Ja inimeste hinged vajaksid väljavahetamist paremate vastu. Just nii laulab meie viimase aja hispaania muusika leid. Kaks venda, kes on oma vokaal-instrumentaal ansambli nimeks pannud ”Estopa”, viljelevad üsna nauditavat flamenko-poppi. Nende kodulehele saab siit.
Muide – nad annavad kontserdi 17.juulil Palmas. Kellel mahti on, siis tasub külastada. Piletid maksavad 34 eurihhi tükk ning neid müüvad kõik Mallorca piletivahendajad. Meie läheme.
See, et meil on aega huvituda muusikast tähendab, et meie elu hakkab vaikselt oma normaalsesse rütmi tagasi mahtuma. Kreeniajavaid sündmusi on viimase kahe kuu jooksul olnud lakkamatult. No võtke kasvõi ajaloost seni teadaolevalt vihmaseim maikuu, mille jooksul sadas maha tervelt 264 liitrit taevavett ruutmeetrile. Eelmisel aastal oli sama näitaja kõigest 31 liitrit maaruudu kohta. Tänu sellele on meie saareriigi majandus saanud paraja löögi allapoole vööd – hooaeg on hiljaks jäänud ning turiste napib. Seda vihasemalt käib armutu võitlus nende rahale. Kohalik meteoroloogia-hüdroloogia instituut aga annab veksleid välja seninägematult kuuma suve kohta. Alates 15.juunist peaks päevased temperatuurid tõusma üle 30 plusskraadi ning lubatakse, et seal ripuvad nad kuni oktoobri lõpuni. Sooja ning kuiva ilma oleks vaja juba küll, sest meie mägimaja, kuhu kõikide sündmuste kiuste kolisime mai algul, on niiske mis niiske. Nii niiske, et pesu kuivab väljas kolm päeva ning maja siseseinad on märjad mis märjad. Ja pilved ripuvad otse akna taga. Õhuniiskus 200%.
Aga.
Kõigest siis järgemööda.
Reku külaskäik märtsis Ly sünnipäeva paiku on viimane suurematsorti sündmus, millest me siin aru oleme andnud. Peangi siinkohal suure asjaga Rekut udjama, sest tema lubatud blogisissekanne koos oma elamustega ei ole meie meilikasti veel potsatanud. Võtangi siis ülbe õiguse avaldada väike fragment tema kirjast, mille ta meile pisut peale kojunaasmist saatis.
Unistused. Kas pole ilus pilt ?
Vot nii kirjutab meile Reku, kes lubas kätte võtta mitmepäevase toksimise ja on kahe kuuga juba kaks päeva kirjagi saanud. Kiidame :)
” Me ei ole niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii lõpmata kaua juba kirjutanud, et see teeb lausa nukraks. Et nukrusest vabaneda, siis tegelen ma järgnevalt mitme-päevase toksimisportseduuriga ja toksin teile oma viimase aja tegevuste kohta.
REEDENE toksimine:
Alustagem siis ääretult headest uudistest, mis puudutavad minu majanduslikku seisu. Korterimüügile järgnevad päevad on minu ellu palju rõõmu toonud! Seda ennekõike homme saabuva uue purjelaua komplekti näol. Mitte, et ma meistriliigas sõidaks ja igaks tuuleks eraldi lauda vajaks…aga eesti tuuled tingivad küll vajaduse ühe SUURE ja teise väikese laua järele. Suur on mul olemas, väike aga tulemas. Homne päev on siis minu ja Enno elus võrreldavad pisipere juurdekasvu näol, sest surf – see on meie väike ühine beebi, kes vajab hoolt ja andumust :)
Ja veel surfist – 26.aprillil proovisin siis lõpuks ära oma mallorca-kalipso!!!! Kalipso selga panemisele eelnes 30 minutit rannas ringijooksmist ja küsitluse korraldamist teemal, kas tegu on suvise kalipsoga või kuiva kalipsoga. Kui valdav osa surfareist arvas, et selle “kalipsoga” kannatab juba vette minna võibolla, siis võtsin julguse kokku, tõmbasin selle selga ja läksin vette. Minu õnneks oli tegu super kalipsoga, mis küll lasi esialgu 10 kraadist vett läbi, ent osutus õige pea väga soojaks ja palavaks riietuseks. Sedapuhku on minu surfipäevad olnud seotud Harku järvega, kus me Ennoga mõlemad ka oma varustust hoiame. Äärmiselt mugav, sest siis ei kulu aega varustuse vedamisele ja kokkupanemisele. Auto pagasiruumis on mul kalipso ja sussid alati olemas ning võin täiesti suvalisel hetkel surfama minna.
