Esimese aasta õppetunnid

Just. Kui te pole veel märganud, siis meid pole olnud Eestis juba 1 aasta. 23.02.07 varahommikul astus meie ühes suunas astuv jalapaar Mallorcale ja siiani pole me oma varbaid kuhugi mujale suunanud. Muide, ma tean päris kindlalt mõnda, kes on küll märganud, aga pole tärganud meiega jagama seda uut olukorda. Noh, pole ullu. Kõik on meie ja teie ümber pidevas muutumises ja sealt, kust võetakse, sinna antakse ka midagi asemele. See viimane tõik lubab kaduvate sidemete ja suhete asemele tekkida uusi.

Sellise tähtpäeva puhul on põnev vaadata korraks uuesti selja taha.

Oma siinveedetud aasta jooksul oleme ületanud igasuguseid isiklikke rekordeid. Kõige põhjapanevam rekord on ilmselt see, et me kumbki pole nii kaua järjest varem Eestist eemal olnud. Kõik ülejäänud rekordid tulenevad sellest faktist.

Muidugi oli meil esialgu igasuguseid kartuseid ning me ei seadnud oma siinviibimisele eriliselt kõrgeid ootuseid. Olime valmis võtma vastu seda, mis meie teele jääb, samal ajal oma samme läbimõeldult ja kaalutledes astudes. Kui ei looda ega oota midagi konkreetset, siis on kõik mis tuleb, hea. Siis ei ole kohta pettumustele. Muidugi me ootasime, et meil läheks siin kenasti. Möödunud 365 päeva jooksul tuli meil puutuda kokku sootuks teistsuguste katsumustega kui olime osanud oma elavas kujutlusvõimes ette kujutada. Oh ei – ei midagi lahendamatult hullu. Tuli lihtsalt hakata kasutama teistsuguseid ajukääre kui senini ning mõne koha peal tuli ennast ka murda. Aga ka rõõme on olnud kosutavalt palju ja naere on olnud õnneks naerda palju meie suul. Nüüdseks oleme juba kogenud sotsiaaladapteerujad ning põnevuse huvides võiks järgmisena ette võtta mõne ekstreemse koha nagu Hiina, Lõuna Aafrika Vabariik, Läti või Lõuna-Eesti.

Rõõmud

Ohh ei jõua enam ära kiita seda pehmet kliimat, päikest ja olematut talve. Sooja merevett, milles saab supelda maist kuni novembrini ning piiluda snorkides merepõhjas elutsejaid. Mägesid, mis oma kaljukindlusega rahustavad ja veenavad välisilmast üle olema. Mägedes on Mägede Aeg – mitte miski muu enam ei loe.
Inimesed on siin loomulikud, nad ei häbene teineteise lähedust ega õrnust ja seda on pagana ilus vaadata.
Kusagilt ei hakka silma ärategemise mentaliteeti ega uhkeldamise maaniat, mida paraku Eestis nii sageli kohata võib. Sallivust, sõbralikkust, lahkust on siin tunduvalt rohkem.

Kujuteldamatult hea on kaasa minna mõtteviisiga: ole see, kes oled – ära karga üle oma varju ega püüa sellest lühem olla. Kohalikud inimesed arvavad, et tänasega ei saabu veel maailma lõpp - ehk jõuab ka homme midagi korda saata. Ja küllap on neil õigus. Siiani vähemalt on olnud.

Meie siiakolimine on tõmmanud meie vanemad vuhinal digiajastusse ning enam ei ole neile võõrad iganädalased videokonverentsid või messengeris chattides emotikonide kasutamine. Seni nii suurena tundunud maailm kahaneb meie jaoks kohutava kiirusega ning seda eeskätt tänu meediakasutuse laienemisele ning elule riigis, mis on Eestist 45 korda suurem.

Vahemere kokakunst on vallutanud meie potid ja pannid. Särava päikese käes valminud mahlastest viljadest on võimalik mixida suurepäraselt hõrke soolaseid ja magusaid maitseelamusi. Meelise kreatiivsus ja kirg on löönud sellel alal tõeliselt leegitsema. Nende koosmõjul on meist saanud tervisliku, maitsva ja pilkupüüdva toitumise fännid.

Ly Lennutab

Mured

Nendest polegi siiani veel juttu olnud. No ei saanud me pakkuda teile seda rõõmu, et meie kohapealsetest muredest suisa kirjatüki teeks. Aga ega ilma nendeta pole me ka päriselt läbi saanud.
Meie mõlema suurimaks mureks on erialane seisak – võib isegi öelda, et taandareng. Kui inimene teatud oskusi ei kasuta, siis ajapikku need llihtsalt hääbuvad. Meelise loodetud trump tööturul – kobedad kogemused ja teadmised digitaalturundusest, osutus kasutuks kosmoseteaduseks, kuna saarel valitseb digitaalne düsgraafia ning Mallorca kiviaajast tänapäeva jõudmine näikse võtvat aega rohkem kui liivast köie keerutamine. Ly kohkumuseks selgus esimese kuu jooksul, et tema erialane valdkond on veelgi hullemas seisus - selles pole isegi Suurt Pauku veel toimunud. Ma kujutan ette mida Ly, kes oli Eestis õppejõud ja meediakontserni HRM (inimressursi juht) tundis kui selgus, et Mallorcal puudub personalijuhtimine kui äri- ning tegevusvaldkond praktiliselt üleüldse. Nats nukraks teeb. Tööalaselt on segavaks asjaoluks ka siinse tööturu hooajalisus. Tööd on siis, kui on turiste. Aga me oleme oma koha otsingul selles vallas edusamme tegemas ning üht-teist juba servast natuke paistab. Kui on õige aeg, siis räägime (kirjutame) J

Olime salamahti lootnud, et meie rikkaliku keelevalikuga saame kohapeal ladusalt hakkama. Noh valdavalt saimegi, AGA ...... Asjaajamine kohalike võimude ning tervishoiusüsteemiga käib heal juhul Hispaania keeles, halvemal juhul Mallorca keeles. Ja nuta-naera või viska tiritamme, kohalik ei räägi muud kui kohalikku keelt. Põhimõtte pärast. Aga eks on ka igati normaalne, et kui elad mujal riigis, siis oskad rääkida ka selle riigi keelt.

Üsna palju on peavalu valmistanud mitmesugustest kehtivatest õigusaktidest aru saamine. Õnneks ei ole me oma teadmatusest eksimusi korda saatnud, oleme ikka suutnud ennetada tekkida võivaid probleeme. Selle valdkonna tõsiseimad pähklid on kohalik tööõigus ning maksupoliitika. Viimased on aetud nii keeruliseks, et hispaanlased ise ka ei saa kohati aru, mis on õige ja mis mitte. Isegi kui meil on tugev õigusalane eelteadmine Eestist olemas.

