Parem tume minevik kui lilla tulevik.

Môned päevad tagasi kirjutasin emaga SkYpes ning äkki ilmusid mu ekraanile járgmised sônad: “ Mida hiljem saabub kiirabi, seda täpsem on diagnoos.”
Tohoh, môtlesin – kas keegi on surnud vôi ?
Enne, kui jôudsin ennast koguda, ilmusid uued read: “Kus viga näed laita, saada perse, ära aita.” Mul kiskus naerule ja hakkas kergem. Järgmisena helendas kuvaril .” Parem väike kupüür kui suur tänu.”

Taipasin.

Väike eneseiroonia ning nali aitab ka hulleima frustratsiooni puhul. Uurisin, et kustkohast ta neid vôtab ? Vastuseks sain, et tegemist on uuema ajastu vanasônadega. Keegi olla saatnud. Kuna need on lahedalt tôredad eestimaised ütlused, siis palusin endalegi saata. Et reaalne elu meelest ára ei láheks, muig. Siin siis veel sellised ütelused:

Ihne maksab ühe korra,rumal kaks korda, jobu - kogu aeg.
Kui leidsid oma unistuste naise, pead muudest unistustest loobuma.
Elu on kurb, seevastu palk ajab lausa naerma.
Kui hoiad kokku kondoomide pealt, pead raiskama mähkmetele.
Vein on tervisele hea; aga tervist on vaja selleks, et juua viina.
Jalakäijal on alati õigus - kuni elus on.
Mida laiem on naise talje, seda pikem on mehe tööpäev.

Kuna rahvatarkuse teemad on mind ikka huvitanud, siis sobrasin veidi veebis, selleks ise-enda ja eesluse mentaliteedi üle veidi ilkuda. Lätlased, va kuuevarbalised, ilguvad eestlaste üle muideks palju paremini, kui meie soomlaste üle –a läti keelest ei saa ma kahjuks halligi aru.
Niisis sorisin veidi veebis ja silma jäid järgmised uuema aja vanasônad, mis siinkohal blogimusta kannatavad:

Kes tasa sôuab, sel aerud mádanevad kätte ära
Kes viimasena naerab, see ei saanud kohe naljast aru
Kes kannatab, see teeb varsti púksi
Keegi ei jää süütuks, elu kepib meid kôiki
Kes teisele nime annab, see annab teisele nime
Kes vana asja meenutab, see tunneb ajalugu
Kes otsib, sellel on meelest láinud, kuhu pani
Háda ajab lehma hárja juurde
Kel suu matsub, see on ebaviisakas
Mölise, palju tahad, ikka on alati vôimalus lôuga saada
Viin on meil vedel, kuid maitseb ikka sitasti.
Lühikesel on valed jalad
Parem varblane peos, kui nuga neerus
Süües kasvab isu, juues kasvab habe
Metsameeste vanasôna: “Ega käsi kännust kaugele kuku”
Kui maks töötab, siis aju puhkab
Kvaliteetveini tunned tetrapaki járgi.
Kui vôtad hommikul, saad vaba páeva.
Ega kobarkino ilma küprokita ei ehita
Kiilaspeade vanasôna: kalliskivi peal sammal ei kasva
Pedede vanasôna – kiirteel muru ei kasva
Laenad perse külasse, siis situd lábi ribide
Karvase mehe vanasôna: raagus puule ôige linnuke pesa ei tee
Pigem must minevik, kui lilla tulevik
Pole midagi odavamat, kui teine viin
Mis tána tehtud, see homme uuesti
Kevad tuleb, môistus láheb
Parem varblase peol, kui tuvi matusel
Pada sôimab neegrit, ühed mustad môlemad
Kingitud neegri suhu ei vaadata
Kui sind saadetakse ôlle járele, siis táhendab sind usaldatakse
Teed tóód ja náe vaeva, siis tuleb ka viha süsteemi vastu
Igast tütarlapsest sirgub kord mees