ESMASPÄEVANE toksimine:
Sel nädalavahetusel proovisin siis oma uut surfivarustust! Aga enne seda tegime läbi paraja kadalipu…. Nimelt alustasin päeva Rahumäe kalmistus vanaema hauda korrastades ja seejärel ema-õde välja sööma viies. Siis liitus meiega Enno, kes andis mu suguseltsile ülevaate oma tutt-uuest Kawasaki-tsiklist. Koos temaga sõitsime Harkusse, et sealt kogu surfikama mu väikese punase Citroen C3-peale loopida ja tuult otsima hakata…Sõitsime läänerannikut pidi esialgu Väänasse, kus varustuse kokkupanemise järel selgus, et oleme “tuule-kotis” ja sõita ei saa. Kella 16 paiku anti meile siis teada, et tuul on Laulasmaal. Panime staffi kokku ja sõitsime sinna – Enno tsikli seljas ja mina kalipso ja märgade sussidega autoroolis, saatjaks Pearu Pauluse rõõmsad lauluviisid…
Laulasmaal oli tõesti tuul ja me saime seal jälle oma kama kokku panna ja õnneks sõita ka… Õhtuks olime kohutavalt väsinud, sest päev oli olnud palav, märg, ekstreemne ja liivane. Mu auto on nagu kallurauto kast – paksult männirisu ja liiva täis…
Aga nädalavahetus oli meil tore! Saime palju uusi tuttavaid lohesurfarite näol ning rohkelt naerda.
Eile oli aasta esimene TÕELISELT ilus mallorca-ilm Eestis! Loodan, et nii see jääbki…
Loodan, et naudite oma sooja suvist aega mägimajas ning leiate aega teinetesega olemiseks ja mõtisklemiseks, unistamiseks :)
Kallistan ülikõvasti!!!!
IGATSEN!
Regina “
Igatahes tundub, et temaga on kõik korras ja selle üle on muidugi hea meel. Missuguste päevadega täpselt oli tegemist ja kus on ülejäänud päevade jutud, pole meile kahjuks teada.
Tegelikult pidi märtsi keskpaiga ja aprilli alguse vahele mahtuma veel sõber Gunnari külaskäik. Peangi siinkohal lendu laskma sapinoole, mis kadunud kamraadi peaks valusalt torkama. No ei ole see töö nii tähtis mitte, et ei leiaks aastas nädalakest hea veini, mõnusa seltskonna ja filosoofiliste kesköiste arutelude jaoks. Tegelikult on mul isegi hea meel, et Gunnar ei tulnud märtsis – nii minu kui Ly töötempo oli selleks ajaks kruvinud ennast maksimaalse lubatu peale ja ega polekski olnud jaksu ennast jagada. See ei tähenda aga, et küllakutse oleks aegunud või koos ajaveetmise soov jahtunud. Anna endast märku, mees !
Peale Regina lahkumist hakkasime valmistuma Ly ema ja isa aprillialguse puhkusereisiks, mille nad olid varakult juba eelmisel aastal meie juurde planeerinud.
Nii kenasti musserdasid meie rõdul. Lausa lust oli vaadata.