Esialgu tundus vägagi kohutav, et meie olemasolev raha sulas nii kiiresti kui jää põrgus.
Nüüdseks oleme ekvivalendiga harjunud ning EEK-ides ei mõtle me juba ammu.
Üsna murettekitav oli saada Eestist sõnumeid hinnaralli kohta. Kuid hiljem selgus, et asjata – siinnne stabiilne majandus ei tunne suuri kõikumisi ja tänaseks on selgemast-selgem, et siin on elukorraldus oskusliku majandamise puhul isegi odavam kui Eestis.

Raha sulamine peatus ühel maagilisel hetkel ja on tänaseks muutunud rahuloleva keskklassi (et mitte öelda lumpeni) mõõdukaks kasvuks.

Leitud

Suurim ja parim leid on kahtlemata hispaania keel. Augustiks olime jõudnud arusaamisele, et ilma kohaliku keeleta meil siin pikka pidu ei ole. Nii alustaski Ly intensiivõpinguid ja tänaseks on tema sõnavaras rääkimiseks vajalikud ca 1000 sõna. Ja mis veel toredam – ta oskab neid õigetes vormides teineteisele järjestada nii, et temast saadakse aru. Meelise keeleõpingud katkesid jaanuari keskel, kui kuri viirus muutis kuuks ajaks nuusutamise-kuulmise-neelamise organid peaaegu kasutuks. Aga nüüd on haigus murtud ja pusime rõõmsalt edasi.

Muusikalembid nagu me oleme, ajendas see meid kõrvad-silmad lahti ringi käima ning huvitavaid artiste otsima. Tänaseks on meie uued lemmikud igapäevase muusikavaliku osa ning sõnadki kipuvad juba pähe jääma.
Meie tervis pole varem nii pikka aega nii laitmatult käitunud – muutunud toidulaud, uued kokandusteadmised ning huvi Hiina toitumisfilosoofia vastu on ilmselt selle peamised põhjused.

Kuna meil ei ole vaja ennast ühiskonna silmis hingetuks tõestada, siis jääb enneolematult palju aega teineteise jaoks. Mis on lihtsalt suurepärane – soovitan seda kõikidele homo-, bi- ja heteropaaridele. Võtke aega iseendale, hoolitsege oma suhte ja teineteise eest – ja uskuge meid – kõik sujub nagu nõiaväel. Seesugune naeratav eluviis on lisanud meisse tublisti vitaalsust ja meelerahu.

Meie uued tuttavad (kes, muideks, on väga erinevate rahvuste ja kontinentide esindajad) peavad meid vist veits kummakateks, kuid sellest olenemata naudivad meie seltskonda. Ja eks meiegi naudime nende seltskonda – sajaga kohe. Oleme paljude jaoks mingi eksootilise, pimeda ja külma maa kodanikud (Eestist pole reeglina keegi midagi kuulnud) ning neis tekitab segadust meie maalähedane ning maagilis-rituaalne eluviis, mis ei sobi kuidagi kokku meie elu akadeemilise ja kõrgtehnoloogilise osaga. Aga noh – nagu eelnevalt öeldud, on tolerants siinmail suurepärane üldkehtiv isikuomadus.

Meelis Manab

Kaotatud

Ilmajäämine raskemeelsest ja sotsiaalpornost kubisevast Eesti ühiskonnast on siiani suurim kaotus, mida oleme pidanud taluma. Sellega koos on meie rõõmuks kuhugi tuhandete kilomeetrite taha jäänud ka pikk talv. Tulevik ei tundu üleüldsegi tume olevat, sest näoga päikese poole seistes jäävad varjud ju seljataha.

Kaduma kipuvad ka mõned suhted seni olulisteena tundunud isikutega. Kuid omavaheliste suhete kadumine või säilimine näitabki nende tugevust – järelikult ei olnud tugevad ja olulised suhted, mis nüüd oma hääbumises vaid mälestusena eksisteerivad.

Peaaegu aastaks kadusid meie elust nii meeldivad ja vajalikud iganädalased saunaskäigud koos oma puhastusrituaalidega. Kuid tänaseks on see viga ka parandatud ning üleliigsetest jääkidest vabanemine toimub jälle tavapärase regulaarsusega.

Mõned lemmikud on meie külmkapist kaotsi läinud, kuid ka sellest kaotuseleinast olme me pea-peaaegu üle saanud. Nii et tervitused kõigile eestimaistele kefiiridele, kohukestele, kohupiimadele, mustadele leibadele, maasiketele-mustikatele, kaljale ja Saku Heledale.

Lisaks sellele kaotasime eelmisel aastal kaks paari jalanõusid. Meelise pältu nilpsas snorgeldamise ajal endale kaljudevahelt ülestrüginud meri ning Ly suvestilettod sõitsid meie rendiautoga teadmata suunas. Aga pole ullu – need olidki juba vanad :)

Mallorca saar on meid lahkelt vastu võtnud ning ikka meie poolt olnud. Ette on tulnud nii majanduslikke, emotsionaalseid kui intellektuaalseid tupikseisulähedasi olukordi, kuid alati on hetk enne kaose tekkimist saabunud meie ärklisse päikesekiir. Sealt, kust ei osanud otsidagi ning meid jälle edasi aidanud. Kui ise oled entusiastlik ja respektiga, siis kohtleb Maailm sind reeglina samamoodi vastu.
Meie ebaõnnestumise tõenäosus elu korraldamisel Mallorcal on otseses korelatsioonis meie siinviibitud aja pikkusega. Mida aeg edasi, seda paremaks meie arvates läheb. Esimese aasta kriimustused hakkavad paranema ja ilmselt ei jää nendest isegi armi järele – ei meie kehadel ega ka hingel. Mingisuguseid olulisi plaane ei ole me teinud, suuri eesmärke ei ole püstitanud. Ja mis on imelikust imelikum – niimoodi elades tunneme ennast vabamalt ja kergemalt kui kunagi varem. Tundub, et taoistlik filosoofia: ”Toimi toimimata ja pole midagi, mis jääks tegemata” toimib tõepoolest ka praktikas.

Mida siis soovida meile alanud uueks aastaks?

Eks ikka seda:

Saludos y Sol,

LyMM

Canta, baila i guitara*

*Laul, tants ja kitarr

Ainuüksi mõte Hispaaniast, päikesest, maitsvast veinist ja kuumadest tantsudest paneb iga muidu tuima Eestlase ilmselt veidikenegi värisema.