Muigasin mône üle páris magusalt. Tegelikult on kiiduváárt ise-enda üle naljaviskamise oskus. Hispaanlastel náiteks selline geen puudub táielikult – nende eneseimetluslik uhkus ja puhevil suled seda lihtsalt ei luba. Küll on nad aga varmad oma naabrite üle nalja viskama. Mulle meeldib eestlalikult otsekohene olla ning kuidagi ei taha harjuda kiitmisega ilmselgelt viletsalt tehtud töö eest vôi ise-enesest môistetava teo imetlemisega. Kui asi on ikka halvasti, siis tuleb öelda, et on halvasti. See omadus on meie rahvusel kenasti a priori olemas. Kuid kui midagi on hásti, siis tuleb ka öelda, et on hästi. Just seda viimast peaksid eestlased aga hispaanlastelt ôppima. Kui viitsite vaadata, siis positiivseid asju on meie ümber sootuks rohkem, kui negatiivseid. Isegi nendes julmavôitu uutes vanasônades on omajagu positiivsust peidus.


Päikest,

Meelis

Peale môningast juurdlemist avastasin, et ega ma tápselt ei teagi meie vanasônade páritolu vôi saamislugu.
Teiegi harimiseks siinkohal váike kárbitud ülevaade Wikipediast:

Eesti vanasõnade kohta on otsesed andmed hilised (16.–17. sajandist alates), mistõttu ei saa kuigi hästi jälgida nende teket ja arengut. Ent Anton Thor Helle vanasõnaüleskirjutuste (1732) ja 1900. aastate vanasõnade võrdlemisel on näha, et sajandi jooksul kaob käibelt kolmandik vanasõnu. See-eest lisandub pidevalt uusi ütlusi.
Kõige varasem teadaolev üleskirjutus eesti vanasõnadest pärineb 1587. aastast Hiiumaalt, kus arvekirjade kirjutaja Lorenz Becker on muu hulgas üles kirjutanud kaks eestikeelset lauset: "Kuy Taivas koitap / si Tallopoick hobosett jotap" ja "Arro, Rickus / Ikapeevf Remus", millest viimasel on olemas ka otsene saksa paralleel.
Eesti vanasõnad lähtuvad põhiliselt talupoja seisukohast. Pikad orjusesajandid on vanasõnadesse tugeva jälje jätnud. Hinnatakse töökust, julgust, headust, ausust ja teisi positiivseid omadusi, kuid rohkemgi veel alandlikkust, kannatlikkust, vastupidamist, piskuga leppimist, tasa ja targu toimimist, ettevaatlikkust. Elu mitmepalgelisus ning vastuolud tingivad suuresti ka asjaolu, et võib kergesti leida vastukäivaid eesti vanasõnu ("Pikad juuksed, lühike aru" ja "Pikad juuksed, pikk aru").
Eesti vanasõnade edetabeli eesotsas seisavad järgmised vanasõnad:
1. "Kelle jalg tatsub, selle suu matsub" ja "Kes koera saba kergitab, kui koer ise";
2. "Kui tõnisepäeval nii paljugi päikest paistab, et mees näeb hobuse selga hüpata, siis tuleb kena aeg";
3. "Varane pühib nokka, hiline saputab tiibu";
4. "Pill tuleb pika ilu peale";
5. "Käbi ei kuku kännust kaugele" ja "Suur tükk ajab suu lõhki"
35 kõige levinuma eesti vanasõna seas on kaks sellist, millele maalimas vastet ei leidu: "Parem suutäis soolast kui maotäis magedat" ja "Kes kannatab, see kaua elab". Rohkesti on käibel rahvusvahelisi vanasõnu (näiteks "Häda ajab härja kaevu", "Tasa sõidad (sõuad), kaugemale jõuad").

