultiveerinud erinevad filosoofia suurkujud alates isand Aristotelesest ja lõpetades Kanti jt.kaasaegsetega.Tähh neile...

Jääkülm Mallorca

No siis nüüd saite. Ja meie saime ka.

Meil sadas lund.

Kohaliku ajalehe esikaas mõned päevad tagasi.

Ja temperatuur on jube harjumatult madal. Kiiretes igapäevatoimetustes ei pannudki tähele, et möödunud nädala neljapäeval, elik siis 15.nov sadas lund. Avastasime alles õhtul, kui läksime ühele sünnipäevapeole, parkivatelt autodelt lumekihi. Silma ei uskunud ja läksin ise käega katsuma. Oligi lumi.
Mobiiliga tehtud pildid ei ole märkimisväärse kvaliteediga, mistõttu jätan need siinkohal ülesse laadimata.

Veenmaks ise-endeid sellest, et tegemist ei ole halva unenäoga, millest saab ülesse ärgata tegin öösel peolt lahkudes maas vedelevast lögast lumepalli, mille permanentseks asukohaks on nüüd meie sügavkülmik.

Kes külla satub, siis võime demonstreerida.

Selline lumepall siis sai kodu endale meie külmikus.
Ei sula see esimene lumi midagi nii kergelt.

Õnneks ei põhjustanud külmalaine muid raskemaid juhtumeid kui jahedad toad ( ma ei kujuta ette, kuidas inimesed siin ikka ilma küttesüsteemideta elavad...meil on tänu keskküttele enam-vähem soe. Kuigi köetakse tunni jagu hommikul ja teise jagu õhtul ).

Madalaim temperatuur, mida olen ise kraadiklaasilt tuvastanud, on +4 C. Madalaim mõõdetud temperatuur sellel aastal on pärit lennujaama piirkonnast, kus sooja oli aint +1 C.

Mõned temperatuurinäidud eelmisest reedest. Brrrrrr....

Aru ma ei mõista, kui kaugele lõunasse peab siis sõitma, et talve ei oleks ???
Õnneks on meil piisav n.n. talveriiete varu ja tegelikult ei ole jahedamal õhul häda miskit.

Igatsesingi veidi kargemat õhku - see augustikuune 30-ne päevane maraton, kus iga päev oli 35-38 C sooja, tundub siiani liiast.

Kuid pole ullu - talvist perioodi on meil siin veel aint veebruarini - siis hakkab kevad ja ilmad jälle soojad.

Järgmise ilmateemalise kirjutise panen teele siis, kui siin saab kelgutada, muig.

Päikest ka.
M

______________________________________

Hola,

Nüüd, kui kell on saanud poolkuus ja peale tööpäeva valmistume Ly-ga minema kooli hispaania keelt õppima jõuan kiiresti kribada mõned read siia.
Teie kiuste ja meie rõõmuks rauges mitmepäevane külm tsüklon, milleni olid meieni toonud külmad õhumassid kusagilt põhjapoolt - päike tuli välja, tuul vaibus ja varjutermomeeter ütles +20 C.

Ka järgnevatel päevadel pole midagi ullu loota:

Ilmateade lubab järgmiseks kaheks päevaks siis sellist ilma.
Teadagi, ilmajaamad ennegi puuse pannud.
Siiski loodan, et nii külma lainet sellel talvel enam ei tule.