Kõik justkui teavad Hispaaniat, kuid uurima hakates ei osata öelda, kuidas see ikka täpselt välja näeb ja mida ta endast kujutab.

Homme, 22 veebruaril saab täpselt aasta sellest, kui meie jalad Eesti pinnalt õhku tõusid ning ega me ei ole tänaseks veel pärist täpselt aru saanud, mis või kes see Hispaania on.

Möödunud laupäeval otustsasime peale kuu aega kimbutanud kuid taanduma hakanud kohalikku viirushaigust ennast veidi liigutada. Seadsime sammud oma kodulinna seni avastamata kõrgendike poole ning teel avastasime rannaäärsest pargist rahvatantsijad. Ansambliga ja puha. Vaatepilt oli lausa suurepärane ning meie fotokaamerasse salvestatud video ei suuda edasi anda tegelikku emotsiooni. Kuid veidi piiluda saab ikka .

See, mis meie kaamera ette jäi on Jota (hóta) -
Aragonis ja Valencias levinud paaris hüppetants.
Iseloomulikud on terav rütmika, kitarri/mandoliini
või kastanjettide saade.

Selles videos saab väikese tükikese ka ringtantsust
Sardana ( viimase nimes pole küll kindel
kuid kirjelduste järgi on väga sarnane küll)

Ma ei ole sugugi ükskõikne tantsu ja muusika suhtes – on ju olnud nii mõnedki kokkupuuted – kas siis ise ansamblis akustilist kitarri mängides või võistlus-ja rahvatantsu lavadel keerutades. Minu senised kogemused Hispaania muusika ja tantsuga on kalduvad pigem muusika valdkonda ning need vähesed korrad, kus mul on õnnestunud näha hispaanlasi tantsimas, on ikka jätnud mulle arusaamatud tunded – no ei saa aru, kuidas nad oma tantsu muusikasse suruvad. See pani mind pisut uurimistööd tegema ja selle tulemusl on pilt vähe selgemaks saanud.

Tuleb välja, et sarnaselt meie ”Hispaania keelt pole olemas” müüdi purutsamisele ei ole olemas ka hispaania rahvatantsu vaid selle rikka maa tantsutraditsioonid põhinevad sarnaselt keeltele erinevate piirkondade tantsudel. Kuid selguse huvides nimetagem seda ikkagi Hispaania rahvtantsuks, mis põimib kirglikuks tegevuseks nii laulu, kitarrimängu kui tantsu. See muudab tantsija iseteadlikult temperamentseks ja süstib elujõudu.

Selgub, et Hispaanias ei ole tantsija vanus, välimus ja kaal olulised - peaasi, et esineja oleks kunstnik, kel on oma tantsuga teistele midagi öelda. Hinnatakse isikupärast stiili, sõnumit, emotsioonide edasiandmist.

Pole kahtlustki, et hispaanlased on laulurahvas ja väga kergejalgsed tantsijad. Neil on laulud igaks elujuhtumiks. Nn. igavene laul-hispaanlased laulavad kõikjal. Zamalzain (kunagine paganlik viljakuse tants, millega tähistati kevade saabumist) - on vanim hispaanlaste tants, kus sümboolselt hea võitleb kurja ja ilu inetuse vastu, inimese igavene püüdlus üle olla ümbritsevatest oludest. Headust sümboliseerivad uhketes kostüümides tantsijad ning kurjust sümboliseerivad kaltsudes ja hirmuäratavates maskides tantsijad. Kordamööda tantsitakse ümber veiniklaasi. Kui kurjust sümboliseerivate tantsijate juht ajab veini maha, valitseb headus terve järgneva aasta. Tantsu ajal mängitakse tchirulad-flööti, mida sõrmitsetakse ühe käega, samal ajal kui teine käsi taob atabalil (trummil) südamelöögi rütmi.

Hispaanias esineb ligi 1000 erinevat rahvatantsu ja laulu nimetust ning tänapäeval levinud klassikalised tantsud said oma kujule ca 18 saj.lõpus. Nendest tuntumad on Bolero, Sequidilla La Manchia , Malaqueña, Jota Valencia, Andalusia penteneras, Ole jaPanaderos.

Tihti arvatakse, et flamenco on hispaania rahvatants. Ei -flamenco on Andaluusia mustlaste loodud julge eneseväljendus. Rahvatantsuks on ta liiga keeruline - meie kaerajaani võib igaühele kaheksa minutiga selgeks õpetada, ilus flamenco aga nõuab aastaid pühendumist, õppimist ja harjutamist.
See emotsionaalne, pea-püsti-hoiakuga julge eneseväljendusviis annab tantsijale juurde enesekindlust ja väljendusjulgust. Julgete jalalöökide ja enesekindla iseloomu tõttu annab flamenco võimaluse end välja elada ka introvertidele, kes seda muidu häbenevad teha. Seetõttu on see tants ka hea psühholoog, mitte pelgalt mustlaslik liikumine.

Automaatseid liigutusi ja masinlikkust flamencos ei ole.

Eesti rahvatantsu eest on Hispaania rahvatantsul üks väike eelis: siin on tähtis roll kätel, mis aitavad välja tuua tantsu emotsionaalset külge nii, et vaatajagi tunneb end vabana, julgena, kõikvõimsa ja kuumana. Tahtmatult tuleb naeratus suule ning kui hispaanlannad naeratavad, siis on nad võluvad. Nagu ka viis, kuidas nad kõneldes zhestikuleerivad.

Eestis pole töö ja lõbu piisavalt tasakaalus. Hispaanias kohtutakse pea igal õhtul sõpradega baaris, lõunat süüakse pidulikult vähemalt poolteist tundi, seltskonnaga ja restoranis. Hamburger arvuti kõrval on meil harv nähtus. Elu peab ju ometigi mõnus olema. Mulle meeldib, kuidas lõunamaalased lobisevad, kohe tekib selline ping-pongilaadne vestlus. Hispaanlased on enamasti väga vaimukad ja komplimendid vestluse loomulik osa.

Eestlased peaksid "Don Quijotest" õppima, et elamiseks on vaja lisaks materiaalsetele väärtustele ka illusioone ja veidi hullust.

Kuna meiegi asume Hispaanias, kus inimeste elus on loendamatu hulk palju olulisemaid asju kui töötamine, siis on hakanud vaikselt tekkima Lootus, et ehk saavad meist ka lõpuks hispaanlased J

Muideks – kes tahab sellega ise algust teha, siis saab alustada Tallinas asuvast Hispanistikakeskusest Picasso. Kodulehele saab siit.