Vajatakse eestlasi

Oletame, et sa oled mutter. Selline tubli mutter, kes elab mutrite maailmas ning teeb mutri tôsidusega mutrite asju iga päev. Sinu naine on mutter, naaber on mutter, lapsed on mutrid ja sinu koer on ka mutter. Ühel páeval aga avastad, et peale mutrite on maailmas veel olemas seibid, poldid, kruvid, naelad, needid, nôelad ja muud huvitavad isendid.
Ja otsustadki väheke náiteks seibide maailmas ringi vaadata. Seibid elavad palju paremas kohas, kui mutrid seda sajandeid teinud on. Nimelt - kui mutrite jaoks on vana kast, kust kôik ôliste kátega endale meelepárast káivad vôtmas, siis seibid elavad hoopis kenas klaaspurgis, mis on aknalaual ja sealt on palju parem vaade. Seibide juures on soe ja valge. Mis sellest, et seibid on imelikud ja teistmoodi, kui mutrid. Ja mônda aega on sul seibide hulgas lahe olla – sa ise oled teistsugune ja sinu vastu tuntakse huvi.
Siiski tüütab see kôik ühel hetkel ära ning kuna sinus tuksub väike mutrisüda, siis hakkad taga igatsema teisi mutreid. Kuna aga klaaspudelis valgel aknal elamine on sulle rohkem meeldima hakanud, kui ôline kast, siis uurid ringi, et kas ehk on siinsamas klaaspudelis veel môni mutter, kellega klemmida.



Ah, mis ma jauran siin. Asi siis selline, et kui Mallorcal on môni püsivalt elav eestlane, keda me Ly-ga veel avastanud ei ole ning kes ei pelgaks laieneva eestlaste kommuuni sotsiaaliaga liituda, siis palume ennast lahkelt märku anda. Seni on meie poolt organiseeritud kaasmaalaste kohtumised olnud juhusliku iseloomuga, kuid oleme otsustanud väikese “eesti grupeeringu” moodustada ja kohalike eestlaste läbikäimist plaanipärasemaks muuta.

Esimesel novembril, laupéval nii kella kolme paiku pealelôunal, on kavas hingedepäeva puhul mallorcaeestlaste kokkusaamine meiepool Santa Ponsas.

Kavas: tapas y vino ning kohalik keelepeks
Riietus: vaba

Üritus on tasuta, kaasa vôtta suupisteid oma äranägemise järgi.
Kaugeltnurga omad vôivad etteteatamisel saada öömaja.

Kui üritusega samal ajal juhtub môni eestimaalane siin puhkusel olema ja on huvi kohalike eestlastega klemmida, siis antagu julgelt teada – kôik on teretulnud.

Saludos,
Meelis

Seitse pôhjust, miks Mallorcal pole hea elada

Justnimelt seitse. Peale eilset postitust láks meil postkastis lahti tôeline torm. Nagu näha, siis eestlaslikult tagasihoidlikult keegi kommida ei julge ( ei taha, ei viitsi¿?) kuid e-maile kribatakse küll. Táhh kòigile tagasiside eest.

Tegelikult hakkas mind eilne postitus pisut häirima, sest jääb justkui mulje, et siia saarele ongi kokku kogunenud kogu maailma pudrujôed ja piimamáed. Korrektsuse ja selguse huvides otsustasin hammast teritada asjade kallal, mis siin háirivad. Ehk pôhjused, miks MITTE MALLORCAL ELADA. Nimme koondan kokku seitse peamist, kuna pôhjuseid, miks siin siiski elada sai kaheksa. Ning iga laev peab ju edasijôudmiseks váhekene kreenis olema. Ärge arvakegi, et universumis valitseb tasakaal :)

