Päevapilte Mallorcalt, vol.3

16.mai, 2007
Es Capdella, Mallorca

Soojad tervitused siit päikesemaalt kõigile. Lõpuks on vihmaperiood meil taandunud ning iga päev on ühesuguselt igav ilm – päike paistab ning kohati ulatub kraadiklaas 30-ni.

Siit siis nüüd meie kolmas pikem kirjutis sellest, kuidas meil kõik hästi läheb. Ei saa ju ometigi teile kinkida rõõmu, et jutustada sellest, mis meile kohapeal muret valmistab :) Kuna eelmised positused on pärit Ly graatsilisest sulest, siis otsustasin seekord ise sulesepaks hakata ning mõned read kodustele ritta panna.

Eelmine jutustus lõpeb sealtmaalt, kus me valmistusime Ly-ga kolima oma maamajja varjamata sealjuures oma headmeelt ja väikest erutust. Tõepoolest – väiksemate viperustega saimegi kolitud ning nüüdseks oleme harjunud juba pisiasjadega, et majaomanik võib igal suvalisel hetkel ilma ette teatamata sisse sadada, või et meie külmkapp töötab gaasiballoni pealt, mis saab tühjaks just siis, kui ta saab või siis sellega, et elekter on majas generaatori toitega, mis tähendab seda, et enamus ajast pole elektrit lihtsalt kodus. Aga inimene harjub ju kõigega ning esialgu ärritavana tundunud pisiseigad meid enam niiväga ei morjenda.

Kolimine ise oli ülimalt lihtne, sest kõik asjad mahtusid ühe korraga autosse (mis ilmselt nüüd enam pole võimalik, sest ”korralikele” inimestele kohaselt oleme soetanud endale igatsugu mugavusesemeid, mis teevad meie võimaliku kolimise tulevikus keeruliseks. Miks peaksime kolima, sellest kirjutan allpool pikemalt.).

Kirja teel olen üsna võimetu edasi anda neid maalilisi vaateid, mis avanevad meie magamistoast või siis selle rõdult. Meil külaskäinud sõbrad Gunnar ning Annika olid ilmselt esimesel hommikul keeletud, kui oma silmad avasid. Lasime neil suuremeelselt nautida nende siinviibimise ajal (millest allpool ka juttu tuleb) meie mõnusa magamistoa võlusid terve nädalajagu.

Ma ei tea Eestis ühtegi sellise vaatega kohta ning mis peamine – kinnisvara arendus ei jõua siinset tempot vaadates meie auuli küll mitte kunagi – s.t. et kogu ümbrus säilib sellisena, nagu ta on. Teie lohutuseks võin aga öelda, et eesti maalilistest tasandikuvaadetest ning tihedatest metsadest maksab siin vaid unistada. Ning sookailude hingematvast lõhnast kah.
Meid ümbritsevat ilu saate aga silmaotsast veidi piiluda.

Siinkohal ei saa ma jätta kiitmata mõnusalt askeetlikku elu, mida me Ly-ga siin maalilises keskkonnas elame. Te ei usu ilmselt, kui väheste asjadega on võimalik täiesti kvaliteetselt hakkama saada. Soovitan teil soojalt vähemalt pooled oma olemasolevatest asjadest ära anda neile, kes neid vajavad või nad lihtsalt ära visata. Enne muidugi veenduge, millal teil neid asju tegelikult viimati vaja läks :)

Suur oli meie rõõm, kui saime postkontorist kätte oma paki, mille olime enne eestist äratulemist valmis pannud ja mis ema Ülle meile kenasti ära saatis. Mis sellest, et teadet paki saabumise kohta meile postkontorist ei edastatud (ei tea, kui kaua see oleks võinud nende vastutustundetute ametnike suval seal seista – ilmselt igavesti) ning pakk ise oli omandanud täiesti vormitu välimuse. Katki oli õnneks vaid üks pisike vidin.

Kastist ja Annika käest saadud seemned istutasime maha. Nüüd kasvab meil oma peenras (mille maasseraiumisega Ly ilmselt kurja vaeva nägi maa kõvaduse pärast) tilli ja lilli ning mitmet sorti salatilisi. Minu lemmikutena pistsid nina välja suured päevalilled, mis seemnepakil olnud teabe kohaselt peaksid kasvama kuni 3 m kõrguseks. Vägev!