Asjale lisas vürtsi see, et kumbki neist ei olnud varem Lätist lõunapool käinud (lääne-, ida- ja põhjapool on käinud) ning väga suuri maalimarändamise kogemusi ka ei olnud. Seetõttu pidigi Ly neile Barcelonasse vastu minema, et nad ikka kindlasti kohale jõuaksid ja peale Tallinn-Barcelona lendu sihtkoha lennujaamas maakeelsetena kaotsi ei läheks. Sellest viiimasest oleks küll kahju olnud, sest siinveedetud 10-ne päeva jooksul oli kuhjaga elamusi nii neile kui ka meile. Ly veel muretses enne nende tulemist, et: ”...ei tea mis saab – ma pole nendega peale keskkooli lõpetamist rohkem kui paar päeva koos elanud”. No mina pablasin hoopis rohkem, kui keegi arvata oskab. Igatahes said nad Barcelonas kenasti kokku ja väikse viivituse peale ka Palma de Mallorcasse. Nende siinveedetud 10 päeva läksid nagu unenäos meie kõigi jaoks. Selle sisse mahtus nii vihmaseid ilmu kui ka kenasti päikest. Viimasega liialdamise tagajärjel oleks kallid esivanemad pea-aegu kärssama läinud, kuid kaasaegne kosmeetika päästis kõige hullemast. Kuhjaga saadud kulinaarseid elamusi kroonis ilmselt konnajalgade söömine. Kui kirglikult isa Arvo sellesse suhtus näeb siit:
Nämm. Tegelikult on konnajalad päris maitsvad. Umbes nagu kanaliha.
Ma täpselt ei tea, kui paljusid asju ema Vaike ja isa Arvo selle reisi käigus elus esimest korda tegid, kuid päris kindlalt võib väita, et nad ei olnud enne sõitnud lahtise autoga, külastanud toimivat veinikeldrit, ujunud vahemeres, söönud sushit, purjetanud, sõitnud mägiteedel peadpööritava kiirusega ega tütart mehele pannud. Mhmhhh – lugesite õieti. See viimane oligi asjaolu, mille pärast mina pablasin. Nimelt oli mul väga hädasti vaja mingis meeltesegaduste hoos Ly´d endale naiseks küsida. Tema enda käest muidugi. "Jah"-vastuse üle ma eriti üllatunud ei olnud ja nii jäigi üle vaid vanemate käest nõusolek saada. Korraldasime asjad nii, et ühel kenal päeval läks Ly emaga juuksurisse ja mina jäin isa Arvoga kahekesi koju. Samaks õhtuks oli meil reserveeritud laud kenas jahtklubi restoraanis ning pealesöögiseks desserdiks maiustused koos hea brändiga. Pole tähtis, mida me sellel reedesel pärastlõunal isa Arvoga kahekesi rääkisime, kuid väikse õlle juurde lippas jutt kenasti ning me mõlemad oleme andnud oma sõna. Meestevaheline kokkulepe – sõnad on antud, käed pigistatud, pisarad silmanurgast pühitud - nüüd veel siis teod teha. Kui naised kenamatena kui kunagi varem saabusid, olime meie täies hiilguses neid ootamas ning sellele järgnev ilus kihlumisehetk jääb ilmselt kuni järgmise suure sündmuseni meie kõigi meeli köitma. Igatahes läks kõik kenasti, tütar tanu all ja pulmaplaanid peetud.
Vot sihuke ilus sündmus oli.
Mõnus pidusöök leidis aset restoraanis "El Amarre". Üks Santa Ponsa
eksklusiivseimaid söögikohti on see kindlasti, seoses tema
paiknemisega otse jahtklubis. Toit oli maitsev ja kena oli olla.
Järgmisel päeval, mis juhtus olema laupäev, rabas Ly mind maailma parima sünnipäevakingiga. Nimelt oli ta reserveerinud meie väikesele seltskonnale purjeka, millel veetsime super-hüper päeva. Minule kui võistlustel purjetanule, oli see parim, mis üldse sai olla. Tuult oli parasjagu, ilm oli soe ja laine oli ca 1,5 m.
See siin on juhuslik mööduja. Ma ei ütleks ära selliel purjekal kruiisimisest.