Niisis. Peamine pôhjus, miks meie auulist peaks eemale hoidma, on mallorcalaste paindumatu mentaliteet. Mallorkiinidega heast lábisaamisest vôite aint unistada. Tunne on umbes samasugune, kui mandrieestlastel Vormsi saare pòliselanikega suheldes. (Tegemist on metafoorilise ning kirjandusliku vôrdlusega, see ei pretendeeri tôeváártusele ning selle lause sisu eesmárgiks ei ole alaváársitada Vormsi elanikke ega ka mandrieestlasi mitte mingisugusel moel). Lihtsalt – kohalikele ei meeldi válismaalastest residendid ja kuna enamus saare majandusest on kohalike kontrolli all, siis paljudesse ettevôtetesse ei palgata PÔHIMÔTTELISELT kedagi muud, kui mallorcalasi. Loll ja laisk sugulane leiab 100 korda ennem tööd kui kôrgharidusega multilingvistiline spetsialist. See on seik, mis ei allu mulle teadaolevatele loogikapôhimôtetele. Mitte úhelegi nendest. Ning ma kahtlen, kas ma sellest kunagi üldse hakkan aru saama. Kohalike tagurlikest arusaamadest ning pôikpäisusest vôivad kôik siinviibinud eestlased pajatada. Kuid tagasi teemasse – nimelt pôhjused siis:

1. Kohalikud ei salli sisserändajaid – kohe mitte üldsegi. Ja pôhjus on selge – eriti eurooplaste osas. Kôrgem haridustase, oskus majandada, töökus, pealehakkamine ning vôôrkapitali juurdevool viib alla kohalike elatustaseme. Vôôrkapitalil ( raha, teadmised, inimesed etc.) pôhinevate ettevôtete konkurentsitase on oluliselt kôrgem kohalikest firmadest ning tasapisi kuid kindlalt libiseb kontroll saare kinnisvaramassiivi ja árivaldkondade úle hoopis inglaste ja sakslaste taskutesse. Kuigi see pole kerge – varjatud suhted kohalike hulgas koos altkáemaksude ja áraostmistega on liiga levinud ja vôôrkapitalil on suhteliselt raske siia imbuda. Ja kohalikel on, kellega rinda pista- mandrihispaanlased, sakslased, inglased, prantslased, skandinaavlased, venelased ,ladina-ameeriklased – kôik on otsapidi magusa turismi- ja kinnisvarapiruka kallal.

2. Killustatus – kontseptsioon “kaubanduskeskus” on kohalikele vôôras termin. Tervel saarel on kokku neli enam-váhem talutavat kaubanduskeskust (árge unustage, et saarel elab úle miljoni inimese). Selleks, et sooritada oma iganádalased ostud varuge heaga 5-7 tundi. Sest “saia müüb saiapood” ja "juurvilju müüb juurviljapood”. Ja reeglina ei ole need kôrvuti. Sama tendents ilmneb ka kôikvôimalikus asjaajamises. Mis on kohutavalt stressitekitav, aeganôudev ning piinarikas. Asjaajamise lihtsustamiseks vôib kasutada “asjaajaja”teenuseid. Umbes 100 euroga aetakse siin enamus asju korda – kas riigilt miski paberi taotlemine, lihtsamad ostu-müügitehingud vms. Te ei usu, kuid oma esimest pangakaarti ootasin ma 1.5 kuud.

3. Vassimine rahaga – kui te siin raha käest annate, siis te seda enam ei náe. Vôin oma pea panti panna. Kui te ei küsi üürikorteri depot makstes tshekki, siis váidab majaomanik lepingu lôppemisel surmatunnini, et pole teie káest kunagi midagi saanud. Kui te ei täpsusta teile osutatava teenuse pisemaidki üksikasju, siis vôite arvestada, et hind, milles te kokku leppisite, pole see, mida teil tuleb tegelikult maksta. Jne.Jne.Jne. Igaüks proovib pügada – kes vähem, kes rohkem. Kohalikud ei ole náiteks vága varmad poodides kaupadele hindade mááramisega – see játab müüjale( kes tihtipeale on ka omanik) vabaduse máárata kauba hind sôltuvalt teie válimusest vôi siis päritolust. Sama kehtib ka toitlustusasutustes. Pean tunnistama, et see viimane ilming on pöördvôrdeline – mida rohkem káid, seda rohkem avaneb omaniku süda sulle ja nii môneski kohas maksan mina tána ôlle eest 1 euro, kui turist laob 3.50 lauale. Eks see tahab harjutamist saada.