Ei saa salata, et möödunud kuu märkimisväärseimad sündmused olid seotud kallite külalistega. Gunnari ning Annika mõnusalt lõõgastav nädalane siinviibimine ning Argo (kes ei tea, siis see on Ly vend) kolmepäevane kiirvisiit meie juurde olid meie igapäeva tempost lähtuvalt ehk pisut kurnavad, kuid väga mõnusad. Siinkohal olengi veel tähhid võlgu Annikale, kes organiseeris meile igatsugu mugavustarbeid eestist (keefir, juust, eesti ekpress jne) ning Gunnarile, kellega peetud filosoofilised kesköised vestlused maitsva veiniga kosutavad mind ilmselt veel pikka aega.

Niisamuti oli mul heameel Argo käigu üle, kes, loodan, et sai selle kolme päeva jooksul pistuki lõõgastuda oma kiirest tempost ning niisamapalju naudingut, kui meie. Argo poolt ennastsalgavalt meile tassitud ema Vaike ja vanaema Laine saadetisi meenutades tuleb veel siiani sülg suhu. Ääremärkusena pean siikohal mainima, et Ly ja minu vanaemade nimed langevad ühte.

Igatahes on kõik meil külas käinud eestlaset olnud kindlal meelel, et tulevad sellel aastal tagasi. Nende tulekumotiivide üle võib ilmselt aru pidada, kuid eks igaüks ise tea. Igatahes – selleks, et koos veedetud kvaliteetaeg meelest ei läheks, otsustasime Ly-ga meil külasviibinud eestlastest teha seinale pildigalerii.

Kui Annikal ja Gunnaril lennujaamas 21. aprillil järgi käisime, oli pime öö. Teadupärast asub meie elamine mägedes ning siia toob 3 km pikkune käänuline mägitee. Seetõttu ei olnud pimedas mitte mittagi näha, kuhu sõidetakse. Kuna elekter ei olnud meie tagasijõudmise hetkel parasjagu kodus, siis ei näinud nad ei majaümbrust ega ümbritsevat loodust. Hommikul uskusin end kuulvat kedagi magamistoa rõdul ohkimas ning ma ei eksinud – need olid meie äsja ärganud sõbrad, kes ei suutnud oma silmi ära imestada. Ja ega nad kiitusega kitsid ei olnud. Pilt, mis hakkab tasapisi meile tavapäraseks muutuma, on esmakordsel nägemisel tõepoolest lummav. Isegi Argo, kes on selline konkreetse olemise ja jõrmi ütlemisega lahe tüüp, lausus esimesel hommikul ärgates vist midagi sellist, et :”vaate üle küll nuriseda ei saa ”.

Hoolimata sellest, et maja ümbritsevad maalilised vaated ning mitu tuhat ruutmeetrit uskumatult räämas aeda, on maja ise elamus omaette. Sellist ehituskunsti tippsaavutust ei ole minu silmad küll enne näinud ja uneski ei tuleks ma selle peale, et ühte maja ka niimoodi saab ehitada. Meie siiakolimise nädalavahetusel painasid meid paduvihmad, mis tegid maja niiskeks ning kõikvõimalikest pragudest akende ja katuse vahel saime omajagu taevast allasadavat ka otse tuppa. Akende tihendamisest pole siinmaal keegi kuulnud, niisamuti kui korralikust ventilatsioonist või vettpidavatest katusekividest. Usun, et vaatamisväärsuse tipp meie majakeses on köögi nurgas olev kalju, mis kasvab otse nurgast välja ning mida ehitamise käigus ilmselt keegi ei viitsinud tasandada. Niisamuti ei ole ma tuvastanud majast ühtki sirget seina, põrandat või lage – kõik on laotud ja paigaldatud silma järgi, kuid see ei kahanda tema funktsionaalust karvavõrdki. Eriti koomiline on maja välimus – kõik trassid, kaasa arvatud vesi ja kanalisatsioon, on veetud maja välisküljelt. Kuna saarel pole temperatuur kunagi langenud alla nulli, siis pole nende külmumist karta. Majal puudub ka vundament, sest põrandad on valatud ja seinad laotud otse kaljusele pinnale. Loodan, et on piisavalt ankurdatud ning me ei avasta ennast ühel hommikul oru põhjast ühestükkis majaga.