Sellel reisil nägin ka esimest korda elusat delfiini mööda vilksatamas. Pärast pole ma teda enam näinud. Igatahes, rassimist oli kõvasti ja päeva tippsündmuseks võib nimetada spinnakerpurje ülestõmbamist. Muide – saime sellega sõber Anthonyga kahekesi hakkama ning selle saavutuse üle headmeelt ei varjanud meist kumbki. Kes on purjetanud, see teab, mis valu on spinni ülesse saada. Olgu öeldud, et me võtsime ta kolmekesi (isa aitas ka kaasa) maha ka.
Spinnakerimehed.
Ema Vaikel oli vist vahepeal süda natuke paha suurest
loksumisest. Ma ei teagi, kas see rõõmus pilt oli tehtud
enne seda, kui süda paha oli või siis peale seda.
Igatahes heitsime ühes väikses lahesopis keskpäeval
ankrusse ning küpsetasime grillil ja otse laevapardal
endale head-paremat. No meresõitjate
perekond võiks meist ju saada küll?
Tasa ja targu pidasime ära ka minu seekordse sünnipäeva, mille käigus saime üles näidata oma kaunite kunstide tundimise oskusi. Mulle endalegi üllatuseks oli Ly sebinud minu sõbra käest täiesti elusa akustilise kitarre ning kuna me oleme isa Arvoga mõlemad muusikapisiku käes vaevlejad, siis lasime aga muusikal kõlada.
Vot nii kitarras Arvo
Ja niimoodi läbi lillede laulsin mina.
Just. Peakski oma kitarrid ka Eestist Mallorcale sebima.
Siis on nagu kindlam olla.
Ly vanemate siinkäigust väärib veel märkimist suurepärane automatk saare põhjatippu. Sinnaviiva sinkavonka kitsa-kurvilise ning hingematvalt maalilise tee jooksul lõhestasid autos olnud rõhuvat vaikust vaid isa Arvo kommentaarid ”Pole paha” ja ”Johhaidii”. Kui keegi satub elus Mallorcale, siis soovitan raudselt Pollensa linnast põhjapoole jääva Formentori majaka juures ära käia. Midagi sellist kusagil mujal maailmas ilmselt ei näe. Tabavalt nimetati see paik sellel reisil Maailma Lõpuks.
Maailma Lõpus
Kulinaarseid elamusi jagus parasjagu.
Ja ega me naljaga ka kitsid ei olnud.
Mmmmidagi on õhus. Nauding, ma arvan.
Peale päikese käes lebotamist tundus väike chill
lahtise Miniga lausa endast mõistetav.
Igatahes oli elamusi küllaga ja meie koosveedetud kvaliteetaeg sulas kui jääpurikas kevadisel katuseäärel. Isa Arvo lubas järgmisel aastal puhkuse ajal tulla meie mägimajja kiviaedu ehitama ning iga siiatulejaga meile saata kolm eestimaist raudkivi. Planeerimisjärgus sauna tarbeks. Ah et kivid? No ikka kerise jaoks. Siin lihtsalt raudkive ei ole. Sai räägitud, et tuleval aastal tullakse jälle kokku – sedapuhku meie kord Eestisse minna. Muljeid sai vägevalt nii meile kui Ly vanematele ning päikseliste tervitustega Vaikele-Arvole jõuamegi meie kolimse juurde.
Nimelt sai meil 30. aprillil otsa linnakorteri üürileping ning suvisesse mägimajja kolimise protseduur ootas meid koheselt järgmisel päeval peale Ly vanemate lahkumist. Ma mäletan suurepäraselt meie siiakolimist eelmise aasta veebruaris, mil meie maine varandus mahtus kolme kohvrisse ja kolitud sai ühe väikse sõiduautoga kahe tunni jooksul. Seekord võttis terve nädala, enne, kui kõik asjad üles mäkke saime. Mina ei tea, miks on inimestel vaja oma energia asjade vastu vahetada. No ei saa aru. Kuid asju-asju palju asju on vaja. Kui olime läbi häda kõik asjad mäkke saanud, siis selgus, et nende paigutamine võtab ka omajagu aega ning tegelikult hakkab iga asi omale kohale saama alles nüüd, kui oleme juba kuu aega oma maalilist keskkonda nautinud.