Päikest, ikka päikest
Meelis

Sõprusseadus

Täna on jälle üks tore päev ennast arenenuks pidavate ühiskondade tarkadeks pidavate kodanike rahanatukese ümbersuunamiseks kaubandusettevõtete omanike taskutesse ja libasõpruse ülesnäitamiseks.

Netis levivad õigematest õigemad soovitused raha ära-andmise täpsete juhistega ühiskonna peavoolule ning kinnitused sõbratunnete seostest kommertsiga.

Ohtralt on välja pandud südametega kaunistatud roosasid lehekülgi, mis annavad näpunäiteid, mida oma väljavalitule osta ja kinkida.

Müügile on ilmunud konkreetselt selleks päevaks orienteeritud kaubaartiklid, nagu maiustused ja õhupallid kirjaga “minu Valentinile” või näiteks kondoomid spetsiaalselt valentinipäevaks. Sic!

Samal ajal on valentinipäeva laiemalt tutvustavate kirjutiste arv minimaalne. Eeldatakse, et valentinipäeva traditsioon on kõigile teada, ning paremal juhul piirdutakse Püha Valentini mainimisega, kelleni tähtpäeva juured ulatuvat.

Lisaks ettekirjutustele, millistesse poodidesse oma raha jätta, leiab mitmeid soovitusi valentinipäeva sidumiseks kõikvõimaliku päevakohase tegevusega, näiteks soovitatakse külastada restorane ja juua veini, “et korraldada endale romantiline õhtu valentinipäevaks”, või tellida juuksurilt spetsiaalne valentinipäeva soeng. Seejuures pole unustatud lisada, et tegemist on erilise armastusepäevaga, see otsekui kohustaks oma väljavalitu(te)le kingitusi tegema.

Ka kõige madalama IQ kandjale on selgemast-selgem, et valentinipäeva tähistamine avaldub eelkõige seotuses kaubandusega. Päeva tundeline pool on tagaplaanile tõrjutud.

Veidi rullimist netis tõi minu kuvarile mitmeid huvitavaid fakte valentinipäevast. Toon ära osa nendest, et rikastada teie teadmisi.

Väidetavalt tuleneb valentinipäev paganlikust viljakuspühast, mida peeti abielu ja naiste jumalanna Juno auks 14. veebruaril. Festivali ajal oli naistel tavaks kirjutada armastuskirju ja visata neid urni. Sealt tõmbasid neid loosina välja mehed ja asusid kirjutajat jälitama. Selline loosiga valentinide valimine kestis 18. sajandini. Ka on päeva algupära seostatud lindude ja mesilaste paaritumisaja algusega, mis keskaegse arusaama kohaselt juhtus 14. veebruaril.

Eestis on valentinipäev tuntud enam sõbrapäevana, kuid enamikus riikides tähistatakse seda siiski armunute pühana.

Armunuid ülistava valentinipäeva roosamannalikest pidustustest ja igal poeaknal ilutsevatest pitsilistest punastest sametsüdametest tüdinenud kaasata itaallased on otsustanud ka endale oma kaitsepühaku valida ning valentinipäevale järgnevat päeva, 15. veebruari, "üksikute pühana" tähistada. Itaalias nimelt, on valentinipäeval ennast tõrjutuna tundvad üksikud koondunud üksikute ühingusse ning otsustanud üksikute püha tähistada vastukaaluks armunute päevale.

Päeva pühitsemisel pole erilist seost ajaloolise isiku või isikutega, samuti on 14. veebruar varem tähendanud hoopis ebaõnne päeva, kuna sel päeval olevat Juudas Iskariot sündinud. “Kõik, mis sel päeval tehakse, olevat määratud hävima. On arvatud, et kui sellel päeval müristab, siis sureb palju inimesi, eriti rikkaid. Samuti tähendavat see päev ebaõnne karjale, siis sündinud vasikad ei väärivat üldse kasvatamist ning sel päeval hauduma pandud kana all lähevad munad mädaks, või kui tibud ka kooruvad, jäävad nad pimedateks või vigasteks.” (HDA VIII, 1502).

Lisaks nendele huvitavatele faktidele jäi täna silma EPL On-Lines refereeritud Helsinkin Sanomates (HS) ilmunud artikkel Sõprusseadusest.

Nimelt on Soome juuratudengid välja töötanud HS palvel Sõprusseaduse, mis jõustub täna. Kiidan neid selle eest.

Seaduse autorid on seisukohal, et sõprus peaks olema usaldav, aga ikkagi tekitab liigne suhtlemine sõbra partneriga tunde, et mingit kokkulepet on rikutud. Seega võiks sõprade õigused ja kohustused olla kindlaks määratud kuidagi täpsemalt.

“Selles seaduses peetakse sõprussuhte all silmas osapoolte vastastikusel usaldusel ning meeldivusel põhinevat suhet, mis ei sisalda seksuaalset läbikäimist,” öeldakse värske sõprusseaduse kolmandas paragrahvis.

Muu hulgas on fikseeritud sõprussuhte tekkimine (ei eelda otsest lepingut), üldised alused (osapooltel on õigus säilitada oma isiksus, väärtushinnangud ja arvamused) ning sõpradevahelised õigused ja kohustused.

Sõprusseadust läbivad teemad on ausus, vastastikune austamine ning teineteisele toeks olemine. Kuigi sõprus ei saa olla ühepoolne, on teada suhteid, mis pole alati tasakaalus. Näiteks siis, kui üks pool vajab enam toetust.

Seaduse koostajad arvestasid ka erandlike olukordadega:

“Sõprussuhte osapoolte kaitset silmas pidades ei ole ühel osapoolel kohustust avaldada teise osapoole elule otsest või kaudset mõju avaldavat informatsiooni täies ulatuses,” ütleb seadus.

Seadus poleks seadus, kui selle rikkumise eest ei oleks ette nähtud sanktsioone. Kõige kergemad karistused on ette nähtud ebaaususe ning sõprussuhte kuritarvitamise eest, kõige rängemad aga usalduse jõhkra kuritarvitamise eest: kuni aasta vanglakaristust.

Siinkohal ka mõned väljavõtted:

•• Suhte kehtetuks muutumine
Sõprussuhe on muutunud kehtetuks, kui osapoolte vahel ei olnud mingit usalduslikku
läbikäimist 15 kuu jooksul või kui sõber ei ole vastanud püüdlustele kontakteeruda mõistliku aja jooksul.

•• Majutuse saamise õigus
Sõbral on õigus minna teise osapoole juurde elama kaheks argipäevaks või kuni järgmise argipäevani paarisuhte lõppemise tõttu või teistel eriti kaalukatel põhjustel.