Meie aia moonid

Siin majas meeldib mulle kõige enam köök, millest saab otse õueterrassile astuda ning mis on ligi 4 m kõrguse laega. Pean tunnistama, et äripäevadel kodus viibides veedamegi enim aega just köögis. Seltsiks on majaomaniku uskumatult rumal, kuid selle eest ilus koer Winston, kes veedab meie juures ilmselt rohkem aega, kui oma pere juures. Naersime teinepäev Ly-ga selle situatsiooni üle ja meil tekkis pisuke kahtlus, et äkki küsivad majaomanikud meilt lisaks tavapärasele rendile ja vee kulu maksumusele järgmisel kuul ka renti koera eest J Kuid majaomankud on õnneks sattunud mõistlikud inimesed – mis siis, et minu arvates majapidamises pisut saamatud. Nii vaatavad nad suuril silmil, kuidas Ly peenardega majandab või mina nende lagunenud tööriistu parandan. Omavahel öeldes on mul rõõmus meel selle üle, et meile mõlemile Ly –ga meeldib aias toimetada. Nii sahmerdasimegi koos landlordiga terve nädalavahetuse aias. Majaperemees oli kusagilt sebinud trimmeri ning niitis tublilt enamuse aiast ära. Ega see nii lihtne tegevus olnudki, sest meie aia tasandite kõrguse vahet võib hinnata vabalt 10-le meetrile. Pidin naerukrambid saama, kui majaperemees uhkusega teatas, et teeb kord aastas oma aias puhastust. No maaharijat temast ikka ei saa...

Korjasime Ly-ga kokku kogu niidetud rohu, et saaks selle ära põletada. Lisaks sellele sai Ly valmis meie väikse aiamaa köögikultuuride kasvatamiseks ning mina ei saanud enam mööda vaadata mitmeid aastaid pügamata oliivi- ja mandlipuudest. Viimased on nüüd päris kenad ning suure pügamise käigus sai avardatud ka meie terrassilt avanevat vaadet.

Olenemata sellest, et tunneme end õdusalt, ei ole ületalve viibimine siin võimalik. Ehitusega kursis olevad mehed ilmselt teavad, mis asi on külmasild. Asjalugu selles, et maja seinad on küll ehitatud kivist, kuid õhusooned jäetud valusse tegemata ning majal puudub igasugune soojustus. Kui nüüd talvel temperatuur langeb (siin mägedes langeb ta ca 5 kraadini) ja maja seest kütma hakkad, siis lähevad maja seinad märjaks ning selle sees olemine muutub niiskuse tõttu pea võimatuks. Küta palju tahad, seinad on märjad ja maja niiske. Kuna ka katused on soojustamata (katusekivid on laotud otse sarikate vahelistele laakidele), siis läheb viimanegi soojus lihtsalt ülevalt välja. Kuigi meil on 11-kuuline leping, ei saa me ilmselt siin kauem olla kui oktoobri lõpuni, mil ilm hakkab jahenema. Suure tõenäosusega kolime siit maalilisest mägedekolkast pealinna, et talveks ennast sisse seada mugavas ja soojas linnakorteris. Kuid- elame-näeme.

Möödunud kuu sisse mahub ka minu raputavaim elamus saarel oldud aja jooksul. Nimelt on meie rendileandja mootorjahi kapten ning saades teada minu purjetamisharrastusest, kutsus mind endaga kaasa väiksele reisile. Seoses sellega, et tema kaater oli parasjagu veest väljas hooldamisel ning vette lastes tuli see transportida kodusadamasse ca 10 km kaugusel, siis oli ta lahkelt nõus mõne reisija pealevõtmisega. Tegelikult pidime me minema kruisima juba siis, kui Annika ja Gunnar meil külas olid, kuid õnnetu juhuse tõttu ei saadud paati kokkulepitud ajaks valmis ning meie sõbrad jäid kahjuks sellest elamusest ilma. Kahju on mul sellest, et etteteatamise aeg oli nii lühike, et Ly ei saanud töölt tulema ja nii saingi ma üksi selle elamuse osaliseks. Tegemist on kaatriga, mis kannab nime Sunseeker Predator 75. Väga luksuslik ja väga kiire.