4. Olematu preventiivsus – kohalikud ei tee midagi enne, kui selleks pole eksistentsiaalselt karjuvat pôhjust. Never. Millegi ebameeldiva ennetamiseks neil lihtsalt puudub vajalik geen. Ja selline mittehoolimine on nakkav. Ôudusega olen tabanud ennast môtetelt nagu:”Milleks kontrollida rôhku auto rehvides, kui need on veel piisavalt táis, et auto liigub?” vôi siis “Milleks kontrollida gaasibaloonide sisu, kui praegu sealt veel gaasi tuleb?”. Ônneks pole ikka veel külge hakanud ja tihtipeale pean seletama, miks ma tegelen asjadega, milleks justkui pole pôhjust.

5. Külm – jah, just. Lugesite ôieti. Kui elate siin oma esimese talve, siis saate aru, mida ma selle all silmas pean. Siia tulles avastasin, et 90 % elamiseks môeldud hooneid on ilma küttesüsteemideta. Ning ilma ventilatsioonisüsteemideta. Ning soojustamata. Ohoh –mötlesin – talvel on nii soe, et pole vaja kütta – super. Kuid tegemist on lihtsalt kohaliku, áármiselt madala ehituskvaliteedi tulemiga. Ning kui talv tuleb, siis kôik külmetavad. Mida ehitusteadlikud arvavad majast, mille kôik seinad on “külmasillad”? nagu 100 %-lised külmasillad? Ja kui arvestada, et talvel langeb siin temp. öösiti siiski kohati nulliláhedale ning ôhuniiskus on 95% ja te peate elama külmas ja niiskes kivihunnikus, mida kohalikud nimetavad majaks, siis on teil 2vôimalust: maksta ennast elektriga kütmise eest ogaraks ( mis sellest, et toas seeskôik hallitab) vôi vahetada elukoht keskküttega elamisse. Ja see viimane, uskuge mind, on siin haruldus.

6. Madal digitaliseerituse tase – kiviaeg, mis kiviaeg. Arvuti on e-maili saatmiseks ( ja ainult) ning e-panganduse funktsiooniks on kontováljavôtte tegemine ( ja ainult). Minu id-kaarti ei tunnistata aeg-ajalt isikuttôendavaks dokumendiks, sest “see pole isikut tôendav dokument, millel on kiip küljes”. Räákimata pin-kalkulaatoritest, vabalt levivast vihvist, digitaalsest asjaajamisest, tsentraliseeritud valdkonnainformatsiooni sisaldavatest portaalidest, e-koolist, kodusest internetiühendusest, 95 % mobiilsidelevialast ja kôige sellega seotud DIGITAALSEST TEADLIKKUSEST. 60 % kohalikest elanikest ei ole netti kunagi kasutanud, sest neil pole selleks pôhjust. Ma ei játka selle punktiga, sest ma ärritun.

7. Asjaajamise keerukus – mul on tunne, et kohalikud leiutavad reegleid selleks, et oleks reeglid. Terve môistus náikse siinkohal kaameks tômbuvat ning sellel pole midagi pistmist kohalike haldustoimingutega. Váhe sellest, et sina sellest aru ei saa – nemad ka ei saa. Avalikku káttesaadavat teavet napib ja nad ei ráági sinuga muus keeles, kui majorkiinis. Pôhimôtteliselt. Nii ongi tihtipeale lihtsam sammuda asjaajaja juurde( kohalikus keeles “hestor”), kes môôduka tasu eest sinu eest asjad jonksu ajab. Kuigi – eestlaslikult kangekaelselt oleme püüdnud ka omal käel asju ajada. Eile näiteks ônnestus vormistada auto omanikuvahetus kôigest 4 tunnise pingutusega ning residendi paberite vormistamiseks eelmisel aastal külastasime kohalikku omavalitsust kôigest 8 korda (ôigemini Ly tegi seda). Ning môningase vandumise ja pusimise saatel saab pôhimôtteliselt kôik asjad siin korda ajada. Ainult, et aega peate varuma endale. Varusite? Varuge veel rohkem.