•• Kättesaadavus
Sõbral ei ole kohustust olla kättesaadav ööpäev läbi. Sõbral on õigus puhata igal ööpäeval ajavahemikus kella 00.00–06.00.

•• Sõprus ning paarisuhe
Uuest paarisuhtest ja paarisuhtes toimuvatest muudatustest peab sõpra võimalikult peatselt informeerima.
Flirt ning muu seksuaalse iseloomuga läbikäimine sõprussuhte teise osapoole endise või nüüdse paarisuhtepartneriga ei ole selle seaduse kohaselt lubatud ilma sõprussuhte teise osapoole spetsiaalse nõusolekuta.

Eks see ole igaühe oma valida, kuidas ja kellele oma sõprust üles näidata. Kingituste kaudu oma pühendumuse kinnitamine polegi ise-enesest nii paha mõte – ikka on ju kingituse üle hea meel. Eriti, kui see tuleb südamest ja pole iga-hinna-eest üle varju hüppamine. Arvan siiski, et tõeline kingitus on vaikimisi teadmine, et sul on olemas Sõber, kes hoolib sinust – vahet pole, kas sul siis parasjagu läheb hästi või halvasti. Sõber, kes ei esita liigseid küsimusi, ei mõista sind hukka, aitab ja võtab ise vastu abi. Kui järele mõelda, siis selliste inimeste nimistu vähemalt minu puhul mahub ühe käe sõrmedele.

Ai laav ju ool mai frends,
Meelis

Dia de la marmelada

Buenas Pühapäevahommikut, amigos !

Kevad on meil kenasti väes ning talve läbi kasvanud apelsinipuud kannavad oma magusaid vilju.

Eelmisel aastal avastasime enda jaoks ühe huvitava kultuurikeskuse (kui seda nii saab üleüldse nimetada). Mallorca edalaosas asub igivana linnake nimega Andratx, mille piirile on ära mahtunud kultuurikeskus Sa Taronja (tõlkes apelsin, mallorquinis). Veebilingid siin ja siin.

Selle tarbeks on kohandatud vanad kanala ruumid. Tõsiselt rustikaalne koht – päevavalguses suht hirmuäratav, kuid pimeduses ja tuledesäras vägagi romantiline. Meie esimene kokkupuude selle huvitava kohaga toimus eelmise aasta oktoobris, kui Sa Taronjas korraldati Kuuba õhtu – Cuban Night.

Kuum ja sume Mallorca oktoobrialguse öö sobis suurepäraselt mojitode ja kuuba sigarite nautimiseks. Buena Vista Social Club-i muuska järgi sambatasime ja rumbatasime ennast täiesti hingetuks (kahjuks oli tegemist tribute-bändiga, kuid sellegipoolest oli see suurpärane muusika).

Igatahes jäi üritusest väga meeldiv mälestus ja kohaga seotud emotsioonid on siiani väga positiivsed.

Mõned nädalad tagasi, kui käisime kevadiste mandliõite fotojahil, viis tee meid Sa Taronja lähedalt mööda ning otsustasime sisse astuda uurimaks, milliseid üritusi lähiajal on plaanis korraldada.

Kohtasime seal kahte toredat isiksust – koha omanikku Tinat ja kassipoeg Bananat. Viimane vajas päästmist, sest seoses oma vanusega oli ta juba ära õppinud igale poole ronimise, kuid allasaamisekunsti ta ei vallanud.

Sellised siis on Sa Taronja apelsinipuud. Nii magusaid ja
mahlaseid apelsine pole ma elus söönud,
kui on seda äsjavalminult puu otsast nopitud kohalikud viljad.
Seoses apelsinide ületootmisega Mallorcal oli eelmisel
aastal apelsini kilo turul ca 0,40 euri.

Jutuajamisest koha omaniku ja kultuurikeskuse juhataja Tinaga selgus, et üsna pea on tulemas Marmelaadi Päev – see on kätte jõudnud täna.

Kuna keskuse territooriumil kasvab hulk apelsini- ja sidrunipuid, siis on patt valminud viljadel raisku lasta minna. Sestap korraldatakse suured talgud ja nende käigus korjatud apelsinid keeratakse ühiselt moosiks. Vau – minu lemmikmoosiks.

Dia de la marmelada toimub jube viiendat aastat.
Siin pilt eelmise aasta üritusest.

Igatahes olen juba kolm nädalat purke korjanud ning umbes poole tunni pärast asutamegi ennast minekule. Igaks juhuks võtan suure plastmassist kaanega kausi ka kaasa – äkki purkidest ei piisa :)

Kuidas meie päev möödus, sellest saab lugeda õhtul, kui oleme tagasi ja ma üksikasjalikult üritan oma emotsioonid ja kogetu üles laadida.

Howdi,

Meelis

P.s. – ilm tõotab täna tulla lausa suurepärane – päike on viimase nädala jooksul teinud täpselt seda, mida talt oodatakse – paistab ja soojendab. Eile oli vist ligi 20 C varjus.

Olemegi tagasi.

Kell saab kohe kuus ja päev moosikarja läinud nigu niuhti. Ei erinenud see millegipoolest tavapärasest moositegemisest. Keegi hea inimene oli meie kohalejõudmise ajaks apeslinid juba ära korjanud - nii jäi meile korjamiselusti asemel keetmise vaev.

Nii nagu ikka, algas suur moosikeetmine purkide ettevalmistamisest. Päikese käes polnud väga vigagi seda nokkimise tööd teha. Kuigi mulle nokkimine eriti ei meeldi. Kui olime purgid ette valmistanud, siis panime apelsinid keema. Peale 20 min. kupatamist olid nad piisavalt pehmed, et oleks hea lihtne lõigata - kõigepealt pooleks ja siis niiiiiiniii peenikesteks viiludeks, kui vähegi võimalik. Ma kohe aimasin, et me peame neid lõikama ja sestap olin harrastuskokale kohaselt oma noa kodunt kaasa krabanud. Terava ja käepärase.

Töö läks nagu ludinal -
seltskond oli ka omapäraselt segane -
mallorquine, sakslasi, inglasi, hispaanlasi
ja sekka kaks eeslast ka.

Kui hakkimisega ühelpool, siis vudisin kööki siirupit keetma elik suhkrut sulatama. Moos peab ju ikka magus saama!

Lahe suur köök oli. Ja potid olid ka suured. Tulemust jagus kõigile.

Kui siirupi valmis sain, siis muudkui apelsinid ühtekokku ja keetma. Keetmine, kusjuures, võttis kenakesti aega. Me valmistasime moosi kahest erinevast sordist (mõrudad ja magusad). Millegipärast sai mõru moos enne valmis (keetmise aeg ca. 1.5h) ning magusate apelsinide keetmine nendest moosi saatmiseks võttis aega ligi 2,5h.