Kiskja 75 vees ja väljas

Number 75 nimes tähendab pikkust 75 jalga, mis meetermõõdustikus annab välja pikkuse 23 meetrit. Kaatri maksimumkiiruseks on 45 sõlme, mis on ca 80 km tunnis ning vee peal juba väga suur kiirus. Miks oli see niivõrd eriline käik? Ühel hetkel ütles Chris (meie landlord) ,et:”...kuule,mul on alla mootoriruumi asja, tule võta rool mõneks ajaks.” Mis te arvate, kas ma pidin püksi tegema või jaa ? Purjekat olen enne roolinud küll mitmeid kordi, kuid selline jõhker mootorjaht ületas ikka kõik ootused. Selleks, et te minu emotsioonidest osa saaksite, lisasin mõned pildid sellest suurepärasest kaatrist.

Elasime siin kaasa Tallinnas toimunud sündmustele. Pean tunnistama, et esialgu mõjusid need meile lapsikustena, kuigi pikema mõtlemise tagajärjel olen mõistnud, kui peene võrgu venemaa on tegelikult eesti majanduse ümber kudunud. Usun, et majanduslike sanktsioonidega on alles alustatud ning selle lihtsa vandaalitsemise tagajärjed mõjutavad eesti majandust palju ulatuslikumalt kui esialgu tundub või ajakirjandusest paistab. Peamine, et sõjaks ei kisuks. Nii nagu Vigala Sass kirjutab, et:”Estid on ikka vaenlased sohu laulnud ja keskkonnaga rahus elanud...” Aga kui laulmisest kurk kibedaks kisub, siis olete meile siia ikke oodatud, muig.

Kui kellelgi tuleb mõni hea välisauna ehitamise idee, siis palun aga julgelt teada anda. Me oleme Ly-ga nimelt parajad saunanautlejad ja veeprotseduuride armastajad (kellel oleme külas saunas või üheskoos vannis käinud, need teavad) ning juba 20. veebruarist saadik, kui viimati sai Ly vanematekodus Lelles maailma parimat sauna nauditud, pole meil olnud saunakübetki. Nii oleme ajutise välisauna lahenduse otsingutel – mis sellest, et siin keskpäeval annab kohati lahja sauna mõõdu välja. Konkursi võitja saab osaleda avamistseremoonial ning võib kaaslase ka ühes tuua :)

Ilmselt ei jaksa ma parimagi tahtmise juures kõike meiega juhtunut üles tähendada ega ka meeles pidada ning teil muutub igavaks minu üksluise kirjutamisstiili jälgimine.

Soovin kõikidele head kevadet. Need, kes on lubanud sellel aastal veel meile puhkusele tulla – pidage siis oma lubadust meeles ning need, kel see alles mõtte kujul hõljub, küsige siinkäinutelt, kas tasub tulla.

Parimate tervitustega päikese alt,

Meelis the Miel.

Miel tähendab Mallorca keeles mesi. Hispaania keeles on mesi Mel. Kuna kohalikel puudub keeleline oskus hääldada kahte ühesugust täishäälikut järjest, siis lihtsuse mõttes olen nende jaoks Mel. See aga on mitmel korral leidnud naljaviskamist minu nime üle, mida ma mitte pahaks ei pane. Mesi ju hää asi.

p.s. kindlasti tahab Ly enne meili saatmist kasvõi uudishimust lugeda, mida ma kirjutasin. Jätan talle siis omapoolsete kommentaaride jaoks siia allapoole pisut ruumi.


