Jaapani vanasõna
Mõned ajad tagasi ronisime Ly ja meie sõbra Margaga naabruses asuva mäe tippu. Mul oli tüdruktutega päris tore ronida ja maailmasisuliste teemade üle ähkimise kõrvale arutada-vaielda. Tüdrukutega on vahetevahel ikka päris lahe, kuid, nagu ütles minu üks endine töökaaslane : "Tõeline armastus saab olla ainult meeste vahel".
Kogu ettevõtmine kestis mitu tundi ja tagasi olime alles pimedas - hea, et jalgu ärr ei lõhkunud. Panin mõned ägedamad pildid ka ülesse - nautimiseks ikka, mu kulla sõbrad :)
Katsume lähipäevil valmis saada ka oma uue põhjalikuma postituse, mis seekord kannab siis numbrit vol.5. Eelmisest kirjutamisest ongi juba mitu kuud - arumaeisaa, kuhu see AEG siin kaob.
Seniks keni pildielamusi.
Ommm. Kusjuures ei ole poseeritud pilt - täiesti spontaanne hetk oli.
Istusime ronimise vahele korra jalga puhkama - kaua sa ikka ronid.
Kahju, et siit ei paista vaade, mis minu silmadele pildi
tegemise hetkel avanes.
Pildile jäid Marga ja Meelis.
Võit on muidugi magus, kuid pean tunnistama, et minu
jaoks on mäest allatulemine alati keerulisem ja raskem,
kui sellest ülesse ronimine. Nii olen ennast nii mõnigi
kord laskumisel avastanud näoli mudas.
Selleks ajaks,kui ülesse jõuad, on jalad juba koormusest
mõnusalt surisemas ning allatulek koormab sootuks
teistsuguseid lihaseid, kui oleme tavatingimustes
harjunud kasutama. Sellel korral läks kõik kenasti,
kuigi oleksime pea-aegu pimeda kätte jäänud.
Miks? V.t. allpool olevaid pilte, muig.
Pildile jäid Marga ja Ly.
Teadagi. Nii, kui tippu saad, unustad kogu oma raske tee ning
naudid sajaga Marjamaa mõnusid. Seekord avastasime enda
jaoks mängu, mis sai võimalikuks tänu päikese nurgale ning juhusele.
Pean seda pilti üheks parimaks meie fotokogus.
Pildi võttis ülesse Ly, idee autoriks Mina Ise.
Pildiallkiri: "Elu Varjuteater"
Tüdrukud olid uhked oma saavutuse üle. Ja mina ka. Nende üle.
Ja ise-enda üle ka - et jaksasin nendega sammu pidada.
Mõlemad ju sellised sitked-isepäised, muig.
Ning just selliste lummavate vaadete pärast tookord veidikauemaks mäetippu jäimegi. Rumal fotokaamera ei suuda
eales tegelikku emotsiooni edasi anda.
Kui meile külla tulete, siis teeme ära. See on ronimist väärt.
Oleme ennem ka Ly-ga mäkke roninud, kuid selle korral olin
kuidagi mõtlik. Ilu minu ümber oli lummav ja korraks oligi
selline tunne, et õhk kannab. Kuid üksainus samm selle
ilu poole oleks jäänud minu viimaseks. Vähemalt selles
eksistentsi vormis.Ilu ongi vaatamiseks - mistahes
sekkumine rikub harmoonia ning tasakaalu.
Pehmeid käsi teile, sõbrad, iluga ümberkäimisel.
Posts