Viljad potti, kuhu siis veel ?
Mul oli abiks üks inglane, kes elab saare lähedal ankrus
olevas laevas. Koos oma Taiwanist pärit elukaaslasega.

Potti läksid veel eraldi mingisse marli-taolisse
riidesse mässitud seemned, mida olime puhastamise
käigus eraldanud apelsinidest koos mõne sidruniga
(pidi parem maitse tulema). Keetmise ajal tuli seemnekotikesi
aeg-ajalt pigistada, et paremini kätte saada aine,
mis moosi hiljem tarretiselaadseks muudaks.
100 % naturaalne asi ikka - ei mingit tärklist vms. sodi.

Sellal, kui mina moosiga mässasin, tegeles Ly mahlavalmistamisega (värsketest apelsinidest, muidugi) ning päeva peakangelase, kassipoja nimega Banaan, tegevuste jäägvustamisega.

Väga mahlased apelsinid olid -
kahest apelsinist sai kruusitäie kätte.
Mmmmnämm.

Malbe väike kassipoeg Banaan. Märkasin, et hoolimata erinevast rahvusest
on inimestel armastus väikeste kasside järele
kõikjal maailmanurgas sarnane -
väiksed kassipojad kohe meeldivad kõigile.

Banaan rassis meiega päeva läbi moosi keeta
ja tegi kõrvale igatsugu hulla kassipojatrikka.
Ühel hetkel ta siiski väsis ja jäi lihtsalt esimesse
ettejuhtuvasse sülle magama.

Keetmised said keedetud ja ootamised said oodatud. Kõigil osalistel oli palutud purke kaasa tuua ja nii seisidki meie purgid koos teistega oodates oma väärikat sisu.
Kui moosikeetmine oli peamiselt kohaletulnud meespere õlul, siis naised said peale moosi purkiajamist peenemat näputööd teha.

Jeahh - purgid olid kuumad ja tõstmiseks
polnud midagi. Sai siis oma väikeste valgete
sepakäekestega tõstetud.

Igale purgile ikka silt ka peale,
et midavärki moosi seest leida võib.


Vot selline uhke moos sai.

Mmmmm. Head isu !

No nüüd võime suvele julgelt vastu minna - kapid moosi täis ja puha. Märtsis toimub samast sarjast järgmine üritus, milles kavatseme kindlasti osa võtta. Sedapuhku on objektiks apelsinide asemel sidrunid (mida siin külluses kasvab). Sidrunimoosi ilmselt ei tehta, kuid lubati limonaadi ja sidruninapsu õpetused kätte jagada.


Ega see apelsinimoosi tegemine niiväga keeruline ei olegi. Siinkohal lühike õpetus:

Vaja läheb:

Seemnetega apelsine (näiteks 6 kilo)
Suhkur (8 kilo) kui apelsinid on hapud, 1:1 kui apelsinid magusamad)
Sidrunid (1 sidrun 20-ne apelsini kohta)
Vett keetmiseks
Kannatust (u. 4 tundi algusest kuni moosi jahtumiseni)

Toimi nii:

Pane pestud apelsinid ja sidrunid külma vette (vett nii palju, et kõik oleks kaetud ehk u. kahe sõrme jämeduselt) ning keeda ca 15-20 min.

Lase veidi jahtuda ning tükelda apelsinid ja sidrunid (esmalt pooleks, siis võimalikult peenikesed ribad). Tükeldamise ajal korja välja seemned sidrunitest ja apelsinidest ning aseta marlivõrku.
Tükeldatud apelsinid ja sidrunud kalla tagasi potti, milles on nende keeduvesi. Sinna lisa ka kogu eelnevalt sulatatud suhkur (suhkur peaks olema nagu siirup). Samuti lisa potti marlivõrgus seemned, sega läbi ja pane tulele. Keeda maksimumvõimsusel 1,5-2 tundi aeg-ajalt segades ja marlis olevaid seemneid vastu poti seina litsudes (et tarretamist soodustavad ained välja tuleksid). Moos on valmis kaanetamiseks siis, kui potist võetud vedelik jahutades muutub viskoossuselt sarnaseks värske meega. Noh- ja siis polegi muud, kui purki ja kaaned-sildid peale.

Kes tahab, võib lisada ingverit moosi keetmise ajal - annab väääga hea finessi maitsele ja aitab erinevate ih(l)uhädade puhul.

Maitsvat katsetamist ja päikest,
LyMM

Hispaania keelt ei ole olemas

N.n. hispaania keel on erinev kõigist meile senikasutada olnud keeltest ( eesti, soome, vene, inglise, saksa ja rootsi keeled), eriti oma ülesehituse poolest - see keel on hästi pehmelt hääldatav ja oluliselt kõlavam, kui meie emakeel.

Hiljuti selgus meile, et hispaania keelt ei ole keelena olemas. Nimetust ”hispaania keel” võiks kasutada vaid üldistusena kõigi nende keelte ja murrakute kohta, mida räägitakse Hispaanias, Portugalis, Ladina-Ameerikas jm. Hispaanias ei ütle mitte keegi, et ta räägib hispaania keelt (ainult välismaalased).Ikka öeldakse, et räägin castellanot (Hispaania kirjakeel), catalani, mallorquini, valencianot vmt.

Aga noh, kuna inimesed mõistavad paremini, kui nimetame seda keelt hispaania keeleks, siis kasutame ka edaspidi arusaamise selguse huvides seda väljendit (kuigi korrektne oleks kasutada meie puhul nimetust: kastiilia ehk castellano).

Hispaania keel on indoeuroopa keelkonna romaani rühma keel ja pärineb Pürenee poolsaare ladina keelest, milles on ka ibeeri ja keldi keelte sugemeid. Sõnavaras leidub palju araabiast pärit laene. See on ametlikuks keeleks kõikjal Hispaanias, suuremas osas Ladina-Ameerikas ja üks ametlikest riigikeeltest Ekvatoriaalses Guinea's. 25 erirahvust ja -rajooni kasutavad hispaania keelt oma emakeelena, samas kui umbes 20 muus riigis on see romaani keel samuti väga olulisel keelelisel kohal. Seda keelt kõneleb kokku umbes 400 miljonit inimest, mis muudab hispaania keele üheks populaarsemaiks keeleks kogu maailmas.