Tere siis ka minu poolt.
Meelis kirjutas juba ilusti ja põhjalikult meie siinsetest meeleoludest. Lisaksin omalt poolt veel ühe meie vägiteo. Nimelt vallutasime ühel päeval ühe meie koduorgu ümbritsevatest mäetippudest. Mina, Meelis ja Winston. Teisel katsel leidsime üles teeraja, mis peaaegu tipuni välja viis. Linnulennult polnudki maa eriti pikk, aga kui sinkavonka üles rühkima hakata, siis kestis tõus umbes 1,5 tundi. Winston vaeseke ilmselt ei osanud alguses aimatagi, mis meil plaanis on ning jooksis igaks juhuks läbi kõik hoovid ja kraavid, mis ette jäid. Poole tõusu peal oli tal keel juba nii ripakil, et Meelis pidi talle meie väärtuslikku joogivett jahutuseks keelele kallama. Kui tippu jõudsime, siis avanes sealt imeilus vaade mõlemale poole mäge, mida nähtud jalavaeva äratasumiseks ikka kohe pikalt nautisime. Kõrgelt oli nähtavus lausa kümneid kilomeetreid, paistsid lähemalasuvad linnad, Tramuntana mäestiku tipud, orud ja meri. Lisaks nägemisele said ka meie teised meeled kogemuse osaliseks. Hingamiseks oli sealne õhk kirkalt värske ja puhas, ümbritsevatest helidest oli kuulda vaid tuult männilatvades ja kaugelt kostuvaid lammaste tuhmide kaelakellade hääli. Nähtu ja tuntu lummust on raske tähtedesse ja sõnadesse vormida. Alla tagasi jõudes olid kõik 8 jalga töntsi sammuga ning vähemalt Winston lamas kogu ülejäänud õhtu paikoeralikult oma mati peal :) (muidu sahmerdab ta vahetpidamata oma kaigaste ja kividega mööda hoovi ringi).

Väsinud Winston

Ülevalt alla

Mulle tundub, et see pisuke ruum, mis mulle siia kirja alla nurka jäeti, hakkab täis saama. Tervitused ehk Saludos!

Läheb lahti!

9. aprill 2007, Costa de la Calmas

Oleme ikka harjunud ilma hoidma pideva vaatluse all (eriti halba ilma). Meie kevad on siin vastupidiselt teie omale olnud ebatavaliselt pikk ja külm. Kõik kiruvad, sest vihma sajab ja on täitsa tuuline. Siin polevat mitte kunagi seesugust vihmaperioodi olnud, see mis sel aastal toimub, olevat täiesti ennenägematu. Võttes arvesse George Sandi poolt kirjutatut(http://http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?18023), räägivad mallorcalased seda juttu juba viimased 150 aastat ja ilmselt vähemalt sama kaua veel enne sedagi. Ilmselt ei taha nad hoolimata ilmselgest pähe sadavast reaalsusest uskuda, et nende päikesesaarel siiski esineb vihmaperioode. Kohati pidime kadedusega tõdema, et Eestis on soojemad ilmad kui meil siin lõunas. Vahepeale on siiski jagunud paar ilusat päeva, mille koheselt oma päikesepatareide laadimiseks ära kasutasime.

Turismihooaeg on alanud, igal nädalal lükatakse järjest uute baaride, pubide ja hotellide uksi lahti ja pühitakse laudadelt talvetolm. Varem igavalt tühjana seisnud tänavad täituvad aeglaselt avatud baaride ja nende külalistega. Meil on siin 1 tuttav venelane, Igor, kes peab meie lähedal Santa Ponsas baari ja kes avas sel nädalal oma teise baari, Hot Shot, mille avamisüritusel Meelisega käisime. Üsna tore koht on ka The Dubliners - iiri kõrts, kus igal õhtul mängib sama mees (enamjaolt) iiri muusikat. Kuu aja pärast lisanduvat talle ka ülejäänud bänd Iirimaalt ning Meelise eelmise korra kogemuse kohaselt läheb siis alles õige pidu lahti. Bänd saab rahva nii kaasa ja pöördesse, et kogu pubitäis karjub kaasa laulda :) Aga praeguseks on tänavatel kõik kohad juba grupiviisilisi ja paarikaupa tuterdajaid täis. Nii et välismaalaste hulk on siin juba praktiliselt sama suur kui kohalike hispaanlaste arv. Siin on täielik rahvaste paabel. Püsielanikkonnast ca 2/3 on hispaanlased ja 1/3 välismaalased, kellest kõige enam on sakslasi ja seejärel inglasi. Suvehooajal käib siin nädalas ca 200 000 turisti, nii et siis ületab saarel viibivate muulaste arv kokku küll hispaanlaste arvu. Kui siia 6 nädalat tagasi saabusime, siis olid õhtuti tänavad ikka väga tühjad, võrreldes praeguse sagimisega.