Lisaks sellele otsustasime ette võtta ühe toa sisustamise projekti, mille käigus oli muidugi vaja ka kogu tuba üle värvida. No kinnitan, et ponnistus oli seda väärt ja nüüd on asjal ikka jumet.
Mis te arvate, et Ly lasi mul värvida või? Lasi küll, siis kui asi vähe untsu läks.
Nüüd pean ma ümber hüppama kellegi teise ellu. Ma poleks arvanud, et ma pean kellegi teise elu elama või siis olema mõjutatud nii lähedalt kellestki teisest. On aeg kergitada saladusekatet minu Londoni kiirvisiidilt, mille ma tagantjärgi analüüsides tegin pigem enesekesksusest kui ligimesearmastusest.
Üks selle visiidi põhjustest istub alloleval pildil:
Anne on vasakul.
Ly´l oli hädasti vaja meie uhiuusi tugitool-diivaneid
ise kokku monteerida. Tubli tüdruk oli. Saigi nad kokku.
See charmantne vanadaam on meie maaisanda ema. Landlord Chris sai sellel kevadel mesimagusa tööotsa 60-meetrisel luksusjahil, mille kapteniks ta palgati. Seoses sellega pidi ta Mallorcalt lahkuma 4 kuuks aprilli lõpus. Ega sellest polekski ju miskit hullu kui tema naine Angela ei oleks maailma kõige hullem alkohoolik, keda ma elus kohanud olen. Ja selle alkohooliku hooleks ei oleks jäänud 17-aastane tütar, ilus aga loll koer Winston ning 9000 m2 suuruse aiaga majapidamine, mis pidevalt kipub mitte toimima. Lisaks sellele on Angela aka Angie ilma jäetud juhtimisõigusest ja kohustatud kolm kuud oma õigusrikkumiste pärast tegema ühiskondlik-kasulikku tööd. Ma ei hakka hetkel peatuma kõikidel nüanssidel ja täiesti uskumatutel juhtumustel, mis meil on tulnud tema kõrvalmajas elades läbi elada ning need katsumused jäägu meie teada. Loomulikult keeras Angie katus peale Chrisi mereleminekut täiesti ära ning Chloe (nende tütar) kolis elama sõprade juurde, sest kodusviibimine polnud lihtsalt võimalik. Tema eest hoolt kandma saabus Chrisi ema, kes aga kahjuks ei pidanud siin vastu kauem kui kolm päeva. Olukord oli päris hull ja tänu Anne korraldamisele lendas Londonisse paar nädalat tagasi Angie õde Austraaliast, kes pidi Angie Austraaliasse toimetama. Kuna aga polnud kedagi, kes Angiet oleks suutnud või tahtnud transportida Londonisse, siis pidin selle raske koorma endale võtma. Muidugi ma tegin seda. Lukustasin ta öö enne lendu tema magamistuppa, et ta ära ei saaks joosta (ta on maailma parim Nipernaadi) ning talusin tema joobnud solvanguid kui ta ronis aknast oma maja katusele ja lubas sealt kohe alla hüpata, kui ma talle alkoholi ei too ning teda toast ei vabasta. Ei vabastanud. Ta ei hüpanud ka.
Igaljuhul pakkisime tema väikese maailma kohvrisse koos Lyga, järgmisel päeval lendasin temaga Londonisse ja andsin ta tema perekonnale üle.
Vot niimoodi lamas see Mõõsus, kui meie tema eest
kotte pakkisime. Pildile on ta jäänud oma tsükli viiendal päeval,
kus ta ei jaganud enam ööd ega mütsi ning oli segi nagu Zil-i uks.
Tänaseks on chikk viidud Austraaliasse, kus ta vastu oma tahtmist rehabi paigutati. Tagasi peaks ta tulema sealt alles oktoobris – ajal, mil meie oleme juba linna kolinud. Jesss.