Hispaania keele hääldus on eestlasele lihtne ( kui veidi vaeva näha ) kuid inglasele, sakslasele või prantslasele üks paras rist kaelas. Vahest ei suuda me naeru pidada, kui kuuleme mõnd sakslast peale 10-ne aastast Mallorcal viibimist kangelt hispaania keelt purssimas – see on üsna naljakas ja reeglina robustne. Õnneks on kohalikud avatud meelega inimesed ja muutuvad otsekui nõiaväel abivalmiks, kui europiidse või skandinaavlase välimusega inimene pöördub nende poole nende emakeeles (või vähemalt üritab seda teha, muig).

Hispaanias endas on kokku 50 provintsi, mis jaotuvad 17 omavalitsusega piirkonnaks, millel on oma valitsus ja parlament; need on Kataloonia, Baskimaa, Galicia, Andaluusia, Valencia, Estremadura, Kanaari saared, Baleaari saared, Kastiilia, Leon, Kastiilia-La Mancha, Astuuria, Navarra, Murcia, Rioja, Aragon (Aragoonia), Kantaabria ja Madrid. Hispaania haldusjuhtimise all on ka Vahemere rannikul asuvad linnad Ceuta ja Melilla ning nende juurde kuuluvad Velez de la Gomera, Alhucemase ja Chafarinase saared.

Kogu riiki ilmestab nii territoriaalne kui ka keeleline killustatus, mis on ajaloos põhjustanud palju siseriiklikke sõdu ( või siis on sõjad põhjustanud killustatuse, kes seda teab). Sellest hoolimata on hispaanlaste uhkus ja isepäisus seniajani säilinud.

Hispaania riigikeeleks on ametlikult hispaania keel e. kastiilia keel (castellano)

Mitmetes piirkondades on kehtestatud ka teine riigikeel, mis toetab kohalikke dialekte.

Reeglina suheldakse omavalitsustes just nimelt selle maakonna dialektis ning oma ülbuses ei pruugi riigi-või kohaliku omavalitsuse ametnikud sinuga riigikeeles suhelda – taovad kangekaelselt oma murrakut, millest sa mõhkugi aru ei saa. See teeb asjaajamise keerukaks ning kohati tundub, et hispaanlaste ellusuhtumine lausa toetab situatsiooni, kus kõikvõimalikud asjaajamised on muudetud nii keerukaks ja mõttetuks, et nad isegi ei saa õieti aru, kuidas mingites situatsioonides käituma peab. Ilmekas näide selle kohta on meie residendistaatuse jaoks vajaläinud sissekirjutuse taotlemine, kus Ly pidi meie maakonnavalitsuses käima tervelt kaheksa korda enne kui vajaliku paberi kätte saime. Iga kord leiti mõni naeruväärne põhjendus, miks sissekirjutuse saamine pole võimalik (puudu oli mõni paber, asja-ajamise kord on muutunud, algas lõuna, arvuti ei tööta jms.)

Meil on siin teiseks kehtivaks riigikeeleks mallorca murre e. mallorquin, millel on meie arvates rohkem kohutavaid kõlalisi kokkulangevusi Läti kui Hispaania keelega.

Kataloonia piirkonnas on teiseks ametlikuks riigikeeleks kohalik dialekt- kataloonia keel e. catalán. Baskimaal on teiseks ametlikuks keeleks baski keel, vascuence/ euskera ja Valencia autonoomses piirkonnas räägitakse valencia dialekti, valencianot. Nimekirja võiks jätkata kõikide autonoomsete piirkondade üleslugemisega.

Kui näiteks baskide puhul pole kahtlust, et tegemist on unikaalse keelega (teadaolevaid keelesugulasi lihtsalt pole), siis riigikeelega suguluses olevaid keeli on läbi aegade püütud käsitleda valitseva keele murretena. Siia rühma kuuluvad näiteks Hispaanias kõik vähemuskeeled peale baski keele (nii katalaani, aragooni, galeegi kui ka astuuria keel kuuluvad sarnaselt kastiilia keelega romaani keelkonda). Praegu võib näha tendentsi, kuidas järjest enam seniseid "murdeid" tunnistatakse iseseisvateks keelteks.

Hispaaniakeelse meedia puhul nii nagu hariduseluski võib näha selget korrelatsiooni - keeled, mille avalik seisund on kõige paremal järjel, on tugevad ka omakeelse hariduse ja ajakirjanduse valdkonnas. Enamustel omavalitsustel olemas nii omakeelne raadio, televisioon kui trükiajakirjandus ning nende meediakanalite eksistentsi toetatakse loomulikult kohalikust eelarvest. See omakorda viib mind mõttele, et kas vähemuskeelte elujõulisuse tagamise sildi all ei tehta mitte omakasupüüdlikku propagandat, kus meediakanalid on otseselt valitseva partei käes ?

Killustatud keelelise situatsiooni tagamaad ulatuvad kaugele minevikku. Hispaania on läbi teadaoleva ajaloo üle elanud mitmeid vapustavaid sõdu ja rahvaste segunemisi.

Siiski ei pane Hispaania keele üha suurenev populaarsus enam kedagi imestama - on ju see näiteks mitmetes USA suurema hispaaniakeelse elanikkonna arvuga osariikides saanud teise ametliku keele staatuse. Seda kõlavat keelt, nagu ka sütitavat flamenkot, soovitame siiski õppida just päiksepaistelises Hispaanias. Tee selle keele omapära mõistmiseni ja peenete finesside omandamise juurde viib sageli läbi tantsu ja muusika.

Hispaania keel väljendab meie arvates suurepäraselt päikesest kuumaksköetud Vahemere-äärse rahva iseloomu ning on täielikuks vastandiks valdavalt mornidele ja endassetõmbunud eestlaste omale.

Igas hispaaniakeelses sõnas on kuulda vaimustust oma maa inimeste ja keele vastu.

Oleme avastanud, et hispaania keeles on olemas mõned kirjapildilt identsed sõnad eesti keelega, kuigi nende tähendus on hoopis midagi muud – kohati lausa naljakaski. Mõned näited:

Vana – mõttetu
Viga – sarikas
Pesa – kellapomm
Loba – hunt
Lima – viil
Vara – vits
Vello – karv
Viril – mehine
Tina – tops (paneme tina omandab uue tähenduse)
Tila – pärn
Tapa – suupiste
Muda – puhas pesu
Olla – pott
Mina – kaevandus
Mango – käepide
Jota – kübe, raasuke
Viga – tala, sarikas
Tara – defekt, viga
Seis – number kuus
Seda – siid, aga ka omadussõna libedalt

Igatahes oleme arvamusel, et meie jaoks on keele müüt murtud. Kastiilia keele omandamine on laiendanud meie kultuurilist silmaringi ning arendanud tublisti lingvistilist ja artikulaarset mõttelaadi.