Vahepeal avati juba lõbustuspark, kus asub Euroopa suuruselt teine ilmaratas. Muidugi oli lausa kohustuslik isegi hoolimata oma kõrgusehirmust sellega sõitmas ära käia. Olgu mainitud, et see ei keerle üldse mitte laisalt aeglaselt, vaid kimab ikka täitsa suure hooga... ja eriti seal täitsa üleval, ammm välguvad vaid silmavalged - igaks juhuks ei ühtegi liigutust enam. Aga ära käisin, Meelise käest kramplikult kinni ja tema julgustussõnade saatel :) Nüüd võin enda üle uhke olla. Aga mis viga nüüd tagantjärele julge olla :)

Aga kõige ägedam on meile praegu see, et selle nädala lõpust algab meil uus ajajärk siinses olemises. Kolime oma 1-toalisest merevaatega linnakorterist 2-toalisse mägimajja, fincasse, nagu neid siin nimetatakse. Tegemist on eheda mallorca majaga, mis asub ca 400m kõrgusel mägedes. Ümbruskond on maaliline ja mõnusalt rahulik. Vaade elutoa aknast: mäed. Vaade magamistoa akendest: mäed. Vaade köögiaknast: mäed. Maja ümber on vaja veel toimetada ja korrastada, tahame teha sinna ürdi- ja lilleaia, nii et kel tahtmist on endast meie aeda jälg jätta, need võivad meile igasuguseid seemneid saata (taimed kasvavad siin väga kiiresti lopsakaks ja osad kannavad 2 saaki aastas). Maja ise on lausa 3-korruseline :) aga trikk on selles, et igal korrusel on ainult 1 tuba.

Majaomanikud on austraallased, kes elavad täitsa kõrvalmajas (majade vahe on vist ca 5m). Hoovis jookseb ringi labradorilaadne koer Winston, kes on maailma kõige sõbralikuma ja rõõmsameelsema koera etalon. Tema rõõmu peamiseks allikaks on uued ja võõrad inimesed - sähh sulle valvurit...

Landlordi Chris´i suust pärineb selle nädala kõige parem lause: eelmisel aastal oli meil jahe august. Kui tavaliselt on siin augustis sooja keskmiselt 42C, siis eelmisel aastal oli vaid 35C!!! Ootame põnevusega 2007. a augustit :)

Uuele elukohale lisaks on meil nüüd ka ”uus” auto. Vahetasime oma Renault Clio välja tubli punase Ford Fiesta vastu. On teine paras traktor (diisel), kuid mäest üles ja alla sõitmiseks ning kitsastes oludes parkimiseks on ta optimaalseim valik. Eestis ei tuleks autot soetades see ilmselt isegi mitte võimalike variantide nimistusse. Sorry Fiestake! Taaskord teema, mis muutub kontekstis hoopis teistsuguseks.

Huvitav avastus oli see, et saime teada, et Baleaarid on kõige halvemini internetiseerunud piirkond Hispaanias. Endiselt on väga levinud igasugune infokataloogindus ja ajalehes kuulutamine. See on täitsa tüütu kohati. Iternetikohvikuid pole ka just palju. Samas olime me siia tulles suht rõõmsad selle üle, et mobiiltelefon ei pea 24h sisselülitet olema ning always online aeg on möödas.

Peame tunnistama, et oleme laisad keele õppijad. Siiski saame igapäevased asjad juba hispaania keeles aetud. Aga enese õigustuseks võime kohe öelda, et ega see keele õppimine nii lihtne polegi. Siin on nende dialektidega paras susservusser. Kohalikud räägivad enamjaolt malloquine´i, tänavasiltidel ja ajakirjanduses kasutatakse lõuna-hispaanias räägitavat katalaani murrakut ning telekast kuuleb siis ehedat hispaania kirjakeelt castellanot. Ning need kolm erinevad teineteisest ikka nagu seto ja saare murrak. Ilmselt saab meie keel olema mingi kolme keele segu lõpuks.