Me oleme saanud siin üsna korralikud vitsad ning negatiivne kogemus on vast kôige váártuslikum, mida siit korjatud. Samas pole siinsed ebameeldivused talumatud vôi siis lahendamatud. Positiivseid asju on ikka rohkem ning see annab jaksu.

No nii – núúd on siis medali môlemad pooled veidi ára náidatud – kuigi kiirustades. Jáán játkuvalt ja vapralt oma seisukohta kaitsma:”Siin elades úletab positiivne negatiivse fooni ning kokkuvôttes pole elul háda midagi.”

Saludos,

Meelis

Kaheksa pôhjust, miks on Mallorcal hea elada.

Sai ju lubatud – ja siit nad siis tulevad. Väikse sissejuhatuse teen ikka ka.
Kui me eelmise aasta 22. veebruaril miinus kolmekümnekraadisest Eestist Barcelonasse lendasime, polnud ei minul ega Ly-l selget ettekujtust, mida me Mallorcal tegema hakkama, kui kauaks me siia jääme vôi mis meid ees ootab. Tulime kotid näpus ilma ootusteta valmis vastu vôtma midaiganes Mallorcal on meile pakkuda. Muidugi olime me üritanud ennast kurssi viia kohaliku ajalooga ning tôstnud oma lugemust kohalike olude osas. Ainus teadmine, mis ennemallorcaeelsest perioodist on osutunud tôeseks, on kohalikud klimaatilised olud. Mallorca on minu arvates üks parimaid kohti Euroopas, kus elada. Logistiliselt lihtsalt ligipáásetav ning suurepárase ilmastikuga – suvel pole liiga palav ning talvel pole liiga külm. Samuti on siin esindatud kôik neli teadaolevat aastaaega –sügis küll kôige vähemeristumavana, kuid kevad, suvi ning talv on selle eest superlikud. Nii, et siis kliima. Ma ei julge kinnitada tagantjárele môeldes, kas meie puhul oli kolimise peamiseks tôukajaks hele ja soe kliima vôi siis tüdimus eestis lokkavast sotsiaalpornost. Olenevalt valitsevatest pealisemotsioonidest vahetavad nad oma kohti. Kuid môlemast neagtiivsest ilmingust meie eludes oleme praeguseks igatahes lahti saanud – siin on soe olla ning Eesti jabur ning äraspidine ellusuhtumiseetika ei ulatu enam meieni.

Kuna eile vôtsime terve páeva páikesevanne ning tána hüppas kraadiklaas plusskolmekümnele siis paigutan kliimapôhjuse hetkel esikohale.



Palun vága – siin siis pôhjused, miks Mallorcal on hea elada.

1. Suurepärane kliima - 300 páikselist páeva aastas ei vaja komme. Mahe ja kuiv talv, mil páevased temperatuurid ulatuvad ca 20-21 kraadini on lausa jumalik. Vôime alati lennata paari tunniga láhima lumeni, kui soovi on. Selle aasta esimesel jaanuaril lebotasin meie rôdul páikese káes ihualasti ( ei, ma pole joogi – ôhutemp. oli 28 kraadi lihtsalt) ja enamuse aja aastast pole óósel vaja kanda pidzhaamat ega suletekki. Valgus ja soojus annavad energiat ning lausa sunnivad veidi aeglasemale elutempole. Mônus on.