Meie suurepäraseid kannatusi kroonib hetkel aga asjaolu, et me elame päris üksi sellel 9000-ndel ruutmeetril asuvas mägimajas ja meil on siin väga hea olla. Maahärra koer on meie hooleks ning kui päris aus olla, siis kogu situatsioon võikski jääda nii. Omada sellist luksust üle-asustatud kärarikkal turismisaarel pole just väike privileeg. Kuid nagu me teame, pole olemas mite midagi, mis kestaks igavesti.
Suure kolimise ja kodudraama lõpetuseks laekus lühikese etteteatamise ajaga Ly vend Argo. Temaga olid kaasas sõber Rait ja Ly ning minu ühine tuttav Karmen. Eelmisel aastal oli Argo siin vaid kolm päeva ning sellel aastal õnnestus meil teda keelitada vähemalt nädalaseks siinviibimiseks. Kuna naabermaja oli tühi, siis kolisid Argo ja Rait neutraalsele pinnale ja Karmen otsustas meie majakese kasuks. Ma usun, et nende siinviibimisest oleksid kõige paremad jutuvestjad nemad ise. Kuna nad meie blogi kindlasti loevad, siis võivad na ise meile kirjutada, et mis tunne oli ja kuidas meeldis. Ly´le meeldis väga Karmeni toodud kimp lemmiklilli - täitsa ehtsaid piibelehti, mis lõhnasid nädalat paar meie toas niiiii hästi, et hing läks hellaks.
Remargina pean siinkohal ära tooma Karmeni sõnad, mis pärinevad ajahetkest kaks päeva peale tagasijõudmist Eestisse: ”Niuts – tahaks tagasi.”
Mõned pildid aga panen ikka siinkohal üles:
See on ainus pilt, mis mul Karmenist siinoleku ajal on.
Ülejäänud pildid temast tegin miskipärast tema enda
kaameraga või siis Argo omaga.
Kaaarmeeenn - saada palun pilte.
No mida need kaks tublit (?!) mehepoega siin muhelevad,
pole kahjuks teada. Teada on, et nad lubasid
hiljemalt juulis tagasi tulla. Meest sõnast.
Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, leidsime me vahepeal aega tegelemiseks meie lemmikharrastuse - purjetamisega. Meie saareriigi pealinnas Palmas leidis aset järjekordne nautikamess, mille raames me täiendasime oma mereteemalisi elamusi. Nimelt õnnestus meil veeta mälestusväärne öö tuliuuel luksuskaatril, mille meie suureks rõõmuks ei ööbinud samal ajal kedagi teist, muig. Väike meenutus siin:
Just nimelt. Kelgime jah oma kuningliku magamisasemega.
Mõni päev hiljem sai teoks unistus, mida ei arvanud kunagi teostuvat – nimelt saime kutse meresõidule luksuspurjekal, millel pikkust 18 meetrit ning mille müügihind hetkel on ainult 1,39 mln euri. Kellel huvi paadi kohta rohkem teada saada, saab seda siit. Pildile jäin koos kapteni Marcel´iga.
Millegipärast ma arvan, et sellest purjekast me veel kuuleme. Nimelt: kuna paat on müügis, siis on omanikul plaanis see peale hooaja lõppemist Mallorcal (s.o. ooktoobris) viia üle Atlandi Kariibidele, et proovida paati seal müüa. Ma sain ettepaneku liituda meeskonnaga ja anda oma panus paadi üle ookeani viimisesse. Ma siiralt loodan, et nad ei müü seda paati enne oktoobrit ja ma saan seilata 3 nädalat sellel luksusjahil. Ja kuhu siis veel – Kariibidele! Igatahes teen ma selle reisi suurima rõõmuga kaasa ning luban, et igapäevased sissekanded koos fotoreportaazhiga jõuavad siinsele veebiväljundile kohe päris kindlaste.
Poleks paha Kariibidel veidi niimoodi näiteks aega veeta?