Tulles vastu emade hoolivale huvile meie elu kulinaarse poole vastu, korraldame siinkohal ühe kirjandusliku gastronoomilise matka. Toidulaud on siin sootuks teistsuguseks kujunenud kui Eestis harjunud ollakse. Eriti hea on siin kõiksugune värske kraam - salatid, apelsinid, sidrunid, tomatid, porgandid jne – kõik nõretavad mahlast ja maitsekusest. Oliivid ja oliivõli on väga mõnusad asjad, mis pea igasse toidukorda kuidagimoodi kuuluvad. Nagu igal maal, on ka siin oma spetsiifilised toidud. Eriti head on 3 asja: Serrano sink, mis on vinnutatud liha ja mida müüakse kas terve (hiigel)suure kintsuna või hõrkõhukesteks viiludeks lõigatuna. Teiseks 1 magustoit, mille nime me pole tuvastanud, aga mis koosneb tarretunud vaniljekreemist ja karamellikastmest. Seda oskame juba ise ka teha :) Ja kolmandaks paella, mis on riisi ja (tavaliselt) mereandidega panniroog. Lõunaks harrastavad kohalikud ise massiliselt bocadillosid süüa, mida müüakse iga nurga peal igas kohvikus. See on värske nn pikk sai, mis on pikuti pooleks lõigatud ja mille vahele nad panevad igasuguseid erinevaid asju – oliivõli, tomativiile, juustu, sinki, tuunikala jmt. Saia süüakse siin üldse üle mõistuse palju. Ja oma alkohoolne jook on neil Hierbas, mida ulatub kuni 40 kraadini. Tegemist on ürdilikööriga, mis maitseb kergelt aniisi järgi. Hierbasi tehakse ainult siin, sest ürt, mida sinna maitse andmiseks sisse lisatakse, kasvab maailmas vaid siin. Veini on siin täiesti igasugust ning selle hind võib kohati olla odavam kui vee oma (ka väga kalleid ja eksklusiivseid leidub muidugi) ja kusjuures see maitseb ikkagi imehästi. Uskuge või mitte, aga hea veini toidu kõrvale oleme saanud kätte ca 5 krooniga. Eestis sellise hinnaga veini ei oleks ilmselt julgenud osta. Puudus on sellest, et siin pole eriti piimatooteid (kliima on kuum ja need rikneksid väga kiiresti) ning eelsoojendatud valmistoitu (a la kuumletid) siinsed supermarketid ei tunne. Nende toitumisideoloogiaga ei käi see vist lihtsalt kokku (hispaania õhtusöök kestab mitu tundi - süüakse rahulikult, mitu käiku ja räägitakse perega juttu). See stiil hakkab ka meile külge jääma - ülimalt mõnus on õhtul söömise ja oma päevasündmuste jagamise jaoks aega võtta ning hoole ja armastusega valmistatud maitseid igakülgselt nautida. Naudisklemise soon on meis mõlemas igati kenasti esindatud :)

Esimene tähtpäev

22. märts 2007, Costa de la Calmas

Täna sai meil täitsa esimene kuu saareelu täis. Pisike number küll, aga oma esimese positsiooni tõttu ikkagi tähistamisväärne. See on täpselt parasjagu piisav aeg, et oma uutmoodi tegutsemisrütmi otsast leidma hakata. Põhjamaine mõtlemisviis istub veel üsna peas, mis taandub vaikselt, aga hiiglama tore on, et siiski järjekindlalt. Enne meie äralendu veebruarikuisest Tallinnast õnnistas põhjamaine talv meid tõsiseltvõetava pakasega. -30 kraadisest põhjalast tulnutena, tundus Mallorca +18 kraadi meile lausa südasuvena. Varbad pääsesid otse karvastest saabastest plätudesse. See üleminekuemotsioon ja sooja tuule tunne varvaste vahel püsib vist veel kaua aega meeles.

Saabusime siia otse mandlipuude õitsemisse. Kuna kogu saar on kaetud mandliistandustega, siis pakub nende õitsemise aeg silmale nii palju ilu, et seda kõike ei jõua ära vahtida. Nagu seilaks roosakasvalges õiemeres. Ja muidugi on see vaatepilt turistidele suureks magnetiks, nii et teeääred on ohutuledes ja kaameratega varustatud autodega täis pikitud.

Kui jutt juba olustikule läks, siis ei saa mitte kuidagi ümber sellest, et õnneks on Mallorcal olemas mäed, mis meile mõlemale kuidagi palju korda lähevad.












Serra Tramun-tana

Mallorca päris oma mäestik on Serra Tramuntana, mis kulgeb piki saare põhjakülge. Selle kõrgeimad tipud ulatuvad peaaegu 1500m alla. Pole küll eriti kõrge, aga kaitseb lõunarannikut hästi põhjatuulte eest ning hoiab soojad Aafrika poolt tulevad õhumassid lõunas kinni. Saare lõunaosa on see-eest valdavalt tasane.