Ly sattus mõni aeg tagasi ühele suurepärasele blogile, milles üks Hispaania noorsand kirjeldab oma okkalist teed eesti keele ja meie kultuuriruumi mõistmise poole.

Väga mõnusast maakeelset lugemist selle kohta leiate siit: http://koodivahetus.wordpress.com/

Päikest,

LyMM

Uus Inimene

Täna kell 11.20 Eesti aja järgi toimus üks sündmus. Nimelt sündis uus inimene.

Minu kaua-aegne sõber, sugulane ja marakratist kaaslane Rivo sai teistkordselt isaks.

Telefoni-intervjuus teatas värske isa rõõmsalt: ”2:1, minu kasuks!”. Ärapanemise rõõm on ikka kõige suurem, muig. Kuid kes pärast naerab....teadagi. Sõrmed-varbad oli maimukesel kõik kenasti olemas, rohkem ei osanud Rivo kosta. Erinevalt esimesest 10 tunnisest sünnitusest oli Heidil seekord lapse ilmaletoomisega läinud ludinal mõnedkümned minutid. Ja kõik on korras – nii lapse kui ka emaga.

Igaljuhul saan ma nüüd välja öelda, et meie Ly-ga olime esimesed inimesed peale nende, kes said teada lapseootusest. Eelmisel suvel, kui Rivo oma perega meie juures puhkas, olid nad uudisest ise teada saanud viimasel päeval enne siialendu ning selle uue elu pühitsesime me sisse koos heade soovidega alanud eluteeks juba möödunud aasta juunis.

Kuna iga ilmakodanik väärib head nime, siis panime kirja mõned, mis meile tundusid ahvatlevad:

Ramona, Heloiis, Rianna, Rebeca, Heliana, Hanna-Tia, Theola.

Ma usun, et ei ole patt teha siinkohal veidi nalja nimede üle, mida ilmselt keegi oma lapsele ei paneks, kuid kunagi ei tea ju:

Ann Gerjas, Aster Oid, Deisi Päev, Eda Sitagasi, Ele Ment, Elle Sdee, Elvi Spresli, Epp Utis ,Erika Tekooria, Eve Rest, Heivi Braator, Helena Guneeger, Hilja Halada, Hille Kaal, Iiris Komm, Inge Õhk, Jaana Lind, Juuli Kuu, Kadri Oruloss, Kiirkeeduk Anne, Kuubasiga Rita, Kärt Speeru, Laine Harjal, Mai Asmokk, Mari Huaana, Mari Neering ,Päeva Kaja, Rasedust Ester, Soss Epp, Taktik Epp, Teele Paat, Tuuli Spask.

Vbla saavad siit inspiratsiooni Kreisi Raadioolad J ?

Aga nali naljaks. Nüüd siis lugu, kuidas meie sõprus Rivoga algas, mis ei ole sugugi nii naljaks.

Meelis ja Rivo

Tema ja tema vanemad on lisaks minu vanematele ja vana-vanematele inimesed, keda ma kõige kauem oma elus mäletan. Ega meil lapsepõlves eriti kokkupuutumist ei olnud, sest oli tema ju linnapoiss ja mina elasin maal. Minu esimene mälestus temast parineb ajast, kui ma polnud veel kooliealinegi ja mõned aastad minust noorem Rivo koos oma vanematega meile maale mingil põhjusel nädalavahetuseks külla tulid. Oli kevad-suvine aeg ja parasjagu kulupõletamine pop. Mõned päevad enne nende tulekut käisin meie külatänaval paikneva vana koolimaja põllul koos täiskasvanutega kulu põletamas ning mis saab olla veel vahvam poisinolgile, kui tuletegemine ? Kui Rivo meile jõudis koos oma vanematega ja meid omapäi jäeti, siis polnud pikka mõtlemist – sebisin köögist tikud ja panime üle tee padavai jõe äärde (meie maja asus jõest ca 70-80 m kaugusel) tuld tegema. Oli väga põnev. Ma ei mäleta, mida me tookord omavahel rääkisime, kuid mäletan, et Rivo tikkudega ei mänginud. Igatahes olin mina see, kes jõekaldale tule otsa äsas. Tulel on loomulik omadus levida (mida ma seekord ju veel ei teadnud) ning umbes 20 sekundiga levis tuli jõekaldast ülesse ja hakkas ahnelt liikuma. Ah et kuhu? Ma vist unustasin öelda, et jõekalda (kuhu sai tuli tehtud) ja meie maja lahutava 80 meetri sisse mahtus peale autotee ka meie alevi ambulatoorium. Kena puidust kahekordne ehitis. Kuna tuli läks otsejoones sinnapoole, kuhu tahtis (loe: ambulatooriumi poole) ja ei kustunud minu meeleheitlikust materdamisest hoolimata, siis ei jäänud muud üle, kui joosta koju ja kutsuda vanemad appi. Edasi läksid asjad kuidagi imelikult kiiresti. Ema karjus minu isa ja Rivo isa aiast õllelibistamise juurest välja ning viie minutiga oli tuli kustutatud ja külarahva ravikoht päästetud. Kuigi ma kangekaelselt väitsin, et ei tea, kuidas tuli alguse sai, köeti mul selle õnnetusjuhtumi eest kere korralikult kuumaks.

Ja nüüd arvake ära, kes lobises välja minu algaja püromaani eksimuse.

Ma ei ütle

Hilisemas elus on minu ja tema vahele tekkinud veel asju, mida ma kellelegi ei ütle.

Meie esimene õppetund omavaheliste asjade endalehoidmises on mul siiani meeles.

Ja ma olen väga õnnelik, et mul on keegi, kellele saab usaldada asju, mida ta kellelegi ei ütle. Mida sa ise pole kunagi kellelegi öelnud. Vahest lihtsalt on vaja öelda, endast välja anda, küsida arvamust, avaldada saladus. Ja kuradi hea on seda teha inimesele, kes sind selle pärast hukka ei mõista, seda teadmist ära ei kasuta ning aksepteerib sind vaikimisi just sellisena, nagu sa oled.

Need mõlemad sündmused on muutnud maailma ja selles valitsevaid suhteid. Õnnetust kulupõletamisest sai algus aastakümneid kestev sõprus, armastusest sai alguse uus elu.

Igaljuhul olen tema pulmapäeval selle aasta augustis kohal nagu raudnael. Nõuan õlut ja viina, jorisen laulda ja vihun tantsu, varastan pruudi ja üleüldse olen üks segane pulmaline.

Pikka iga nii Rivo vastsündinud tütrele kui ka meievahelisele sõprusele.

Meelis