Nagu näete, on meie läbielamised siin suht mitmekesised. Meie ümber juhtub asju ja meie koju kuhjub üha rohkem asju. See asjaolu kinnistab meid Mallorcale ning ise-endalegi märkamatult oleme iga päevaga üha rohkem seotud selle huvitava saarega. Viimase kahe kuu jooksul on lisandunud meie asjadenimistusse lisaks lugematutele mugavusvidinatele veel sõiduauto BMW ning 42-tolline teler. Kui enne neid asju ma veel olin kindel, et vahetan veelkord elus elukohta, siis nüüd näikse see mõte olevat teostatavate asjade nimistu viimases veerandis. Kuid, miski pole võimatu. Ly arvab ikka veel, et tema valiks omamise asemel iga kell olemise.
Niisiis sõbrad – kui te pole kindlad, kuidas oma elu elada, siis soetage endale võimalikult palju asju. Need elavad teie elu teie enda eest. Ohh, kuidas mulle meeldib elu asjadega ja elu ilma nendeta. Kuid siiski on kõige tähtsamad inimesed meie ümber. Kui sulle meeldib see, kelle kõrval sa hommikuti ärkad, siis ei oma maailma mõttetud asjad mitte mingit tähtsust.
Häid ärkamisi, Amigos ja kui mahti saate oma asjade kõrvalt, siis põigake meie Palmisaarele.
Ning ikka päikest soovin teile, mis muud.
M.
Tähistasime suve saabumist kultuurikeskuses Sa Taronja (see sama koht, kus apelsinimoosi käisime tegemas), kus öösse laulis Orishirishi, mis osutus lahedaks jazz-reggae grupiks aafrikalike biitide ja bongodega. Sa Taronja rustikaalne atmosfäär on suveöös eriti sume. Põõsastes kõlkuvad laternad, murus hõõguvad küünlad ning katuseks tähine taevas. Leidsime endale pingi keset apelsinipuude salu, otse suure lõkke ääres, kust laval musitseerijad paistsid läbi virvendava tulekuuma ja lõkkesuitsu. Nii mõnigi kokkutulnutest tunnistas, et tunne on, nagu oleks mõne sugulase sünnipäeval või pulmas, mida peetakse kellegi koduõuel. Selline soe ja maalähedane olemine. Mallorca eestlaste kokkutulek oli väheldane, sest mitmed meist pidid rügama tööd või olid sõitnud Eestit külastama. Aga lisaks meile andile olid kohal Merit, Joshua ja Gert. Viieaastasel Joshual oli tegemist muidugi kõige rohkem, mängides apelsinidega palli, loopides mahakukkunud vilju lõkkesse, nii et lõke kelmikalt sädemeid taevasse pildus ning suurt elevust tekitas. Hiljem üritas Joss orgiga mustaks muutunud kerasid lõkkest kätte saada, et veenduda, kas need ka seest pehmemaks läinud on ning põleva orgiga hirmkiiresti ringi joostes kaaskodanikes õõva tekitas. Sellest tüdinud, palus ta mind elegantselt hispaania-eesti segakeeles tantsima. Sellisele ilusale poisile ja südantlõhestavale sõnale: „paluun“ ei saa ju kuidagi „ei“ öelda. Ja ega tahagi . Ta oli vabalt nõus ka Meelisega tantsima ja nii mul õnnestuski sel õhtul kahe mehe saatel jalga keerutada. Ei labajalavalssi ega kaerajaani, vaid sambat ja rumbat.
Poolteist nädalat kestnud transporditöötajate streik on kah läbi, puu- ja aedviljad on 20% kallimad ja kala 45%. Pole midagi, toitume edaspidi lihast, mis sobibki tänaõhtusele San Joani aka Jaanipäeva grillile hästi. Igaüks võtab lõkke äärde rannale kaasa oma õie, puuvilja ja mündi ning viskab öösel üle õla merre, et ikka tulevateks aegadeks ilu, viljakust ja mammonat endale soovida. Mallorcal see toimib, miks ei peaks siis see Eestis toimima. Sõnajalgu siin ei kasva, aga õied õitsevad küll. Natuke teisiti on sellel aastal köik. 
Posts