Jupike mägiteed

Edelaosa, kus end sisse oleme seadnud, on mägede kombinatsioon mõningate pisikeste tasasemate kohtadega. Siinsed mereääred on naturaalkujul kaljused või kivised või siis kunslikult tekitatud randades liivased. Ja randu siia juba jagub (arvake ära, miks :)) Ringi uidates oleme sattunud paari türkiissinise veega paradiisiranda, kus head õnne omades pole peale meie ühtegi hingelist.

Peale turisminduse tegelevad siinsed elanikud väiksel viisil ka põllumajandusega - kasvatatakse mandli- ja oliivipuid ning erinevaid titruselisi.

Mõistatuslik on siinne ehituskunst. Asulad asuvad mäenõlvadel (kuhu mujale olekski neid siin ehitada), mis tähendab, et enamikest majadest on avanemas suurejooneline merevaade. Teisalt aga nõuab see oskust ehitada maju 30-kraadistele mäenõlvadele ning sellisele kallakule veel ka maja ette viiva sinkavonkalise autotee, mis on täpselt paar cm laiem kui auto ise. Ja ega siinseid maanteid (eriti mägisemates piirkondades) ehitades ka just laiusega priisatud pole. Muidugi ollakse siin liikluses väga viisakad teiste suhtes. Kel kitsastes oludes võimalus on, see annab teisele tagurdades teed. Täitsa omaette teema on parkimine Palmas (pealinnas). Seal lihtsalt pole vabu parkimiskohti mitte kunagi olemas. Ja kui peale pooletunnist kvartalites tiirutamist ühe leiad, siis on see täpselt meie Renault Clio pikkune. Ei sentimeetritki enam. Suurema autoga kui seesugune, pole siin mitte midagi peale hakata. Ainult rist ja viletsus.

Oleme ennast sisse seadnud saare edelaosas, Costa de la Calmas (eesti keeles Tuulevaikuse rannik), mis asub saae pealinnast Palmast kõigest ca 15 km eemal. Kodusest maast laeni ja seinast seina aknast (nimetame seda oma teiseks televiisoriks) paistavad sillerdav meri ja kaljusaared, mingi kaktuseline, mis on rohkem küll puu mõõtu, oma sidrunipuu, palmid ja männid ning ca 6 m2 aaloed.

Eestlastele on ilmast rääkimine olnud ikka oluline. Ilmasid oleme siin saanud tunda juba igasuguseid. Päikesepaistelised, üle +20C-sed ilmad on meie põhjamaised talvised kehad juba kergelt pruunikaks värvinud, kuid täna öösel kallas hoopis vihma ja isegi rahet nagu kosest. Kui siin sajab, siis ikka nii korralikult, et inimesed toast üldse välja ei lähe ja vett voolab tänavatel jõgedena (hispaanlastel on kombeks kõik vabad pinnad asfalteerida või kividega katta). Siis seisab kogu õuene elutegevus. Sel nädalal ulatub siiani kogu Euroopat kattev külmalaine ja temperatuurid on 9-16C ainult. Siin on statistika kohaselt ca 50 pilvist päeva aastas, millest ca viiendiku oleme tänaseks küll kindlalt ära näinud. Aga oma esimesed suplused oleme sellest hoolimata ära teinud. Meelis võitis selle võistluse, ujudes esimest korda 1. märtsil ja mina sain 10-päevase hilinemisega auga välja teenitud II koha (11. märtsil 2007). Kuigi võistlust ei pidanud me mitte Vahemeres, vaid meie maja ees asuvas basseinis :)

Saime just teada, et esimesed külalised Eestist saabuvad meile aprilli lõpus. Ajeee! Nende kohvrid saavad küll ilmselt pisut raskemad olema kui nad ise plaaninud on... Eestis leidub ikka maailma parimaid asju. Kohukesed, keefir (tegelikult kõiksugused piimalised on väga nämmad – nautige nende naturaalset maitset!), Saku Hele, õueküünlad, leib (siit oleme ka leiba leidnud, mis maitseb peaaegu nagu päris, aga selle säilimistähtaeg on kahtlaselt mitmekuine...), emade tehtud hapukurgid, vanaema saadetud oma aia moos. Me parem rohkem ei jätka praegu seda nimekirja, muidu Annika mõtleb tassimishirmus veel reisi sihtkoha osas ümber.