2. Madal stressitase – kuna Mallorclased on digitaalses kiviajas, siis lokkab siin ühesuunaline massimanipulatsioon – meediakanalid, mis on úhe poliitilise grupi monopoolse kontrolli all, edastavad peamiselt positiivseid uudiseid ja lugusid sellest, kuidas kohalikud poliitikud páevast páeva pingutavad kohalike eluolu paremaks muuta. Lausa lust ! On tore, et mind see ei huvita ja et mina ei huvita kedagi. Ja mulle tôepoolest ei láhe korda, kas maailmas majandus tôuseb, langeb vôi kaob üleüldse ára. Saarel on kapitali piisavalt ning iga hamstri IQ-tasemest kôrgema môtlemisvòimega inimene suudab endale siin inimváárse reaalsuse luua. Ma saan tegeleda mulle huvipakkuvate asjadega. Ja vôhivôôrad inimesed naeratavad sulle.

3. Tervislik toit – tegelikult on paljukiidetud vahemereköök suht raske seedida ning kohalike söömisharjumused on kôike muud kui tervislikud. Kuid – saar toodab aastaringselt lokaalset värsket kraami ning kohaliku toore oskuslik árakasutamine välistab igasugused seedimisprobleemid. Missugune oliiviôli, missugused veinid... Uskuge mind – kui te pole puu just puu otsast nopitud apelsini maitsnud, siis te ei tea ,mis on tegelik apelsini maitse.


4. Lihtne majandusmudel – 85 % saare SKP-st tuleb turismist. Lihtne – môtle válja teenus, leia sisendid ja väljundid ning katsu turisti käest raha kátte saada. Kogu ári. Kusjuures kohalikud omavalitsused veel toetavad ka sind – maksumáárade alandamisega, reklaamivôimalustega, koolitusega jms. Ja kui on hooajaväline aeg, siis vôib KOV-ist rahalist toetust küsida, et talv üle elada.

5. Ma pole turist, ma elan siin – vahest ütlen ma seda lauset pisut ôela alatooniga, vahest lôbusalt, vahest uhkelt. Enamus saarelolevaid inimesi sôidab iga järgmine nädal koju tagasi, kuid mina vôin aastaringselt nautida mágesid, liivarandu, päikest ning kôike seda head, mida saarelt leida vôib. Náiteks iga páev lahtise autoga ringi kurnida. Vôi jalutada meie majast 900 meetri kaugusel olevasse veinikeldrisse”Tere!” útlema ja ôhtusöögi juurde head eelmise aasta kaberneed tooma. Muideks – isegi Hispaania kuningas Juan Carlos koos oma arvukate pereliikmetega veedab oma iga-aastase puhkuse siin, Mallorcal. Saite nüüd.

6. Riik toetab kultuuri – ja seda päris korralikult. Nii mitmedki Euromastaabis suursugused sündmused toimuvad siin jub aastaid ning Moskva Bolshoi Teatr balletietendused on meil siin statsionaarses mángukavas. Lugematud tasuta kontserdid, vôimalused enda loomingulisust arendada, muuseumid ja midakôike veel siit leida vôib. Kuigi infoteenused on siinmail hektilise iseloomuga, on nad kultuuriinfo leviku saanud tööle üsna tôrgeteta ja igal kuul ilmuvad tasuta kataloogid sündmuste jms. kohta.

7. Logistiliselt hea asukoht - lendan, kuhu tahan ning superhindadega. Kuna turistide vedamise üle käib kibe konkurents, siis on hinnad mônusalt maas. Euroopasse saab paari tunniga ning 50 euroga. Lennud iga 15 min tagant. Nagu Kopli tramm.Ilma pagasita reisimisel saab teha on-line check-inni ja pole ajaveetmist ullult pikkades jártsudes. Tahad Aafrikasse – palun – poolteist tundi lôunapoole. Itaalia pea-aegu paistab siit meie juurest ning mandrile saab tunniasjase lennuga.

8. Turvalisuse tase on kôrge – ei teagi, kas sellepárast, et oleme saarel; sellepárast et inimesed pole vágivaldsed vôi siis sellepárast, et avaliku korra valvamiseks tehakse tugevaid pingutusi – autosid igatahes ei varastata, vandaale pole náha, kambad ei kakle. Tean maju, kus uksi ei lukustata tánapáevani veel. On hea ja rahulik.



Tegelikult vôib pôhjusi loetleda veel mitmeid. Nagu näiteks kohalikele residentidele on mandrivahelised lennud tavahinnast poole odavamad; riigipühi on palju rohkem, kui eestis; kui tóótad kohalikul kapitalil pôhinevas firmas, siis on pôhipuhkuse pikkus vähemalt 35 páeva; kuna kohalike haridustase on suhteliselt madal, siis hea haridusega multikeelne válismaalane saab korraliku tóó; kohalik erameditsiini tase on üks kôrgemaid euroopas, politsei pole rahva vaenlane, inimesed naeratavad teineteisele, saarel on superhüper loodus, üks Mallorca randadest tunnistati káesoleval aastal parimaks Euroopa rannaalaks, ma saan purjetada aastaringselt, turistid tulevad siia alati táis rahakotiga, sinu sôbrad ei pane sind iial tanki, peresisene kultuur on väärtustatud kôrgelt, palgatöötaja suudab normaalselt ára elada, talvised küttekulud on minimaalsed, vesi on úúrihinna sees; meil on aias bassein, milles saab aastaringselt ujuda, saunas saab káia 15 euri per-persoon; iga páev on kusagil puuvilja-juurviljaturg; kütus on odavam, kui Eestis jne.jne.jne.

Kui keegi nüüd tormab kohe üheotsapileteid ostma, siis seda ma teha siiski ei soovitaks.
Igal medalil on kaks külge ja on väär arvata, et mallorcamedalil seda teist ei ole. Loomulikult on siin asjaolusid, mis vahest kurja vanduma panevad. Kuid – on üks väga oluline seik– váhemalt meie jaoks on Mallorcal positiivset rohkem, kui negatiivset ning elamisestressiga toimetulek nôuab oluliselt vähem energiat. Ja me oleme rahul. Sest meil Ly-ga jagub rohkem aega ja jaksu teineteisele. Ja sellest olulisemat asja maailmas ma ei tea.

Comments?

Päikest ka ikka,
Meelis

Kaks lugu

"Asjatundjad"

Sôbrad viisid surnuks peetud mehe surnuaeda.
Kui kirst pidi hauda lastama, árkas mees ákitselt ellu ja hakkas vastu kirstukaant taguma.
Kirst avati ja mees tôusis istuma.”Mida te küll teete?” küsis ta inimestelt. “Ma olen elus. Ma ei ole surnud.”
Tema sônadele vastas jahmunud vaikus. Lôpuks ütles úks kohalviibijatest: “Me oleme sinu surnuks tunnistanud ja surnuks sa ka jääd. Vaevalt, et me eksisime!”
Nônda kruviti kaas uuesti peale, ja mees maeti kombekohaselt maha.


"Diogenes"

Filosoof Diogenes sôi kasinaks ôhtusöögiks läätsi.
Tema juure tuli filosoof Aristippos, kes elas kuningat ülistades külluslikku elu.

Aristippos ütles:”Kui sa ôpiksid kuninga ees alandlik olema, ei peaks sa läätsedest elatuma.”
Diogenes vastas:”Ôpi sina ubadest toituma, siis pole vaja sul kuninga ees lipitseda.”



Seni, kuni meie täie môistuse ja tervise juures talvekorterisse kolime ning oma elu Hispaaniat rabavate koondamislainete ja murelikukstegeva majanduslanguse kiuste paremale járjele oleme otsustanud seada, saate teie teha väikese môtlemisharjutuse ivade üle, mis on nii selgelt ára toodud selles kahes loos. Head járeldamist :) Pühapáevani,

Meelis